kolmapäev, november 14, 2018

Daamide valik

Mul on üks naistuttav, kes läks kord kahtlaselt ärevile, kui keegi käis seltskonnas välja mõtte, et naine on suhtes siiski see pool, kes valiku teeb, mitte mees. Tal on mõni aasta noorem mees ka, kahtlustasin, et ta ilmselt ei taha, et arvatakse: "näe, krahmas endale noorema mehe!". See on ju õudne tabu ja sobimatu ning haletsusväärne?!

Tõukus see natuke abiellumiseteemast  - naine peab ikka ootama, millal talle ettepanek tehakse ja Lendava Konna kommentaarist Kristallkuuli juures: "Aga pisut tõsisemalt – mees peabki murdja olema ja naine loomulikult talleke.
Ei tahaks mõeldagi, kui see vastupidi oleks. On ju nii?:)"


Ma just hakkasin mõtlema, et mis siis sellest vastupidisest nii väga on...Ja ma ei mõtle ainult sellised olukordi, kus sinu jaoks ebaatraktiivne proua negližee väel piidleb, kuidas sa köögimööblit paigaldad (ämm Wremjast tuli silme ette). See on jah ahistav, aga viisakas küsimus: "kas te minuga mõnikord kohvi tahaksite jooma tulla?", normaalses situatsioonis, mitte teiste ees ja irvitavalt ning eitavat vastust aktsepteerides, peaks ju igati ok olema mõlema soo puhul? Millegipärast aga see naiste puhul nii loomulik ei ole, näiteks küsiti ühes intervjuus Courtneylt kord, et mis ta siis teeb, kui keegi talle väga meeldib? Courtney vastas, et mis küsimus see selline on - lähen ja ütlen talle seda siis?! Aga miks siis tekib selline küsimus ja mida vastuseks oodatakse - piidlen salamisi ja volksutan ripsmeid? Kaotan kingakese ja ootan, et prints selle mulle tagasi tooks? Teesklen ülimat abitust?

Kas selge ahistamise ja kaudsete vihjete tegemise vahel on naiste jaoks ka mingi ala, kus aus konkreetsus on lubatud? Tegelikult ju paljud mehed ütlevad, et neile on ok, kui naine esimese sammu teeb. Kujutame siinkohal ette, et keegi naiste käest üldse niimoodi küsiks - kas sulle on ok, kui mees teeb esimese sammu? Ehk siis üldkehtiv on ikkagi see "mees murdja - naine talleke" variant.

Mult küsis kunagi vanaema midagi stiilis "millega ta su siis ära võlus?", ega ma ei julgenud öelda küll, et no see oli ikka nagu pigem vastupidi...Kui ma midagi tahan ja näen võimalust selle saamiseks, siis mingid üldlevinud kombed mind ei takista. Kui naiste vetsus on järts ja meeste omas pole kedagi, ma lähen sinna, eks. Ma võin end vabandada sellega, et mulle kohe meeldivad tagasihoidlikud mehed, sest ma ei taha endale konkurenti kõrvale. Need, kes sind kartmatult välja kutsuma tulevad, on tavaliselt machod, kelle puhul mina mitte jalust nõrgaks ei lähe, vaid tunnen väljakutset - noh, vaatame siis, kes meist kangem on, ma näen sind ju läbi, sa arvad, et räägid mu ära, no oota sa! Mind huvitavad ikka salapärased karakterid, mitte need, kes ise kätte tulevad. Ja noh, muidugi, kuskil on mingi peenike punane joon ikka ka, millest sa saad aru, et ta võiks ju minust vastu huvitatud olla. Päris murdma ikka ei lähe, kuigi jah, mu kõige jultunum vihje oli ükskord, kui meesinimene üüri kallinemise üle kurtis, et aga sa võid ju siis minu juurde elama tulla, tuleb odavam?! Milline imeline ümbernurga flirt, onju...Ega ta muuseas tuli ka, aga veidi hiljem.

