Louise O'Neill. Igavesti vaid sinu.

Sellest raamatust on raske kirjutada, sest see on üks äärmiselt ebameeldiv raamat. Lugeda on teda lihtne, ta haarab su endasse, aga sa loed seda umbes nii, et "ma tegelikult ei taha seda rohkem lugeda". See on düstoopia, ulme, kuid samas on selle juured niivõrd meie ümber ka praegu, et hakkab halb.

Raamatut on kritiseeritud kui Margaret Atwoodi The Handmaid's Tale´i kaksikut, Atwoodi loost on nüüdseks ka seriaal tehtud. Seriaalivaataja ma ei ole ja esimene kohtumine Atwoodiga ("Süda vaikib viimasena") osutus mu jaoks suureks pettumuseks, seega on mul O'Neill'i raamatu väidetava kaksikõega kokkupuude olemata. Niipalju kui ma kuulnud olen, siis sisu osas kokkupuutepunkte leidub. 

Niisiis, planeet on saastunud, tüdruklooteid enam ei sünni, neid disainitakse laborites. Kogu olemaolev maailm on jagatud tsoonideks kuplite all, mis neid hävinenud pärismaailmast eraldab. Valitseb keegi Algisa, kelle loodud geniaalne süsteem aretab tütarlapsi spetsiaalsetes koolides, kus neist vastavalt eeldustele saavad kas kaaslased, kes sünnitavad oma meestele (kes nad välja valivad) poegi, konkubiinideks või siis siivsateks, kes tulevasi neiusid koolitama hakkavad. Süsteemi sobimatud lähevad ümbertöötlemisele.

Raamatu sisu keskendubki koolile ning tüdrukute omavahelistele suhetele. Seda on nimetatud "Mean Girls"-i koopiaks (mida ma taaskord näinud pole), kuid mulle avaldas küll muljet see, kui hästi autor tunneb inimpsühholoogiat. Tegelased on küll eemaletõukavad, kuid vägagi reaalsed, täpselt sellised nagu seesugustes tingimustes üles kasvanud noored inimesed oleksidki. Need tingimused ei ole midagi utoopilist - kõige keskmes on väline veetlus, üksteise ületrumpamine, tunded on mahasurutud ning kõik on avalik. Selliseid "kestasid" jalutab juba praegugi märkimisväärne kogus ringi. 

Tüdrukute elu ainus mõte on olla populaarne koolis ning hiljem saada vastavalt sellele endale vääriline mees. Ei kõla siinkohal nagu eriti ulmekas ju? Raamatu parimad kohad ongi mu meelest mõrud pilked praeguse ühiskonna pihta - näiteks "Lobajuttude" telesaade, kus arutletakse selle üle, kuidas rinnaga mitte toitvad naised on halvad emad ("Niimoodi poleks vast vaja öelda, /.../Aga ma pean tunnistama, et mul on neist poegadest kahju.") Raamat nõretab naiselikust õelutsemisest, mis on suhkruvatti peidetud. Loo peategelane on oma rollis tülgastav, kuid ometi mõistetav, selle jubeda suhkruvatimaailma kõigile reeglitele alluv, kuid siiski oma inimlikkuses haavatav tüdruk, kes otsib mõistmist ja heakskiitu sealt, kus seda ei ole. Autor näitab selgelt, et seesuguses maailmas jääb ellu ainult see, kes oma inimlikkuse täielikult hülgab ning muutubki kõige täiega selleks, "kelleks ta on disainitud". Loo antikangelanna ütleb: "Ja ära hakka isegi mõtlema sellest, et ma olen igavene mõrd./.../See ei ole minu süü. Ma teen lihtsalt seda, milleks meid on koolitatud. Sellised me olemegi/.../ Sellisteks meid disainitigi." Meenuvad J.M.K.E laulusõnad "Ja kui sa kohaned selle ühiskonnaga, miskit väärt sa pole enam inimesena." 

Põhjendusena, miks selline ühiskonnakord loodud sai, põhjendab Algisa ellujäämist. Me jäime ellu, inimkond ei surnud välja nagu ennustati, selle nimel pole ükski ohver liiga suur. Raamat lõpeb mu meelest siiski tõdemusega, et mõnikord on surm reaalsusest etem. Karm raamat, ühesõnaga. 
O'Neill'i raamatute juures on raske see, et ta ei ilusta, pole mingeid õnnelikke lõppe, sa ei taha, et ta tegelased käituksid nii, nagu nad käituvad, kuid sisimas tead, et just täpselt niimoodi need inimesed päriselus käituksidki.

Autori eelmisest raamatust kirjutasin siin. "Igavesti vaid sinu" on tegelikult tema debüütteos, kuid ilmus eestikeelsena hiljem. Autor esines hiljuti ka Tallinnas toimunud kirjandusfestivalil Head Read, vestlust temaga kanti paar päeva tagasi ka ETV2-s üle ning järele saab seda vaadata siit. Ma ise ei ole vestluse algusosa näinud, aga ülejäänu keskendus pigem raamatule "Sai mis tahtis".