kolmapäev, august 17, 2016

Ring ümber Kuramaa

Pühapäeval hakkas asi siin ilmadega ikka väga nutuseks kiskuma ja otsustasin, et ei jää muud üle kui lõunasse pageda. Lätti siis, noh. Tegelikult ei näidanud ka sealne ilmateade midagi oluliselt paremat, aga õnneks seekord see veidi valetas. Sõitsime selle reisi vältel 15 tunniga maha 1000 kilomeetrit enamasti jubedaid Läti teid. Valmiera kandis on hetkel suured teetööd, samuti ka Jurmala ümber. Kui Lätis on teetöödel foor, siis selle tsükkel enamasti alla kümne minuti ei ole ning sageli selgub, et vastassuund ootab samal ajal sama targalt teisel pool. Miks nii? Ei tea. Waze on küll tore abimees ülesküntud uudismaade vältimisel, kuid muid auke kasutades võid sattuda teele, kus küla on külas kinni ja üle 70 niikuinii sõita ei või. Korralik turist ju muidugi ei kiirusta ka ning on kannatlik, mitte nagu mina. Meie eesmärk oli sel korral Kuramaale ring peale teha ja seetõttu hakkasime ringi vaatama alles peale Riiat. Riiast sõitsime pühapäeva lõuna ajal läbi, väga normaalne liiklus, ei mingeid ummikuid ja taaskord arutlesime selle üle, et äkki saab läbi linna ikka kiiremini.

Mõtlesime, et sõidame mööda rannikut, otsime endale enne poolsaare tippu mingi ööbimise ja hakkame hommikul ümbruskonnas ringi vaatama. Rannakülad seal nii ägedad pole kui meil, ilmselt on väikepaatidega kalandus sealsel lahtedeta rannikul ka üsna keeruline. Mingeid imelikke motelle keset põldu oli, aga ei midagi kutsuvat. Esimene toredam koht tundus olevat intrigeeriva nimega Roja. Ema, kes kunagi keeldus kolima Roelasse (avanes selline vapustav võimalus), sai igatahes naerda, kui telefonis kuulis, et me omadega Rojas oleme. Etterutates oleks järgmisel päeval olnud võimalik ööbida motell Laipas, aga sellest me loobusime. Roja oli kirjade järgi põhjaranniku suurim kalastusasula, mingi tehas seal tõesti asus ka tänapäeval. Meri oli seal rahulikum ja rand tõeliselt ilus. Rannal pakkus silmailu üksik sinine siga. Lätis on üldse igasugu põnevaid kunstiobjekte rohkem nähtaval kui meil. Ööbida sai Rojas päris mitmes kohas, meie valisime hotelli, mille juurde kuulusid ka suvemajakesed, kus küll dušš ja wc ühised olid, kuid mis muidu igati korralikud. Ukse taga toolil lamas boonuseks nunnu kass.

Sõime hotelli juurde kuuluvas restoranis, mina võtsin Läti rahvusrooga - verivorsti. Meil seda millegipärast suviti pakkuda ei juleta. Pohlamoosi asemel oli hapukoor, aga küllap neil on nõnda moes.

Järgmisel päeval külastasime kohalikku paljandit, lubati ka koopaid, aga kahjuks oli laudtee üsna lagunenud ja lastega selle läbimine tundus veidi liiga ekstreemsena. Nägime suurt hulka viinamäe tigusid, kes meil Sõrve säärel ringi roomavad. Eks nad ilmselt ujudes Lätist tulid...

Seejärel jõudsimegi Kolka neeme tippu. Tuul oli nii kõva, et mina päris lõppu ei läinudki. Maa lõppemise märkimiseks kasutas L. üht Evelin Ilvest meenutavat daami:

Kauguses seilas tanker:
 Sõrve säär on sealt väidetavalt 38 km kaugusel. Rojast üle veel oleks pidanud Ruhnu olema, aga meie muidugi kumbagi näha ei osanud.

Seejärel sõitsime otsima teist kindlat sihtmärki meie reisil, nimelt Irbene radarit. Olin seda mõnel FB fotol näinud ja mõtlesin, et no eks võib ta üle kaeda kah. Tegelikkuses oli see raudselt mu lemmikobjekt sellelt reisilt:
Pidin enda kaadrisse jätma, sest ilma inimeseta polnud vaade nii mõjus. On ju äge asi?! Seal ta seisab, ümbritsetuna mahajäetud kummituslinnast ning püüab kosmosest teateid. Ja ta keerleb! Järsku ning ülivaikselt pöörab ta end sinu selja taga ringi. Kuidagi ülevalt kõhe tunne tekkis - ikkagi kosmoseajastu laps ju. Oeh, ma võiks siia veel miljon pilti panna sellest kaunist asjast.

