neljapäev, juuni 16, 2016

Võitleme patriarhaadi vastu, viimse veretilgani!

Feministeeriumis avaldati lugu pealkirjaga "Saage tuttavaks naisega, kes peab Instagramis menstruaalverele pühendatud kontot". Noh, mis tundeid see teis tekitas? Kui lugeda suutsite. Lisan selgituseks, et mina suutsin lugeda küll, kuid vere teema (igasuguse vere) tekitab minus alati ebamugavust. Olen lihtsalt selline, kellel isegi bioloogiaõpikust vereteemalise peatüki lugemine jalad nõrgaks ja käed värisema paneb. Samas saan ma aru, et veri on täiesti tavaline loomulik asi, see on meie kõigi sees ning osadel voolab seal mingil ajal ka välja.

Ei ole nagu asi, mida häbeneda või tabuks pidada. Seepärast ei saa ma tegelikult ka selle konkreetse artikli mõttest aru. Mu meelest on see selline lahtisest uksest suure kisaga läbi murdmine. Tsiteerin:

Mis sinu arvates häirib inimesi – ja Instagrami – just menstruaalvere juures?
Arvan, et oma menstruatsiooni omaksvõttu nähakse ohuna – see on midagi, mida patriarhaat meie vastu kasutab. Seda nähakse kui haigust ja nõrkust. Kas mitte igakuised tsüklid pole põhjus, miks naispresidenti usaldada ei saa? Lisaks on sellele ka turgu. Igal kuul pannakse sind ostma igasuguseid tooteid, eriti ühekordset kaupa. Kuutassidest, taaskasutatavatest sidemetest ja menstruaalkäsnadest saab rohkem kasu vähema raha eest – ja lisaks peab palju rohkem oma tsükliga kokku puutuma. Kui menstruatsiooni ei näidata enam haiguse või igakuise salajase räpakusena, häirib see patriarhaadi sõnumit ja selle võimalusi menstruatsiooni pealt raha teenida.

Päriselt? Ma ei ole mitte kunagi kohanud kedagi, kaasaarvatud meest, kes peaks päevi mingiks haiguseks või nõrkuseks, kes leiaks, et see on häbiväärne, käseks mul päevade ajal inimeste ette mitte ilmuda, peaks ostukorvis olevaid sidemeid või tampoone häbiasjaks vms. Mulle tundub, et selline mõtteviis on nii "keskaeg" (ma muidugi taas ei tunne keskaega, aga sellise üldise arusaama kohaselt) ja tänapäeval suhtutakse päevadesse kui elu loomulikku osasse. Hiljuti arutasime just, miks nõuka-ajal oli kõik keha ja seksuaalsusega seonduv nii suur tabu. Võib-olla on see vaid minu kogemus, kuid mu vanaema põlvkond oli selles osas oluliselt avatum kui ema põlvkond. Ometi oli nõuka ajal iibe tõstmine riiklik kohustus - miks siis sellega seonduvat tabuks peeti? Praegusel ajal on aga kõik kehasse puutuv taas loomulik ning vaid "gerondid" leiavad, et inimese loomalikkus on vastuvõetamatu asi. 
Teisalt, mis on tampoonides halba? Ma ei tahaks mitte mingil juhul kasutada kuutassi, taaskasutatvat sidet või menstruaalkäsna! Alles me saime need "kapitalistlikud" mugavad tampoonid ja sidemed, ma ei taha küll oma mugavusest loobuda! Ok, tõesti, ma pean nende eest maksma, nad on ehk ebaproportsionaalse hinnaga, kuid ma olen nõus mugavuse eest maksma. Väidetavalt on tampoonid jube kahjulikud, sisaldavad kemikaale, võivad põhjustada haigusi ja isegi surma, kuid minu jaoks on muud variandid veel häirivamad. Ma olen nõus protestima halbade ainete osakaalu vastu tampoonides, kuid mitte tampoonide enda olemasolu vastu. 

Mina ei suuda neis verepiltides näha naisi vabastavat vahendit. Mu meelest on naised ikka üsna vabad ning selline huvi oma kehaeritiste vastu...on lihtsalt huvi oma kehaeritiste vastu. Las ta olla, igal ühel oma lõbu, kuid esitada seda kui kangelaslikku võitlust patriarhaadi vastu, no ma ei tea.
 

Kommentaare ei ole: