teisipäev, jaanuar 29, 2019

Loll ja kole

Ma siin paar aastakest tagasi kirjutasin ühest jõledast eksperimendist, mida nii mul kui ka mu emal koolis korraldati - igaüks kirjutab paberi nurka oma nime ja laseb selle klassis ringi käima, teised kirjutavad, mida nad sellest inimesest arvavad, voldivad oma arvamuse kinni, et järgmine ei näe ja siis lõpuks paberi omanik saab lugeda. Põhimõtteliselt siis anonüümne kommentaarium otse näkku ja seda õrnas eas.

Eile tuli siis Mini koju ja ise elevusest särades hakkas rääkima, kuidas neil just analoogset asja tehti, aga seda ühe ja väga olulise erinevusega - õpetaja ei unustanud märkimata jätta, et kirjutada võib ainult positiivseid asju. Ja teate, tulemus oli hoopis vastupidine, lapsed olid õnnelikud, nad said teada, et kaaslased hindavad neid, nende enesekindlus sai toetatud, mitte mutta pekstud. Ausus ennekõike ei tööta, sest kellegi subjektiivne arvamus ei ole mitte mingisugune tõde, kahjuks algklasside õpilased ise seda ei mõista. Miks meie õpetajad selle omal ajal ära unustasid või mida nad lootsid, ma ei tea. Halba kuuleme me enda kohta kusagil niikuinii, miks mitte kasutada võimalust ja hoopis toetada laste enesehinnangut? Kui midagi head öelda ei ole, siis ei pea üldse mitte midagi kirjutama.

Tänapäeva lapsed tunduvad vähemalt Mini klassis kuidagi meeldivamad ka olevat. Mingeid ühesõnalisi "iseloomustusi" enamasti ei antud, kirjutati täislausetes ja mõttega. Minile näiteks oli kirjutatud, et ta on äge sporditüdruk (ja seda poisi poolt - ma oleks omal ajal õnnest minestanud vist, kuigi sporditüdrukuks nimetatud saamise lootus oli mul ka 0 muidugi...), tal on ilusad silmad, ta on tark ja tubli, ta on hea sõber jms. Ka ülejäänud klassikaaslased olid rõõmsad olnud, kellelegi ei kirjutatud lehetäis "pakse", sest noh, see oli ju objektiivse vaatluse tulemus.

Muuseas, ma mõtlesin siin, miks mind toona see ühesõnaline iseloomustus "tark" nii jubedalt häiris. Seda, et ma olen tark, teadsin ma ju ise kah, aga ilu, selles ma ei olnud nii veendunud. Kusjuures ma ei arvanud, et mul on kõver nina, elevandikõrvad või seasilmad, minu ilu varjutasid mu vanemate valikud st poisipea ja praktilised riided. Mind heidutas see, et mitte paganama keegi ei näinud selle kattevarju taha. Ma isegi ei tea, kas läbi mu konservatiivse välimuse püüdsid vanemad mind alateadlikult kuidagi kaitsta, aga ma aimasin, et kui mul oleks pikad juuksed ja läikiv kleit, siis teiste vaatenurk mulle muutuks. Poisipea võib olla trendikas, kui sa oled enesekindel täiskasvanu, väike poisipeaga tüdruk seevastu ei meeldi mitte kellelegi peale oma ema. See kusagilt sissejuurdunud arusaam, et tüdruk on olemas ainult siis, kui ta on ilus. Jah,  päris loll ei taha ka olla, aga igasugune toredus, intelligents, huumorimeel, kõik need on lihtsalt boonuseks, ilma iluta ei loe need mitte halligi. Meeste puhul on vist pigem vastupidi, ilu on boonuseks - tore mees, päris koll ei ole õnneks ka.

Tarkusega on muidugi see teema, et mulle näiteks ei meeldi inimesed, kes võivad küll olla väga targad, kuid kes on kõrgid. Targast inimesest on siis kasu, kui ta su lolli küsimuse peale silmi ei pöörita ja sulle asja ära selgitab, mitte ei kärata, et seda võiks ikka ise ka teada. Ma tean vähemalt kahte seesugust meest, üks neist hakkas niimoodi kähvama siiski alles peale seda, kui nägi, et mul on mees olemas.

