reede, mai 10, 2019

Head emadepäeva!

"Aga naistele ju meeldivadki pätid?!" naeris mul siin üks lähikondlane ükspäev. See tõi mulle meelde ühe uskumuse, mis mul endalgi päris pikalt oli, nimelt ei suutnud ma aktsepteerida, et kõik lähisuhted ei põhinegi vastastikusel meeldimisel. Ok, romantiline armastus, see isegi veidi tundus ainult minusuguste õnnelike pilvedes elajate kriteerium olevat, aga olla koos inimesega, kes kohe tõesti isegi ei meeldi, on vastik, tekitab tülgastust, viha, hirmu?

Ilmselt olen ma elanud niivõrd head ja turvalist elu, et see ei mahtunud lihtsalt mu maailmapilti. Ma ei ole kunagi nõustunud olema halvas olukorras, sest mul on olnud võimalusi neist välja tulla. Ma jätan selle suhte katki, sest mul on kuhu minna, sissetulek, millest elatuda, inimesed, kes mind toetavad. Miks ma peaksin kannatama?! Ma ikka seletasin inimeste kohta, kes oma elukaaslasi mustasid, et küllap nad mingi nurga alt ikka ka neile armsad on, miks siis muidu. Sa jätad ju nõmeda inimese maha?! Muidugi, on ka selliseid, kes niisama kobisevadki ja kui neile öelda, et jäta see vastik mees/naine ometi maha siis, saavad hoopis sinu peale vihaseks, et kuidas sa julged nende musikest solvata.

Olen kuulnud, et kõigil on alati valikuvõimalus. Aga kui valikud on ikka nii nigelad, et minusugune ei oska neid ettegi kujutada? Kui eelnevast elukogemusest tingituna ei osata valikuid näha? No näiteks olen ma lugenud lugusid naistest, kelle pea esmane valik töö kaotamisel on prostitutsioon, mis aga ei tähenda, et nad "loomult litsid" oleksid, vaid lihtsalt seda, et nende keskkonnas on selline valik loomulik, mitte aga näiteks ülikooli minek vms. Aga kunagi sai arutatud küll, et no kuidas, mis inimene nii teeb, see oleks ju mõeldamatu, enne nälgin. Lihtsalt meie jaoks on see nii, sest me oleme teistsugused inimesed. Keeruline on omaks võtta, et teistsuguste tingimuste korral, teises elus võiksime me ise vabalt olla ohvrid. "Ei-ei-ei! Ikka ise teed oma valikud, kõik, mis mul on, olen ma oma hea iseloomu ja tugeva tööga saavutanud!" Jama. Jah, muidugi on üksikuid erandeid, kes on end slummist salongi võidelnud, aga ka seal tuleks tunnistada soodsaid juhuseid ja õnne. *

Mõni inimene ongi harjunud kannatama ja see ei ole tegelikult tema enda valik. "Vähemalt on mul mees..."; "Eks kõik naised on samasugused"; "Kõik tööd on rasked ja vastikud".

Ma muuseas ei tahtnud seda paljujagatud vägivallaartiklit lugeda, sest juba tsitaatidest läks mul vererõhk kõrgeks. Lugesin, kuidas paljusid ajas nutma, mind ajas vihale ning õhutas omakohtule. Mul on ikka see "mina olen Buffy"- tunne, et lähen ja maksan nüüd neile vägivalduritele personaalselt kätte. Huvitav, kas noorest peast igasugu õiglaste kangelaste filmide vahtimine on tekitanud minus võltskujutelma, nagu oleks võimalik ka päriselus õiglus jalgele seada ja kannatajate eest kätte maksta? Näiteks häbi ei kujuta ma ka hästi ette, mul on valdavam tunne see, "krt, kuidas ta julges, nüüd ma lähen ja räägin kõigile", sest mul on millegipärast ettekujutus, et mind kuulatakse. Mulle tundub, et see "sina oled oluline"- mõtteviis on üks tähtsamaid asju, mida oma järeltulijatele edasi anda.