Ma olen mõne mehega sellest rääkinud ka, et ega te ju ei kutsu alati meeldivat naist endaga välja? Ei, nad ei kutsu, kardavad, et naine ei tule, siis olla õudne mark. Ma jälle mõtlen, et naisena vist peaks veel hullem mark olema - alandud ise meest välja kutsuma ja saad veel korvi ka, aga mis see alternatiiv parem on:
Või piidlete mõlemad salamisi nurga tagant, tajute, et miskit võiks vist susisema hakata, aga üks ei julge ja teine ei pea sobilikuks esimest sammu teha? Kusjuures meeste puhul olen märganud veel sellist tendentsi ka, et inimene, kes sinust selgelt huvitatud on olnud, muutub kohe su vastu jäiseks, kui sa kellegi teise leiad. Mis sest, et ta ühtegi konkreetset ettepanekut ise ei teinud, ikka oled sina süüdi ja igavene lehtsaba, et aru ei saanud - ta ju nõnda pingutas su nimel! Machodel on muidugi lihtne öelda, et ära ole siis selline tossike, samas ei pruugi põhjus, miks mees naist ise välja ei kutsu, olla ainult julguse puudumises - vabalt võib ju olla mingi arusaamatus a la keegi on mehele öelnud, et sel naisel on juba mees olemas vms. Kui naine mehele vastu ei tuleks, võikski see jääda lahendamata ja sellest saaks ainult kena traagilise armuloo, kus nad 60 aastat hiljem teada saavad, et on kogu elu teineteist armastanud ja kõik takistused, mis neil koos olemiseks ees olid, eksisteerisid ainult nende peades. Kah üsna jõle perspektiiv lihtsa ja selge otse küsimise kõrval.

Ainuke hea põhjus vist, miks neid suhtemänge mängida, ümbernurgajuttu ajada ning mingeid traditsioonilisi kombeid ettekäändeks tuua, ongi see, et ilma susserdamiseta ei saaks millestki romantilisi filme, raamatuid jms luua. Elu oleks liiga lihtne (ja igav?), kui kõik selgelt väljendaksid, mida nad tegelikult tahavad. Ja ega muidugi alati ei teata ka - sõber just rääkis, kuidas peale lahkuminekut teatas teine pool talle, et no ega sa tegelikult ei meeldinud mulle eriti juba algusest peale. See ei pruugi olla isegi tagantjärele haigettegemiseks öeldud (nad läksid lahku sõpradena vastastikusel kokkuleppel), ilmselt püsib samadel jalgadel nii mõnigi aastatepikkune abielu. Mis on mu meelest omaette kurb, aga juba teine teema.

16 kommentaari:

  1. Mul on jäänud mulje, et kui just kohe sädemeid lendama ei hakka, ollakse lihtsalt äraootaval seisukohal: vaatame, mis juhtub ja kui ei juhtu, siis las see jääb. Go with the flow..
    Mis muidugi on väga segadusttekitav selle poole jaoks, kes on juba armunud ja tahaks teada, mis seis siis lõppude lõpuks on.

    VastaKustuta
  2. Võimalik ju, et see meespoolne üüri üle kurtmine oli samamoodi pisike, lihtsalt oluliselt peenem flirt.
    Aga valik on muidugimõista vastastikune, pole siin mingit "tegelikult" värki.

    VastaKustuta
  3. Mu sõbranna on selline, kes julgeb Tinderis ise meestega vestlusi alustada. Olen sellest temaga rääkinud ja sama asja arutanud ka mõne mehega. Osade meeste meelest näitab ise rääkima hakkamine põhjalikku meeleheidet ja sellistest naistest tuleks ju eemale hoida. Aga mu sõbranna ütleb, et ta nii kiviaega kinni jäänud meestele ei tahagi meeldida, sest nende mõttemaailm on nii erinev, tulevikku taolistega nagunii poleks. Väga õige.

    Teist inimest julgevad välja kutsuda väga enesekindlad inimesed, kes suudavad eitava vastusega toime tulla. Need, kes hakkavad eitava vastuse peale otsima lähimat silda, kust alla hüpata, need jäävadki sügelema ja põdema ja mõtlema "what if..." Ma tean, olen üks neist :) Aga üritan asja kallal töötada.

    VastaKustuta
  4. On ise meestelt telefoninumbreid küsitud, välja kutsutud kui ka muid otseseid lähenemisi tehtud. Kui hästi järgi mõelda siis vastatud on üldiselt jaatavalt ja täitsa vabatahtlikult, mitte suurest hirmust.. (Et nagu "Ossa, otsekohene NAINE!!!")

    VastaKustuta
  5. Esiteks. „Mees peab murdja olema“ on mu meelest_nii_ iganenud vaatenurk, et. Ei suuda meenutada, millisest raamatust see mõte pärit on (ehk keegi paljulugenuist aitab?), aga kõlab umbes nii: mõnes tervemas ühiskonnas kannaksid naised ja mehed, kes partnerit otsivad, varrukal eraldusmärki.

    Teiseks, olen Courtney’ga sada protsenti nõus. Loomulikult on naiste jaoks olemas ala, kus aus konkreetsus on lubatud. Miks ei peaks olema?? Samas, säärane mõtteviis on minu puhul ilmselt east tingitud, mitte iseloomust, nagu Courtney puhul.

