kolmapäev, jaanuar 09, 2019

Kuule, aga see on päriselt hull ju!

Mõned on siin oma kiiksudest kirjutanud, et uih ja aih, ma nii imelik, onju. Amatöörid. Aga kes siis ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise, kuigi enesekiitust on jube tüütu lugeda.

Teil muidu stigmad on kõigil käte peal või? No need Kristuse haavaarmi jäljendused? Ma enda omadest pilti ei hakka tegema, sest tegelikult on stigmad siiski vaid need haavaarmid, mis uskliku kehal, ma teatavasti usklik ei ole. Mul on sellised paksenenud naha laigud keset kumbagi peopesa, ei, ei ole väga rõve, kaugelt pole isegi näha, mõni on öelnud isegi, et ilusad käed (ongi, loomulikult). Ega ma ei saa siiski seda ka öelda, et need paksendid peopesadesse iseenesliku ilmutusena tekkinud on, ei, ikka mu oma käsi on siin mängus olnud. Ja ei, mitte raske maatöö pole käsi rakku ajanud. Mul on nimelt selline kaunis komme nimeta sõrmega peopesasid kraapida. Varem ma imestasin, et kuidas ometi kõigil kinnastel peopesad nii kiiresti viledaks kuluvad, siis sain aru, et kui ma niisama tänaval kõnnin teevad sõrmed samal ajal seda kraapimistööd, ime ka siis, et augud sisse ei kulu. A miks sa teed nii? A kust ma tean?

Juuste kruttimisest ma olen vist juba kirjutanud? Et mul on paremal pool juuksed lühemad kui vasakul, sest ma krutin nad niimoodi ära, et nad murduvad. Aeg ajalt lõikan vasaku poole järgi, sest no juuksur lihtsalt ei mõista mu sõltuvust. Ma ei keera salku ümber sõrme, see oleks köömes juustele, ma hõõrun juukseotsi sõrmede vahel. Et lõpetagu ma ära, kole ja paha ju? See on alateadlik sundkäitumine, mis käivitub eriti siis, kui ma pingsalt mõttetööd teen, magistrit kirjutades läks pool parukat ära. Ilma naljata. Vahel aitab, kui ma juuksed ära üles panen, aga no ikka mõni salguke kuskilt langeb. See on selline väljapaistev kiiks, mis teisigi häirib, L. annab vahest vastu näppe, aga see ei aita. Suitsetamist maha jätta on lihtsam, sest sa vähemalt paned tähele (vist?) kui uue pläru ette paned, juuste kruttimine tuleb automaatselt. Ja ma üldiselt olen olnud seda meelt, et mina eriti sõltumisaldis ei ole, sest mul organism lihtsalt välistab igasuguse liigtarbimise, halb hakkab, ei saa pidevalt juua-süüa-suitsetada või mis need sõltuvused veel kõik on, aga näe, kiiksudele mõeldes selgub kohe, et hoopis raskemakujuline sõltlane olen...

Te Mikita mitmiktaju mäletate? Ma kirjutasin sellest veidi siin, aga üldiselt mitte päris ausalt. Üldjoontes jah, peab olema mingi liikumine, et mõistus voolama pääseks. Mikital tekitas selle teise dimensiooni mets, mu meelest vabalt võib selleks olla ka autos mööda maanteed kulgemine. Minu jaoks on see kõigutamine. Mismoodi kõigutamine? No hulludest filme ikka olete näinud ju - ikka nii nagu hullud teevad! Mis ma näiteks nädalavahetusel üksi tegin - ei, ma ei läinud šoppama ega spa-sse, istusin kolm tundi diivanil ja kõigutasin ennast, samal ajal tähtsaid mõtteid mõeldes ja toimunut peas katalogiseerides. Seda ma tegin juba lapsena ja õnneks ei peetud kohe hulluks, sest emale meenus, et see on geneetiline, ta olla ka lapsena enda kõigutamist harrastanud. Miks ära tuleks lõpetada, selleks väga mõistlikku põhjendust ei olnud. Ilmselt on see mingi mediteerimise viis, mulle absoluutselt vajalik ja omane ilma milleta ei saa. Vähemalt korra nädalas pead saama niimoodi asjade üle järele "kõigutada", et asjad peas läbi mõeldud saaks ja oma kohtadele asetuksid. Niisama istumine ja mõtlemine jälle pole see, kuigi oleks ilmselt sotsiaalselt aktsepteeritavam. Või mingi ametlik mediteerimine, jooga vms. Aga miks ma pean lihtsalt ebasobiva vormi tõttu endale sobivat praktikat muutma? Ei eks ega L. pole ka sellest numbrit teinud, võib-olla on lihtsalt liiga imelik küsida, et "krt küll, MIDA sa oma arust teed?" Küllap eeldavad, et mingi "naiste värk", mis meestele mõistetamatuks jääb (aitäh, stereotüübid, siinkohal!) :) Ega ma muidugi püüan diskreetselt oma vaimseid praktikaid ajada ka, ei ole nii, et tulevad külalised ja ma siis vaikselt õõtsutan ennast kuskil diivaninurgas. "Kas su naine on....hull?" "Paistab nii!"

