teisipäev, august 30, 2016

Lastega reisil?

Sattusin lugema üht Delfi naisteka hingestatud kõõksatust teemal - laste ja mehega reisile, ei iial enam! ning sarnast teemat Perekoolist. Linkima ei hakka, niikuinii kujutate ette, mida sellistes kohtades kirjutatakse. Hiljuti jagas veel keegi "lustakas pereema" ka naljapostitust sellest, kuidas vabadel päevadel ei jää muud üle kui koristada ja majapidamistöid teha (samal ajal kui mees ja lapsed puhkavad). Ma leian, et nende teemade vahel on kindel seos - saad selle, millega ise nõus oled. Selles valguses meeldis mulle väga Tui Hirve kirjutis hiljutises Postimehes, kus ta tsiteerib üht väga tabavat raamatuarvustust: "Naise kuvand eelmise sajandi sotsialistlikes maades oli midagi tööorja ja kangelasema vahepealset./.../Arusaadav, miks tal ei jätkunud aega või energiat iseenda ja mehe jaoks. Võib vist öelda, et Eesti naisi kummitavad mineviku varjud siiamaani – iseenda või paarisuhte asetamine lapsest ettepoole tundub paljudele neist endiselt võimatu." Tui Hirv mainib ära ka selle, et eneseohverdus kui elustiil on omane ka nö tänapäeva naistele. Miks muidu see tohutu "emadusvõitlus" nagu tema seda nimetab - õige ema on selline ja mitte selline, jälgime kullipilgul teiste emade "sooritusi" ning paneme hindeid.

Ka need, kes väidavad, et lastega reisida ei saa, lasevad mu meelest lastel kogu oma elu dikteerida. Jätan siinkohal välja inimesed, kes tõesti ühtki lapsevaba minutit endale lubada ei saa või kelle laps on mingi diagnoosiga - nende puhkus ilmselt jah argielust suurt ei erine ning on loomulik, et nad igatsevad nn "tõelist puhkust". Ülejäänute puhul on sageli viga ka seatud eesmärkides, mis reaalsusest kaugel asuvad - lastega mesinädalatel pole ilmselt parim plaan, samuti ka raju peonädal Ibizal - koos järeltulijatega. Muudel juhtudel olen ma aga tähele pannud, et enamasti käituvad lapsed võõras kohas oluliselt paremini kui kodus nelja seina vahel. Ma ei saa ka aru väitest, et lastega saab käia ainult nende huvidele vastavates kohtades - kes need laste huvid siis tekitab? Sama hea kui väita, et lastega ei saa normaalsesse restorani minna, sest nemad tahavad ainult Mäkki. Kes nad sinna kõigepealt viis? Mulle tundub, et lapsi üldiselt huvitavad uued kohad - loomulikult on boonus see, kui nurgas ka paar batuuti vedeleb või keegi õhupalliloomi meisterdab, kuid tegelikult võib ka suvaline kunstinäitus lapsele elamus olla, sest see on hoopis teistsugune paik, kui see, milles ta igapäevaselt viibib. Mind veeti lapsena kunstinäitustele ja igavaks muutusid need mulle alles teismeeas...Teismelistega reisimine on ilmselt eriteema (mäletan seda "jõulupuhkust" Londonis, mille ma hotellitoas salvrätikule vihaseid monolooge (loe: kirju peikale) kirjutades veetsin - tagantjärele ainus kord kui seda maailmalinna külastanud olen ning need mõned toast väljas veedetud hetked on vägagi eredalt meeles), kuid kaevelda selle üle, kuidas lapsed toppisid kohvri mänguasju täis ja litsusid kõige peale veel kassi, kes kõik kohad karvu täis ajas (Delfi geniaalne leiutis), on ikka täielik ülepakkumine. Üldse ei saa oma lastest jagu või? Olite teises häärberi otsas samal ajal kui tatikad kohvreid pakkisid ja looma piinasid? Minu jaoks müstiline süžee. Eks ilmselt nad mõtlevadki seal neid lugusid välja, aga no võiks ikka veidi realistlikumalt.

Teisalt ei tahtnudki ma seda postitust väga avaldada, sest lapsed on siiski väga erinevad nagu kõik inimesed ning jube lihtne on hulludes lastes kasvatusvigu näha. Vaatasin Stockholmis käies nende temperamentsete vene poisikeste emmesid, kes istusid ninad telefonis ning kargasid püsti alles siis, kui põhimõtteliselt juba veri lendas, oma võsukesi tuuseldades ja karjudes. Miks nad ei sekkunud enne, kui asi veel nii hull polnud? Aga mida mina ka tean? Võib-olla on nad juba kõike proovinud ning muudmoodi ei saagi?
Lisaks lugesin Perekoolist sellise arvamuse:"Ma ootan üleüldist puhkust lapsest, st seda, et ta saaks täiskasvanuks ja mu kodust ometi kord välja koliks. Ma olen sellest haisvast, süüdistavast ja rahast ning elujõust tühjaks pigistavast elukast surmani väsinud. Laps oli mu elu suurim viga."  Isegi väga kanaema-keskses portaalis sai see postitus märkimisväärse hulga plusse (miinuseid muidugi rohkem). Ma ei kujuta ette, kui jube võib selline avastus olla. Ja ma ei või kunagi kindel olla, et ma ise sellist avastust oma lapse kohta teismeeas ei tee. Ma olin ikka üsna "äge" teismeline ise ja ma ei kannata arvamust, et kõik lastega seonduv on alati lilleline. Loomulikult leian ma praegu, et sellise avastuse tegemine on ilmvõimatu minu puhul, kuid ma ei leia, et see peaks nii olema kõigil juhtudel.

