kolmapäev, jaanuar 23, 2019

Enamuse tahe

Mini tuli koolist ja teatas, et peab nüüd maadlema hakkama. Mitte et ta väga igatseks, aga teine variant on iluvõimlemine ja see on veel hullem. Kui sa oled preili perfektsionist (nagu ma aru saan enamik on) ja su klassiõed saavad kõik ühe erandiga spagaadi maha, siis loomulikult sa ei näe motivatsiooni nendega võistelda ega jaga ausalt öeldes ka vaimustust enda väänamises üle etteantud loomuliku painduvuse. Ilmselt teda maadlema siiski ei lasta, sest ta on ju ainuke imelik erand (ülejäänud olevat siiras vaimustuses iluvõimlemisest) ning ega vist väga mugav seal üksinda poiste hulgas ei oleks ka. Muidu jah on tüdrukute maadlustrennid ju olemas, aga koolitunni ajal vaevalt keegi hakkab mingeid erandeid tegema - on nii nagu enamus tahab - tüdrukud võimlevad ja poisid maadlevad, jutul lõpp.

Sama asi käsitööga ja juba sellest ajast kui mina koolis käisin - ikka poisid ja tüdrukud eraldi, pole seda varianti, mida ma lapsepõlves Soomes kohtasin - käiakse seal, kus tahetakse olenemata soost. Samas ma leian, et mõne tööriista kasutamise oskusest võib elus rohkem kasu olla, kui heegelnõela ja varraste käsitsemisest. Nõela on vaja (kas poistele õmblemist õpetatakse?), aga ka kruvikeerajat ja puuri, saagida võiks osata jne. Ma pole selliseid asju küll kusagil õppinud. ("Vanatüdrukuid kasvatame või?!"). Alati on nii olnud  - poistele tööõpetus ja tüdrukutele käsitöö, nii on mugavam, ei hakka paari imeliku erandi pärast midagi muutma, alati on ära kannatatud jne.

Ma ei ole nagu see ka, kes läheks kuhugi "uusi ideid" propageerima, ma ju tean, mis selliste kohta räägitakse. Pealegi tulin ma juba keskkoolis ühe kõige arukama mõtte peale, mis mul üldse kunagi tulnud on, nimelt et kuni keskkoolini on kavalam püsida massi varjus, alles sealt edasi on eristumisest mingit praktilist kasu loota. Seega ei ole mul vaja, et mu laps tühja asja pärast tähelepanu keskpunkti satub kui see imelik, kellele massilahendus ei sobi. Sest noh, see ei ole ju nii oluline küsimus, kannatab ära, kord on juba kord selline, küll laps võitleb siis, kui ise vanem on...oot, seda ma ilmselt lubasin ka ise endale kunagi?!

Millisest ebamugavuse tasemest alates on õigustatud enamuse tahtele vastu hakkamine? Üldse endast teada andmine, et näe, on ka erandeid? Kas ikka peab seda teistele nina alla hõõruma - neil ju hakkab ka sellest ebamugav? Eks need mõtted ju tabavad ikka ainult siis, kui avastad end ootamatult vähemusest. Mugavalt enamusega kaasa loksudes sellele ei mõtle.

Teisalt meenub kohe paari kuu tagune juhtum, kus koolis oli tõusmas suur tüli sellest, et poisid väidetavalt ei soovinud osaleda võimlemiskavade võistlustel tüüpilisel teismelistele omasel põhjusel - "võimlemine on eitede värk öäkk, meie tahame jalkat taguda!". Hoolivad lapsevanemad tahtsid seal taga näha aga hoopis kehalise õpetaja ametialast ebasobivust, suhtlemisprobleeme jne ning üldse  - lapsi ei tohi vastu tahtmist sundida! Seda ideed siis üritati maha müüa kõigile - ega tegelt keegi ei taha selle õpetajaga koostööd teha, aga teised ei julge lihtsalt suud lahti teha. Ma siis julgesin ja väitsin oma andmete põhjal, et asi pole üldse õpetajas ja suurem osa lapsi siiski soovib võimlemiskavu teha ning oleks veidi ebaõiglane nüüd neilt see võimalus üldse ära võtta. Noh, eks tuligi välja, et palju kära eimillestki - pärast seda kui see kuri õpetaja neid õudseid kavu oli poistele tutvustanud, otsustasid kõik vabatahtlikult kaasa teha ja leidsid, et üsna äge värk tegelt. Ehk siis see piir on selline vaieldav, et kust maalt me sõidame enamuse teerulliga üle ja kus on tegelikult pigem selline kerge maitseerinevuse küsimus, sest on ju palju asju, mida me esmapilgul teha ei sooviks, aga kui asjaga tutvuda, võib see isegi meeldima hakata. Sama ju selle iluvõimlemise ja käsitööga - äkki Minile hakkab meeldima?