    Kolmandaks. Ma pole absoluutselt nõus teooriaga, et ilma suhtemänge mängimata, nö. susserdamata ei ole romantikat. Lähen isiklikuks, toon näite: mu mees ja mina leppisime põhimõtteliselt juba esimeses sõnumis kokku (me tutvusime internetis), et „we shall not play any games“. Romantikat ei vähendanud/vähenda see põrmugi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tegelt ei mõelnudki, et siis ei ole romantikat, ma mõtlesin hoopis neid nn romantilisi filmikesi, kus paar alles lõpus läbi häda kokku saab, kuigi kogu häda jääks ära, kui lihtsalt omavahel asjad selgeks räägitaks. Selliseid filme ei saaks teha.

      Kustuta
    2. Jaa, seda küll, filmikesed jääksid siis tõesti tegemata =)

      Hmmm...ma praegu üritasin ette kujutada, mismoodi maailm välja näeks, kui kogu inimsugu ühel heal hommikul ärkaks ja asuks selgelt oma tahtmist väljendama. Huvitav, kas selline maailm oleks praegusest parem või halvem?

      Kustuta
  6. Meil on meeste osas sarnane maitse :P
    Ma, üldiselt, teen vist jah ise ettepaneku, aga ma olen ka kenasti selgeks õppinud, kuidas tagasihoidlikum mees sinnamaale viia, et ta teeb ettepaneku ikka ise. Noh, et ei jääks seda muljet, nagu ma oleks teda murdnud. Et ta saaks end tegijana tunda, sest päris otsustusvõimetud mulle ka ei meeldi.

    VastaKustuta
  7. Tegelikult on sisuliselt alati daamide valik. Mehed võivad valida palju tahavad aga naine otsustab kas ta ka valituks saab või mitte ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. sa pead silmas, et daamidel on vabadus valida meeste hulgast, kes on nad ise kõigepealt välja valinud.

      mis on palju kitsam mõiste kui "alati". "Alati" sisse mahub igasuguseid olukordi, ka seda, et naine valib kellegi välja, aga too pole üldse huvitatud - kui piisavalt selgelt märku ei anna, ei pane üldse tähele, ja märkuandmise peale nördib või ütleb "ei usu! ta ei saa minust huvitatud olla, ta valetab!" (ühel sõbrantsil oli konkreetselt selline keiss). sest mehele ei mahtunud pähe, et talle võiks silma visata keegi naine, kes talle ei meeldi.

      Kustuta
    2. Segane Värk, äkki ta ikkagi pidas siömas seda "mehed on ärameelitatavad ajuta peenised" teooriat.
      Ma igaks juhuks kordan, et valik on alati vastastikune ja kui üks tahab aga teine mitte, siis olenemata sellest, mis soost kumbki on, on normaalolukorras tulemus ikka sama - midagi ei toimu ja keegi saab natuke haiget. Ja ka naised armuvad vahel neisse, kes ise pole armujast huvitatud ja seda nähtust ei peaks niisuguste lööklausetega stigmatiseerima.

      Kustuta
    3. Või siis on see teine põhimõte, mille järgi naises ei tohiks mitte mingit iha või igatsust enne üldse ärgatagi, kui mees pole seda omapoolse ihaga sisse lülitanud või selleks nö võimalust avanud ja kui mõni naine täitsa oma peaga ja ilma provokatsioonita midagi sellist tundma hakkab, siis on tegu patoloogiaga, millega peaks tegelema Freud. Jeah.

      Kustuta
  8. Mulle nt ei meeldi, kui keegi mind sebima hakkab, sest ma tahan ise see nn murdja olla. Mõtlesin just järele, et enamasti ongi mu suhted alanud nii, et ma leian mingi atraktiivse mehe, hakkan (alguses ümber nurga ja siis juba konkreetsemalt) sebima ja siis ongi suur armastus. Otse ma muidugi peale ei lenda küsimusega "tuled meheks või ei tule vä", aga otsese ründamise ja salajase õhkamise vahele jääb tükk maad, mida mulle avastada meeldib. Endale mulle ei meeldi sebitud olla, sest siis pole ju kontroll minu käes :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sama, selle kontrolliteemani ma isegi ei jõudnud, aga eks see ka klapib, kontroll peab mul ka alati enda käes olema, muidu on hirmus.

      Kustuta
    2. Mingi teooria on siiski tõesti see, et pigem kontrollib olukorda see, keda jahitakse ja ihaldatakse, mitte see, kes jahib.

      Kustuta
  9. Kuidas on sellega, et midagi valida peab ju olema pakkumine. Pole vahet kes pakub. Mõlemad peavad nõus olema. Nii, et valik on mõlemapoolne. Kui sul on tunne ,et sind ahistatakse, siis on see kõigest pakkumine sa ei pea valima. See on ju sinu enda asi kuidas sa maailma endajaoks ilusaks mõtled.

    VastaKustuta