esmaspäev, veebruar 13, 2017

Miks sa süüa pole teinud?

Lugesin siin Printsessi postitust sellest, mis talle enda elukaaslase puhul närvidele käib ja siis lugesin paari kommentaari ka ning hakkasin mõtlema, kui erinevad inimesed ikka olla võivad. Mõned hurjutasid seal, kuidas kodune inimene võiks ikka teisele süüa teha, muidu olevat kole lapsik. Ei noh, võiks muidugi, kui ta tahaks, aga kui ei taha? Pole endal kõht tühi, ei viitsi teisele ka vaaritada? Las tuleb koju, üksi on igav süüa teha? See selleks, aga kui minu elukaaslane küsiks minu käest selle küsimuse, et miks ma pole seda või teist teinud, siis oleks ilmselt minek kah. Mitte reaalselt siis, sest ilmselgelt ei satuks ma seesuguse inimesega, kes arvab, et tal on mingigi õigus mulle ette kirjutada, mida ma teen või ei tee, kokku elamagi. "Miks sa koristanud pole? Miks sa lapsega õues pole käinud? Miks sa poodi tahad minna?" Kõik need on ju põhimõtteliselt sama targad küsimused kui "Miks sa jood?" Teen, sest tahan ja ei tee, kui ei taha, muud ju polegi. Või peaks olema? Mis on teisel inimesel minu tegude tagamaid uurida? Kust otsast on see lapsik? Just lapse ja vanema suhe on ju see, kus üks teist kasvatama peab ja nõudma - miks sul asjad laiali on? Miks on käed pesemata? Miks on õppimata? Ega nende küsimustega ju põhjendust vastuseks oodata, selliste küsimuste mõte on teist "õigesti" käituma panna. Paarisuhtes ollakse mu meelest võrdsed ja kellelgi pole õigust teist poolt õpetada või kasvatada.

Teisalt ma olen niikuinii selle pooldaja, et teist inimest muuta ei saa ja sellega on ka igasuguste partneri miinuste välja toomine libedale teele minek. Suhe kas toimib või ei toimi, kui aga mõelda, et kõik oleks ideaalne kui ta ainult oleks natuke nii ja vähem naa, siis pole see ehk päris õige suhe. (P.S. See pole üldse Printsessi suhte kohta mõeldud, ta tegi lihtsalt postituse ning ilmselgelt ei pruugi ta igapäevaselt nende asjade üle pead vaevata). Suhte nimel vaeva näha ma küll ei tahaks. Loomulikult tuleb ette olukordi, kus teine võiks minu meelest teisiti käituda, kuid mingeid punkte, mida teine igal juhul teisiti võiks teha, poleks küll vaja. Ma ei kujuta ette, et keegi teine minu kohta sellist kriitikat teeks. Kui sa ei armasta mind tingimusteta, siis uksest välja! Kui sa ei lepi sellega, milline on minu halvim pool, ei vääri sa ka mu parimat poolt.

Tingimusteta armastusest olen enne ka kirjutanud ja avastasin, et polegi vahepeal meelt muutnud: "On siis tingimusteta armastus minu jaoks kuidagi arukusega seotud? Pigem täiskasvanulikkusega - kui ma suudan mõista, et ma ei valitse teise inimese üle, siis suudan ma teda tingimusteta aktsepteerida, sest ta on nö "minu inimene" (2011)
"Üks sõber ütles kord, et sõbrad ei ole selleks, et sind kritiseerida vaid selleks, et sinuga tingimusteta nõustuda. Ma ise olen ka pigem selle poolt. Sa võid anda mulle nõu, kui ma seda küsin, kuid ära tule kommenteerima stiilis: "Miks sa ei tee nii või naa, sulle üldse ei sobi see või too."/.../
Pool-irooniliselt pool-tõsiselt öeldes - ma ei taha sõpra, kes on minust targem, ilusam ja elukogenum. Endasugust lolli tahan. Et oleks naljakas ja et saaks vajadusel koos enesetappu planeerida (romantiline nali).(2008)

See viimane romantiline nali oli täitsa nunnu, sest ma siiamaani ei tea, mis loom see romantika on. Kui romantiline on see, et oleks koos lõbus ja saaks nalja, siis ma olen poolt, aga kui seal on mingid kohustuslikud elemendid ka, nagu näiteks "tood mulle Valentinipäeval lilli ja südamekujulise kommikarbi"; "lähme suudleme päikeseloojangu taustal (ja postitame pildi sotsiaalmeediasse)"; "räägime hästi palju sellest, kui palju me üksteist armastame", siis jääb ära. Inimesed kuidagi eeldavad sellist käitumist, näiteks oli mu kunagine väga hooliv ülemus kurvastanud, et ma vist jäin üheöösuhtest lapseootele, kuna ta polnud kunagi näinud mind ja L.-i käsikäes loojangu poole kappamas vms.

