pühapäev, jaanuar 13, 2019

Kiredraamad

Kusjuures, ma plaanin* päriselu omadest ka kirjutada, aga alustan siiski väljamõeldutega, sest eelmise postituse kommentaariumis kerkis üles teema lugudest, mis kellelegi peale ei lähe. See on muidugi absoluutselt individuaalne ja maitseasi (kuigi otse loomulikult peetakse mõnd maitset peenemaks kui teist) ning seetõttu ma enamasti ei hakka halvustama raamatuid, mis mulle meeldinud ei ole.

Seekord ma ka enda meelest ei halvusta, vaid lihtsalt püüan üldistada kaht viimast loetud raamatut mainides, mis mulle peale ei lähe. Esimese raamatu kohta on väga hea arvustuse kirjutanud Märt Väljataga ja tema ju sugugi ei halvusta, aga ma noogutan kirjutatule igati kaasa. Ma nimelt võtsin selle raamatu kätte sooviga lugeda väliseesti pagulaste elust, aga sattusin hoopis romantilise komöödia otsa. Teiseks, kihvatas mul teatud isiklikel põhjustel, kui ma vaid paari esimese lehekülje jooksul pidin mitu korda veenduma selles, et ühel tegelastest on suured rinnad. Saage üle ometi! Muuseas, ka Väljataga mainib oma arvustuses seda fakti, seega ei ole ainult minu eriline tundlikkus. Igatahes, kui Saumont´i novelle lugedes ei olnud vanema naissoost kirjutaja häält üldse kuulda, siis "Mihkel, muuseas" lajatas sellega mulle sobimatus doosis. Ja mul ei ole midagi vanemate naiste vastu, vaid spetsiifiliselt teatud stiili vastu, mida sageli just vanemad daamid viljelevad, vabandan, puhtalt minu kiiks. Jätsin raamatu pooleli.

Teiseks lugesin Soome kirjaniku Pirkko Saisio romaani "Kaini tütar" - no see on selline "tüüpilise Eesti filmi"-stiilis kiredraama. Keegi vaatab pikalt hallile merele, taustaks piiblitsitaat ja lugeja peab aru saama, milles kühvel - et no see nüüd oligi see otsustav hetk loos. Palun. Ja siis sinna vahele teine tüüpiline põhja rahvaste komme - kuskilt ilmub pussnuga ja keegi saab selle ootamatult neeru, kaasabistajaks ohtralt alkoholi, hingelise haavumise puhul pekstakse puruks klaver ja joostakse nelja tuule poole, heal juhul jäetakse maha kiri stiilis "Saad ju aru, ma pean seda tegema, sest nii on parem meile kõigile!" Ma absoluutselt ei talu säärast üledramatiseerimist - päriselu ei ole ju selline?! Või on?! See ei ole ju romantiline, see on eemaletõukav?!

Mulle tundub, et üldise pragmaatilisuse juures suhtun ma ka armastusse niimoodi. Kui on, siis on, kui ei ole, siis pole mõtet ka mingeid trikke teha ega stseene korraldada, sest neist pole lihtsalt mitte midagi kasu. No näiteks kui keegi on minuga armukade, siis ma tunnen pigem piinlikkust kui seda, et "oi kui nunnu, ta tõesti armastab mind". Esiteks armukadedus viib liiga sageli omamissoovist tingitud vägivallani, teiseks ma tunnen trotsi, kui keegi arvab, et võib käsutada, kellega ja kuidas ma suhtlen ega usalda mind ning kolmandaks, kui ma ikka plaanin kellegi maha jätta, siis mingi draama mind sellest mõttest küll loobuma ei pane. Seega, mind ärritab ka lugemine seesugustest suhetest. See, et inimesed "normaalselt" üksteist armastavad, mind sugugi ei häiri, aga tavaliselt selleks, et loost romaani välja venitaks, topitakse ikka mingeid draamasid vahele, mille käigus inimesed käituvad nagu nupust nikastanud. Selle pärast ma armastusromaane pigem väldin. Kuigi Daniel Glattaueri "Hea põhjatuule vastu" oli imeline. Seega, põhimõtteliselt ikkagi maitseküsimus.

*Vabandust, plaaniks see jäigi, kui keegi ootas detailseid sündmusi. 

