esmaspäev, detsember 12, 2016

Minu 2016 aastal loetud raamatutest parimad

Raamatukokkuvõte tuleks ka vist ruttu ära teha, sest Goodreadsis on viietärniraamatuid kirjas juba 15 ning laenutusjärjekorras passivad sellised paljutõotavad teosed nagu Mart Sanderi "Litsid, II osa", Houellebecq´i "Alistumine", Lauri Räppi "Linn on minu" ning "Sapiens: inimkonna lühiajalugu" Y. N. Hararilt. Äkki ma ikka ei saa neid enne uut aastat kätte? Hindamismeetod sama, mis eelmisel aastal ehk siis puhtalt Goodreads. Kokku lugesin sel aastal 87 raamatut (üks hetkel pooleli), lehekülgi tuleb küll nii 800 võrra vähem kui eelmisel aastal. Ilmselt see number veel muutub, aga tabeli koostamise hetkel oli nii.

Päris edetabeliga tegemist pole, raske on parimat viitteist veel omakorda järjestama hakata, esikoht kuulub kolmele neljale viiele raamatule, pigem siis kokkuvõtvalt - muusikute elulood, asi, mille ma sel aastal avastasin ja tuli välja, et mõned olid päris head EDIT no see sissejuhatus pole pärast kahte lisandunud raamatut enam väga täpne, aga ma hiljem seletan:

1. Charles C. Cross "Taevast raskem, Kurt Cobaini elulugu"; D. Sugerman, J. Hopkins "Keegi ei pääse siit eluga. Jim Morrisoni elulugu"; O. Osbourne, C. Ayres "Mina olen Ozzy"
kaks surnut ja üks elus mees, kes põhimõtteliselt peaks surnud olema. Cobaini-raamatust kirjutasin pikalt siin,  Morrisonist ning Ozzyst siin. Kuna mul tuleb 15 raamatut 10 koha peale ära jaotada, lisan siia veel ühe raamatu, mis sobib teistega punti seepärast, et tutvustab popkultuurimaailma telgitaguseid.
Raoul Kurvitz "Attittude (1. osa). Ülevaade hoiakulisest popkultuurist".
Ülevaade antakse väga erinevatest popkultuuri valdkondadest - kunst, kirjandus, muusika. Kõike seda seostatakse samal ajal ühiskonnas toimunud arengutega. Väga huvitav. Miks meile koolis mitte millestki sellisest ei räägitud? Ahjaa, olevat olnud üks valikaine, ühel korral, vist seitsmendal-kaheksandal tunnil, kus räägiti postmodernismist, mu pinginaaber käis seal koos paari-kolme huvilisega. Ma istusin ilmselt samal ajal kuskil baaris. Olevat olnud ainus tõeliselt huvitav tund kogu keskkooli jooksul...Midagi mainis kirjandusõpetaja, kuid sellist seostatud ülevaadet  - ühiskond, poliitika, kunst, kirjandus, muusika, pole ma kusagilt enne lugenud. Miks mingid arengud toimusid just siis, kui nad toimusid? Ma ei saanud pikka aega aru sellestki, kes need biitnikud on. Ma teadsin nimesid, teadsin tegusid, aga mis selle kõige taga oli? Kurvitza raamatust saad targemaks. Muuseas, raamatut ennast müüdi Osturallil ca 1 euroga...Kahjuks tundub, et raamatu teist osa ilmunud polegi, esimene osa lõpeb aastaga 1968.
Ahhaa, avastasin, et esikoha-gruppi saab ju ühe raamatu veel lisada -
Mihkel Mutt "Kooparahvas läheb ajalukku"
- ka see avab taustu. Kuku-klubi läbi ajalootormide. Eesti kultuurikorüfeed läbi ajaloo käsikäes boheemlaste, akadeemikute, poliitikute ja ärimeestega. Tegemist on sel korral küll ilukirjandusega, mitte mingi name-droppinguga, aga lugeja saab muidugi aru, et päris-elu oli toona kordi põnevam kui väljamõeldis. Mihkel Mutil on muidugi annet muuta ilukirjandus päris-eluga sarnaselt köitvaks ning olulisi erinevusi ei tekigi.

