teisipäev, veebruar 21, 2017

Ära häbene ennast!

Mulle kunagi päriselt öeldigi sellist asja ja tol korral oleks ma tahtnud selle inimese kallal vägivalda tarvitada. Õnneks ei tarvitanud, sest pärast said meist parimad sõbrannad. Situatsioon oli siis selline, et mingi kooli disko, mina marssisin oma Chicago Bullsi jopega sisse (tänu sellele jopele sain korra klassivennalt korvpalliga kõvasti vastu pead, kui ta "Püüa, Jordan!" hüüdis ja ma ohmu näoga vahtima jäin - ja ei kommenteeri nüüd, et see seletab kõik), tema seisis samuti kooli peldikus peegli ees ja sikutas dekolteed allapoole ning ütles siis minu jopesse rõivastumise kohta need sõnad. Häbenesin või? Jopega käisid peol kõik coolid gangstad ja mina ju ometi tahtsin see olla, mitte mingi suvaline nolk, kes enne peole minekut jope korralikult rõivistusse jätab! Teisalt muidugi oli mulle kodus kinnitatud, et liibuvad riided ja dekoltee on raudsed labasuse tundemärgid, seda eriti "minusuguse" seljas ja no ega ma vabatahtlikult sellist tähelepanu otsida poleks julgenudki. Kas ma siis vihastasin selle pärast, et ma sisimas ikkagi häbenesin või ainult selle pärast, et teine eeldas, et ma häbenen (mida on mul häbeneda, ah? Ah?) ega saanud mu tegelikest motiividest aru? Ma ise valiks mingi maailmavaadete põrkumise pigem.

Aga millest ma tegelikult tahtsin kirjutada, on see, millest nüüd kõik järsku kirjutama hakkasid peale seda, kui Merje ütles, et me idioodid oleme. Jättes kõrvale selle, et mõiste blogija on kordi laiem kui elublogija - kas poliitblogijad on ka idioodid? Investeerimisblogijad? Remondiblogijad? Filmiblogijad? IT-blogijad? Võttes ainult selle elu-kategooria, kuhu mu meelest valdav osa reageerinud blogijaid kuulub, kuigi enamik neist ei pajata väga oma eraelust, siis leidsin blogija Klari postituse, mis peegeldab suures osas ka minu mõtteid.

Ehk siis vastukaaluks karastunud Manjanale on mul ka alati see reaktsioon, mis Klaril  - appi, kui piinlik! Ja pigem on mul see piinlik mitte sellepärast, et "oh, mis nüüd mina" vaid just piinlik on sellepärast, et "nüüd nad teavad, mida ma asjadest arvan." A milleks sa siis blogid ja arvamust avaldad, kui hakkab õudne sellest, et teised teavad, et sul on oma arvamus? Öelge mulle, ma tõesti ei tea. Ma ei saa aru, mis imelik kognitiivne dissonants see on. Ei taha vastutada oma sõnade eest? Ma ju tegelikult enamasti ei mäletagi, mida ma siia aastate jooksul kirja pannud olen. Sageli on tegemist olnud mingi hetkelise emotsiooniga, see on kirja pandud ja ära unustatud, vabalt, kui keegi meelde tuletab, ei oska selgitadagi, et miks ja kuidas. Manjana arvas, et talle meeldib teisi õpetada. See meenutab mulle järjekordset naljakat seika - mu onu oli väiksena alatasa jutustav-targutav laps ning kui koolis kaevati, et mis ta lobiseb kogu aeg, imestas ta siiralt, et "aga kuidas siis teised targaks saavad, kui mina ei räägi?!" Mul sellist rahva-õpetaja ambitsiooni pole, kui oleks, ma võtaks ilmselt FB-s sõna, aga seal on see häda, et võivad tekkida asjatud konfliktid. Mul on pigem see, et näen FB-s konflikti, ei ütle midagi ja kirjutan sellest vaikselt oma blogis. Et justkui ütlesin oma arvamuse välja, aga niimoodi omaette, ei vehi sellega teiste ninade eest, sest äkki nad ei nõustugi. Siis on ju hirmus! Paar korda on blogi jagamist ka FB-s ette tulnud (olin vist neil kordadel mingit lõvikonservi söönud või nii), aga keegi ilmselt ei märganud, sest ei reageeritud. Kes see ikka viitsib FB-s mingit teksti lugeda, jagaks kassipilte, oleks teine asi. Ega sa ei teagi ju tegelikult, miks Internetis millelegi reageeritakse või jäetakse reageerimata - on see nõusolek, mittemärkamine või soovimatus lollustele vastu astuda.

