pühapäev, august 28, 2016

Fuuria puhkus Skansenis ja mujal

Täna on siis mu neljanädalase puhkuse viimane päev. Kui algus tundus venivat, siis lõpp tuli küll väga kähku kätte, õnnetuseks on nüüd veel ilusad ilmad kah. Tööle ma homsest siiski ei lähe, sest kool algab ju teatavasti alles 1. septembril ning ka Mikro lasteaialeping sai selleks kuupäevaks sõlmitud, seega ei ole mul neid lihtsalt vahepealseks ajaks kuhugi panna ja pean kodunt tööd tegema. No põhimõtteliselt kogu puhkus saab selle ühe nädala stressiga ilmselt ära nullitud, ei tea, kuidas ma nii mööda oma planeeringutega panin. Ma siin lugesin teiste vahepealseid postitusi ja Kristallkuuli juures oli jutuks see, kuidas enamik igatseks kodunt töötamise võimalust. Ajutiselt on see kindlasti tervitatav nähtus, aga laste kõrvalt - ei iial enam, olen kaks korda sellesse ämbrisse astunud ja nüüd, tagasi kontoris olles, mõjuvad isegi need üksikud laste kõrvalt kodus töötamise nädalad (ikka juhtub, et lapsed haiged jms) täieliku põrguna.

Aga ma pidin ju hoopis puhkusest kirjutama. Peale eelmist siin kajastatud Läti-reisi olime veidi paiksed ja teadagi ajab see minusugusel rahutul hingel katuse sõitma, eriti olukorras, kus rand on su kõrval, aga iga jumala kord, kui sa sinna jõuad, tulevad mingid jõledad pilved ja katavad päikse kinni - tuled koju tagasi - taevas on pilvitu - ja nii mitu korda, ma konkreetselt vandusin rannas. Lõpuks läks mu frustratsioon nii suureks, et viskasin mingi fabritseeritud tüli käigus L.-i roppkalli peegelkaamera põrandale tükkideks. Miks? On selleks põhjust vaja? Minul küll mitte. Lihtsalt, et oma kangust näidata. Kui ähvardasin, et teen ja sina ei usu, siis raudselt teen. Ausalt öeldes on mul vahel küll kõrini selle hullu-mina kokkukeeratud käkkide lappimisest, aga no ta on ju ikkagi osa minust ja ma ei saa ka teda armastamata jätta. Minu puhul vist täitsa kehtib see mõttetera, et kui sa ei suuda taluda mu halvimat, ei vääri sa mu parimat. Kahju, et ma seda alati järele testin ega piirdu enamasti ühe korraga....Mõned inimesed on mu kõrvale ikka jäänud veel.

Igatahes see eelmine tiraad oli mõeldud põhjendama seda, miks mul puhkuse järgmistest osadest eriti pilte pole. L. käis näiteks Kiviõlis mäe otsast laskumas, kus 600 meetri jooksul võid arendada kiirust kuni 80 km/h. L. ütles, et temale pakuti tol päeval kiiruseks kuskil 70 km/h, eks see oleneb kaalust ja tuulest. Ma kartsin ise, et ma ei suuda seda esimest hüpet tundmatusse seal teha ja no keegi pidi ju lapsi ka valvama :)
Seejärel hakkas ohtlikult lähenema mu suurepärane juubel. Olen alati igatsenud, et sel päeval oleks ilus ilm nagu ma lapsepõlves, sel aastal nii oli, aga sain aimu, et see tähendab üksnes seda, et hea rannailm läheb kaotsi (räägib tuhande sünnimärgi omanik, kes päikest ilmselt üldse nautida ei tohiks, aga ju siis olen äärmuslikult sõltuv) ja sa kalkuleerid kogu aeg, kas peale külaliste lahkumist on veel ilma, et randa minna...Sõpru ma oma tagasihoidliku juubeliga ei tüüdanud, L.-i pere käis mind suvilas õnnitlemas ja enda omade jaoks laekusin Tartusse Aparaati, mis on mu hinnangul üks Tartu parimaid, kui mitte parim söögikoht. Oli tore. Sain vanemaks ära.

Kohe peale sünnipäeva oli meil ette planeeritud kruiis Stockholmi. Sel aastal oli mingi jama, vist oli üks laev liinilt maas või midagi, aga kõik reisid olid nii viis päeva ette broneeritud ja päris oma sünnipäeval ma ka uppuda ei soovinud, seega jäi üle päev hiljem. Õnneks vedas meil ilmaga tohutult.
Alguses me seda ei teadnud, sest hommikuks polnud mingit vihamasadu planeeritud, aga seal see oli. Raudteejaama jalutamise asemel võtsime takso, Mini oli sillas, sest ta "polevat kunagi taksoga sõitnud" - tõeline elamus, noh. Rong muutus igavaks peale pooletunnist sõitu, aga õnneks ei midagi väga hullu. Peale Tallinnasse jõudmist oli meil lausa neli tundi vaba aega, mille käigus turnisime turistidena Toompeal ringi ning sõime taas mu lemmikus Ameerika restoranis, kus pakutakse ülihäid maisitšipse guacamolega ning teenindus on samuti väga meeldiv. Viimased kaks tundi konutasime küll Norde Centrumi kohvikus, aga no meil olid ka seljakotid + lapsed, kes ei jaksanud eriti kooberdada.