Eriti vihastasin ma selle Valentinipäeva peale siis, kui Mini tuli koolist pahas tujus selle pärast, et tema ei olnudki Valentinipäeva postkastist kirja saanud...Eee, vanasti oli selle asja nimi Amor-post ja see toimis nii umbes põhikooliealiste õpilaste hulgas (ning isegi siis pigem rumalate naljade tegemiseks), nüüd siis juba esimese klassi lastel "armu-probleemid".

7 kommentaari:

Indigoaalane ütles ...

Minu meelest on selle probleemi raskus hoopis mujal. Ma olen üliliberaalne lapsevanem ja unelmate naine. Ma usun niisamuti, et igaüks tehku mis tahab ja kuidas tahab.

Aga tekib hoopis mujal. Selles, et inimeste standardid on erinevad ja arusaamised " kuidas peab" erinevad.

No näiteks. Tuled hilja õhtul töölt koju. Väsinud, näljane ja laps on sul vanuses, et ise veel ei suuda/oska. Mees (või sisi naine, see pole oluline) on nt tund -kaks niisama kodus passinud, sest tema meelest pole hullu miskit. Kommikauss ju alles täis ja kapis võileivamaterjali ka. Sinu standardi järgi peaks laps sööma õhtul sooja sööki. Ehk siis, sul ongi kaks valikut.
Teha väsinuna ise süüa või paluda seda teha mehel.
Ilmselt ta teebki, aga rõhk on sõnal- " paluma". See on sinu mure, sina mõtled, korraldad, hoolitsed.

Ja nii on ka muude asjadega.

Ehk siis selleks, et asjad vastaks sinu standardile sa vahel lihtsalt pead käskima, paluma, nõudma, kehtestama. Ja siis see pole päris see et "kui ei meeldi, mine minema".
Kuidas seda kõike teha nii, et see mõjuks mõnusalt ja nii, et sa tahadki seda teise heaks teha... see on miljoni dollari küsimus.

Marca ütles ...

Siin aitab ilmselt see, kui kaaslane ongi samade standarditega. Näiteks oleks see minu jaoks ikka üks tõeliselt närviajav omadus kaaslase juures, kui ta leiaks, et laps võikski õhtul ainult komme või võileiba närida. Seesugune omadus käiks ilmselt käsikäes teiste sarnaste omadustega (a la vabakasvatus) ja sel juhul poleks sel suhtel erilist tulevikku ka kui juba nii fundamentaalsel tasandil erinevused sisse tulevad.
Võib-olla on mul lihtsalt väga sarnaste standarditega elukaaslased sattunud või siis on mul lihtsalt neid olulisi standardeid piisavalt vähe, et suuri vastuolusid ei teki.

Nell ütles ...

Mulle tundub ka, et partneritel võiks põhilistel teemadel olla samad standardid. Minu üks pikk suhe lõppeski seetõttu, et elukaaslane muudkui ootas millal ma lõpuks "normaalseks" hakkan aga siiski ei jõudnud ära oodata. Normaalsus tähendas tema jaoks seda, et ootangi teda igal õhtul sooja söögi ning tuhvlitega mitte ei käi paar korda nädalas tunnike trennis ja korra keeltekoolis.

Manjana ütles ...

Nii täiskasvanulikult tark postitus. Oleks ma ka last saades nii tark olnud. Nüüd on mulle täiskasvanulikku suhet mu teismeline laps õpetanud. Ehk kuidas mitte üle-emmetseda.

Marca ütles ...

Lastega on mu meelest keerulisem, nende puhul ei saa kuidagi üle mõtlemisest üle. Kui endal kogemust pole, siis ikka üritad "vanemaid/kogenumaid ja targemaid" kuulata ning need annavad tavaliselt vastuolulist nõu. Ikka käib peast läbi see, et "äkki ma nüüd kuidagi rikun selle lapse ära".

Kaur Virunurm ütles ...

Partneri valid sa enda näo järgi ja temaga saab hakkama. Aga partneriga kaasneb ämm. Või siis võtab su oma vanem end teie pere-elus kehtestada. Mis mõttes minu lapselapsel ei ole tõukeratast / sooja salli / oma tuba! Kuidas teil on kodu nii sassis, las ma tulen ja teen kõik korda! Kullakene, kui sina ei jaksa mehele õhtuti sooja toitu teha, siis ma teen ise, eksju!

... ja draama algab.

Marca ütles ...

Mul eelmine ämm oli nii tore inimene, et kui meil ta pojaga asi nihusti läks, siis ma lausa mõtlesin, et no kuidas ma ometi nii toreda perekonna maha jätan. Aga see on tõesti erand vist, enamasti aitab füüsiline distants, neil inimestel, kes ämmade-äiade või oma vanematega veel täiskasvanueas koos elada suudavad, peavad küll raudsed närvid olema. Ma muidugi saan aru, et mõnel juhul muud võimalust lihtsalt pole, aga see on tõesti õudne. Meil varem elas neli põlvkonda ühes majas ja nad kõik nõustusid, et ma peaks seda varianti iga hinna eest vältima. Vene ajal oli eramajades muidugi nii, et kui polnud oma sugulased, siis pidid võõrastega maja jagama ja see oli enamasti veel hullem.