Lähedased teavad, et blogin, aga ei huvitu. Ema meelest on Internetis ainult lollid koos, isa käest keegi kunagi küsis, kas ma olen tema tütar (siis kui ma veel oma nime alt blogisin), aga isal on muudki teha, kui netis blogisid lugeda. Elukaaslased (no blogimise aja jooksul on mul neid kokku 2 olnud, mitte korraga mitu siis) pole samuti huvi tundnud. Ilmselt eeldavad, et ma nende musta pesu ikka netti ei pane või..ma ei tea kah. Manjana vist kunagi lausa ütles, et tema sellise mehega koos ei oleks, keda ta blogi ei huvita. Ega ma ka ei oska nende sellist seisukohta põhjendada, mina loeksin nende blogisid küll, kui nad kirjutaks. Ma ei ole ka solvunud, et nad ei loe, mu seisukohti erinevatel teemadel teavad nad niikuinii ja mulle isegi meeldib, et mul on mingi oma asi või hobi, millega tegeleda. Tegelikult võib siiski ka see variant olla, et nad ikkagi ei tea, et ma blogin, ega ma siis neilegi sõna-sõnalt öelnud pole, et ma blogin! Ikka nii, et "mul on seal netis üks lehekülg", ega mina ei tea, kuidas nemad sellest aru on saanud. Nii normaalne olengi.

Kui ma olin teismeline, siis rääkisin tihti ööd läbi oma toas plakatitega. Ema ähvardas mind mitu korda selle eest teatud instantside ette viia. Mulle tundub, et blogimisega on sama asi - mulle meeldib seda teha, mul on seda vaja ja ma ilmselt teeks seda ka siis, kui mitte keegi mulle ei vastaks ega kommenteeriks, aga kui keegi avastab (a la ema teeb ukse lahti ja näeb mind elavalt seinaga žestikuleerimas), siis on ikka piinlik küll.

Appi! AAAPPPIII! Ma praegu seda kirjutades ühendasin esimest korda need kaks asja - endaga rääkimise ja blogimise ära! Päriselt, ma pole varem selle peale üldse tulnud, et minu jaoks need ongi samad asjad ju! Ma lihtsalt pole enam nii ammu endaga rääkinud, et olen ära unustanud. Igatahes, oleks omal ajal vlogid olemas olnud, ma oleks võinud vlogija olla! Ma tulin koju, panin ukse kinni ja hakkasin iseendale (isikutele plakatitel) elavalt päeval juhtunud kommenteerima. Mõned teised inimesed on ka öelnud, et nad üksi kodus endaga räägivad, aga ma kahtlustan, et need on lihtsalt varba äralöömisest lendu lastud kuradid, mitte tundidepikkused loengud, mida mina pidasin. Loomulikult olin ma ka ise veendunud, et hull, mis hull, aga ära ka ei saanud lõpetada. Muretsesin isegi, mis siis saab, kui ma "suureks" saan, kuidas ma oma traditsiooni jätkan? Õnneks avastasin siis blogisse kirjutamise. Mul on justkui vaja oma peas endaga asjad läbi rääkida, ei oska seda paremini seletada. Eks ma räägin ju teistega ka, aga see ei asenda kuidagi endaga rääkimist, see on mingi teine vajadus, kui lihtne suhtlemisvaegus. Ma olen seda Mikitat lugedes isegi mitmiktajuga seostanud, sest eriti hästi läheb mul lappama muusikat kuulates, ma ei kuula iseenesest laule, need lihtsalt avavad kuidagi nö teadvuseväravad. Hull on muidugi see, et muusika järgi ma ei tantsi ega kuula seda ka vaikselt, vaid armastan ennast kõigutada...Hullud teevad nii, eks. Autistlik joon - märkis ema, samas tunnistas, et ka ta ise tegi seda, aga muidugi ainult lapsena ja kui siis keegi tädi külla tuli, oli too imestanud - oi, sina teed ka nii, kohe näha, et meie suguvõsast, meil kõik teevad! Et siis mingitpidi geneetiline värk vist. Huvitav, et ma muudkui muretsesin, mida teised sellest arvavad, et ma säänne "hull" olen, aga kumbki mu elukaaslane pole sellele erilist tähelepanu pööranud, ei ole kättpidi hullarisse vedanud ega midagi. (Oot, kuidas see ritsik nüüd ütleski - boheemlaslik elustiil või hoopis ahastamaajav pohhuism :)) Mitte, et ma seda vabatahtlikult nende silme all teinud oleks, aga no nad vähemalt teavad, et mul käib vahest selline "hoog" peal, et tahan omaette muusikaga kaasa kõikuda.