Teisalt, vahel on lollus ikka nii sügav, et ise ka ei oska muud välja pakkuda kui hädatapp. Täna jagati näiteks seda ja minu seinal õnneks selle tähelepanekuga, et suur osa inimesi ei ole isegi sellises kontekstis võimeline libauudist tõest eristama ning seda "uudist" olevat jagatud kuskil kui tõendit selle kohta, miks Reformi  küll valida ei tohiks. Ja siis me tahame igasugu otsevalimisi ja rahva osalust, ma küll kardan selliseid asju. Muuseas, Postimehe valijakompass pakkuski mulle, et mina kui paremliberaal peaks Reformi valima, ma oleks väga näha tahtnud, kellega seal üldse võrdlust võimaldati, sest ma olen pigem Reformis pettunud, valiks hea meelega kedagi muud, kes ilmselt joone alla jääks, aga justnimelt protestiks valiks. Siis ei saaks otseselt öelda, et ei saa midagi kobiseda, kui valimas ei käinud, kuigi valida pole tõesti enam kedagi jäänud.

Lõpetuseks üks kole pilt ilusast materjalist ehk ilu on vaataja silmades ning tarkus ilmselt siis igaühe kõrvade vahel. Psühhedeelne kass:

20 kommentaari:

  1. Kas inimene anonüümsena ei lähtu sellest et on maailma keskpunkt ja kõik peale tema peavad lollid ja koledad olema ilu on ju ainult iseeneses ja kellelegi ei anta võimalust teistmoodi mõelda ja pannaksegi paika negatiivse hinnanguga. Inimene muutub taltsaks siis kui tal midagi vaja on ja seda oma jõuga ja mõistusega kätte ei saa, nagu poliitikud lubavad ja on nii doobrõje doobrõje. Valida tasub siis kui sa ise midagi kindlalt kasu saad, mõnele piisab tavaliselt soojast sõnast mõnele tükist koogist ja ka õhupallist.
    A muuseas valimised on ka anonüümsed sa võid kõik ise paika panna, kui praegune tore seltskond sulle meeldib saad ainult rõõmu tunda, valida tuleb seda keda sulle soovitatakse, muidu tuleb roosa asemel tulevik mis on nii sinimust valge, et on :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Delfi valimisoraakel soovitas mul hoopis Isamaad valida, mida ma teen siis nüüd? Ja neid oraakleid pidi veel tehtama. Lõpuks saan soovituse igat erakonda valida. Roosa ja sini-must-valge võrdluses pakkus Delfi mulle, et mul on nii sotside kui EKREga võrdne ühisosa :)

      Kustuta
    2. Kui tahad minimaalseteid muutusi valid EKRE-t, kui armastad Ratta sooje sõnu valid neid. Ega midagi suurt ei muutu. Eritipopid annavad 2 väikest soksi ja paluvad enda poolt valda.

      Kustuta
  2. Ma olen emaga sellest rääkinud, miks ta mul pikki juukseid kooli ajal kasvatada ei lubanud. Ta ütles, et ta ei tahtnud ega osanud patse teha. Vanasti vist olid patsid pikkadele juustele kohustuslikud. Mu laps käis küll koolis juuksed lahti, aga nõuka ajal võis kord olla.
    Manjana

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mu lapse koolis ei tohi praegusel ajal ka lahtiste juustega käia, aga ta tõmbab karvad lihtsalt juuksekummiga kokku, ei pea mingit udupeent palmikut ju tegema.

      Kustuta
  3. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  4. Vastused
    1. Pole hullu, ainult ma ei saa pihta, miks sa selle ära kustutasid, hea teada, et ka mujal õpetajad selliseid "mänge" harrastasid.

      Kustuta
  5. Meil vist alg- ja põhikoolis sellist asja ei tehtud (vähemalt ma ei mäleta, et oleks), aga keskkooli lõpus küll. Siis oli küll tore vaadata, mida enda ja teiste kohta kirjutati, sest õnneks oli kõigile ise jõudnud kohale, et pole vaja negatiivseid asju kirjutada. Kahjuks pole mul enda paberit alles, aga kuna kõigi iseloomustustest tehti kokkuvõte, et see koolilõpuraamatusse lisada, siis see on mul ikka alles ja 12-klassis olin ma oma klassikaaslaste arvates selline:
    "Madli teab, mida ta tahab ja kuidas seda kiirelt saavutada. Neiu paneb paljud endale alt üles vaatama ja ka põhjusega. Ta jääb alati endale kindlaks, ütleb välja kõik mida mõtleb ja püüdleb edukalt oma eesmärkide poole. Vaatamata oma suurepärastele saavutustele ja teadmistele ei aja Madli eales nina püsti ning jääb kahe jalaga maa peale. Madli on alati valmis kuulama ja nõu andma."
    Praegu vaatan, et jumala hästi arvati minust, aga toona tõmbasin nina vingu, et näh, miks keegi ei arva, et ma ilus olen. 18-aastasena oli ju välimus esmatähtis.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, meil keskkoolis tõesti tehti ka seda, aga siis jah oli kõigil juba mõistus peas ning kuna ma käisin peaaegu puhtalt tüdrukute klassis, siis ei olnud väga lugu sellest ka, et ilusaks ei nimetatud (kadedad on, raudselt!). Kahjuks olen ma suutnud ka selle paberi ära kaotada ega tea öelda, mida arvati.

