neljapäev, juuni 02, 2016

Minu väike paradiis* ehk suvi ´96

Mu meelest sobivad tänapäeva popmuusika ja ostlemine kokku nagu valatult. Kuulake või seda lugu, mu meelest absoluutselt täiuslik lugu kaubanduskeskuses konditsioneeri all ringi jalutamiseks:
Tollel ajal, mida mina siin täna meenutama hakkan, lasti kaubanduskeskustes vist küll hoopis Garbage´i debüütalbumi lugusid, kuid mind see toona eriti ei huvitanud. Eestis möllasid kuumad 90ndad ja popp oli kodumaine toodang. Tartusse polnud kapitalism veel päris täielikult jõudnud, meil šopati ikka veel väikestes pahnapoodides nagu näiteks Hevian (praegune lokaal Vein ja Vine), kus müügil nii käekotid kui ka kosmeetika. Praeguseks väljasurnud Rüütli kaubanduskeskus oli üks esimesi "tänapäevaseid" poode Tartu kesklinnas, kuid ka see oli ringihängimiseks liiga tilluke.

Kuna mu isa käis töö asjus pea iga nädal Tallinnas, moosisime sõbrannaga ennast paar korda temaga kaasa. Kooliasjade ostmise sildi all veetsime terve päeva Tallinna võrratutes kaubandusmekades ja unistasime ilusast elust pealinnas. Oli suvi enne põhikooli viimasesse klassi minekut, suvi 1996, olin just 15 saanud või saamas. Ma ei tea, miks mulle see kõik pea detailselt meelde on jäänud, ilmselt üks senise elu tipphetki :) Vist jällegi seotud paljukiidetud valikuvõimalusega  - sulle antakse raha ja sa saad ise valida, mida selle eest osta (muidu mul eraldi taskuraha ei olnud) - kohe selline täiskasvanulik tunne. Loomulikult ostsime seesuguseid imelisi asju nagu näiteks toona popid olnud kägistaja-kaelaehted:
Stockmannis olid sellised müügil, ripatsiks täht. Mäletan, et meie tähed M ja J, olid otsa saanud ning seega piirdusime E ja P-ga. E oli minu puhul nagu extacy, mis tundus kuidagi jube mässumeelne seletus (hiljem tekkis mul E-tähega alanud nimega peika ja võtsin kaelakee ostmist kui ettekuulutust). Sõbranna oli tagasihoidlikum ja valis P, kui oma toonase pinginaabri eesnimetähe. (Huvitav, kas ma kade polnud, pidasin ennast ju ise J-i parimaks sõbraks, meil oli isegi kerge vandenõu sügisel pinginaabrid ära vahetada ja kokku istuda, aga selleks hetkeks kui mina sügisel kohale jõudsin, istus tema juba oma vana P kõrval ja tegi näo, et midagi pole valesti).
Oo, Stockmann ja Viru keskus! Toona muidugi veel see vana variant, Sokos oli vist nimi. Sealsest Seppäläst avastasime napilt enne lahkumist, kui juba rahast lagedad olime, kahe valge triibuga mustad dressipüksid. Meie lemmikbänd oli ju Must Q, kelle sponsoriks Adidas ja kuna originaal-Adidest jõud üle ei käinud, sobisid Seppälä analoogid kui rusikas silmaauku. Need püksid me ka saime. Ilmselt andis isa raha juurde. Oo, kaunis lapsepõlv! Söömas käisime sellises kohas nagu Carrols, mis eelnes Eestis Hesburgeri ketile. Asus samuti Sokoses või siis Virus. Vanalinna või loomaaeda me küll ei kippunud.

Sügisel pidime koolis kirjutama kirjandi teemal, kus näen end aasta pärast. Mäletan, et kirjutasin Tallinna ülistava kirjandi. Suur unistus oli pealinna keskkooli minna. Vanemad muidugi ei lubanud, aga siis ma veel ei teadnud seda (kuigi aimasin). Käisime nutuselt mööda halli Tartut ja ohkasime kui palju kuulsaid ja ilusaid inimesi me pealinnas nägime. Mõni üksik vastutulnud ilus poiss pidi kindlasti olema turist Tallinnast.

Öelge veel, et lapsepõlv on metsajärv ja heinamaa, ei, meie paradiis oli kaubanduskeskus. Võimalus osta ja konditsioneerist läbi käinud õhku hingata. Väsinult burgerit süüa ja ilusaid poisse vahtida. Meie jaoks oli see eksootika, peale meid tuligi "kaubanduskeskuste põlvkond", kelle jaoks kõik see argipäev oli.

Praeguseks on kapitalism voolanud üle kogu Eestimaa ja ühesuguste poodidega kaubanduskeskusi leidub igas maakonnakeskuses. H&M-i vist veel oodati Tartusse, kuid mind see enam eriti ei eruta. Avamispiltidel paistsid samuti silma nii 15-aastased moefännid. Eks selle šoppamisega ole enamikul nagu pidudel käimisega - kui ametlikult võimalus on, siis enam nii väga ei viitsitagi.

* Minu väike paradiis oli mu meelest Terminaatori parim plaat. "Sellel albumil on natuke karmimad lood" nagu märgib Wikipedia. Kujutate te ette, et Terminaator on kunagi ka selliste sõnadega loo kirjutanud:

"Paradiisi aia lipid jalaga ma puruks taon,
pikad valged triibud taevast ninna tõmban ja siis kaon" (Terminaator - Saatus)

2 kommentaari:

sukelnorsu ütles ...

Oh, Terminaator. Ma olin pea 10 aastat Terminaatori KÕIGE SUUREM FÄNN (no kindlasti oli neid veel, aga ma elasin väikelinnas ja ühtki teist ei tundnud). Mul olid KÕIK laulusõnad peas, ma kirjutasin Terminaatorist koolis uurimustöö (kusjuures uurimist kui sellist eriti polnud vaja, ma juba teadsin kõike) ja kandsin algelisest internetist varastatud pilte floppydel kaasas. Aga 2001. aasta plaat jäi minu jaoks viimaseks, mis mingit erutust tekitas, järgmise ostsin ainult kohusetundest. Vanemaid lugusid kuulan siiani hea meelega, teismeea nostalgia on hindamatu.

Marca ütles ...

Jah, Terminaatorist jäi mingil hetkel järele lihtsalt Termikas, kes nüüd kuskil ööklubides esineb. Selles osas vist isegi vedas, et Must Q kiiresti laiali läks (toona tundus see muidugi erakordne ebaõiglus). Terminaatori varasema loominguga on see pluss, et nende lood olid tegelikult ka head ega pane praegu piinlikkusest punastama nagu Musta Q-ga paraku on :)