22 kommentaari:

Morgie ütles ...

Issand kui armas postitus!
Mina räägin endaga mõttes, mitte häälega. Ma arvan, seda teevad paljud. Aga mu laps räägib häälega ja see on natuke õudne. Nüüd ma sain teada, et üks inimene veel on nii teinud ja täitsa normaalne inimene on, või noh, kirjaoskaja.
Aitäh!

Marca ütles ...

Jah, ma arvan ka, et mu emal oli tegelikult üsna hirmus seda taluda.

ritsik ütles ...

Mul üks tuttav räägib iseendaga (vanem inimene) ka teiste juuresolekul. Ausalt öeldes kõik päris korras tal kupli all ei ole, aga see rääkimine pole ainus veider asi, mida ta teeb..
Ise räägin hommikul tööle minnes jumalaga ja ega see vist ka normaalne ei tundu.
Plakatitega ma pole suhelnud, aga päevikut pidasin küll 15 eluaastast peale ja päevik oli isikustatud, st kirjutasin a la armas päevik, kas tead, et ma..
Introvertide häda vbla, et küll räägiks ja seletaks, aga ei julge :).

Marca ütles ...

Ma introvertsuse-ekstravertsuse skaalal ei oska end kuhugi paigutada, aga ma seltskonnas ikka seletan ka päris palju, sellega ei saa end välja vabandada :)

Morgie ütles ...

Mitte mul ei ole raske seda taluda, vaid õudne on sellepärast, et ma umbes kardan, et naabrid kutsuvad vilkuritega auto ja mina pean siis hakkama mingite sotsiaalosakonna lõukoertega sõdima, et last kätte saada.
Või kui ta tänava peal samamoodi endaga räägib. Kõnnib mööda tänavat ja räägib. Mõnikord ingliskeeles. Esialgu on ta laps, aga kui ta niimoodi suure inimesena ka teeb? Kujutage, ette, tuleb mööda tänavat mehemürakas, läkiläki viltu peas (selle lapse riided elavad ka täiesti mingit oma elu) ja lihtsalt räägib omaette.

Marca ütles ...

Mul hirmutas ema ise selle vilkuritega autoga, võib-olla ta mõtles, et see sunnib mind kuidagi normaalseks hakkama ning ilmselt oli temal ka seal taga sama hirm, et mis must niimoodi saab, kui ma suur olen ja ikka selline.
Meil siin Tartus täitsa on selline su kirjeldusele vastav mees olemas, aga kõik juba teavad, et ta ohutu ega pööra üldiselt tähelepanugi.

Morgie ütles ...

Tallinnas on ka selline mees, aga minu meelest saab ta pidevalt kellegi käest peksa, igatahes on tal kord nospel lõhki, kord midagi muud.

Lendav ütles ...

Selleks puhuks tuleb omaette kõnelevale inimesele monteerida külge seade, mis annaks pealiskaudsele vaatlejale mõista, et ta räägib telefoniga. See junn kõrva külge näiteks.

Ma räägin ka omaette. Kas just iseendaga, on kahtlane. Pigem kujuteldava kaaslasega. Ma olen oma peas pikki jutuajamisi maha pidanud nende inimestega, kellega reaalis raske on rääkida. Kahjuks ei tea nemad sellest midagi, kuigi mul on tunne, et ma kõik olen ära öelnud, mida öelda tahtsin. Lapsepõlves oli mul kujuteldavaks kaaslaseks mõni hea haldjas vms maagiline muinasjututegelane. Vahel rääkisin ikka kõva häälega ka. Praegu juhtub omaette valjult rääkimist siis, kui peas toimuv vestlus emotsionaalseks ja ägedaks läheb, siis lipsab vahel mõni lause suust välja ka. Õnneks toimuvad elavamad mõttetalgud mu peas siis, kui ma üksi olen. Nii et hullarisse mind pole veel tahetud pista (vähemalt sellepärast mitte).

