esmaspäev, juuni 12, 2017

Kuidas hani ja mehed Tallinnas käisid

Tegelikult oli üks naine seltskonnas veel, aga kuna ma ei tea, kas ta soovib haneks nimetatud saada, siis salgan ma ta lihtsalt maha. Pealinna jõudsime pühapäeval juba kella kolmest ning parkisime auto Kumu tasuta parklasse. Sain end targana tunda, sest ilmselgelt on pealinn mulle omal ajal nõnda muljet avaldanud, et enam-vähem orienteeruda ma seal mõistan. Ülejäänutele valmistas raskusi isegi mere kaudse suuna kätte näitamine, rääkimata mingitest linnaosade nimedest või tänavatest. Seega parkimiskoha valisin mina, alguses küll kõlas kriitikanoote, et äkki ikka kusagil lähemal on ka, aga pärast kontserti me nägime neid õnnelikke lähemale parkinuid  - kui ikka jalakäijad massiga peale lendavad, ei pääse sa autoga kuhugi. Keegi kavalpea oli veel takso kuhugi Kadriorgu võsa äärde tellinud, see siis seisis seal inimvoolus, taksomeeter tiksumas, klient väga rõõmsa näoga just polnud.

Kogu tee oli näidanud temperatuuri +23, istusin maikas ja mõtlesin, kas üldse nahktagi kaasa tarima hakata, pintsak oli niigi olemas. Tallinnas autost välja astudes tervitas aga võigas tuul ning vihmapilvgi asutas end laiali kallama, tundus, et pintsakust ja tagist on selgelt liiga vähe abi.

Tegelikult oli ülejäänud seltskond juba varem kohal ning kellegi tuttav oli meile "mingis baaris" laua broneerinud. Kohale jõudes tuli välja, et tegemist oli ühe Eesti toidukohtade paremikku kuuluva Nop-iga. Laud oli broneeritud sisse, kus oli kohutavalt umbne ja palav, me jõudsime esimestena kohale ning otsustasime ebaviisakalt hoopis õue istuma asuda. Selleks ajaks kui broneerijad ise kohale jõudsid oli küll juba seenekat tulema hakanud, aga meil puu all üsna õdus olemine, neil aga oli külm ja niimoodi me seltskond kaheks jaguneski. Minu toit oli küll väga hea, teised loomulikult said ilkuda kõiksugu L, G, V märkide üle menüüs, erilist elevust tekitas "lilla vege väekauss" (no vihjena toiduainete värvusele siiski, mitte kellegi orientatsioonile), aga süüa sündis kõigil. Ok, üks tüüp, kes avalikult Mäki Big & Tastyst unistas, tellis küll kalleima prae ja jättis kõik peale liha järele, aga ta ongi selline pirtsakas poiss. Vihmasadu läks vahepeal päris tugevaks, samal ajal helistas ema ja teatas, et neil +25 ja kas lapsed ikka võivad ilma kreemita õues viibida. Nojah, lai Eestimaa.

Kuskil kuue paiku tuli päike taas välja ja asutasime end lauluväljaku poole teele. Pea kogu õhtu needsin ennast, et päikeseprillid autosse jätsin. Winny Puhhi vaatasime ära, seejärel läksin L.-le lauluväljakut tutvustama, sest tema nimelt pole elu sees selle ligidalegi sattunud. Jaa, leidub selliseid inimesi! Mustasch mulle eriti peale ei lähe ka. Tagasi tulime veidi enne üheksat, sest mulle jäi alguses kõrva, et Rammstein tulebki kell üheksa lavale, selgus, et pool tundi hiljem siiski.