Mingeid tavalisi kiikse, nagu näiteks see, et üritad asju alati vaadati nii, et need korralike nurkade alt paistaksid, mingi mustri tekitaksid, ei hakka mainimagi. Lugesin veidi OCD (obsessiiv-kompulsiivne häire) kohta, seda pole mul kindlasti, sest noh, pidev koristamine oleks pigem suur pluss, aga peamine põhjus siiski see, et näiteks seesama kahjulik juuste kruttimine pakub mulle suurt naudingut, OCD puhul inimene oma sundkäitumist ei naudi. Teen, sest meeldib. Lihtsad, odavad ja kergelt kättesaadavad rõõmud? Ilmselgelt lihtsalt loll :)

EDIT: Ühtlasi õnnestus mul paari viimase postituse alt enda kommentaarid kogemata ära kustutada. Tegelikult kustutasin muidugi kõik (kuigi tahtsin ainult mingit hindikeelset spämmi kustutada), aga teised sain tagasi. Ma ei viitsi enda omi uuesti ka kirjutada, arvatagu siis, et mingi salapärane tsensuur on kallal käinud. Taaskord - omaenda rumalus ainult. 



23 kommentaari:

  1. Ma ei kõiguta ennast, aga kui ma raamatut loen (seda klassikalist, paberist, mitte e-raamatut ekraanil), siis ma kõigutan seda. Ise ei pane tähelegi, teised vaatavad nagu hullu. Mingi keskendumise kiiks vist.

    Ma loen trepiastmeid, nii üles kui alla minnes. Lapsepõlvekodu trepikojas 9x15, vanas kodus 17, praeguses 37. Ise ei pidanud seda üldse imelikuks, aga imelikult vaadatakse, kui keegi jälle teada saab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga sa too koju kiiktool ja kõiguta seal - ühiskondlikult aktsepteeritav ja puha!

      Kustuta
    2. Kusjuures kiiktool (vanavanaema juures oli) oli mul lapsepõlves üks kinnisidee küll ja niisama kiigega kiikuda võisin ka tunde. Kuskilt lugesin, et kiikumine arendavat ajupoolkerade vahelist tööd, ilmselt seal mingi seos, miks kõigutades head mõtted tulevad.

      Kustuta
  2. Sul siis nagu jääkarul psühhosomaatiline häire.
    Filmis mängivad ikka terved näitlejad. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Häire on miski siis, kui see häirib.
      Mis filmis?

      Kustuta
    2. Ma jäin just mõtlema, et kas kõik filminäitlejad on igas mõttes terved inimesed ja kas (filmi)näitlejaks saabki ainult kõigiti meditsiinilistele normidele vastav näitleja ja kuidas nad seda kindlaks teevad, testivad kõiki enne prooviesinemisi lausa või kuidas?

      Kustuta
  3. Mina närin oma pöidlanahka, seda veidi paksenenud nahka, mis jääb pöidla küljele, siseküljele (teiste sõrmede poolsele küljele noh). Õudselt mõnus on, kuni ma olen ühel hetkel liiga sügavalt või laialt närinud, nii et päriselt katki läheb.

    Ja ma unistan kogu aeg, pean raamatu- või vahel harva ka filmitegelastega peas dialooge ja kujutan mingeid situatsioone ette. Kodus üksi ei keela ma endale oma repliike vahel ka kõva häälega öelda.

    Sellest, et nähtavasti kannatan ma igasugust torkimist ja karedust (rinnahoidjad, villane materjal, litrid, metalltikandid või mõnikord üldse tikandid) tunduvalt halvemini kui normaalne inimene, pole mõtet rääkidagi. või noh. Ma KANNATAKS sellise torkimise ehk välja, aga sel juhul kannatavad mu tegevused ja suhtlemine. Ei saa tegevustele keskenduda ega end inimestega vabalt tunda, kui kogu aeg torgib.

    Seda peasügamise vidinat ei salli ma kah silmaotsaski.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma pean neid dialooge pigem päriselt tuttavate inimeste või siis mingite tuntud inimestega. Tuttavatega on see häda, et mõnikord ei tule meelde, kuidas mõni vestlus on meil ainult minu peas olnud.

      Kustuta
    2. Ma pean ka neid dialooge - nii väljamõeldud kui päris tegelastega - oma peas. Aga päris inimestega tekivad need sisedialoogid siiski üksnes tugeva stressi ja nurkaaetusetunde tõttu. Kui tundub, et päris elus ei õnnestu mingit probleemi selgeks rääkida või et teine inimene keeldub aru saamast, et probleem üldse on.

      Kustuta
    3. Mul on pärisinimestega pigem see, et kui neid parajasti kohal ei ole, aga tahaks hirmsasti midagi jagada nendega a la kuidas ma sellest talle räägiks. Pigem siis prooviesinemised.

      Kustuta
    4. Oh, kui hea o lugeda, et ma pole ainuke!!! Raamatukangelastega suhtlemine on nii oma, kuigi , kui ma end kõrvalt vaatan, siis imelik noh :)

      Kustuta
    5. Ma tean veel mõnda inimest, kes nii teevad, päriselus :D

      Kustuta
    6. Jaa, sisedialoogides on väga paljud asjad selgeks räägitud. Kahjuks ainult mulle selgeks, teine osapool ei tea neist vestlustest midagi. Mul tuleb tung oma peas vestelda nii nagu Morgielgi - kui teise inimesega ei saa päriselt millegipärast rääkida, aga mul oleks väga vaja.

      Kustuta
  4. Sellist kõigutamist peetaks laste puhul üheks autismispektri tunnuseks :D Aga autismispektri häired on enam levinud/avaldunud just poiste hulgas, nii et pole midagi naiste värk.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, mul ema ka seda maininud, aga ta arvas, et parem mitte edasi uurida, niikuinii ei olevat diagnoosita inimesi, on vaid korralikult läbiuurimata inimesed :)

      Kustuta
    2. Novot, kuni see sind ei häiri, seni pole see häire - vaid eripära. Blonde juukseid võib ju ka pidada juuksepigmentatsiooni häire tunnuseks :D

      Kustuta
  5. Huvitav kaste kujutate seda inimest kellega te räägite piltlikult ette või kuulete ta häält mis räägib nägu näiteks, loete kirja või artiklit ja siis peas nagu räägiks see inimene oma häälega. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No mina olen ju rääkija, seega teine pool on vait, ma lihtsalt tean ise, kellele ma oma monoloogi esitan, teist poolt ma kuidagi silme ette ei visualiseeri üldse.

      Kustuta
    2. Mul on isegi dialoog, aga keerulisematel juhtudel mängin ma mitmeid erinevaid vastusevariante läbi. No päris elus tuleb ikka midagi sellist, mida pole osanud kujutleda.

      Kustuta
    3. Tegelikult ei erine see ju plaanide tegemisest ja on intelligentse inimesele normaalne, et saab maandada ja mingi ettekujutuse. :)

      Kustuta
    4. Mul ei piirdu asi alati dialoogidega, ma kujutan ette ka sündmusi, nt Nero Wolfe ei saa läbi paksu lume ja viriseb ja siis ma olen viisakas, kuid range ja ütlen, et käitugu nagu täiskasvanud inimene. Näiteks.

      Või võtan mingid keskaja v muinasaja konteksti inimesed linna peale kaasa ja olen neile toeks, kui nad autode peale ehmuvad.

      Kustuta
    5. ... ja üritan sisepõlemismootori tööpõhimõtet selgitada. Sellepärast on mul kodus vaja ka raamatut "50 masinat, mis muutsid ajalugu". Sealt saan järele vaadata. Kui parajasti arvutit lahti ei ole.

      Kustuta
    6. Ja mu keeleõpet on raudpolt lihtsamaks teinud see, et niipea, kui ma oskan kaht sõna ritta panna, hakkan ma ette kujutama, et olen nende kahe sõnaga selle keele kõnelejate elukohta teleporteerunud ja pean sellega hakkama saama ja pean kujuteldavaid dialooge. Vanakreeka või haldjate keeles näiteks. Iial ei tea, mida elus vaja võib minna.

      Kustuta