Omaette teema on veel üksi laulmine. Praegu enam hästi ei söanda, aga lapsena sai seda palju tehtud. Ise leiutatud viisijupid ja ise leiutatud sõnad - nagu rahvalaul, mida silm nägi, sellest laulsin. Eriti on meelde jäänud talvised huviringidest koju tulekud, viimane 500m oli metsatuka ja heinamaa vahel ja inimtühi, vahtisin taevas säravaid tähti ja muudkui laulsin. Kui vahel harva mõni võõras vastu tuli, olin tükk aega vait ja häbenesin.

Uuemal ajal olen avastanud tööl laulmise - teen tööd siis, kui maja juba täiesti inimtühi ja eriti peale kooriproovist tööle minekut olen hääle lahti löönud küll. Maja kajab nii suurepäraselt, seal saab katsetada, milliseid helisid ma suudan üldse esile manada. Kui keegi samal ajal majja juhtuks, ehmataks kõigepealt kuulaja ennast pasale ja siis mina ka :D

Kaur Virunurm ütles ...

Ma olen alati arvanud, et kõik blogijad on peast imelikud. :)

Mulle nt tuli avastusena, et mitte kõik inimesed ei laula või ei ümise omaette. Mul käib peas kogu aeg väike isiklik raadio. (Hetkel jookseb Beethooveni 9. sümfoonia lõpp, ilmselt seepärast, et ma kirjutan e-maili Bonni linna suunas ja Beethoveni ausamba pilt selle Münsterplatzil on silme ees.) Kui ma end ei kontrolli, siis ma ümisen või vilistan kuuldavalt.

MISMÕTTES KÕIK INIMESED EI TEEGI NII???

:)

Marca ütles ...

Morgie: Vot siin ongi see Tallinna ja Tartu vahe :) Ma tegelikult ka ükspäev vaatasin, et linnas on pea iga viies inimene üsna imelik. Kuidagi kahtlaselt riides, imeliku soenguga või teeb midagi ebaharilikku. Aga väga vähesed pööravad nende peale pead.

Morgie ütles ...

Laulmine ja ümisemine on sisekõne avalikustamise sotsiaalselt aktsepteeritav vorm, ma arvan, selleks laul välja mõeldigi.
Ütles üks ürginimene teisele:
"Misasja sa siin jaurad omaette?"
Vastas teine: "Ei ma jaura, ma... laulan. Vot! Laulmine on popp, kes ei laula, see on tropp."
Ja nii pandi algus laulupidudele.

Kaur Virunurm ütles ...

Kõndisin onutütrega Londonis ja märkisin, et teil siin on kõik nii suvalised ja keegi ei tee väljagi, Tallinnas nii ei saaks.
Ta küsis: "mis mõttes? siin on inimesed täiesti tavalised ju".
Samal hetkel möödus meist ereroosades lühikestes pükstes süsimust neeger. (Oli isegi Eesti mõistes talv.) Näitasin näpuga - nää sellised meil ei ole.
Ta mõtles hetke ja oli nõus.

TasakaaluKunstnik ütles ...

Endaga peab ikka läbi saama ja kes ennast paremini ikka mõistab, kui inimene ise. Minu vanemad ka omal ajal lubasid mu kontrollimisele saata, kui see dialoog iseendaga nende tähelepanu pälvis. selgitasinl, et ma ei saa muidu aru, mida ma mõtlen. mõnda aega jälgiti kahtlustavalt, kuid keegi transporti ja pikkade varrukatega särke korraldama ei hakanud.

minu arust saab peas toimuv selgemaks, kui välja hääldada. kunagi lapsed tegid järelduse, et kui ema omaette pobiseb, siis on akontaktne ja peab kätega vehkima, et ta enda seest välja tuleks.

aah, inimesed ongi erinevad :)

Anomaalika Q ütles ...

Kui inimene hakkama saab, endale ja teistele ohtlik pole, siis võib teha midaiganes. Haigla tuleb siis, kui sa teed midagi ja seda iseendale kontrollimatult. :)

Kylli ütles ...

