esmaspäev, august 29, 2016

Koiva jõe kallastel

Rootsist tagasi jõudes olin üsna väsinud ja peaaegu et kahetsesin varasemalt paika pandud plaani koos ühe teise lastega perega taas Lätimaale, seekord Gauja (Koiva) rahvusparki suunduda. Kuna 8-le inimesele ehku peale majutust leida on üsna riskantne ettevõtmine, eriti veel nädalavahetuseks, siis mõtlesime, et broneerime midagi ikka ette ära. Booking.com on muidugi selline mõnus hasardile üles ehitatud ettevõtmine - vaid üks tuba veel vaba! otsusta kohe! jäid hiljaks! eriti hea pakkumine ainult sulle! jne ning tunduski, et ega valikuid väga pole. Panime ühe puhkemaja kinni, mis vastas enam-vähem kahe pere peale sobivale hinnaklassile, aga seekord tuli broneeringut üle vaadates selline halb üllatus, et võidakse võtta 100% ettemaksu ning tühistamise puhul seda tagasi ei saa. Eks te juba aimate, mis edasi sai, onju. L. siis helistas sellele teisele pereisale, kes vabandas, et ikka mingid asjad tulid vahele ja nad ei saa kuidagi tulla. Ma olin suht stoiline sel hetkel - kallis fotokas vaja ju uus osta, eks sellised paugud käivad (mis käivad, ise tekitan neid) ikka hulgakaupa. Helistasime veel paar tuttavat läbi, aga loomulikult olid kõigil mingid oma asjad ajada. Seoses kruiisil saadud traumaga - väiksed temperamentsed vene poisid vs vagurad eesti lapsed, käisin välja idee laenutada mõnest vene lastekodust neli kõige hullemat pujääni ja neile tasuta väljasõitu pakkuda...Must huumor - ma ausalt ei vihka venelasi, aga see temperamentide vahe oli ikka no mäekõrgune.

Tuli siis oma perega minna. Ega see hind nüüd nii hull ka polnud, vaid 10 eurot odavamalt saime paar aastat tagasi Jurmalas toakese, seekord oleks aga terve maja meie päralt olnud. Gauja rahvuspark on üldiselt koht, kuhu nõuka-ajal tehti algklassilaste esimesed "välis"reisid ja ka mul on sealt mingid udused fotod Gutmanni koopast, Turaida lossist ja köisraudteest. Midagi erilist mul meeles pole, ilmselt üritasime rohkem kaadrisse saada kenasid klassivendi kui looduskauneid kohti, ilm oli kah toona kole. Seekord oli aga ilm lausa imeline. Esimese peatusena enne sihtmärki Siguldat põikasime läbi Ainaši järvelinnusest. See on selline koht, kus keset järve leiti vana linnuse asukoht, samuti on kõrval hilisema kivilinnuse varemed ning rekonstruktsioon pronksiaja elu-olust. Selline nägi välja see järve peal asuv külake, sai majade vahel ringi käia ja puha:
Siguldas mõtlesime vaadata köisraudteed, aga mingis meeltesegaduses sai lastele lubatud Tarzanipargi batuute. Me tegelikult ei teadnud, et kogu see ala seal nii kompaktne on. Tarzanipark oli vastu ootusi üliäge, ka sellistele inimestele, keda puude otstes turnimine külmaks jätab. Või no mis, ma ei suudaks seal ühtki köierada läbida ka siis, kui need vastu maad asetseksid! Rääkimata ratta või bobikelguga puudelatvades sõitmisest, mis seal ka menüüs olid.
Kõigepealt sõitsime küll üles mäkke ja mul on pilt allatulekust, aga no emotsioon oli sama, täiesti õudne!
See iste on seal üsna lahtine ja turvalisuse tunnet pole üldse. Vähemalt alguses. Ja inimesed tulevad sealt samast mäest mööda monorelssi alla. Sellise vaguniga nagu ameerika raudteel, aga selle erinevusega, et üks vagun ja ise juhid. Ma ütlesin Minile, et on absoluutselt välistatud, et ma midagi seesugust iialgi ette võtaks. Mäe tipus on väike liikluslinnak lastele, nõukaaegne vaateratas, julm vaade ning tegelikult saab veidi edasi kõndides kohe ka köisraudtee juurde. See näeb välja nii:
Lähebki üle laia Koiva jõe sinna teisele poole mäkke. Lapsena olen sõitnud, poisid veel kõigutasid ka. Õnneks olime kevadel Barcelonas sarnase asjaga sõitmas käinud ja teadsime, et see näeb hullem välja kui on. Ausalt, sees oli turvalisem tunne kui seal mäeliftis. Kuni üks vanem eesti härrasmees rääkis lapselastele, et mõni aasta tagasi põrutasid 8 saksa turisti sellega vastu torni ja sattusid haiglasse ning korra olla ka tross katki läinud...Mis siis sai, seda ta ei kommenteerinud ja ma ei julgenud küsida ka.
Meie saime tagasi kindla pinna peale. Lapsed said oma lubatud batuudid ning kuna meie ööbimine pidi asume Cesise linnas, Siguldast poole tunni tee kaugusel, pidimegi sinnapoole suunduma hakkama. Koht nimega Estere on saanud Bookingus ulmelised 9,8 palli. Siin on paremad pildid kui meil. Asub tõesti linnas sees ning asutust pidava pere tagaaias. Miinuspunktid L.-lt privaatsuse puudumise eest. Aga muidu on täiesti viimase peal koht. Kõik on olemas, mida üldse soovida. Privaatsust ei häirinud ka keegi, küsiti isegi seda, kas nad peaks oma lapse mänguväljakult ära ajama, kui meie omad seal mängida soovivad...Kohapeal muidugi selgus, et Booking.com hirmutab ilmaasjata ning võõrustajad kuskilt kaardi pealt mingit raha küll ei võta, ka mitte äraütlemise korral (kui peaks hiljem selguma, et ikka võtsid, krediitkaardi arved ju veidi viibivad, saate mu raevu siin tunda) ja kogu arveldus käib hoopiski sulas. Ütlesime siis, et meid vaid neli, teised ei saanud tulla ning mõni aeg hiljem saabus võõrustajast naisterahvas, et tema pidanud oma isaga nõu ja nad otsustanud, et kuna meid vähem, siis teeme poole hinnaga. Ega neil ju mingit kohustust seda teha polnud, niikuinii võõraid samasse majja enam paigutada poleks saanud. Igatahes väga tore! Ilmselt sellise suhtumisega need 9,8 tärni ka tulevad.