      Kustuta
  6. Üks minu sõber ütles, et ta väga loodab, et kui ta kunagi lapse peaks saama, siis et see laps ei oleks väga ilus. Ta on veendunud, et ilusatel inimestel on elus kuidagi lihtsam hakkama saada, võib suust ka täielikku rumalust välja ajada, ikka leidub imetlejaid, mistõttu puudub motivatsioon targemaks ja naljakamaks saada. Arutlus sai alguse ühest lauljannast rääkides, kes on mu sõbra meelest väliselt küll väga ilus, aga peas kõmiseb totaalne tühjus ja õudselt piinlik on teda rääkimas kuulata. Nime ma ei hakka siia panema, sest #vihkaüksi onju.

    Meil põhikoolis ei olnud sellist asja. Samas meil oli sõbrapäeval alati see värk, et ilusad said salakirju, koledad ei midagi :D Mina ei saanud enda mäletamist mööda midagi :D

    Keskas koguti koolilehe jaoks rebaste kohta iseloomustusi. Kuna ma olin toimetuses, siis mul on kusagil need lehed isegi alles. Seal oli küll ainult positiivne tagasiside. Võimalik, et mind peeti isegi ilusaks :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sõbrapäeva puhul saavad "koledad" kokku hoida ja üksteisele kaarte saata :) Ma mäletan ka, et ma sain ainult sõbrannadelt neid kaarte, ei olnud lootustki, et kelleltki teiselt. Samas, ega poisid vist ei tegelenudki sellise asjaga meil, ei mäleta, et keegi oleks mõnelt "salajaselt austajalt" miskit saanud.

      Kustuta
  7. Hissand! Ma sain praegu, viiekümnenda eluaasta künnisel, teada, et lühikeste juustega tüdrukud on ebailusad. Mu viimased patsid olid lasteaias ja ma tõesti ei tulnud kooliajal kordagi selle peale, lühikestel juustel midagi viga oleks. Ega ei tule praegu ka.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ega ise ei tulegi üldjuhul selliste asjade peale, ikka teised peavad valgustama :) Meil oli paraku selline isehakanud "iludus" pundis, kes laitis maha lühikesed juuksed, prillid ja hambaklambrid (tal endal oli kahte viimast vaja, aga keeldus neist ilu nimel). Kuna elu tol hetkel veel midagi vastupidist ei tõestanud, tuli seda seisukohta tõena võtta.

      Kustuta
    2. Kui on sellised sõbrad siis pole vaenlasi vajagi

      Kustuta
    3. Ega jah, lapsena oled veel nii rumal ka, et tahad kindlasti kõigiga sõber olla.

      Kustuta
  8. Ma olen elanud õndsal ajal :)
    Ei olnud hambaklambreid kellelgi, siis isegi ei räägitud nendest. Sõbrapäeva ei tähistatud, oli vaid naistepäev ja meestepäev. Esimese iseloomustuse sain siis kui oli põhikooli lõpetamine, klassijuhataja kirjutas. Hiljuti leidsin selle koos lõputunnistusega (mäletate? papist ja vene keeles). Piinlik oli lugeda. Mh oli lause, et "temast saab kindlasti hea ema". :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eksootika :) Mul õnnestus olla üks esimesi, kellel hambaklambrid olid, sellest ka ilmselt see suur võõristus. Praegusel ajal tavaline asi ilmselt.

      Kustuta
    2. Tavaline jah aga lapsed ikka ei taha. Ristikas just ütles, et parem prillid kui brekid. Eks see on piin. Puhastamise ja järelmõjude seisukohalt. Mina oleksin lapsena pidanud saama brekid aga siis ei olnud nagu teemaks, me elasime maal ka. Panin täiskasvanuna ja alumine kaar on täiesti pekkis. Ligatuur jääb terveks eluks ja ilmselt krooniline igemepõletik samuti. POle head halvata ja vastupidi.

      Kustuta
    3. Prillid on jah praegusel ajal pigem moeasi, vanasti oli ju vaid ühte tüüpi koledaid prilliraame saada lastele. Mul õnneks breketitest mingeid tagasilööke ei tulnud, praegu peaks nendega igasugu variante olema, ainult ühele hambale saab panna jne. Eks ilmselt hinnad ka erinevad muidugi.

      Kustuta