Mina ka räägin endaga, häälega, eriti üksinda autos olles. Vahel mujal ka, aga püüan siiski kindluse mõttes jälgida, et keegi kuulma ei juhtuks :)

Manjana ütles ...

Ma olen üleni nii meelitatud nüüd - sa loed ja mäletad ka veel. Ma siiani arvan, et kui inimene minu vastu huvi tunneb, siis ta ikka võiks lugeda, muidu ma ei usu. Mul enamus sõbrantse, lähimaid- ja ka kaugemaid tuttavaid loevad. Ma ikka üritan nii kirjutada, et ma ei kirjutaks midagi, mida ma suvalisele tuttavale rääkida ei julgeks.
Laps ei loe mind regulaarselt, ta on pigem juutuubarite vaatamise peal. Aga teda ma kasutan ära nendeks igapäevaelu-juttudeks, mis väljarääkimist nõuavad ja kui ta ei taha kuulata, siis ma pean neid blogima. Vahetevahel mul õnnestub teda neid jutte tagantjärgi lugema meelitada. Kõlab nagu kole ahistaja ema, endaarust ma ikka väga pole.

Ma arvan, et kui ma muusika saatel ei tantsi, siis ma kindlasti lisaks laulmisele kuidagi nõksutan end ka. See, kes arvab, et kuidagi muusika saatel enda liigutamine on haiglaslik, peaks end liigse tõsiduse vastu ravima.

Marca ütles ...

Manjana: Eks ma mäletan ikka sellepärast, et jäi kripeldama :) Ma ise arvan ju ka, et kui huvi tunneb, siis on imelik, kui ei loe. Samas lõpetasin just ühe raamatu, kus üsna tõepäraselt räägitakse, et inimesi tegelikult ikka teised üldse ei huvita, nad tahaks ainult endast rääkida. Need, kes vähegi kellegi teise mõtete vastu huvi tunnevad on suur erand. Äkki ongi? Blogijaid on ju väike protsent inimestest ning neil on enamasti see kiiks, et lisaks endast rääkimisele loevad veel teiste mõtetest-eludest ka, äkki see on ka üks põhjustest, miks mõni meid imelikeks peab? No nagu see kuulus Ithaka-Maria lause, et miks peaks raamatuid lugema, kui endal on ka mõtted peas. Äkki tõesti enamikku inimesi absoluutselt ei huvita? Elukaaslase jaoks olen muidu täitsa tore ja rääkida kõlbab minuga ka, aga sellest talle täitsa piisab?

notsu ütles ...

On jah armas postitus.

Ma ei ole kunagi blogimist häbenenud, aga teades, et lugemas käib ka tuttavaid, tsenseerin end mingil määral. Sellistes asjades, millest kahtlustan, et need võivad kellelegi haiget teha. Või paari nädala taguses raamatukogupostituses näiteks väljendusin väga ettevaatlikult, et raamatukogutöötajatele, kellega ma rääkinud olin, mitte pahandusi tekitada, allikate kaitse, junõu.

Ühtlasi pruugin blogi väikset viisi õppematerjali (tantsukonspektide) ülesriputamiseks, mis on loomulikult avalik. Tunduvalt praktilisem, kui seda infi näiteks meililisti teel laiali saata.

a mis muusse puutub, siis ma näiteks vilistan tänaval neid meloodiaid, mis parajasti kummitavad. üks tuttav kunagi rääkis lausa, et on lugenud, et neid, kes avalikus kohas vilistavad või laulavad, ei julgeta nii kergesti rünnata/röövida vms, ja kui mul pärast kunagist tänavaröövimist muidu kõhe oli käia, siis vilistasingi konkreetselt enda julgustamiseks - et isegi kui sellel kurjategijatele mõju ei ole, siis vähemalt on minu enda jaoks platseeboefekt ja ma tunnen end paremini.

endaga räägin kõva häälega harva, viimasel ajal on vahel küll ette tulnud - peamiselt nii, et kas ütlen iseendale poolihääli komplimente või sõiman ennast millegi eest. no ja vannun ja ropendan ka, kui ma end nt ära löön aga seda teevad ju kõik, eks?

