teisipäev, veebruar 14, 2017

You're not fine but you're mine*

Instagramis on üks tüdruk, kes tegeleb Courtney Love´i teisikuks olemisega (ja on selles paganama hea) ja loomulikult külastavad ka tema kontot kõik CL-i andunud vihkajad, kes ei saa aru, kuidas saab olla "Kurt Cobaini mõrtsuka" fänn. Mind üllatas aga selle neiu vastulause: "Mind ei huvita, kas ta oli selles süüdi või mitte, isegi kui oli, mina armastan teda ikka!" Sama teema on ka kõigi nende inimestega, kes päriselt ongi kellegi maha koksanud või muud halba teinud - imestatakse, kuidas neil sellest hoolimata FB-s sõpru järel on. Muidugi, ühtki sellist sõpra või tuttavat mul pole, nii et saan enda eest rääkida ainult leebemate juhtumite põhjal. Kuidas saab olla sõber inimesega, kes on sind petnud või reetnud? Tegelikult on ta ju petnud või reetnud kõigest sinu ettekujutust temast.

Minu jaoks on ainus reetmine see, kui inimene leiab, et ta on minus niivõrd pettunud, et ei soovi enam minuga lähedane olla. Kui sa võtad kellegi enda sõbraks, siis sa ei ütle temast lahti. Ükskõik, mida ta teeb. Punkt. Mul on muidugi see häda, et ma suhtun enamasti pealtnäha positiivselt ka neisse inimestesse, kes mulle tegelikult ei meeldi ja seesuguste "liba-sõprade" üle parda heitmist ma enda poolt reetmiseks ei pea - polnud ma ju kunagi nende poolt olnudki. See vahetegemine on FB sõprade ajastul muidugi keeruline, kuid üldiselt "päris-inimeste" puhul kipun ma andestav olema. FB-s olen tõesti mõne veendumuste tõttu sõbralistist ära kustutanud, aga need on inimesed, kellega ma niikuinii aastaid suhelnud pole.

Selle leplikkuse juured on mul ilmselt lapsepõlvest. Ema oli mul selline, kellega oli väga lihtne tülli minna, aga ka kerge leppida - järgmisel päeval tegi ta lihtsalt näo, et mingit tüli pole olnudki. Kodutu olles elasin kuu aega tema juures, ta jõudis mu kolm korda välja visata, mõlemad ignoreerisime seda kolm korda. Vanaema seevastu oli teistsugune - keeruline oli tülli minna, aga kui see õnnestus, siis oli nädal aega solvunud nägu garanteeritud. Ühe korra sundisin end sellest pääsemiseks isegi vabandama! Ma pole elu sees vabatahtlikult kellegi ees vabandanud, sest minu maailmas võrdub see rämeda alandusega. Miks? Sest tülis on alati kaks poolt, kui mina vabandan, tähendab, et teine ei teinud midagi valesti, tegelikkuses peaks mõlemad vabandama, aga seda juhtub haruharva. Igatahes vanaemaga olin tookord ebaõiglaselt käitunud ja seega ka vabandasin, sest vanaema ei olnud tõesti sugugi süüdi (no nagu näiteks ema, kes oli süüdi ju selles, et üritas oma tahet mulle peale suruda). Aga kõik see pani mind tundma, et palju mõistlikum variant on ära tülitseda ja teha nägu, et midagi pole juhtunud. Ikka juhtub! Kes ei andesta, ei armasta kah. Millest omakorda ilmselt tulenesid mu katsed testida, kas keegi mind ikka armastab piisavalt, teda enda peale vihastama sundides.

Aga ikkagi - kui sa ei andesta, siis sa ei armasta ja pole kunagi (piisavalt) armastanud ka. Kuidas sa saad mu niimoodi reeta!? Selle strateegia rakendamiseks peab muidugi üsna hästi valima, keda enda ligidale lasta. Samas olen ma kindel, et ei saa öelda täie kindlusega ühte asja, mida teisele iial ei andestaks. Alati on asjaolud. Päris retsi tunneks ju kohe alguses ära ja üleöö ikka retsiks ei muututa. Kui on rets ja ma olen ikka sõber, siis järelikult on ka minus endas samasugused omadused olemas ja ma mõistan, miks teine rets on.

Teine äärmus on mu meelest vanemad, kes ütlevad oma lastest nende valikute tõttu lahti. Kuidas see võimalik on? On terveid suguvõsasid, kus üksteisega ei suhelda. Minu maailmas on selline asi kordi hullem ja mõistetamatum kui kellegi mingitest normidest üleastunu aktsepteerimine, sest ta on ikkagi "minu inimene". Igasugu motiveerivad plakatid ja eneseabi-tarkused paistavad aga hoopiski vimma pidamist õigustavat: andestamine, aga mitte unustamine on ju põhimõtteliselt sama asi, kui mitte-andestamine? Vimma pidajad on kuidagi elutargemad ja väärikamad tegelased, kui minusugused ullikesed unustajad-andestajad? Mu meelest on jälle unustades lihtsam elada, niikuinii ei viitsi vana teemat enam teist korda üles võtta ja vähemalt ei pea kellestki kaarega mööda käima. Et sõnad teevad haiget ja neid ei saa enam tagasi võtta? Ära unustada ju saab?