9 kommentaari:

  1. Ma lugesin "Mihkel, muuseas" küll lõpuni läbi aga ei lugemise ajal ega pärast seda ei saanud ma päris täpselt aru, et misasi see nüüd on...

    VastaKustuta
  2. Anonüümne3:07 PM

    Mulle meeldib küll armudraamadest lugeda. Ma ise ka panen jooksu, kui keegi imelikult armukadedaks osutub vms, kuid lugeda mulle meeldib. Ma tean, et on päriselt ka selliseid inimesi, kellele meeldib, kui nende suhe on draamadega "kaunistatud". Ma neid päriselu jutte ei mõista, sest ma ei saa neist aru, et mismõttes sa sellist suhet ära ei lõpeta ja mismõttes ilma on igav. Kuid kuulata on neid huvitav.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Anonüümne3:09 PM

      See Unknown on Manjana, ma ei viitsi selle kontoga googlisse sisse logida.

      Kustuta
  3. Minu arust kipub olukordade üledramatiseerimine olema ilukirjanduse üleüldiseks probleemiks. Normaalne elu on ju nii tavaline, et keegi seda ei loeks. Mõni kord aastas juhtub miskit nats dramaatilisemat, aga needki arengud nii aeglased, et raamatusse kirjutatuna oleks õige igavad. Vaid mõne üksiku ereda isiksuse elu on selline, et hea kirjaniku poolt raamatusse panduna huvitav lugeda.

    Jamaks läheb kui inimene tahab kanda raamatudraama üle päriselusse. Mõni ime kui teised pööritavad silmi ja hakkavad eemale hoidma.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. no selleks, et kirjanduses draamat saaks, ei pea tingimata olukordi üle dramatiseerima. Võib võtta ka olukorrad, mis on kohe algusest peale piisavalt dramaatilised, kui oma fantaasiat ei jagu, siis milleks meil ajalugu on leiutatud.

      st tegelased ei pea käituma nagu poolearulised, et huvitavaid sündmusi saaks. Saab ka arukate tegelastega.

      Ma olen paar korda mingi sarja vaatamise katki jätnud, sest tegelased hakkasid kuskil poole pealt oma suhetest nõmedaid draamasid välja imema (nt poole sarjani täiesti mõistlikult käitunud tegelane, kes on täiesti mõistlikult armukesi pidanud ja sealjuures tore abikaasa olnud, hakkab järsku selle peale tõmblema, kui mingi kunstnik tema naisele kõigest moosiseid nägusid teeb.)

      Kodus A. on veel hullem, mina olen temaga võrreldes vana draamataluja. Seepärast oli selge, et kui ta soovitas ameeriklaste Sherlocki-versiooni ("Elementary") argumendiga, et selle peategelased ei nõmetse üksteisega, siis oli mul seda kohe hea julge tunne vaatama hakata.

      Kustuta
    2. Ja siis on hulk inimesi, kas vaatavad Ladina-Ameerika seepe, elavad neile kaasa ja arutavad, miks keegi tegi nii ja mitte naa jne. Ma olen kunagi (Eestis) sattunud seltskonda, kus see oli peamine teema.
      Samas need seebid enam vist nii popid pole, ehk see oli alguse asi, kui muud paremat lihtsalt telekast vaadata ei olnud.

      Kustuta
  4. Eee...mis on see, mis osa vanemate daamide stiilis ebameeldivalt eristub?
    Lihtsalt uudishimu, võimalik, et pisut egoistlik.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ütleks, et ehk selline üleseksualiseeritus? Mitte, et vanemad inimesed seksida või sellest mõelda ega kirjutada ei tohiks, aga mulle osade puhul tundub see selline punnitatud teema. Elme Väljastet sattusin lugema kunagi, tema puhul ka tundus see nõnda olevat ja mul oli koolis vene keele õpetaja, vanem daam, kelle kõik jutud suubusid lõpuks sellesse teemaderingi, võib-olla sealt ka mu trauma ja teised ei paneks midagi tähele :)

      Kustuta
    2. Aitäh!
      Aga võib ju olla, et neil on mälestused. Või unistused.��
      Mul oli ka selline õpetaja, vene keele õpetaja. Kuidas ta Puškinist rääkis - õudne küll, aga see on siiani meeles. See ei anna kahtlemata mingit garantiid, et ma ise selliseks ei ole muutunud.

      Kustuta