Äkki ongi mõned lapsed hullemad kui teised ning nende puhul pole tehtud ühtki "kasvatuslikku viga", mida ümberkaudsed kohe esimesena kahtlustavad? Võib-olla kõiki lapsi ei saa tõepoolest reisile ega restorani kaasa võtta? Äkki mul on lihtsalt roppu moodi vedanud ja ma ei tohiks üldse suud pruukida?

4 kommentaari:

Nele ütles ...

Minu jaoks on lapsega reisimine loogiline. Jah, mesinädalatele või romantilisele spa-nädalavahetusele tõesti väikelast kaasa ei võtaks. Aga üldiselt ma arvan, et laps on ka äre teeninud võimaluse veeta aega oma vanematega väljaspool koduseinu, näha uusi kohti ja asju. Jah, veidi tuleb teha ettevalmistustööd ning vaadata, et tegemist oleks nii suurtele kui väikestele (ei sunni 2-aastast 4 tundi jutti tribüünil spordivõistlust vaatama), tuleb leppida, et ajakava on paindlik (kui lapsel on rannas lõbus siis ei lohista teda ära, et muuseumisse minna) ning lihtsalt vabalt võtta. Minu laps käitub ka kodust väljas üldiselt hästi ning allub ka häälkäsklustele. Ma usun, et tema huvi ümbritseva suhtes on ka suurem kui ta näeb erinevaid kohti ja inimesi. Ja üldse on väikelapse silmaring ja kogemustepagas vanema kujundada. Kui laps pole kunagi laevaga sõitnud siis korraldame pisikese laevasõidu, kui rongid panevad silmad särama siis läheme vaatame ronge lähemalt. Minu roosas maailmas käib nii.
Sellest "ei suuda oodata kuni see mõttetu vastik laps ükskord välja kolib" värgist ma aru ei saa. Kust tekkib selline vaen omaenda lapse vastu? Ja tekib küsimus, et mis hetkel seal peres miskit nihu läks. Et kas see laps oli juba beebina vastik või juhtus miskit hiljem. Ja miks vanemad ei teinud midagi kui tundus, et hakkab nihu kiskuma...?
Üldiselt jään ma seisukohale, et lastega reisimine on OK. Eriti veel kui veidi aega ja kohti valida.

ritsik ütles ...

Mõni laps on kangema iseloomuga küll kui teine, aga see ei tähenda, et temaga ei saa teha ühte, teist ja kolmandat- kui just tõesti mingi erivajadusega tegu pole.
Teismelised võivad kah olla süüdistavad,tänamatud jne, aga vastikuks elukaks ma küll ei suudaks oma last nimetada, päris õudne mõtteavaldus. Kui laps tundub elu suurima veana, on midagi kuskil väga valesti läinud.

TT ütles ...

Eks inimesi on erinevaid nagu ka lapsi, aga ma olen kindel, et see kas lastega saab reisida või mitte sõltub eelkõige vanemast. Meil pole kunagi probleemi olnud ja isegi praegu ülikooliealistena reisivad hea meelega meiega koos. Aga eks me alustasime ka varakult, esimesed pikemad reisid tegid nad Kariibi merele emme kõhus kaasa :) Alla kahese plikaga lendasin algaja issina Torontost üksi üle New Yorgi ja Helsinki Eestisse, tüdrukul oli hullult põnev. Ainus probleemne moment kui selgus, et tudilina sai kohvriga lennuki pagasisse antud.

Oleme nendega siiamaani mitu korda aastas neljakesi koos reisimas käinud. Kunagi pole juhtunud, et tahaksid pigem koju jääda kui viimased paar aastat välja arvata, mil kooli või töökohustused segasid. Viimase 20 aasta jooksul oleme 3 korda kaasaga kahekesi käinud. Just küsisin igaks juhuks 19 aastase käest, ega neil meiega reisides igav pole olnud - ta vastas, et siis ei käiks ju meiega koos, nii lihtne see ongi. Ilmselt aitab palju kaasa, et huvid on sarnaseks kujunenud.

Kole mõelda mis tunne võib lapsel olla, keda ema oma elu suurimaks veaks peab, sest kahtlemata paistab selline suhtumine välja kui ka otse ei öelda. Kardetavasti sealt tulevadki need probleemsed noored.

Kaur Virunurm ütles ...

Loen nii Hirve kui sind ja noogutan kaasa.

Mul on üks tuttav keeruliste väikeste lastega pere. Reisivad nagu metsalised. Ei ole kerge ja kogu aeg juhtub midagi. Aga ilma ju ka ei saa!

Ja kunst vs mänguväljakud... Mul käis kuuene emaga Pariisis. Neil oli kogu aeg kesklinnas nii palju tegemist, et mingi Disneylandi peale nad lihtsalt ei tulnudki. Nagu sa kirjutad - lapse jaoks on enam-vähem kõik uus ühtlasi ka huvitav ning on MEIE suunata, kuhu me nad viime ja milliseks nende maitsed kujundame.