kolmapäev, veebruar 15, 2017

Küll need eesti naised on koledad!

Peavad olema ju koledad, sest ilusalonge on meil siin asutustest konkurentsitult ruutkilomeetri kohta kõige rohkem. Majas, kus ma töötan, asub 3 ilusalongi. Ei, ma ei tööta mingis hiiglaslikus monstrummajas. Ühel lühikesel tänavalõigul teel kodunt tööle lugesin kokku 8 erineva ilusalongi silti, ilmselt leidus neid varjatult veelgi. Kõige suurem protsent mu kunagisi kooliõdesid töötab iluteeninduse valdkonnas, on neid, kes kohe peale keskkooli selle tee valisid, umbes sama palju on neid, kes hiljem vajadusest ümber õppisid. Kõige lihtsam variant on ikka küünetehnik  - läbid koolituse, kutsud sõbrannad katsejänesteks, salongi avamine käib ka üsna kähku, seejärel jagamismäng FB-s ja äri lähebki käima. Päris mitu peab iluteenindaja ametit Soomemaal - sealsed naised olla ju veel koledamad kui meie omad, osavate kätega eesti naiste ärid õitsevad ka sealpool lahte.

Mis küsimus see üldse on, et kelleks saada? Isegi ajalehes kirjutati, et meigikunstnik olla lihtsaim amet üldse, isegi Grete Klein saavat hakkama! Igale naisele oma salong! Kas tõesti leidub kõigile neile salongidele ja salongikestele ka kliente? Mina ei tea, sest lasin ennast peale laste sündi täielikult käest, aga kunagi midagi ikka olin kuulnud - see postitus on mul siiamaani üks loetumaid blogis, järelikult tuntakse teema vastu elavat huvi. Hindu see huvi aga kummalisel kombel alandanud pole, võib-olla mingid urka-salongid on odavad, aga sinna korralik inimene ju ei lähe ka, saad veel mõne koleda haiguse külge - meenub, et Terviseamet tegi mõni aasta tagasi ikka päris ohtralt ettekirjutusi salongidele hügieeni ja muu sellise ebaolulise suhtes. Igasse nurgatagusesse ei jõua aga isegi Terviseamet mitte. Korralikes salongides rõhutakse seevastu teeninduse kvaliteedile ning kõik need tasuta kohvid ja veinid kergitavad ka teenuse hinda. Samas selle hinna eest, mis ma salongis juuste värvimise ja lõikamise peale kulutan, jõuan ma kasti veini osta (viimati, kui niimoodi raha tuulde loopisin ja see oli umbes viis aastat tagasi, läks üle 70 euro).

Teine põhjus peale ihnuse, miks ma salongides ei käi, on see, et nad teevad su sõltlaseks. Sa ei saa lihtsalt panna endale küüsi või pikki ripsmeid, sa pead hakkama neid kunstlisasid ju ka hooldamas käima. Vähemalt kord kuus pead leidma selle aja. Ma ei viitsi. Paar korda aastas arstlik läbivaatus, isegi see on tüütu kohustus. Juustega saan ise hakkama, meigiga ka, depilatsiooni asemel võtsin julguse rindu ja ostsin epilaatori, ei tapnudki ära, nagu foorumites räägiti, punne on mõnus ise pigistada, hoolitsused ei tööta niikuinii. Püsimeik püsib juba aastaid, solaarium on kahjulik, kunstküünte kandmine muutis mu enda omad nii tugevaks, et geeli pole enam peale vajagi. Pediküüri ma ei saa niikuinii minna, sest kardan kõdi. Mis sel elul nõnda viga! Kahjuks paljud ei ole ilmselt niimoodi õnnega koos nagu mina ja peavadki päevad läbi salongides raha kulutama. Või kuidas muidu seletada seda, et neid ilusalonge on lihtsalt...metsikult!

Või käivad tõesti ka mehed neis salongides? Keskmiselt eesti mehelt pole seal milleltki muult koorida kui ainult juukselõikuselt ja enamik mulle tuttavaid meesisendeid valib juukselõikuse kohaks ikka need odavamad aastakümneid vastupidanud asutused sildiga "Meestejuuksur". Sealsed, enamasti hilises keskeas juuksuriprouad ei sädista niisama, lõhna lasevad sulle peale vaid siis kui sa soovi avaldad (ainult juhul, kui kohe kuhugi minek on) ega ürita toodete müügilt protsenti teenida.