Mis muljed siis? No kohe kui me sinna poole põndaku peale istume jäime, tekkis mul kahtlus, et see pole kõige parem valik. Fännipileteid meil polnud, aga no äkki ikka natukene ettepoole võiks minna? L. tegi paar "pistab Till kaenlas punuma" nalja kah, seega ma ei hakanud talle lootust andma, et nii lähebki. Või noh, olin viisakas, sest kellelgi teisel ei paistnud olevat tahtmist ettepoole pürgida. Ma olen kaks korda Metallica puhul seal taga passimist kirunud (toona vist polnud muidugi fännitsooni ka olemas), eks nüüd kirun siis kolmandat korda. Kuigi ilmselt minu pikkuse juures on see põndak parim koht, kuna ühtlase maa pealt ei näeks ma midagi. Igatahes lavale ma pmst ei näinud, visuaali pakkus ekraanipilt. Kontsert oli oodatult võimas ja ootamatult siivas, isegi need, kes varem Rammsteini näinud ei olnud, küsisid, et kuhu siis spermakahur jäi? No eks iga lõbu saab kord otsa. Jõudsin juba kiita, et sülelapsi ega koduloomi silma ei hakanud, aga siis vaatasin Postimehest ürituse galeriid... (10 punkti Postimehele Rammsteini nime valesti kirjutamise eest ning fotode eest, kus kujutati peamiselt "kilekotiga tädi aia taga" ja muid asjasse mittepuutuvaid igavalt riides tavainimesi). Meie ümber muidugi peaasjalikult sellised "tavainimesed" olidki, ilusamad ja ägedamalt riides tüübid ometi nii taga ei konutaks. Lugude valikust üllatas mind ehk kõige rohkem "Halleluja", mida ju ühelgi põhiplaadil pole, ainult "haruldaste lugude" kogumikul (Ok, "Stripped" samuti, kuid seda kui tuntud kaverit on nad Eestis ka varem mänginud). Kuskil ja kunagi on Rammstein laivis teinud ka Ramones´i "Pet Sematary" kaveri, aga selle ettemängimine muidugi väga loogiline poleks, mul endal selle looga lihtsalt "teatavad mälestused". Ega tänapäeval kedagi enam millegagi šokeeri, aga enda pommivööga laval "õhkulaskmine" kuulub küll ilmselt selliste "piiri peal" naljade nimistusse, stoilisi eestlasi see ilmselt väga ei morjendanud siiski. Muud trikid kuulusid üldiselt klassikasse - põlev süda, tulepuhumine, inglitiivad, Flake'i küpsetamine, tuldpurskavad kitarrid. L. arvas, et verine pea oli tööõnnetus, aga no mis sa naiivitarist tahad! Ütleme nii, et heli oli Saku Suurhallist parem, visuaal minu jaoks (mu enda süül muidugi) halvem. Rahvast oli natuke liiga palju, samas osa järjekordi tekkis lihtsalt teadmatusest a la tagumised vetsud olid kogu aeg vabad, toidusabades pidi lihtsalt pakkujaid valima, friikaid pakuti nii pooletunnise kui ka pooleminutise ooteajaga. Õllesabadega oli tõesti nutune jah, aga kes keelas viina eelmisel nädalal maasse kaevata, nagu Kojamees kunagi soovitas? :)

Linnast välja saime rekordiliselt kell 23.30, arvestasin kõvasti hiljem, tee oli ok, mõnel pool küll udu, aga see-eest ka imeline hiiglaslik täiskuu, kohati otse ees! Oma voodisse pugesin täpselt kell 2 (tegime vahepeal Kükital pissipeatuse, noh), magama sain millalgi hiljem, sest kõigepealt otsustas aju, et tema nüüd skanneerib kõik need nähtud inimnäod endale sisse ja teeb seda aja kokkuhoiu huvides veel enne kui ma unemaale jõuan (täiega käis silme eest erinevate võõraste nägude virr-varr läbi) ning kass arvas, et nii see küll ei lähe, et kooserdavad pool päeva kuskil ringi ja siis tulevad koju ning poevad põhku - tema tahab nüüd kõvahäälselt meile oma päevast jutustada! (Tagantjärele tuli välja, et jututeemat tal jagus - nimelt oli peale palavust siiakanti kole äikesetorm sattunud, ainult mingi ime läbi ei ujutanud meil tube üle, sest aken jäi lahti.)

Pilti kah, mina võitlemas päikesega, kõrval lamab võõras mees:

4 kommentaari:

Lendav ütles ...

Mu poeg oli ka Tallinnas, aga mina, vana mutt, läksin hoopis Põlvamaale Rämpsteini kuulama-vaatama. Tulepuhumist ei toimunud, küll aga sai muud nalja. Aidi on sellest kirjutanud (vaata postituse teist poolt):
https://aidivallik.wordpress.com/
Igale oma.

Kaur Virunurm ütles ...

Tere tulemast kilulinna! Teine kord astu läbi, ma elan nopist ümber nurga.

Madli ütles ...

Kusjuures ma leidsin ühe õlleputka, kus saba peaaegu polnudki, sai nii minutiga ülle kätte. A see asus ka ebatraditsioonilises kohas, kusagil keset platsi.
Ja neid ägeda välimusega inimesi oli tagapool ka, ma olin ühes sellises kambas (ma ise polnud loomulikult ägeda välimusega). A meie ümber olid muidugi ülejäänud igavad + veel paar ossi, kes õnneks pärast mu vihast kommentaari, et nahhui nad siin ees kooserdavad, vabandasid ja lahkusid.

rojukene ütles ...

Ma olin oma arust üsna konservatiivselt riides ja platseerusin üsna taga (veits vigane praegu ja päris kahju oli, et füüsiliselt ei saand ettepoole massi sisse minna, a missa ära teed), aga sellegipoolest nõudis mingi jokkis vene kutt, et tema peab saama minuga koos pilti teha (???) ja isegi see ei päästnud, et ma teesklesin end väljamaalase olevat :D Sai oma klõpsu kätte ja oli väga õnnelik.