Järgmist päeva alustasime kaamlipargi Rakši Zoo külastamisega. Pargi hitiks on veidi hirmuäratavate kaamlite asemel nunnud alpakad, keda toita ja katsuda saab:
Suuremad olid puudliks pügatud, aga samamoodi ülipehmed nagu pisikesed. Hobuseid ma kardan, aga alpakatele julgesin isegi peo pealt süüa anda.

Edasi vaatasime Gutmanni koobast ja Turaida lossi, mis jätsid üsna sama mulje, mis koolipõlves. Näe, üks normaalne pilt tehti kah minust - lapsed lõikasin muidugi välja:
Ahjaa, ma ju kaotasin Rootsis ilmselt kuhugi wc-sse oma kallid pealuudega päikeseprillid ära, aga nüüd vaatan, et need peegelklaasiga New Yorkeri üheeurosed on isegi efektsemad. L. on muidugi süüdi, et ma enda omad ära kaotasin - mis ta siis ostis neid odavaid sealt peoga, ikka selleks, et universum aru saaks, et ma soovingi vanad ära kaotada!

Peale seda aga läks taas nii, et mingisugune vemmeldav veri viis meid Tarzaniparki tagasi...Nimelt tunnistas L., et ta natuke nagu ikka tahaks selle kollase gondliga mööda monorelssi alla kihutada ja no ma siis tunnistan vaikselt talle ka, et ma vist ka nagu natuke mõtlesin selle peale. Lapsed said taas batuute ja tuubirada ning L. läks esimesena testima. Tuli tagasi ja hakkas loendama, et no alguses on jõle ja siis sealt natuke edasi on üks veel jõledam koht ja siis on üks hüppekoht ja kurvis kallutab ja...No ma siis ütlesin, et siis ma ei lähe. Ei no, mine ikka, utsitab tema. Siis nägin üht umbes 70-aastast hallipäist prouat sealt silma pilgutamata alla tuhisemas (tol hetkel ma ei mõelnud, et ehk andis proua rajal lihtsalt otsad) ja mõtlesin, et no mida!
See seal punase sõõri sees olen mina, silma pilgutamata alla tuhisemas (ametlik pilt tehti rajal ka, aga seal ma olin ikka liiga "mida iganes" näoga, et seda osta):
Rada algab siis ikka päris mäe tipust, mitte sealt, kus fotol näha. Seekord liftiga mäkke minnes polnud enam sugugi hirmus. Igatahes oli kogu rada täis märke, et pidurda siin ja pidurda seal, kiirust arendada eriti ei julgenud, seega jäi ka emotsioon kasinaks. Mingit Ameerika raudtee efekti polnud üldse ning gondlis sõites ei saa ka sellest kaldest ja kõrgusest nii selget sotti. Oleks pidanud võtma ikka kuue korra pileti ning lõpus lihtsalt ilma pidurit näppimata alla tulema.

Jubeda palavuse tõttu otsustasime peale ekstreemsusi ujuma minna. Ikka sinna jõledasse Koiva jõkke, mis Kalevipojal jalad alt võttis ja kuhu ükski õige eestlane oma varvast pista ei tohiks. Mina pistsin, enne kui vesi põlveni jõudis, olid jalad krampis ning ilmselt jäi see mu viimaseks katseks sel suvel ujuma minna. Esimene suvi, kus ei õnnestunudki. L. muidugi käis, mis on ilmselt vääramatu tõend sellest, et tema keha kattev rasvakiht on kaugel normaalsest.

Kokkuvõttes seda Läti osa soovitan soojalt, eriti ilusa ilmaga (nagu kõike siin ilmas) ja eriti neile, kes kõrgusi ei pelga. Ja taaskord - puhkuse osa, mis algas fopaaga ja millest ma kõige vähem ootasin, osutus kogu puhkuse kõrghetkeks.




4 kommentaari:

Lendav ütles ...

Koiva jõge ei maksa karta, seal ei juhtunud Kalevipojaga midagi hullu. Jalad jäid tal Kääpa jõkke (Jõgevamaa).

notsu ütles ...

jaa, Koiva jõgi on hoopis see, millest teisel pool on müütiline "ilma vööta kuhi", see, mida vanapagana poeg vaeslapsele toomas käis.

sai sealkandis Riia-tee peal põgusalt ringi hängitud, on ikka tore kant küll.

Marca ütles ...

No vot, mulle tundus see asi ka kahtlane, aga kuna keegi varem ei parandanud, siis ei hakanud ka järele kontrollima. Kääpa jõkke ka muidugi ujuma ei läheks, nimi juba teisel selline.

Kaur Virunurm ütles ...

Tore reportaaž. Võtame ka kavva - ma teangi Lätist liiga vähe. Aitäh!