neljapäev, veebruar 16, 2017

Kõigil pidi ju lõbus olema...

Üldiselt püütakse meil koolides kiusamist ikka ennetada, räägitakse sellest, kuidas tuleks kõiki kaasata, ei tohiks kedagi üksi nurka nukrutsema jätta jne. Minu lapse koolis valmis sõbrapäevaks ka selleteemaline video. Teiselt poolt aga tehakse asju, mis minu hinnangul lõhet poppide ja mitte-nii-poppide laste vahel hoopiski suurendavad.

Näited - sõbrapäeva kirjade postkast. Kui sina saadad 50 kirja ja saad vastu 5 või ei saa ühtegi. Mulle väga meeldis üks tubli ema, kes oli oma poja eest neid kaardikesi teinud põhimõttel, et keegi ilma ei jääks. Mina nii ettenägelik ei olnud, seevastu Mini ise olevat saatnud kirju stiilis "tervele B klassile" - no niimoodi, et tegi ühe suure kirja kõigile. Mul on see viga, et ma ei tule mingite paljude meelest loomulike žestide peale - näiteks rääkis Mini, et paljud lapsed olid kooli sõbrapäeva puhul maiustusi toonud. Ma ei tulnud selle pealegi, et nii teha...Samas, tüdruk, keda Mini oma suureks sõbraks peab, oli kooli toonud mingeid eriti ahvatlevaid komme, "aga mulle ta ei andnud, andis sellele, sellele ja tollele, aga mulle mitte..." Oeh, ma loodan, et ta tegi seda omal initsiatiivil, mitte ema heakskiidul, sest no kuidas sa viid osadele komme ja teistele ei anna? Vähemalt minu silmis on see üsna ebaviisakas - viid, vii kõigile või ära vii üldse. Sama teema oli koolis üleval seoses sünnipäevadega - kuidas vältida seda, et on lapsi, keda alati kutsutakse ja neid, keda kutsutakse vähem. Seda ongi raske vältida, sest paljud ei soovi kulutada raha terve klassi kutsumiseks, eelistatakse väiksemat gruppi, eriti kui sünnipäev toimub kodus. Isegi mängutubades on enamasti piirangud.

Mäletan, et meil oli põhikoolis sama teema - olid mingid inimesed, keda sünnipäevadele ei kutsutud. Ma sattusin ükskord ka sinna kampa ja läksin trotsist ikkagi kohale. Ei olnud lõbus, tulin veel halvema tujuga poole peo pealt tagasi.

Rääkisime sel teemal emaga ja meile mõlemale meenus oma kooliajast veel üks õudne fopaa seoses teemaga "tahtsime head, aga välja kukkus nagu alati". Minul oli selleks meelelahutuse korraldajaks toona keegi noor õpetaja-praktikant, emal üks nooruslik õpetaja, kes kangesti lastele meeldida soovis. Korraldasid nad siis järgmise asja - igaüks kirjutab paberi nurka oma nime ja laseb selle klassis ringi käima, teised kirjutavad, mida nad sellest inimesest arvavad, voldivad oma arvamuse kinni, et järgmine ei näe ja siis lõpuks paberi omanik saab lugeda. Iseenesest ei pruugi see mäng halvimaid tulemusi anda, kui seda teha veidi vanemas eas kui põhikool (meil tehti keskkoolis ka ja sellest ma mingit tragöödiat ei mäleta), aga eelpuberteedid on see kõige julmem kontingent.

Mida siis arvati? Tüdrukud enamasti suutsid end ohjeldada, aga poisid...olid "ausad". Ja loomulikult huvitas tüdrukuid just poiste arvamus nendest. Kahjuks enamik ca 10-aastaseid džentelmene välimusest kaugemale ei vaata. Oli toredaid tüdrukuid, kes nägid kogu oma paberi ulatuses ainult ühte sõna: "Paks". Mis tunne neil võis olla? Enamasti näkku meil keegi niimoodi ei öelnud, paberi anonüümsus oli aga ahvatlev.  Ema rääkis, kuidas nemad lohutasid üht klassiõde pakkudes end käekirjaekspertideks ja püüdes teda veenda, et rumalusi kirjutasid vaid nõmedad poisid. Ma mäletan oma klassiõde, kes tõsiselt ohkas - ma ei kirjutanud ise kellegi kohta halba, isegi neist, kes mulle ei meeldi, üritasin midagi positiivset välja võluda, aga mida ma ise sain...Mu pinginaaber sai "iseloomustuseks" "aeglane" - vähemalt ajas selline asi pigem naerma kui nutma.