2. Aldous Huxley "Hea uus ilm".
Konkurentsitult vanim loetud raamat kahe aasta jooksul, välja antud aastal 1932. Selle raamatu puhul ei tohiks kindlasti kinni jääda detailidesse a la "miks nad seal paberit ja pliiatsit kasutavad, tulevikus seda ometi olema ei saa!" Väljaandmisaastat arvesse võttes on tegemist uskumatult täpse ettekuulutusega. Kui vaadata selle tulevikumaailma mõttemalle, siis mulle miski küll üllatust ei valmista. Ilma konkreetsete detailideta oleks see ilmselt paljude jaoks tõeline "Hea Uus Ilm". Kas me siis tõesti ei taha rahu maa peale ja õnne igaühe jaoks? Nagu iga hea asja nimel, tuleb ka siin väikeseid kompromisse teha ja mõnest asjast loobuda - aga sellise ülla eesmärgi nimel, miks mitte? Mu meelest oli ikka väga palju paralleele tänase maailmaga, kus kasvav "nanny-state" meile üha enam "õiget õnne ja rahulolu" peale surub. Tuleb ju sekkuda, kui inimeste loomus üleüldisele õnnele vastu töötab? Raamatu võlu ongi ilmselt selles, et juba tol ajal suutis keegi tänaseid teemasid nii kenasti paika panna. Või on need teemad tegelikult kogu aeg õhus olnud. 

3. Alessandro Baricco "Mr Gwyn".
Võrratu pisike raamat, mida kindlasti ühe hooga läbi lugeda ei tohiks. Iseenesest midagi ei toimugi, aga sellest hoolimata saab ära räägitud lugu, mis tundub mahtuvat vähemalt tuhandele lehele. Väga kaunilt kirjutatud, äärmiselt omapärane ja tohutult liigutav. Lugesin veel teisigi sama kirjaniku teoseid sel aastal, kõik olid huvitavad, aga eriline pärl oli just see. Ka teistes lugudes tuleb ilmsiks Baricco erakordne oskus lugudesse mingi eriline pööre sisse tuua, seda viimase hetkeni lugeja eest varjates. Mu meelest täielik vastand näiteks Coelhole, kes tahab oma moraali alati puust ette ja punaseks teha, Baricco eesmärgid avanevad palju salapärasemal moel. 

4. Maarja Kangro "Hüppa tulle".
Kirjutasin raamatust siin. "Dantelik auk" sattus ka pärast seda kätte, aga see niisugust vaimustust ei põhjustanud (väga meeldis siiski). Kangro on harjumatult aus ning julgeb rääkida asjadest, millest kombeks pole. Hiljuti ilmus talt uus raamat "Klaaslaps", see põhjustas juba pelgalt oma teemavalikuga poleemikat. Mis mõttes leiavad inimesed, et neil on õigus niivõrd isiklikul teemal nagu lapse kaotus üldse kellelegi "nõu anda" - oleks ikka pidanud nii või naa? Selliste inimeste kiuste oma kogemuse kirja panemiseks peab olema tõeliselt tugev isiksus. Mulle meeldivad need, kes julgevad hüpata tulle. 

5. Mathias Enard "Varaste tänav"
Kirjutasin pikemalt siin. Mulle tundub, et siin on taas üks tüüp raamatuid, mis mulle meele järgi on. Nagu eelmise aasta võitja,  Wilsoni "Eureka Street", räägitakse ka siin noormeestest, kes on peale vaadates ehk elu hammasrataste vahele jäänud, kuid kelle mõttemaailm on sellest hoolimata meeldiv ning kelle vastu lugeja automaatselt poolehoidu tunda suudab. Holden Caulfield oli ehk esimene poiss kõigi nende poolehoidu tekitavate antikangelaste ridades?

6. Karen Joy Fowler "Me oleme kõik täiesti endast väljas"
Kui sa olid laps, keda kõik loomadega seonduv eriliselt puudutas, siis see raamat on sulle. Õigupoolest tahaksin ma seda kõigile soovitada, kuid negatiivseid arvustusi lugedes sain aru, et paljude jaoks oli just loomade mängutulek see koht, kus huvi rauges. Taaskord üks murdekoht, milles inimkond minu silmis kaheks jaotub - need, keda loomad huvitavad ja need, kelle jaoks loomad on...lihtsalt loomad. Ma tunnistan, et seda teist seltskonda ma armastada ei suuda. Minu jaoks muudab selline seisukoht inimese vähem inimlikuks, hoolimata sellest, kui "eeskujulik" inimene ta muidu on.
Tõeliselt hästi leitud teema, üllatav süžeepööre, kaasahaarav kirjutamisstiil ning palju, palju mõtlemapanevaid tsitaate. Raamat, mida tõesti tahaks teist kordagi lugeda.
Mu meelest on jube maotu öelda, et "see raamat muutis mu elu", kuid selle raamatu puhul ma teeksin isegi erandi ja julgeksin öelda, et midagi ümberhindama võib see panna küll. Või vähemalt mõtlema asjust, millele ma ilma lugemata ilmselt mõelnud poleks.