Mu tuttavate meesisendite galerii on aga üsna ühekülgne, sest juuksurist sõbranna on rääkinud klientidest, kes pühadeks kalleid lõhnaõlisid toovad ja silma pilgutamata paarkümmend eurot jootraha viskavad. Ega ma kade ei ole, sest teiste inimeste välimusega tegelemine on mu meelest üks hirmutavamaid töid üldse. No peaaegu nagu medõe töö, aga selle vahega, et klient on üldiselt võitlusvõimeline, kui asi talle millegipärast ei sobi.

Loen just G. Orwelli "Pariisi ja Londoni heidikuid" ja siin on sellised, mu meelest teemaga täitsa kenasti haakuvad mõtteterad: "Neid arvatakse tootvat luksust, kuid tegelikult toodavad nad ainult luksuse odavat, võltsi imitatsiooni." (Raamatus käib see hotellide ja restoranide kohta).
"See, mis tööd seal tehakse, pole oluline, oluline on pettus, mida peetakse luksuseks. Rafineeritus, nagu seda nimetatakse, tähendab tõepoolest vaid seda, et personal töötab rohkem ja külastajad maksavad rohkem, aga keegi ei saa sellest kasu peale omaniku, /.../sada inimest rassivad kui kuradid, et kakssada võiksid maksta häbematult kõrget hinda asjade eest, mida nad tegelikult ei taha."

10 kommentaari:

Mariliis ütles ...

Iluteenindus on populaarne, sest see on lollikindel värk. On töökohti, mille järele ühiskonnas vajadus kaob, on ärisuundi, mis võivad populaarsuse kaotada, aga juuksed (karvad?) kasvavad inimestel no matter what.

Umbes 10 aastat tagasi ajasin ühe juuksuriga töö juures juttu (töötasin siis ilusalongis) ja ta ütles umbes sellised sõnas: "Ükskõik, mis tulevikus saab, aga mina nüsin päevas mõne mehe ära ja jään ikkagi ellu." Ja nii see ju ongi.

Paula ütles ...

No pooled klientidest on soomlased, kelle jaoks on siinsed teenused väga odavad

Marca ütles ...

Soomlased on ilmselt rohkem pealinna teema, ja spade, suvalisse väikesalongi ehk niipalju neid ei satu.

Hen Zen ütles ...

Nüsin päevas mõne mehe ära :D

Mina ajan oma juukseid ise juba vähemalt 10 viimast aastat.
Esiteks sellepärast, et mulle ei meeldi kui mind teenindatakse.
Ise olen hea meelega juukseid lõiganud sõjaväes ja koolis poistel
kui ka hiljem naisel ja lapsel. Naine lõikas oma isal juukseid,
minu äi sõitis selleks spetsiaalselt teisest eesti otsast kohale :D

Meie aleviku kõigil stiilsete juukselõikega naistel on oma juuksur
kes ei tööta salongis vaid oma kodus oma kindla klientuuriga.
Naised ei saa oma pikki juukseid tõesti ise hästi lõigata,
aga meestel 12..15mm ise korras hoida ei ole mingi probleem.

Salongides on nii vilets valgustus, kuidas nad seal üldse karvu näevad?
Õnneks on terariistad nagu habenoad keelatud hepatiidi ja hiv kartuses,
Salongid on tegelikult rahapesu kohad, iluga pole seal mingit pistmist.

Nell ütles ...

Tegin täna üsna lühikese käigu mööda Pärnu kõrvaltänavaid ning leidsin samuti uskumatu hulga ilusalonge.
Tjah, juba eelpool öeldi, et juuksuritöö on ju igavene kuna karvakasv peas toimub üsna pidevalt. Ja muud iluteenindajad (küüned, ripsmed, kulmud) kasvatavad oma kliente üsna nagu narkodiilerid. Algul tehakse hea hinnaga algus sisse, pärast tuleb oma "ilu" muudkui regulaarselt hooldada ning maksadki nagu küsitakse.
Mulle isiklikult jääb ka muidugi kõigi nende salongide vajalikkus veidi hämaraks. Saan vabalt hakkama nii, et iga paari kuu tagant käin juuksuris (juuksuriharidusega sõbranna kodus juuksurdab). Küüned saan ise lõigatud ja ripsmeid-kulme eelistan isiklikke.

Marca ütles ...

