Head muusikat ja filmi

Ma siin jõudsin juba mõelda, et õige imelik, jaanuarikuu saab kohe läbi ja mitte ühtki arvestatavat plaati pole selle aasta sees ilmunudki, kui leidsin ühe lingi, mille ma miskipärast endale salvestanud olin. Eelkuulamist enam teha ei saa, aga Spotifys, SoundCloudis ja Youtubes saab bändi kuulata küll:

Ma hakkasin kohe Spotifys kuulama, ei uurinud tausta ega midagi ja hiljem alles tuvastasin, et ahhaa, laulja emakeel on vene keel, mitte eesti. Kommentaatorid kirjutasid mingist aktsendist. Kui te nüüd kuulate ja mina ka NÜÜD, siis ma ei saa aru, kuidas ma kohe aru ei saanud, aga ma mõtlesin pigem niimoodi, et "millegipärast tundub mulle, et ta laulaks nagu vene keeles hoopis...". Aga mille pärast see nii tundub, läbi ei hammustanud. See meenutab mulle omaaegset tutvust ühe neiuga, ajasime pikalt juttu, mõtlesin, et kuidagi imelikult räägib teine, aga alles siis kui nimedega tutvumiseni läks, sain pihta, et aktsent ju. Ma tõesti ei tea, kuidas mul selle koha pealt niiiii pikad juhtmed on.

Igatahes tore bänd mu meelest, tehakse normaalset rockmuusikat ka meil veel. Üritasin siin kuulata EMA-l aasta rockbändi nimetuse saanud Ewert & The Two Dragonsi uut plaati ning kolmanda loo juures jätsin pooleli, sest uni tahtis peale tulla. Rock? Kusjuures nende eelmine plaat polnud paha, aga selle uuega olevat nad juurte juurde tagasi pöördunud ja mulle need juured ilmselt ei sobi.

Eelmainitud Rainday Stationi üheks mõjutajaks võib kindlasti pidada ansamblit Kino. Neid peab oma esimeseks eeskujuks näiteks ka Allan Vainola, keda ma pmst geeniuseks pean. Vene melanhoolne rock on üldse mu meelest väga ilus - Bi-2 ja Muumi Troll näiteks, kuid ega ma sellega suuremat kursis muidugi ei ole. Keelebarjäär, kusjuures, raske on otsida bände, sest erinevates kanalites on bändinimed vahel kirillitsas, vahel kuidagi "inglisestatud", Spotifys on nüüd asi paremaks läinud, seal on isegi vene rocki playliste leida.

Vaatasin just nädalavahetusel ära ka filmi "Leto", mis on veel ETV2 järelvaadatav. Soovitan tõesti soojalt! Pole ammu nii head filmi näinud ja ma ei käinud seda kinos vaatamas, sest arvustused üldiselt ei soosinud seda - olevat olnud mõttetu nõukanostalgia ja Kinost ka väga ei räägita. Teise osaga kriitikast võib üldiselt isegi nõustuda, sest mingi dokumentaal bändi ajaloost see pole, pigem mängufilm noorusest, sõprusest ja armastusest. Nõukanostalgiat küll kuskilt otsast ei paistnud, üsna ilustamata näidati kõike (a võib-olla tänapäeval äkki tundubki ühisköök mõnele jube romantilise väljavaatena?). Mulle väga meeldis see, milliste vahenditega toodi filmi sisse see, mis oleks võinud olla (a la noored, kes reageerivad muusikale nii nagu noored normaalselt reageerivad) vs see, mis tegelikkuses toimus. Muinasjutulised kaadrid sobitusid reaalsusega lahedalt. Ja näitlejad olid nii ilusad!