7. Pavel Sanajev "Matke mind põrandaliistu taha"
Alguses see raamat mulle ei meeldinud. Tundus sellise südametu loona, kus tuleb peategelase kannatustele kaasa naerda ja seda ma enamasti ei suuda. Edasi läks aga hoopis paremaks. Kõik tegelased räägiti lahti ning ebainimliku käitumise taha tekkis inimlikkus. Meeldis ka nõuka-aja käsitlus. Kuigi retuusid, banaanid ja hurmaa? Ehk Moskvas tõesti oli selliseid asju. Viiele tärnile aitas kindlasti kaasa ka see, et ma olen ise samasuguseid suhteid kõrvalt näinud. Ei ole groteskne väljamõeldis, sellised inimesed ja sellised suhted on päriselt ka olemas. Hirmutav kui sarnane oli raamatus kujutatud inimeste käitumine sellega, mille olin enda peas juba peaaegu unustanud. Ja kusagil kõige selle inetu taga oli ju siiski mingi armastuse vorm, väärastunud, aga ikkagi. Kas seesugused suhted olid kuidagi otseselt ajaga seotud? Kas just nõuka-aeg (kitsikus, hirm, pealesunnitud valikud, pealekaebamiskultuur) tõi inimestes halva välja? Kas tänapäevase üksteisest kaugel elamise ja võõrdumise taustal on seesuguseid stsenaariume vähemaks jäänud? Inimesed saavad ennast välja elada mujal kui oma lähedaste peal?

8. Mudlum "Ilus Elviira"
Taaskord "elu on ilus, elu on valus, ilus poiss on elu alus", seda kõike kõrvaltvaataja vaheda pilgu all sõnaosavalt kirjapanduna. Saab naerda ja saab ka nutta nagu popp on. Kergelt nais-Kivirähk äkki? Jube, kui magedad säärased võrdlused muidugi on, igaüks on ise, keegi ei ole kellegi peegeldus. Ometi tuleb tuttav tunne, kui loed tõsistest asjadest läbi huumoriprisma.

9. Louise O'Neill "Sai mis tahtis"
Kirjutasin raamatust siinOluline raamat olulisel teemal. Õnneks hästi kirjutatud ja mõtlemapanev, ei ole piirdutud actioniga (mida mõned arvustajad on raamatule ette heitnud) vaid minnakse süvitsi ja tahetakse teemat põhjalikult lahata. 

10. Peeter Sauter "Lapsepõlvelõhn"
Taaskord - sai nutta ja sai ka naerda. Sauter on üks mu lemmikkirjanikke Eestis. Mulle meeldib tema kuidagi, hmm, "kodune" stiil. Konkreetses raamatus on ikka väga palju sellist, mis mõtlema paneb. Eneses sobramine on ju mullegi hobi. Miks me oleme need, kes me oleme? Miks nii, aga mitte naa? Ma sain raamatust aru, et Sauter kirjutas selle justkui oma lastele, et neil oleks mingi arusaam, kes nende isa on. Kirjanikel on see suur eelis. Kui palju teab mõne muu ameti pidaja laps oma vanemate sisemaailmast, nende soovidest, püüdlustest, vigadest? Mina küll ei tea mitte midagi. Ma arvan, et meist igaüks peaks midagi sellist oma järglastele pärandama (muidugi mitte kõigile lugemiseks), (ja ma saan aru, et mittekirjanike jaoks on see utoopia.) Pidage blogi, või midagi :)

Tagantjärele vaadates oleks saanud ju Sauteri ka sinna "ajaloolist tausta avavate" raamatute hulka esimese punkti juurde panna ning oleks veel Mikitagi tabelisse mahtunud. Mikita "Lindvistika ehk metsa see lingvistika" jäi välja, mitte et ta halvem oleks olnud, aga Mikita juba eelmine aasta sai tabelisse ning Indigoaalane on raamatust nii hea ülevaate kirjutanud, et mul pole sinna niikuinii miskit olulist lisada.  

6 raamatut 15-st olid kodumaiste kirjanike kirja pandud, autoritest 4 olid naised.  

9 kommentaari:

Indigoaalane ütles ...

Ma pole lugenud ühtegi nimetatud raamatut (ja kuulnud nimetatud muusikapalu) nii et suur tänu inspiratsiooni eest!

Marca ütles ...

Houellebecq'i ja Mikitat oled ju :)

Kaur Virunurm ütles ...