Mu meelest on just pikki juukseid lihtsam ise lõigata. Olen ka mehel ise lõiganud, aga need odavad masinad ei pea eriti kaua vastu ega lõika korralikult.
Suur osa ka salongis töötavaid juuksureid teenindab kliente lisaks kodus või teeb koduvisiite, sest hoolimata röögatust hinnast salongis, näeb juuksur ise sellest väga väikest summat. Massööridega oli umbes sama teema, keegi kunagi rääkis.

notsu ütles ...

pikki juukseid lihtsam jah, kui ei taha soengut, vaid lihtsalt seda, et otsad väga haraliseks ei läheks. Mul on oma 20 aastat pikad juuksed olnud ja sestsaadik, kui nad krunni hakkasid ulatuma, ei ole ükski juuksur neid lõiganud, ainult elukaaslased on vahel kärpinud. Üks peika ei olnud nõus ja teatas: "Simson Delilal juukseid ei lõika!", aga ega ma temaga koos ei elanud ka, elasin hoopis sõbranna korteris ja see sõbranna lõikas, nii et mis iganes mõttes ikka elukaaslane.

hakka või mõtlema, et elukaasluskriteerium on mul "kas ta on nõus kord paari kuu tagant mu juukseid lõikama".

Mariliis ütles ...

Juuksurite tasustamiseks on mitmeid skeeme. Ma ei välista, et neist juba sinu blogis, Marca, neist rääkinud olen. Vabandan, kui ennast kordan :)

1. On palgatöötajad - iga kuu fikseeritud tasu, olenemata sellest, kas kõlgutab salongis päev läbi jalga või nüsib mehi/värvib naisi.

2. On FIEd, kes saavad tehtud töö eest tasu salongipidajaga võrdselt (juuste värvimise + lõikamise hind - värvikulu, jagatud pooleks).

3. FIEd, kes maksavad salongis kohamaksu - iga päeva eest on ette nähtud fikseeritud renditasu, mille tööle tulnud juuksur salongipidajale nii ehk naa maksab, ükskõik, palju kliente päevas teenindada jõuab.

Kokkulepped olenevad juuksuris ja salongipidaja suhetest, läbirääkimistest. Ja muidugi juuksuri kliendibaasist. Kogenud juuksur, kellel on palju truid kliente, ei ole huvitatud oma tasu salongipidajaga pooleks tegemisest. Aga soodsa kokkuleppe korral on võimalik väga hästi teenida.

Hinnakirja paneb välja salongipidaja ja enamasti jäetakse juuksurile mingi vahemik, mille sisse lõpphind peaks mahtuma. Mis summa juuksur kliendilt küsib, sõltub juba inimesest. Kas arvestatakse kliendi juuste paksust, soengu tegemise keerukust ja ajakulu või lajatatakse lihtsalt kirvega lagipähe ja küsitakse maksimum - leidub igasuguseid.

Nii et röögatud hinnad toovad enamasti ka juuksuritele sisse. Kui satud väikse kliendibaasiga juuksuri juurde ja hind tundub absurdselt kõrge, võib lihtsalt olla, et sa oled päeva ainus klient, aga leib tuleb kuidagi lauale saada.

Marca ütles ...

Ma enda sõbranna näol tean, et tema töötas suures kaubanduskeskuses, kus olid ülipikad tööpäevad ja salongis röögatud hinnad, samal ajal rahvast käis, sest sinna sattus ka niisama jalutajaid sisse, jalakõlgutamist üldiselt ei olnud. Ta oli ka FIE, aga palk oli pmst veidi enam kui miinimumpalk. Ükskord ta ohkaski, et salognipidaja tõstis jälle hindu, kliendid lähevad juba minema, sest nii kallis, ma siis küsisin, et kas sinu tasu ka siis seevõrra tõuseb, tema vastas, et ei. Neil oli veel mingi peen süsteem ka, et ise ei saanud klientidele aegugi panna, kõik käis läbi süsteemi, juuksur ise oma graafikut ei näinud, et oleks saanud nt hommikul veidi hiljem tulla, kui ühtki klienti hommikuks broneeritud polnud.
Võib-olla tal oli lihtsalt üsna äärmuslik juhtum, kus kõik ette kirjutati (samas seal kohas oli palju koolitusi, glamuuriüritusi jms), nüüd ta teises kohas ja rohkem rahul.

Mariliis ütles ...

See kõlab küll väga imeliku süsteemina, et juuksuri sissetulek FIEna ei sõltu tehtud töö maksumusest. Järelikult mingi imeline tasustamisskeem, millisest ma kuulnud pole :)

Miks salongipidajad ei taha, et juuksurid tuleks kohale ainult selleks ajaks, mis neil broneeritud on - just uksest sisse marssinud klientide pärast. Salongipidaja soov on see, et võimalikult palju juuksureid töötaks, mitte ei magaks kodus. Kui juuksuri tasu sõltub konkreetselt tehtud tööst, peaks ta ka ise kohale tulemiseks piisavalt motiveeritud olema. Kui tasu fikseeritud, siis muutuvad mugavaks ja soovivad palga võimalikult vähese pingutuse eest kätte saada. No umbes nagu kontoritöötajad :D