Koolis on ju iseenesest palju asju, mis meeldida ei pruugi, aga ikka sunnitakse nendega tegelema - matemaatika, vene keel, füüsika - igasugused enamiku meelest koledad asjad ja keegi ei küsi lapse arvamust. Ameerikas vist küsitakse ja seal ongi, et kui ikka ei taha, siis saadki mõned ained täielikult välistada, mis minu arvates jälle väga hea plaan ei ole. Teisalt, mu meelest valikuga asjade puhul on natuke küsitav eeldada, et see valik alati soost sõltuvalt tehakse (spordialade, käsitöö osas). Samas jah, enamik teeb. Kas siis peaks aega kulutama nende peale, kes pigem ei teeks?


17 kommentaari:

  1. Kui vana mini on? Mu väikevend käis džuudotrennis ja põhimõtteliselt kuni teismeeani, isegi natuke kauem, madistasid tüdrukud vabalt poistega koos, olulised kaalu- ja jõuerinevused hakkavad ju alles siis. Mina käisin karatetrennis, seal oli sama teema.

    Aga mis asi on loomulik painduvus? Kas kõigil klassiõdedel tõsiselt läheb spagaat maha ilma et nad iial oleks varem tantsutrennis käinud vms hobiga tegelenud, mis paindumist arendab? Sest noored ronijad saavad ka venitamata üldiselt spagaadi maha, sest nad "venitavad" seinal - ikka vaja seal jalgu kõrgemale saada. Oleks nad need aastad mõnes teises trennis veetnud, raudselt ei saaks. Või mina, kes ma olen oma õlad aastatepikkuse karmi trenni ja vähese venitamisega suht lukku ajanud - kes see enam teab, mis mu loomulik painduvus seal olla võiks, kui poleks ise seda pekki keeranud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mini saab kohe 10, aga ma arvan, et probleem on pigem selles, kuidas üksinda teistsugune valik teha ja kas seda aktsepteeritaks.
      Ma muidugi kõigi klassiõdede kohta ei tea, aga paljud jah, käivad võimlemas, tantsimas, balletis. Samas seda Mini loomulikku painduvust ma eeldan enda pealt, kuna ma käisin ikka mitu aastat iluvõimlemas omal ajal ja ikka iga tund venitasime, aga mina spagaati ikka maha ei saanud.

      Kustuta
  2. Olen võõras siin blogis... aga tekkis seos maadlusega. Kuus Sidrunit blogis näiteks räägiti ägedast maadlustrennist, kus isegi vanemad koos lastega käisid ja samuti poisid koos tüdrukutega. Maadlemine ei ole ainult maadlus kui selline, seal on muud ka. Nii et vabalt võib olla ka nii, et tüdruklapsele sobib maadlus ning võib juhtuda, et teisedki tüdrukud löövad kaasa. Ajad on muutunud ja mõnikord eristumine ei tundugi enam niiväga eristumine....

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma loodan ka, et selgub midagi sellist, praegu puhtalt esimese emotsiooni pealt kirjutasin, tegelikkus võib hiljem muuks osutuda.

      Kustuta
  3. Mul nõuka ajast lapsepõlve trauma kuna sunniti salli kuduma. Hullult higistasin ja pusisin, lõpuks ikka vanaema kudes viimased 90% 😋

    Meil karates näiteks kõik koos soost ja vanusest sõltumata, päris lastele alla 10 eraldi trenn. Sealjuures kord nädalas ka lähivõitlus, haarded, maadlus, ... Kui alustasin oli nats harjumatu noort võõrast tütarlast matil seljale väänata🤔 Paraku harjuvad kõik kiirelt nähes seda trenni mitte suhteloomisena. Mõni üksik kes ei harju teist korda ei tule.

    Ameerikas saad teatud astmest koolis hakata aineid valima. Minu arust pole see üldhariduslikus mõttes hea idee. Siinmaal on liiga palju inimesi, kes ei suuda liita ja lahutada korrutamisest ja protsendi võtmisest rääkimata.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tüdrukutel on pea kõigil need salli- vms -kudumise traumad, ainult et aastast aastasse. Kui just samamoodi kodus keegi ära ei teinud.