* Bitch Alert "My Boy". Sõnad, mille kohta keegi väitis, et nii on õudne inimeste kohta öelda, ma just leidsin, et kena kompliment...

Sõpruse ja armastuse tähistamiseks üks nunnu kassipilt kah. Tommy ajab jälle kooohutavalt karva (ostsin selle Furminaatori, aga otse loomulikult ta vihkab seda ning läbi häda me teda Miniga kammime, üks hoiab kinni ja teine kammib, mitte nagu reklaamis, kus kassid kammimise ajal mõnusalt paigal lesivad) ning ma ei seedi, kui ta laste vooditesse ennast magama keerab ja pärast sinna poole oma kasukast maha jätab, aga ma andestan talle ja lasen ikka seal vedelda, sest no vaadake kui nunnu ta on!

5 kommentaari:

Kaur Virunurm ütles ...

Me oleme suutnud kolmest lapsest ühele selgeks teha, et kuna eksivad enamasti mõlemad, siis ka vabandavad üldiselt mõlemad. Töötab väga hästi; see paneb ka mind ennast läbi mõtlema, mida ma oleks saanud antud olukorras teisiti teha.

Re: furminaator. Meie elukas käib ja hõõrub end vastu seda, mitte ei lama passiivselt. Kasside puhul loeb õige ajastus. Mine kiisule valel hetkel pai tegema ja sa tilgud paari sekundi pärast sajast kohast verd. Oota ära, kuni ta ise sulle sülle või juurde tuleb, ja kõik läheb nii malbelt ja armastusväärselt.

Perekonna ja reetmise teemas olen ma sinu poolel. Minu inimesed on minu inimesed, olgu nad muidu mistahes juudad või hitlerid.

Marca ütles ...

Mul on hoopis imelik kass ses suhtes, et kuri ta üldse pole, ei küünista ega hammusta, isegi kui sunniviisiliselt pesta (pikad karvad ja kõht lahti, vahel juhtub), lihtsalt jookseb minema. Sülle ei tule iialgi, sügamist ja pai käib vahel lunimas küll, aga ma arvan, et siis furminaatori välja toomine oleks õudne reetmine, sest juba selle varju nähes putkab ta diivani taha.

TasakaaluKunstnik ütles ...

Vabandamise ja andeksandmisega on keeruline jah. Üks valusamaid õppetunde minu elus. Lastele omal ajal segitasime ka, et ei ole ühepoolseid eksimusi või vigu, vaid see on on tulemus, millesse igaüks oma osa on andnud. Ja kui tulemus ei meeldi, siis tuleb leida need mittemeeldimised ja ära lahata. Mõiste - solidaarne vastutus - sai neile väga varakult selgeks.

Ja vabandamine ilma mõistmiseta on ka vähe arulage tegevus. Milleks vabandada, kui oma sisemuses seda ei tunneta, et miskit oleks pahasti läinud?

Kui oled aga inimese oma lähedale lasknud, siis on ongi kas kõik või mitte midagi. Ei saa ju võtta inimesest ainult enda jaoks sobivat osa ja ülejäänu kohta öelda, et ei lähe mitte või et mulle see ei sobi.

Mad Max ütles ...

Väga hea on sinu sõprusediilis see kalusel:

"...ma suhtun enamasti pealtnäha positiivselt ka neisse inimestesse, kes mulle tegelikult ei meeldi ja seesuguste "liba-sõprade" üle parda heitmist ma enda poolt reetmiseks ei pea - polnud ma ju kunagi nende poolt olnudki."

See lõik garanteerib, et sulle jääb alati õigus:))

Marca ütles ...

Noh, see lihtsalt kõlab paremini kui tegelikult on. Inimesed lihtsalt kipuvad kõiki sõpradeks pidama, näitena võiks tuua näiteks mingi kunagise tere-tuttava, kes jagab FB-s järelejätmatult liba-uudiseid, vägivaldseid pilte jms ning kui ma ta selle peale oma sõbralistist eemaldan, siis ma ju ei mõtle, et "kahju, muidu oli täitsa tore sõber, aga tegi midagi, mis mulle ei meeldi, nüüd me enam sõbrad olla ei saa." Inimest, kellega ma ka tegelikkuses suhtlen ja lähedaseks pean, ma tema vaadete pärast ei eemalda, kõige hullemal juhul lõpetan jälgimise, aga üldiselt kannatan ära.