Kohe peale Irbenet jõudsime Ventspilsi, mis on kuulus oma värviliste lehmakujude ja ohtrate lasteparkide poolest. Õudne tuul oli taaskord, mingid hullud inimesed tulid "lõbusõidu"-laevalt, mis kõikus juba kai ääres nii, et mul hakkas vaatamisest halb. Rannapromenaadil oli tuule tõttu puhtfüüsiliselt keeruline olla ja seega käisime üldiselt vaid söömas. Restoraniga vedas, oli selline meie mõistes luksuskoht - interjöörilt taluhoone, ettekandjad ajastutruus rõivastuses, toit ehe ja peen. Samas hinnad olid kindlasti oluliselt normaalsemad kui meil sarnastest kohtades. Mina jäin oma spinatiravioolidega väga rahule ning eriti maitses see rabarberi-ingveri limonaad, mis meenutas mingit nõuka-aja jooki, aga me ei suutnud meenutada, mida. Läti Rimi ökoletist sai teda ka:
Kui vee- ja lasteparkidesse mitte minna (mida me lastega perena loomulikult ei plaaninud - ma isegi ei tea, miks nii kujunes), siis ega Ventspilsis palju muud teha pole. Me ikka alati mõtleme, et teinekord, kui tuult veidi vähem ja temperatuur veidi kõrgem, siis tuleme, oleme ja läheme.

Edasi suundusime otsima mõnd meeldivat ööbimispaika kusagil teel Riiga, aga mitte Jurmalas, sest seal on kallis, ega ka mitte päris Riias, sest sinna väga ei viitsinud välja sõita. Ses osas jäime veidi hätta, aga kui mõelda, et satud turistina Põlvasse, Valka või Võrru, siis ega ka linna sees hotelle ju jalaga segada ole. Naersime juba, et ega see Jelgava ka palju teelt kõrvale ei jää ja hotell Jelgava ju juba tuntud koht. Sõelale jäi selline ilmselt turistile tundmata linn nagu Tukums.

Millegipärast on mul sellest linnast olemas vaid see pilt, mis kujutab endast (vist) mahajäetud loss-kõrtsi:

 Tegelikult oli linnake päris armas, eriti nunnu oli nende püüd end turistidele müüa - kohalikul kaardil olid vaatamisväärsustena ära toodud absoluutselt kõik kohad, mida kuidagi tähtsana näidata sai. No näiteks üks post, kus rippusid Tukumsi sõpruslinnade lipud. Iseenesest märkamatu postike kuskil tee ääres, aga turundatud kui "Sõpruse puu". Iga purskkaev selles linnas oli oluline. Meie ööbisime kohalikus jäähallis. Tuba oli väga suur, nelja voodiga, korralik ja kaasaegne. Söögikohtadest märkasime küll vaid ühte pisikest ja ometigi kõledat pitsakohta ning paari väljasurnud einelat, aga samas oli ju ka esmaspäeva õhtu väikelinnas. Ka kohalikud käisid sealsamas jäähalli baaris einestamas. Hommikul märkasime isegi paari teist turisti.

Hommik oli veel tore, sest päike säras helesinises taevas, aga peale hommikusööki (mis ei olnud küll hinna sees, aga sai tellida koduselt maitsvaid kuumi võileibu ja muud) hakkas meid jälitama see ilgus, mis meid poolel päeval kätte sai ja siiani akna taga ilatseb.
Enne jõudsime veel ära käia Cinevillas, mis on koht, kuhu on kogutud kokku erinevad filmidekoratsioonid. Ilmselt oleks olnud ägedam kui teaksin ka neid Läti filme, kus neid tegelikult  kasutatud on, aga no ka muidu kõlbas külastamist. Hetkel ehitati seal samuti viikingiküla mingi kuulsa Läti kuninga elust rääkiva filmi jaoks. Lätlased ja viikingid? No ma ei tea, nii meile öeldi.
Selline butafooria-linn võltsjõgede, majade, trammiteede, kirikute, sildadega. Sekka päris keskaega, viikingeid ja indiaanlasi, ronge ja laevu.
Seal saigi üldine padukas meid kätte ja segas ära loomaaia-plaanid, kuid ilmselt oleks me niimoodi ka alles pimedas koju jõudnud. Tänu vihmale oli Riia üsna umbes ja avariisid täis (kuigi läksime kaarega, mitte otse läbi linna).

Huvitav, kas ainult mulle tundub, et me satume oma reisidel kuidagi alati suuremate turismimagnetite asemel mingitesse imelikesse teelt kõrvale jäävatesse kohtadesse ega käi üldse seal, kus "normaalsed inimesed" käivad? No kes ikka ööbib Rojas ja Tukumsis? Või Jelgavas? Aga omamoodi on see täitsa lahe.





2 kommentaari:

Anomaalika Q ütles ...

Kas lätlased on noad ka mõlemalt poolt ära teritanud ,et uut moevoolu pakkuda või see lihtsalt tundub nii. :)

Marca ütles ...

Heh, vaatasin nüüd, et tõesti tundub nii, aga koha peal oli see tegelikult ikka üks täitsa tavaline nuga :)