Popkultuur:::::

Kivi, meteoriit ja tuumapomm koolide muusika-õpetuse valdkonda!!!
See IGNOREERIB kõike väljaspool klassikat ja koorimuusikat.
Muusikaõpetus käsitleb 3. klassis terminit "kordeballett" (ausalt õpetab!!!), aga ei maini kogu põhikooli jooksul isegi mitte möödaminnes ei maailma ega Eesti popmuusikat.
Lapsed lendavad ellu, teadmata, mis oli punk, hevi, progerock, kes oli Heldur Karmo või John Lennon, kes Rolling Stones või Madonna, kes hipid või biitlid, Ruja või Propeller, Woodstock või Rock Summer. Seda kultuuri, ajalugu, seda osa ühiskonnast meie haridus lihtsalt EI KÄSITLE.

Teine samasugune peidetud ala on FILMIKUNST.

Kuipalju tänapäeva inimese kultuuritaustast loob film ja muusika!
Kui piinliku hoolega teeb me haridus nägu, et neid nähtusi EI OLE OLEMAS!

Kaur Virunurm ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Kaur Virunurm ütles ...

Aga sellel "Varaste tänaval" olen ma elanud :)

https://sites.google.com/site/kurinurm/home/barcelona-2015-16

Elasime 23 Robadors kõrtsi vastas el Ravali linnaosas. Robadors on Barcelona kõige pahelisem tänav. Maja ees seisavad 24/7 litsid, tänavamood on araabiapärane, lastega emmed on kaetud juustega.

Kusjuures see on 150 meetrit pikk tänava-jupike, mitte mingi läbi linna kulgev avenüü.
Hea juhus, eks!

Marca ütles ...

Nõus, lisaks veel ka moodsa kunsti, sellest ei räägita ju ka midagi. Ma käisin humanitaarharus, meil oli vähemalt kunstiajalugu, kus käsitleti klassikalise kunsti voole ja tippteoseis, tavaklassidel (vist) pole sedagi.
Ma siiralt üllatusin, kui lugesin ühest eestikeelsest arvustusest (siin http://nuusi.tk/01562383) , et "1990ndate lastele räägiti Cobainist ja Nirvanast kui grunge-liikumise aluspanijatest põhikooli muusikatundides. " Mhh? Ilmselt mingi eriti edumeelne kool.

Kaur Virunurm ütles ...

Üksikud fännidest õpetajad räägivad muidugi igasugu asju. Au ja kiitus neile! Aga põhilise paneb paika ikka õppekava. Seal on ees Mart Saar ja käemärgid.

Lugege laste muusika õpikuid; nutt tuleb peale.

Kui te ise ei viitsi lugeda, siis lubage ma tsiteerin eksperte:

Ainevaldkonna kirjaoskus on suutlikkus mõista ja luua selle valdkonnaga seostuvaid tekste. Seega ei ole nt muusikaline kirjaoskus mitte mõne õpetaja praktikas eesmärgiks seatud võime nooti lugeda, vaid oskus muusika asjus kommunitseerida, millel on nii muusikatundmise kui ka tekstilise suhtluse tahk.

7. klassi muusikaõpik
Õpik vajab eritähelepanu – oleks raske leida ainet, kus õpitekst oleks võrdselt võõr- ja tsitaatsõnarohke: koos originaalsete mitte-eesti pärisnimedega moodustavad nad kõnealuse aine õpikus 12,3% sõnedest, mis on Mägedi (2003) järgi teadusteksti tase. Seejuures on ülekaalukalt tegemist muusika oskussõnade ja aines oluliste nimedega – õpik eeldab isikute ja kohtade seostamist mõistetega, sõnade sisu ja vormi omandamist.
Eriti keerukaks teeb olukorra see, et paljud struktuurivõõrad oskussõnad on ka kasutusvõõrad, ka haritud täiskasvanule tundmatud, nt bharata, burdoon, gamel,...


Ehk. Muusikaõpetuse asemel õpetatakse meil solfedžot. Muusika-kultuuri pool kirjeldab nähtusi barokist kabukini, aga teeb seda teadusteksti vormi. Laste kultuuritausta reaalselt kujundav ja lapsi ümbritsev muusika - pole aga üldse teemaks.

Marca ütles ...

Mul laps käib muusikakallakuga klassis, alles esimeses küll, aga jah, solfedžot juba õpivad ning osa asju tema õpikust on mulle tundmatud :) Mis teha, olen ses osas harimatu ja tunnen vaid veidi ebaolulist popkultuuri.

Kaur Virunurm ütles ...

Muidugi võib solfi KA õppida, eriti muusika-klassis.

Häda pole selles, et õpiku mingi osa on vanemale tundmatu. Vabalt võibki olla. Häda on selles, et muusika õpik on kirjutatud nagu eriala-ajakirja artikkel.