aga ilma hääleta sisekõnet on muidugi palju. kujuteldavate kaaslastega, nt raamatu- või filmitegelastega. või isegi päris inimestega, kellel on õnnetus olla piisavalt kuulus, et ma neid oma kujuteldavaks kaaslaseks ära lohistaks. no ja kujutlen end kujuteldavatesse situatsioonidesse, nii et ma ei saa üldse aru, misasja nad vinguvad selle üle, kuidas nutiseadmed noored välismaailmast eemale juhivad - ma olen suurem osa elust ilma igasuguste nutiseadmeteta välismaailmast eemal olnud. Ja sattunud sellega ka lolli olukorda, nt kui ma millalgi teises klassis toimetasin end koolitegelikkusest ühte "Hirveküti" peatükimotosse - oli selline romantiline loodusluule - nii ära, et ei pannud tähele, et teised on juba istunud, aga mina seisan veel püsti.

nõus Lendava jutuga, et tnp sideseadmed on tänaval kõva häälega rääkimisest pigem normi teinud, varsti ei pane keegi tähele, isegi kui sul parajasti vidinat küljes ei ripu. või siis võib näo teha, et ooh, mul on lihtsalt NII high tech telefon, et seda pole isegi näha. just nagu mul on nii hich tech muusikamängija, et mul pole tehnikat vaja kaasa tarida, muusika mängib otse peas (nagu Kaurgi kirjeldas).

notsu ütles ...

hääletu sisekõne teema jätkuks - kunagi lugesin artiklit, mille autor oli hädas olnud unistamissõltuvusega ja see tuli maru tuttav ette. Just nagu ka see maladaptiivse unistamise artikkel. mh mainitakse Marca kirjeldatud kõigutamisharjumust.

ainult et alati pole see muidugi maladaptiivne. on olukordi, kus on lausa eelis, kui saab end mõttes kuhugi mujale toimetada. ja teiseks vaatan ma, et ega loominguline protsess sellest enesetunde mõttes väga palju ei erine. mõlemal juhul elan suuremalt jaolt oma peas ja kulgen muidu autopiloodil, mis veab vahel alt. aga loominguline protsess on ju produktiivne. see paneb tegelikult mõtlema, et võibolla lööb unistamissõltuvus välja siis, kui muidu pole võtta vaimset tegevust, mis küllalt pinget pakuks. selgelt loomingulise töö ajal ma eriti ei unista; aga samamoodi mõjub nt tavalise tõlketöö (okei, ka see on mõnevõrra loominguline, aga vähem) tähtaja hirmuäratav lähenemine.

ja mõnikord asendab selline unistamine näiteks keelepraktikat. polegi vaja alati võõrale maale kohale sõita, kui ma telepordin end sinna oma mõttes ja pean kohalikega ogaraid vestlusi.

ja kavalasti unistades saab muidugi oma argielu unistusse integreerida (näiteks nii). mis mõjub, kui visuaalset metafoori kasutada, nagu keeraks värve juurde.

Enivei. Teisel teemal: vajadus oma sisekõne eksternaliseerida, olgu kõva häälega välja öeldes või välja kirjutades, st omadus, mis kirjeldub kui "ma ei tea ju, mida ma mõtlen, enne kui ma välja ütlen," on vähemalt ühes süsteemis ekstravertsuse tunnus.

Marca ütles ...

notsu: aitäh, ja nõus. Võõrkeeltega seoses on mul ka nii, et mõni aeg enne seda, kui on tarvis päriselt võõrkeeles rääkida, pean ma oma kujuteldavaid vestlusi peas juba ette selles keeles :)

Kaja ütles ...

Ma olen keskealine ja endaga igati hakkama saav naisterahvas... Aga ma räägin üksi olles endaga kogu aeg. Kodus on mul vestluskaaslasteks näiteks toalilled. Tööl istun oma kabinetis, aga üks on alati vahelt lahti. Kõik mu kolleegid on ammu minu omaette rääkimisega harjunud. Püüan ennast taltsutada tänaval ja poes, aga ega see iga kord ei õnnestu. Kõik me oleme normaalsed omamoodi 😀

suslik ütles ...

eeee, ma räägin ka. iseendaga. kõvasti. näiteks kodus koristades. või midagi otsides. või kui on vaja mingeid asju teha mingis kindlas järjekorras. või poes, kui on vaja meeles pidada, mida osta. või mis vahesse järgmisena minna :D
okei, kirjapandult tundub see palju imelikum tõesti :D