esmaspäev, juuli 09, 2018

Tüütu ekstravert introvertide peol

Eile sai üht meeleolukat tüli pealt kaedud. Nimelt läksid lapsed Hansapäevadel ühe telgi alla meisterdama ja me istusime ka sinnasamasse maha nende järele ootama. Selgus, et veidi materjali oli puudu ning üks töötaja läks seda juurde tooma. Tuli tagasi, pani toodud materjali lauale, aga selle peale teatas teine lapsi juhendanud inimene, et need olla valest hunnikust võetud, oleks pidanud mujalt võtma. Tooja teatas ebalevalt vastu, et neid võis ka võtta. Ja siis läks lahti, tõeline introvertide lahing ma ütleks - üks pomises vaikselt endale nina alla, et ei, need on ikka valed ja teine, esimesega silmsidet vältides seletas oma nina ette, et tegelikult ikka tohtis võtta küll. Surus siis need toodud asjad ikka lauale, mille peale vastu vaielnud inimene lõpuks leidis, et tal on aeg lõunapausile minna ja sinna see asi jäi. Enne seda jõudsid mõlemad ikka päris mitu korda endale nina alla pomiseda oma seisukohta.

Ma vaatasin kasvava ärritusega pealt, et no mismoodi nii saab. Teeme selle asja selgeks ikka, et kellel õigus oli! Minge ometi ja vaadake, kes kust hunnikust mida võttis või kutsuge mõni, kes täpselt teab, kust mida võtta tohib! Aga ei. Jätavadki olulise küsimuse niimoodi lahtiseks! Ei tahtnud muidugi ässimama ka hakata. Ega ma ju tausta ka ei teadnud - äkki üks oligi lootusetu puupea ja teine vana olija, mingi aegade algusse ulatuv ürgvimm nende vahel vms. Mind aga see konkreetsuse puudumine häiris. Probleemid tuleb ju lahendada, mitte vaikselt süte alla hõõguma jätta. See oli muidugi selline lõbus ja absoluutselt ebaoluline võitlus, aga tundus, et üsna iseloomulik minu suhtumises säärastesse asjadesse.

Tõde tuleb välja selgitada, saagu, mis saab. Vähemalt neis asjus, kus seda võimalik teha on. Mida me vaidleme minu sõna sinu oma vastu, kui tegelikult saaks järgi vaadata, kummal õigus on. Sellist asja kõrvalt vaadata on raske, tahaks kohe initsiatiivi haarata. No umbes sama nagu siis, kui tekib piinlik vaikus ruumis - keegi midagi ei ütle ega tee, küllap pean siis mina see olema, sest tundub, et mulle on see kõige piinarikkam kannatada. Huvitav, et paljudele ei ole.

Meil on ühe seltskonnaga paar korda aastas istumine ja seal on pidevalt probleemiks "konkreetsuse puudumine" nagu mu ema ütleb, tema jaoks on see nii talumatu, et ta enamasti viilib neilt koosviibimistelt. Väljendub see konkreetsuse puudumine selles, et keegi ei istu esimesena lauda, keegi ei avalda arvamust, mida tellida, keegi ei võta nö juhtimist enda peale, igaüks tegeleb endaga või pobiseb vaikselt naabriga, keskset liidrit ei ole. Võib-olla teistele sobibki nii, on mugav, aga mulle jääb niimoodi mulje, et ega erilist huvi kokku tulla ei ole. Ise nagu ka liidriks ei pürgi, sest pole mina ju see korraldaja inimene vaid hoopis üsna kõrvaline kutsutu. Mulle sobib palju rohkem seltskond, kus pea igaüks üritab liidriks saada ja tähelepanu väärida, see tekitab minus tunde, et ollakse koosolemisest huvitatud. Selline uimane värk, kus vaidlused jäävad soiku, keegi istub hoopis telefonis, keegi vahib aknast välja -  milleks? Ma ei ole mingi eriline aktivist, kes iga õhtu suures seltskonnas veeta tahaks, aga kui seda teha, siis ikka nii, et oleks tehtud. Kui mina kuskil seltskonnas nurgas raamatut loen, siis see on ikka märk sellest, et mul on igav, mitte et ma end jube mugavalt tunnen. Ega ma neid intro-ekstravertsuse skaalasid väga tõsiselt ei võta, ilmselt on ikka kõik segud selles osas, aga niimoodi mõnd muud seltskonda kõrvalt vaadates tundub ikka, et ekstravert.

Kui kambas on palju selliseid poolpiduseid unistajaid, siis millegipärast tekitab see minus tunde, et olen kohustatud ka neid kaasa haarama ja lõbustama, seda kuni hetkeni, mil ma pinge all murdun ja lõpuks ka kangekaelselt vait jään - noh, oleme siis kõik vait, vaatame kui lõbus on! Võib-olla teistel muidugi ongi lõbus, nad ainult ootavad, millal see isehakanud kloun lõpuks vait jääb?!

22 kommentaari:

  1. Huvitav teema. Ma ise olen muidu kindlalt introvertide laagris, aga kui keegi midagi ei otsusta, siis lähen ka närvi ja hakkan iseloomuvastaselt korraldama. Sest mulle küll ei meeldi tähelepanu keskpunktis olla ja tihtipeale mõtlen, et minu valikud ju ei pruugi kõigile sobida, aga - kaua me muneme, teeme midagi ja liigume edasi! Kui mul seda imelikku süütunnet poleks, et surun teistele oma tahtmist peale, siis võiks isegi asja saada. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, see ei pruugi ilmselt üldse selle intro-ekstravertsusega seotud olla. Ega mulle ka ei meeldi enda tahtmist peale suruda (seda küll mitte tähelepanu pärast vaid pigem, et äkki on vale valik ja siis kannatame kõik ning jään veel süüdi ka), aga see on kuidagi veidi vähem traumeeriv, kui see, et üldse midagi ära ei otsustata.

      Kustuta
    2. Jah, see ei ole intro-ekstravertsusega seotud =)

      /ütlen kui väga introvertne otsustaja

      Kustuta
  2. ma olen kah see, kes lõpuks alati õppejõu küsimusele vastab, sest kaua võib, ja otsustab jne, aga seda, kas ma olen ekstra- või introvert, ei tea. neid liigitusi ja definitsioone on nii erinevaid.

    VastaKustuta
  3. Oeh, ma tulen just ühelt selliselt peolt.
    Meie probleem on selles, et kõikidel on nii erinevad tahtmised ja varasemad kogemused on õpetanud, et kui kõik jäävad enda juurde, siis lõppeb see tüli ja mossitamistega..
    ja seega oleme õppinud, et meil kõigil on " ükskõik". Ja lõpuks saame ikka toidu ostetud ja lauale antud, sest ju täiskasvanud, ja vali lahinguid, ja tegelikult on ka päriselt ükskõik kana või kala.. see üks kord ei tapa.

    Sel korral võtsin ma projektijuhtimise enda peale. Ja üks ütles mulle, et ma " kamandan palju". Läks näe niimoodi hinge, et siiagi kirjutan :)

    ja ma saan süüdistustest aru ka. Tavaliselt kulgebki kõik sellise kaootilise kulgemisena, " meeskonnatöö". Üks annab ühes ja teine teises järele.
    See, kui keegi ütleb, et täna on nii. Sööme kala, teeme viktoriini,kasutame portselannõusid. Grillimiseks on leek liiga kõrge jne jne...
    see tekitab trotsi. Et ma oleks ju võinud siis juba ise oma seisukoha ja arvamuse välja öelda.
    Segane jutt sai.

    aga introvertsusega/ekstrav pole mu meelest seal midagi tegemist. Selles seltskonnas on kolm väga tugevate liidriomadustega inimest. Ja ekstraverdid on nad ka st suhtlevad vabalt ja mõnuga. Lihtsalt rollid piiravad ( ma olen külas, ma olen viisakas, ma arvestan teistega).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ilmselgelt on Trumpiajastu mindki mõjutanud, lugesin mitu korda "tüli ja mosleminaistega" ning mitte ei saanud aru, kust need mosleminaised järsku välja ilmuvad.

      Kustuta
  4. Veider, aga sama tunne on tihti meie blobiruumis.
    Mina olen 100% nohik, introvert, eitulemeeldemisveel.
    aga isegi mina märkan seda ebamugavustunnet selles ruumis.

    Olen hagu alla pannud, aga ainult selle pärast, et sellest
    ebamugavustundest päästa ennast, ja võibolla ka teisi, aga
    alati ikka teisi upitades, mitte ennast, endameelelest.

    Mis ägeda tahumatu tahu taha siin piiluti :D

    VastaKustuta
  5. Vaikuse või tulise vaidluse meeldimine sõltub olukorrast. Tavaliselt mulle meeldib kui rahvas arvamust avaldab ja vestlus elav on. Samas teistes situatsioonides, eriti mingil tööalasel koosolekul või pidulikul aktusel on ilmselge, et enamus ootab kannatamatult, millal ometi esinejail jutt otsa saaks ja võiks asuda hõrgult lõhnavate suupistete kallale.

    Personaalselt ei lase end seltskonnas häirida piinlikust vaikusest, pigem jälgin huvi ja sisemise muigega grupi dünaamikat. Kuidas mõned kannatavad, teised ei märkagi moblas surfates, kolmandad üritavad banaalsete naljadega juttu käima saada. Vahel kui juba liiga igav võtan kiusu pärast mingi vastuolulise teema üles, mille puhul on teada, et varsti hakkab sädemeid lendama. Tavaliselt saan siis kaasalt tonksu, aga kui mul suu lahti, on ta juba hiljaks jäänud :D

    VastaKustuta
  6. No tunnet piinlik vaikus oleks piinlik, mul pole. Pigem on mul kas tore vait olla (mõnede inimeste seltsis on see nii hea!) või hakkab keegi mulisema ja oeh. Võin ka ära minna lihtsalt selleks, et pääseda oma pähe aetavast infost, mis pole üldse info.
    Jäledamat asja, mille käigus kellelegi tahtlikult haiget ei tehta, kui small-talk annab otsida. Infoga ülekallamine, mis tegelt ei kanna tibagi informatiivsust ja on lihtsalt vaikuse täitmine ... öäk!

    Aga see ei tähenda kuidagi, et mulle ei sobiks otsustamine. Minu jaoks on IGA otsus parem, kui üldse mitte otsustamine. Vale otsus? Pohhui. Vähemalt otsus! Ikka parem kui mitteotsus!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa märkisid ära kaks minu punkti, millest mõtlesin kommida aga ei tahtnud liiga pikaks minna. Jah mõne väga hea sõbraga on ka vait väga hea olla. Teine on otsustamise värk, parem halb otsus kui lõputu kaalumine (parem õudne lõpp kui lõputu õudus :D )

      Kustuta
  7. osalt kattuv teema: tundub, et näiteks töökollektiivid erinevad ka selle poolest, kas töötajaid hinnatakse eelkõige selle järgi, kui hästi nad tööd teevad, või selle järgi, kas "nendega on meeldiv koostöö". viimane tähendab siis seda, et ülemusele peab takka kiitma.

    ma ise ei käi tööl ja ka klientidest, kes eelistavad "meeldivat koostööd" korralikule tööle, olen ajapikku eemale triivinud (kui piisavalt kaua lolli juttu rääkida, lähen ma lihtsalt vihast siniseks ja mind ei huvita enam, et see inimene võib mulle potentsiaalselt raha maksta), aga tööl käivad sõbrannad räägivad aeg-ajalt neist koostöö-ülemustest.

    töötajal, kes on kompetentne ja tahaks asja võimalikult hästi teha, on kole raske, kui töökoha kultuur on selline, et eriarvamuse avaldamine on ebaviisakas. eks nad avaldavad seda ikka, aga saavad tülika inimese kuulsuse ja see tähendab, et võidakse kaikaid kodraisse loopida - olgu loopijaks siis solvunud ülemus või kolleegid, kes pahandusetekitajat ei salli, sest see "rikub õhkkonna ära".

    VastaKustuta
    Vastused
    1. (näide: üks mu sõbrants võeti tööle inimese asemele, kes polnud aasta jooksul ühtegi oma tööülesannet valmis teinud. otsene ülemus hindas nimelt pigem head tööd kui "koostööd". aga samas asutuses pidi olema hulgem neid, kes igatsevad toda eelmist taga, sest keda kotib, et ta midagi ei teinud - see-eest oli temaga nii lihtne läbi saada, ütles kõige peale "jaa". no ja mis viga "jaa" öelda, kui ei seda "jaad" päriselt kunagi ellu viima ei hakka.)

      Kustuta
    2. Notsu, su arusaam organisatsioonide käitumisest on mõnevõrra naiivne.