Mul olid oma probleemid, sest ma olin selline tüüpiline pealiskaudne teismeline, kes solvus hingepõhjani, et enamik oli piirdunud ka minu puhul ühe sõnaga ja see sõna oli "tark", aga mitte "ilus" või "armas". Kes tahaks tark olla? Targad on nohikud - prillide, hambaklambrite, vinnide ja kahe paksu patsiga! Üks poiss oli kirjutanud, et "üks jobu on", see tekitas elevust, lasin ka käekirjaeksperdist klassivennal üle vaadata, õnneks selgus, et kirjutajaks oli meie klassi kõige õelam ja vastikum tüüp. Pärast seda aktsiooni olid kõik oma klassikaaslastes pettunud. No võib-olla välja arvatud need paar poppi plikat, kelle kohta igaüks "ilus" kirjutas. Toona ei tulnud ju keegi selle pealegi, et ilusaks pidajaid pealiskaudsuses süüdistada.

Igatahes, kuna elus on ebaõiglust niigi palju, peaks püüdma seda mitte juurde toota. 

9 kommentaari:

  1. Kõigil on võimalus lõbus olla ei tähenda, et see just nii peab olema.

    VastaKustuta
  2. Sellega seoses meenusid koha lauluread: "nad sulle selgitavad
    ei saa ju kõigil olla hea
    sinul küll aga nendel
    neil alati hea olema peab" Psychoterror "Kusine"

    VastaKustuta
  3. Üks kord kutsusin terve oma lapse klassi (või oli see lasteaiarühm?) talle sünnipäevale ja tulid sellised ka, kes olid minu lapse vastu nõmedad ja käitusid üldiselt ka agressiivselt või mittelugupidavalt. Nüüd kutsume hoolikalt selekteeritult ainult neid lapsi, kellega minu laps ise ka tahab hängida.

    VastaKustuta
  4. Mul ka laps kindlasti kõiki enda sünnipäevale ei tahaks, eks ta on kodus ju rääkinud ka, kes agressiivne vms on. On isegi olnud, et ta ei taha mõne sellise sünnipäevale ise minna, isegi kui kutsutud on.

    VastaKustuta
  5. Varsti üheksa aastat tagasi kirjutasin blogisse ühe loo:

    http://hundiulg.blogspot.com.ee/2008/06/vahva-snnipev.html

    Tuli meelde seoses jutuks tulnud sünnipäevadega.

    VastaKustuta
  6. Njah, ja siis me veel leiame, et mormoonid kiusavad oma lapsi, sest ei tähista nende sünnipäevi...

    VastaKustuta
  7. kõik see tekitab küsimuse: kust küll need inimesed tulevad, kes lapsepõlve taga igatsevad?

    VastaKustuta
  8. Mitte mormoonid ei ole need, kes sünnipäevi ei pea, jehoovatunnistajad ikka.
    notsu: eks inimeste mälu ole selektiivne. Ja võib-olla ka need lapsed, kelle sünnipäevale tahtsid alati kõik tulla, kellest arvati, et nad on ilusad ja armsad, selliseid kindlasti oli ka.

    VastaKustuta
  9. Selle peale pean ütlema, et kuigi mulle tundus alguses imelik, et sõbrapäeval ei tulnud Torontos koolis kõne allagi ainult mõnele kaart või maiustus viia, siis tegelikult pidin hiljem tunnistama, et väga õige lähenemine. Mu lapsed ei tulnud kunagi kurvalt koju. Hoopis kotitäie kaartide ja maiustustega. Ning tegelikult oli tore ka kõigile midagi meisterdada. Lõpuks on ju klassikaaslased kõik sõbrad, kellega saab/peab palju asju koos teha. Mul on ka tekkinud arvamine, et need, kelle jaoks kõik väga lihtsalt on tulnud, kes on alati väga-väga populaarsed ja tähelepanu keskpunktis olnud, ei oska täiskasvanuna näha ja aru saada nendest, kes tegelikult allasurutud või tõrjutud. Oleks tõesti tore, kui oleks rohkem hoolimist ja teiste mõistmist :)

    VastaKustuta