teisipäev, juuni 13, 2017

Linnalapse suvi

Äärepealt oleksin palunud Minil vanaema eest tõde varjata, aga tal läks õnneks meelest ära rääkida, kuidas ta sõbrannaga orienteerumas käis. Vihjeorienteerumine oli meil siin linnas, väidetavalt kõigile jõukohane, aga kui Mini helistas ja küsis mult "kuju Tartus, valmis aastal 1977", siis imestasin küll, kes ometi guugeldamata kõigi Tartu kujude valmimisaega teab? Õnneks oli ta nii kaval, et pildistas enamiku vihjeid üles ja nii sain teada, et tal lihtsalt funktsionaalne lugemisoskus veidi lonkab (loomulikult, tal ei peagi see täie võimsusega töötama veel) ning tegelikult oli tekstis vihjeid veel, selle konkreetse paiga kohta näiteks pikem jutt linna rahvaarvust. Teine keeruline koht oli tema jaoks see, kui mainiti parki, kus aastaringselt avalikult alkoholi pruukida lubatakse - ühelgi täiskasvanul selle vihjega ilmselt probleemi ei tekiks. Toime nad aga tulid ja raja läbisid, ma olin tõsiselt uhke, sest nad tegid iseseisvalt päris palju nutikaid otsuseid ning õppisid sealjuures nii mõndagi.

Miks siis vanaema eest seda varjama peaks? Sest "väikesed tüdrukud ei tohiks üksipäini ringi kõndida!" (väikesed poisid ilmselt võiksid, vähemalt mina tõlgendasin seda lapsepõlves nõnda). Hetkeolukord on aga see, et me elame peaaegu kesklinnas niikuinii, lastel on koolivaheaeg ning meil puhkust veel pole. Mida see väike tüdruk siin toas või hoovis väikese mänguväljaku peal päevast päeva teeb? Ma ei viska talle kümnekat pihku ega ütle, et mine hängi Kaupsis või midagi, aga linnas korraldatavatele üritustele olen teda siiski lubanud. Vajadusel saab meie juurest kontorist läbi tulla ning enamasti kutsub ta ka mõne (samamoodi hoolimatust perest pärit) sõbranna kaasa. Hiljuti olid just lastekaitsepäeva üritused (sai meisterdada, Getter Jaanit kuulata ning osaleda rekordilise võileiva tegemises, kus sai muuhulgas diplomi ja kõhu täis, Mini tõi meile kontorisse ikka ka) ning linnalooduse festival (mille käigus see orienteerumine ja veel harivaid ettevõtmisi).  Mulle tundub oma piiratuses, et sellest kõigest on lapse arengule mingi kasu ka, ehk isegi veidi rohkem kasu, kui karmist käsust toas püsida ja kodune raamatukogu läbi töötada (ta teeb seda muuhulgas ka ja siiani vabatahtlikult).

Ja veel kiuslikult - mida ma siis tegema peaks? Töölt ära tulema kolmeks kuuks? Minul jah oli kodune vanaema, aga millegipärast minu laste (minupoolne) vanaema koduseks ei kipu ja ma ei süüdista teda selles, kuid siis võiks ka näha minu olukorra kerget keerukust.  L. on väiksest kohast ja tema oli muidugi hommikust õhtuni õues (veekogu ja mets kõrval, need ju kah ohtlikud), kuid nüüd ta ikka imestab, kui väike Mini kogu selle linna taustal üksinda kõndides tundub. Eks me oleme arutanud ju ka, et kuidas sulle tundub, kas võiks? Me kumbki ei tea, mõlema jaoks uus olukord, aga teised võimalused tunduvad veel kehvemad - sundida laps koju või määrida ta vanavanematele pähe, kes just entusiasmist ei huilga (L.-i ema on kodune).  Võib-olla on see ainult minu probleem, sest ainsa lapsena olin ma tõesti pideva valve all, aga praegusel ajal jääb mulje, et meil on lademetes lapsi, kes omal jalal üldse ei käi, keda igapäevaselt maja eest kooli ette ja trenni sõidutatakse - mida nemad suvel teevad? Laagrid ei lähe arvesse, sest nädal on ikka üliharv ja ülipikk laager, mida tänapäeval välja pakutakse, ilmselt seetõttu, et pikematest ei käiks vanemate finantsvõimekus lihtsalt üle, ka nädalased laagrid on nii 200 ringi.

6 kommentaari:

  1. Ma ei tea, mida teevad lapsed, keda välja ei lasta. Aga ka siin Tallinnas kulgevad lapsed alates esimesest klassist üldiselt ise ringi. Selliseid, keda igale poole toodaks-viidaks, mina küll ei tea.

    VastaKustuta
  2. A üldiselt on see koolivaheaeg üks nuhtlus. Kool annab elule rütmi. Kell 7 üles, 7:20 on puder valmis, 7:40 lükkad jõmpsikad uksest välja ja päev võib alata. Ja ühtlasi on põhjus nad vara magama ajada, sest hommikul on kool. Ja riik hoolitseb, et tited saaks päeval süüa. Aga nüüd - ei mingit distsipliini, ei mingit koolisööki, vanem ise mõelgu ja toimetagu. Me lastel on homme vaheaja esimene päev ja ma juba ootan pikisilmi 1. septembrit :)

    VastaKustuta
  3. Linn on muidugi muutunud sellest ajast, kui mina väike olin, toona elasin Tammelinnas, autosid seal nii palju ei sõitnud kui tänapäeval ning kesklinna tõesti asja polnud, see tundus väga kaugel.
    Mul endal oli samuti vaheajast juuliks siiber, sest enamus teisi oli ju kuhugi maale vanaema juurde viidud, mina konutasin koos linnavanaemaga kodus. Söömine jah, siiani veel laps lepib võileibade ja jogurtiga, aga mingi hetk tüütab see kindlasti ära. Meil "juba" nädal aega koolivaheaeg...

    VastaKustuta
  4. Mu ristika peres neli hinge, Tallinnas, noorim aias (poiss) ja teised (plikad) kodus. Kõige vanem hoolitseb, et noorimad õigetesse paikadesse saata (kui on kokkuleppeid) või siis et kodus karvupidi kokku ei lähe :) Ema teeb söögi valmis või siis annab korralduse, kus on mis ja mida tohib lõpuni hävitada ning mida nii palju, et õhtuks ka jääks :)

    Iseseisvalt käivad ammu juba, isegi minu juurde maale tulevad rongiga ise. Tüdrukutest noorim paneb paika liikumise - millal buss, mis kell peab olema jaamas, mis kell rong kohal jne :) Mulle saadab sõnumi ja ma siis lähen jaama vastu. Mul ei ole meeles enam, mis vanusest alates nad niiviisi Tallinnast maale käima hakkasid aga aastaid ikka. Neil pole peres kunagi autot olnud ja mingit vedamist ei toimu. Väga iseseisvad lapsed on, ses mõttes on ikka meil ideaalne riik, et pole mingeid napakaid seadusi, mis keelaks. Austrias ei tohi alaealine üksi kodus olla nt. Tõeline piin vanematel see pikk suvi ära katta, lapsed pole eriti vaimustatud vanavanemate juures olemisest ka. Laagrid on kallid.

    VastaKustuta
  5. Ehk ei saa Eesti kunagi nii rikkaks riigiks, et selliseid napakaid seadusi endale lubada? Sest see tähendab sisuliselt seda, et üks vanem on täielikult kodune või täiskohaga lapsehoidja palkamist. Ja siis tulevad juba sellised lood, nagu ma kuskilt lugesin, kuidas 14-aastane poisslaps armus oma "hoidjasse" ära jne.

    VastaKustuta
  6. Neil on vist lühem suvevaheaeg kui meil, igatahes nad kuidagi ikka katavad. Kaks nädalat üks ja siis kaks nädalat teine, seejärel vanavanemad ja suve lõpus veel nädal kummalgi. Üsna hull, eriti kui nt tahaks kogu perega puhkusele sõita.

    VastaKustuta