Laevas oli nagu laevas ikka, lastega ju väga kabarees ei istu, pigem võtad pallimere kõrval pubis kupongiga ühe poole hinnaga õlle ja sööd hiljem kajutis Tallinnast kaasaostetud snäkke. Ja laev oligi täiesti rahvast täis, hommikui saime hädaga Rootsi lauas koha. Tore oli see, et otse infoletist saad osta piletid Stockholmi ühistransporti ning ka juhised, kuhu minna ja mida teha. Kuna laev jõuab sadamasse umbes 10 paiku ja väljub juba 17.30, siis ega palju jõuagi, eriti koos lastega. Meie panustasime Skansenile. Millegipärast oli mul valearusaam, et tegemist on loomaaiaga, ilmselt seetõttu, et see asub Djurgardeni- ehk loomaaiasaarel, tegelikult on Skansen pigem meie Vabaõhumuuseumi stiilis paik. Neljasele perele oli sissepääs kuskil 50 €, lisaks rentisime Mikrole kuue euro eest käru. Halb üllatus oli see, et Skansenis asuv troopilisi loomi tutvustav ala oli eraldi tasu eest, sinna me, vaesed eestlased, ei trüginud. Muidu oli aga vaatamist küll - taluloomad, külaelu, vanaaegne linnaelu, Rootsile iseloomulikud metsloomad ja seda kõike looduslikult väga kaunis kohas. Ma ei ole elus nii palju puudega inimesi näinud, kui Skansenis ühe päevaga! Võib-olla oli mingi spetsiaalne puudega inimeste väljasõidu päev, aga mu meelest väga hariv, eriti lastele, kes tegelikult jõllitavad teistsuguseid hoopiski vähem, kui arvata võiks. Mu isa oleks ilmselt šoki saanud, ta ju kardab selliseid - nõukaaegne reaalsus, kus puuetega inimesi ei eksisteerinud.

Kõik oli kena, kuni tulime tagasi ja varusime veel aega, et külastada mõnd toidupoodi õhtusöögi jaoks - laeva Rootsi laud on küll rikkalik, aga juua seal ju hinna sees ei saa (ma mõtlen isegi vett või mahla) ning lastega läheks see variant ülikalliks. Ootasime siis oma bussi, mis ainsana sihtkohast sadamasse viiks, aga seda ei tulnud ega tulnud. Lõpuks passisime peatuses nõutu näoga nii meie, kui ka mujalt kokku tulnud laevale suunduvad eestlased, enamik neist pensionäridest paarid. Häirekell hakkas peas lööma siis, kui üks proua väitis, et nad juba kesklinnas ootasid, aga jalutasid siis siia, sest ka seal oleks justkui buss vahele jäänud. Kogesin siis, kui kasulik on ikka osata keeli, kasvõi natukenegi, sest olin ainuke, kes luges tabloolt välja, et miskit on muudetud ja edasist infot vaata veebist. Kõik rootsikeeli muidugi, internetiühendus ka päris kallis, enamikul puudus see võimaluski. Tuligi välja, et pool linna kinni ja bussi asemele pole midagi pakutud. Esimene mõte - terroriakt ilmselt....No tegelikult ei saanudki teada, mis põhjusel. Huvitav oli aga see, kuidas L. siis ütles vaikselt mulle, et ah, hakkame jala minema. No mina oleks ka hakanud jala minema, aga kõigepealt teavitanud ikka teisi, mis plaan meil on, otsustagu siis ise, kas võtavad takso või hakkavad astuma. L. tõelise eestlasena lihtsalt irdus....Õnneks taipas enamik teisi meile järele tulla ning mingi platsi peal, kus meie poodi suundusime, sain öelda, et teie minge nüüd metroosse ja püüdke jõuda sellesse ja sellesse jaama. Ju nad said hakkama, mõnda ikka hiljem laevas nägime ka. Lapsed olid muidugi elevil, said ju metrooga sõita, täielik ootamatu eksootika. Ühe reisiga esimest korda takso, rongi, maakonna liinibussi (tagasiteel oli osa raudteest asendatud bussidega), linnaliinibussi, trammi, laeva ja metrooga sõita - pole paha.

Lõpetuseks ainuke pilt (ma üritan ikka jälgida seda, et lastest identifitseeritavaid pilte siia ei pane, aga kui vaid telefoniga pildistad, siis ajad ikka igaks klõpsuks kogu pundi kokku), kus me siis nõutute nägudega ootame bussi nr 76.


Kommentaare ei ole: