reede, detsember 09, 2016

Muhv, nõudmiseni

See teema vist jääbki kummitama, sest no tõesti, mul polegi vist ühtegi sõpra. Ma ei tunne ennast sellest väga puudutatuna, aga vahel on kuidagi imelik vaadata teisi ja mõelda, et kuidas ma siis nõnda teistsugune olen. No näiteks istuvad inimesed pidevalt nutitelefonides ja arvutites ning vestlevad seal kellegagi. Nutitelefoni mul pole ja arvuti-messengeris on viimane sõnum novembri lõpust, kui L.-i sõber andis teada, et nad on tollega öö otsa "südamest südamesse" juttu ajanud :) Sellele eelnevad sõnumid on mingid ostu-müügi teemad, viimane "mis teed kah?" jääb septembrisse. Mulle ei meeldigi tegelikult üldse telefonis või messengeris suhelda, mulle meeldib mingile tegevusele pühenduda ja no näiteks messenger on ju enamasti lahti mõne teise tegevuse kõrvalt, samuti ei kannata ma seda "piinlikku vaikust", mis seal tihti tekib, et no kas nüüd mina pean kirjutama midagi või, oh, ta juba kirjutab. Telefon on lausa mõttetu, ma laen korra pooles aastas sinna kõneaega peale ja no ikka ei saa see enne otsa, kui kohustuslik uus laadimisaeg kätte jõuab. Ma olen tõeline pärl neile vaestele Elisa-tädidele, kes pidevalt tahavad teada, kas ma soodsamalt rääkida ei tahaks. No palun, andke mulle kõik ja täitsa tasuta, siis olen nõus üle tulema.

Vahel imestan ka inimeste üle, kes bravuurikalt teatavad FB-s, kuidas nad oma listis puhastuse on teinud, sest "miks hoida inimesi, kes mulle ainult sünnipäevaks õnne soovivad!?". Need inimesed on siis enamasti kellegi teise sõbrad, mitte minu omad, sest mina 60% oma listis olijatest vaid õnne soovingi, ülejäänutele isegi mitte seda. Mis ei tähenda, et ma nende vastu huvi ei tunne. Kui ei tunneks, poleks FB-ski ju, stalker olen, noh.

Ma olen lihtsalt multitaskinguks võimetu vist. Eks nooremana ju oli ka nii, et oli üks sõbranna, ülejäänud moodustasid tausta. Nüüd on mul sõber kodus olemas, paljudele ma ikka jõuan tähelepanu pöörata, ses mõttes, et pidevalt kokku saada ja rääkida üle sama juttu, mida ma oma mehele juba kodus rääkinud olen? Mees muidugi nii ei arva, väidab, et tema jaoks on elukaaslane ja sõber ikka kaks ise asja, minu jaoks absoluutselt mitte. Mu meelest oleks see võimatugi, et ma elaks inimesega, kellega sõber olla ei tahaks. Sõpradega on hoopis raskem, vähemalt mina hakkan ennast neile sobivamaks tegemiseks muutma. Et ega ma tegelikult taha sinna ööklubisse minna, aga kui sõber läheb, siis lähen ise ka, sest muidu me lihtsalt ei kohtukski. Ööklubis tuleb muidugi välja, et seal omavahel rääkida üldse ei saa (see, milleks mina sõbraga kohtuda soovin), üldse on kõik nõme, tuju vajub nulli ja lõpuks sisistan, et "siin suudavad ennast hästi tunda ainult idioodid". Sõber tabab muidugi vihje ära ja ongi korras. Elukaaslasega ei pea kuhugi kaasa minema, kui ei taha, küll ta pärast ikka koju tagasi tuleb. Enamasti ma muidugi ikka tahan, miks ma muidu temaga üldse koos oleks. Teistega on mul komme viimase piirini keelt hammaste taga hoida, kui miski ei sobi ja siis, teiste jaoks lambi koha pealt, plahvatada. Sõpru, kellega tõesti sarnased huvid oleks, pole ma väga leida suutnud.

Eks see ole vist geenides-eeskujudes ka, juba vanaema ütles mu ema kohta, et tollele meeldib ainult ta mees, kelle ta ise välja valis, ülejäänud inimestel on igaühel midagi viga. No mulle ka ei meeldi ennast teiste järgi painutada ja teised minu järgi ka painduda ei taha. Kõige parem on omaette olla, endaga on ikka huvitav, lihtsalt vahel tuleb imelik tunne peale, kui vaatad mingeid "aktiivselt suhtlevaid" inimesi. Järelikult neil on kehv paarisuhe ja tühi sisemaailm, eks? :)

11 kommentaari:

Indigoaalane ütles ...

Messengeri puhul meeldib mulle sinna hiljuti lisandunud funktisoon- ülespidi pöial. Et kui mul midagi enam öelda pole, siis panen selle nn ok, ja asi lukus.

Ma tunnen palju inimesi, k.a mina, kel ei ole sõpru, on vaid pere ja kaaslased (töö, trenni, klassi, kooli.... jne). Ja tunnen ka neid, kel on palju sõpru.
Eks inimesed ja nende vajadused ongi erinevad.

Olen sellest ka oma blogis kirjutanud. Aga minu jaoks tähendab sõprus ikkagi midagi muud. See on pühendumine ja 100% usaldus. Täna mul selleks aega ja tahtmist pole.
Need, kel sõpru palju, võtavad asja kuidagi vabamalt, rääkides kõigile ja paljudele, nad justkui devalveerivad oma "saladused", need polegi enam nii tähtsad ja olulised.
Minusuguste suhe on teistsugune. Kui mõtlen oma elus olnud sõpradele, siis tulevadki esimesena meelde usaldusega seotud draamad

Paula ütles ...

Mulle väga meeldib telefonis läbi messengeri suhelda,eriti see võimalus suhelda grupina. Üks grupp on näiteks lapsed. Saan korraga mõlemale infot anda ja on lihtsam asju klapitada. Ma ei kujuta ette, kuidas ma peaksin edasi - tagasi helistama. Neil on kool ja töö, kus ei ole võimalik alati toru võtta. Eraldi suhtleme lastega ka. Saame saata artikleid või pilte või mingeid muid teemasid arutada. Lisaks on grupp sõbrannad. Me tavaliselt ei kohtu päeva jooksul ning kõiki korraga kokku saada on väga keeruline, aga sedasi grupis lobiseda on väga vahva. Lisaks ei ela ma oma kallimaga koos. Messengeri kaudu saab aga kontakti hoida.
Ma ei kujuta ette, kuidas ma ilma saaksin

Marca ütles ...

Mul pole vist üldse sellist vajadust/harjumust niisama inimestega ühendust võtta. Mõni helistab iga päev või lausa mitu korda päevas lihtsalt selleks, et rääkida, mul kaovad kõik suhted niimoodi ära, sest ma mõtlen, et no mida ma tüütan, kui midagi tähtsat pole.

Anomaalika Q ütles ...

Sõbrad on need keda sa usaldad isegi, siis kui nad su negatiivseid külgi välja toovad, mõtlevad sinu eest mingil määral ja teavad su piire ja võmalusi. Peab veel arvestama sellega, et sõpradel on veel teisi sõpru ja võibolla selliseid kes sulle ei meeldi, nii et sõbra aeg on piiratud. Meil jääb ainult mõelda kas me olemeolnud oma sõbrale piisavalt hea sõber, et ta tahab ka olla sõber.:) Kindlasti on sul sõpru, aga nad saavad aru niisama nad ei tülita.

Liina ütles ...

Ma ka ei saa tegelikult aru, kuidas inimesed koguaeg jaksavad nii palju suhelda, kus see aeg võetakse. Mhmm, vbl nad ei kuluta seda blogide lugemisele.... :)

Aga messenger mulle meeldib justsellepärast, et seal võib see piinlik vaikus tekkida, et saab pärast veel midagi lisada, kui kohe meelde ei tule. Telefoniga mulle ei meeldi rääkida. Mõte ei tööt anii kiiresti, et saaks kõik öeldud, mida tahaks. Tagasi helistamine oleks ka tobe ja kunagi ei tea, kas inimesel on sobiv hetk rääkimiseks või mitte. Sõnum on hea lihtne, saab vastata siis kui aega on.

Marca ütles ...

Mulle meeldib mõelda, et "If you can’t handle me at my worst, you don’t deserve me at my best".

Hen Zen ütles ...

Ja millest siis sinu meelest kõik see loetav ja kuulatav sündinud on?
See, mida sa raamatukogust laenutad, netist tõmbad ja tarbid?
Et "sõbrad" on viitsinud kirjutada ja laulda kõike seda?
Sada aastat üksindust ja I Can't Get No Satisfaction.

Inimene on loom loomult ja sõpru loomariigis tegelikult ei olegi.
(kui teil on sõber endameelest, siis vahtige teda uue pilguga :)
Kust inimene sõbravajaduse omandanud või õppinud on, see on küsimus.

Ise kaldun arvama, et koerad on sõbravajaduse meile õpetanud.
(ma ei kujuta ette kuidas kass sõbraks kvalifitseeruks :)

Tegelikult oli su Muhv mu jutu käivitaja :D
Tuli meelde aastate tagune pereelu ja naiste Muhvi naljad :D:D
Siis ei osanud ma seda hinnata, sõbrad, töö ja muu olid tähtsamad.

Hen Zen ütles ...

Ahh, ma näe linki esimese lõigu taga, proovin uuesti:
The Rolling Stones - (I Can't Get No) Satisfaction
https://www.youtube.com/watch?v=nrIPxlFzDi0
Loo 30+ aastat vana sõnum on tegelikult
I Can't Get No Useful Information
ja seda mainis ka meie Kersti
tänasel julgeoleku vms
teemalisel jutulaadal.

notsu ütles ...

no mul on A. küll lisaks elukaaslusele väga hea sõber. aga on teemasid, millel tema lihtsalt ei viitsi suhelda ja on vaata et valmis ise kellegi mulle külla kutsuma, et ma teda nende asjadega rahule jätaks.

samamoodi on tal oma inimesed, kellega näiteks vibunoolte tasakaalustamise üle nõu pidada.

Minaolensiin ütles ...

Ma sattusin siia täitsa juhuslikult. Kuidas? Ma olen selline omaette kirjutaja, sahtlisse, nagu öeldakse, ja selle tarvis on pooleli uue blogi loomine, mille pealkirjaks plaanisin panna Muhv nõudmiseni :D Ja enne, kui seda tegin, tulin guugeldama, et kes veel on nii teinud? :) Ja siis nii ma siia sattusingi. ja nii huvitav, aga ma tundsin, nagu oleks ma ise selle postituse siin kirjutanud :) Mul on küll nutitelefon ja messenger ja paar sõbrannat on mul kaa, aga...ütleme nii, et ma ei kasuta neid. Olen halb sõber ja halb suhtleja ka internetis. Samas nuhin teiste blogides ja tunnen, et oh kui hea, kui keegi on veel selline :D Tänan selle postituse eest! :)

Marca ütles ...

Palun-palun! :) Eks ikka on hea teada jah, et on veel keegi sarnane. Umbes sellepärast neid blogisid ju peetakse vist ka.