      Kustuta
    3. ma ei räägi tingimata üldse organisatsioonidest, vaid konkreetsetest ülemustest. kellest mõni on mulle isiklikult teada.

      Kustuta
    4. ühel konkreetsel juhul oli "organisatsioon" ka selline ad hoc moodustunud projektiüksus. aga selle juht oli sellise "koostöö" fänn.

      Kustuta
    5. ütleme et keiss näiteks selline, et keegi värbab keeletoimetaja oma trükist toimetama.

      üks keeletoimetaja toimetab, hästi ja põhjalikult, aga sellega on see paha külg, et sellest jääb ülemusele mulje, nagu oleks tema keelepruuki kritiseeritud.

      järgmine kord võtab keeletoimetaja, kes midagi ei muuda ja kiidab, et kõik oli juba niigi väga hästi.

      ja ma ei räägi siin suurtest organisatsioonidest, millel oleks suur inertsus ja mille standardeid ei tohiks muuta ja kus nõudmised tuleks üldse kuskilt seitsme maa ja mere tagant. ma räägin üksustest, kus liikmeid on alla kümne.

      Kustuta
    6. (keeletoimetaja keiss arenes veel edasi, et keegi küsis pärast, et kle, see trükis oli teil kehva keelega, miks te selle keeletoimetaja võtsite, kui ta üldse ei toimetanud?

      vastus: aga temaga oli väga meeldiv koostöö.)

      Kustuta
    7. Nojah. Aga su

      > "nendega on meeldiv koostöö".
      > viimane tähendab siis seda, et ülemusele peab takka kiitma.

      viitab nagu sellele, et sa paned koostöö ja takkakiitmise ühte patta. Või arvad, et ettevõtted / organisatsioonid teevad seda. Tegelik elu on ikka palju mõistlikum.

      Ülemusega koos töötamine on (vähemalt suures organisatsioonis) vaid üks koostöö vorm.

      Kustuta
    8. Anonüümne2:49 PM

      On majandusolukordi kus see on normaalne ja ongi meeldiv ja sujuv koostöö kuniks, on vaja uuta ja uus ajab oksad laiali ja kukub ohkima joomaijoo kõik on tegemata, täheseadjate töö on raske ja intriigne.

      Kustuta
    9. Kaur, mina ei pane neid ühte patta. Seepärast ma paningi "koostöö" kogu aeg jutumärkidesse (mitte ainult seal, kus tsiteerimine seda nõudis), et sellel polnud päris koostööga midagi pistmist.

      Ja kirjeldasin ülemusi/projektijuhte, kelle ettekujutus koostööst on paraku selline.

      ja laiemalt ülemusi, kes hindavad - "Peteri printsiibi" sõnastust laenates - sisendit, mitte väljundit.

      siin on veel peenemaid variatsioone, nt on ülemusi, kes lubavad meessoost alluvatele oma arvamust, aga naissoost alluvatele mitte (olenemata sellest, mis soost see ülemus ise on).

      Kustuta
    10. ja see keeletoimetaja näide just nii oligi. "meeldiva koostöö" all mõtles tüüp ilmselt seda, et oli mõnus suhelda; mõnus suhtlemine kätkes seda, et ei kritiseeri; ja sellest, et tulemus oli kehvakene, ei saanud ta lihtsalt aru.

      Kustuta
  8. Anonüümne4:08 PM

    Meelevaldne on selliselt inimesi liigitada, pigem tekkivad sellised olukorrad "viisakusest" kus inimene üritab mingit sõnumit edastada, aga teised vaatavad ja segavad nagu kuidagi väga piinlik on, siis üritatakse pilkude ja veidra käitumisega, muidu "puhtas õhus" röögiakse korralikult nii, et sulgi ja karvu lendab et oma olemasolu tõestada.
    Koosviibimistel peadki kannatama, kui midagi põnevat pole endal rääkida, neid kes räägivad rääkimise pärast kogu aeg seda sama. Inimesed joovadki sellepärast, et katus sõitma hakkaks, siis hakkab ka mõte liikuma.
    Notsu tööline palgatakse tööd tegema, mitte organisatsioonile hinnangut andma. Tavaliselt juhid on need kes ise sellises olukorras "silma kinni pigistavad" või on vajadus puhtalt finantsiline manööverdus.

    VastaKustuta