      Kustuta
  4. Mul ei ole traumat aga kudumises oli vahepeal paus, massipsühhoos ilmselt. Polnud pop ulikooli ajal, õnneks tuli mõistus koju tagasi :)
    Aga ma tahan osata puurid, saagida ja lihvida. Ma isegi uurisin Kopli ametikooli täiendkursuseid aga vähese huvi tõttu gruppi sügisel ei avatud. Ja mis vanatüdrukuks?! Mu ex oli täielik siiidikäpp, isegi naela ei saanud seina aga shoppas, koristas ja pesi aknaid. Niiet hoiakutest vabaks, papagoid :) (vabadus papagoidele)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No see vanatüdruku asi oli ikka naljana, sest mul kodus olid küll osati sellised hoiakud, et on asjad, mida naised lihtsalt ei tee (jalgpalli mängimine näiteks) ja ma mõtlesin, et ilmselt on kõik need reeglid vanatüdrukuks jäämise ennetamiseks :)

      Kustuta
  5. pean ise küll tunnistama, et ilmselt oleks ma jälestanud ükskõik millist tööõpetuse tundi, v.a kokandus. Või noh. Peamine probleem oli seal, et õpetaja justkui eeldas, et tegelikult me juba oskame, tema asi on ülesanded kätte anda. Juba tunni ülesehitus ja õpilaste arv oli selline, et millegi tegemist reaalselt _õpetada_ poleks seal mingi valemiga saanud. Juhul, kui poiste tunnis päriselt õpetati neid tegevusi, sis vbla oleks mulle seal meeldinud; kui seal visati samamoodi asjad kätte ja öeldud, et tee, siis oleks täpselt sama ilge olnud.

    VastaKustuta
  6. Ma olen väga nõus. Ka mul on kudumisest / käsitööst trauma, ma sain selle oma lapse käest. Ja meil on ometi maailma totaalselt kõige ägedam käsitöö / kunsti / kunstiajaloo õpetaja. Ka meie allume enamuse survele.

    Aga...

    See massi varjus püsimine. Kui lapsel ikka ON talenti, siis ei pea seda ju vaka all hoidma ja ei saa ka? Eesti uue lastefilmi peaosaline on mu lapse klassiõde. Staar viiendast bee klassist! Ja no ongi staar.

    Moodsal ajal on ka põhikooli lapsel niii palju võimalusi välja paista, et miks mitte???

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mmm..see on äkki selline väljapaistvus massi poolt tunnustatud alal? See on ok, sest enamik tahaks saada staariks, aga kui see erinevus langeb mingisse ebapopulaarsesse valdkonda, siis päris nii tore ei ole. Et kui kõik on head võimlemises, aga sina oled ülihea maadluses, siis vaadatakse ikka, et "kah asi, imelik!". Vabalt võib see kadedus ka olla muidugi.

      Kustuta
    2. Mul on tunne (ei rohkemat, vaid tunne), et lapsed on aru saanud, et tegevusalad on väga mitmekesised. Et võid olla äge kisakooritajanna või robootikanohik või kossuäss või kibe käpp graafikas. Ja need kõik on okei?

      Käisin lapse koolis. Esiteks oli seal kunstinädal ja kõik, KÕIK KÕIK KÕIK, on kunsti täis. Ma usun, et hea kunstikäega laps on koolis au sees? Ja aatrumis mängisid kutid kitarri ja üks plika laulis. Ütleme 6-7 klass. Tohutu trobikond lapsi fännas ümber. Nii et ka muusika on popp? (Kooli vilistased on Uku Suviste, Karl-Erik Taukar, Maarja-Liis Ilus, pool Vanilla Ninjat... nii et loogiline kah noh)

      Et äkki pole enam ebapopulaarseid valdkond?
      Ole äss milles tahad, ikka on äge?

      Kustuta
    3. Jah, mul on ka õnneks selline tunne, et praegused lapsed on kuidagi intelligentsemad ses osas..või siis käivad meie lapsed lihtsalt edumeelsemates koolides?

      Kustuta
    4. Eieiei... meie ja meie lapsed ja koolid on täiesti tavalised... võib olla vaid, et need teised on tagurlikud lihtsalt :)

      Iga inimene on omast arust ühiskonna "keskmine", normaalne, mediaan. Ja kes on erinevad (rikkamad vaesemad vanemad nooremad targemad rumalamad elavad-kusagil-mujal on-saanud-rohkem-lapsi jne) on mingid veidrikud :)

      Kustuta
  7. Painduvus on kaasasyndinud, võib-olla ka päritav. Saan samuti spagaadi maha ja paindun ka muudes suundades väga hästi. Trigger - olen terve elu olnud ylekaaluline ja elus esimest korda läksin trenni 10. klassis... karatesse :D Õde ja ema painduvad ka hästi ja pole samuti ei tantsijad ega iluvõimlejad.

    VastaKustuta
  8. Inimene võib ju andekas olla, aga kui need kes teda andekaks peavad on puudu, siis ei pööra talle keegi tähelepanu. Järelikult andetud määravad kes on andekas :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, mingi uurimus oli isegi, kus uuriti eriti kõrge IQ-ga isikuid, et kas neil on elus hästi läinud - oli neid, kes tõesti oma ala tipud, aga oli ka täiesti silmapaistmatuid tüüpe, hästi palju sõltus sellest, millisesse keskkonda nad elus sattusid. Isegi kui andetud saavad aru, et keegi on andekas, ei pruugi nad tema ande arendamist oluliseks pidada.

      Kustuta