 * See on vist see koht, kus ma kõige enam olen kõrvale pööranud teest, mida mulle kogu aeg õpetatud on - see "sina ise ainult vastutad", mis on kohati õige, aga viib pahatihti välja järeldusteni, et kehvas olukorras olijad on ainult ise süüdi. Kas see on tulnud sellest, et mulle ju ometi ennustati niivõrd lennukat tulevikku, aga nende ennustajate silmis pole ma endale pandud ootusi täitnud? Et kui ma ikka juba Brüsselis oleks, siis ma sellist "kaastundlikku" juttu ei ajaks? Võib-olla. Ja see, et ma praegu ütlen, kuidas ma tõesti olen tänulik, et Brüsselis pole, on lihtsalt hapud viinamarjad? Brüsseli seletuseks niipalju, et mainisin, kuidas üks mu kursaõde seal on (neid on seal tegelikult mitmeid) ja siis ema torkas vahele, et "aga miks sina ei ole?!"

P.S. Teemasse mittepuutuvalt lisan siia lihtsalt ühe mõtteavalduse, mida eile kuulsin. See ei ole välja mõeldud. Ma ei oska kommenteerida, kuulates ma ka vist lihtsalt naeratasin debiilselt, sest no kuulge, ei ole ju võimalik?! Aga on.
"Tead, ma nägin eile jälle neegrit! Meie väikses poes! Selline väike junn neegripoiss oli! Vaatasin kohe, et ei tea, mis ta siin teeb, varastab või?! Aga kassapidaja rääkis temaga täitsa eesti keeles?!" 

12 kommentaari:

  1. Brüssel. Sa uuri oma emalt, mis keeles ta tahaks su lastega suhelda. Kui Brüssel, siis "eesti" ei oleks valikus. Euroopa edukatel tuleb laste kooli minnes identiteedikriis heleda laksuga kohale.

    VastaKustuta
  2. Aga jah...

    Lehes (ja sotsmeedias ja mujal) kirjutavad üldiselt enesekindlad tüübid. Sellised, kel on valikud ja võimalused alati olemas. Ja nende jaoks on seis nii nagu sa kirjeldad. Mine ära! Hakka vastu! Tee midagi! Kui ei lähe/hakka/tee, oledki ise süüdi ju!

    Nii EE artikli kui #metoo kaja on nende tugevate ja enesekindlate nägu. Ning nad ei näe (ega taha näha) seda teist maailma... Sest miks nad ometi peaks???

    VastaKustuta
  3. ja viimase mõtteavalduse pihta tänane uudis kohalikest "krimi" äppidest:
    https://yro.slashdot.org/story/19/05/10/0030236/the-rise-of-fear-based-social-media-like-nextdoor-citizen-and-now-amazons-neighbors

    "Video posts on Neighbors disproportionately depict people of color, and descriptions often use racist language or make racist assumptions about the people shown."

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No FB-s ka sageli jagatakse teateid, et nähtud võõrast valget kaubikut mingis X-külas, roolis tõmmu mees, olge ettevaatlikud! Nädalavahetusel sõitsime kah läbi väikeste eraldatud külade kuskil põhjaranniku võpsikus, aeglaselt ka, et saaks ümbrust nautida, raudselt väga kahtlane tegevus. Õnneks me pole küll tõmmud, aga läbi autoakna võib petta.

      Kustuta
  4. Ma lugesin selle artikli läbi, väga hirmus oli ainult üks koht.

    VastaKustuta
  5. Eesti keel on kindlasti valikus, teiste keelte k6rval. Identiteedikriis v6ib tabada k6ikjal.

    VastaKustuta
  6. Minu meelest Epner suutis selle artikliga küll jääda vahendaja rolli, mitte ei korranud mantrat "tulge ometi ära". Pigem oli ju sõnum meile, et märgake. Natukene pikaks oli venitatud aga ju siis oli nii vaja.

    Mul on omal peretuttav kõigest sellest välja tulnud ja ta on minu jaoks kangelane. Ja alles seda lugu lugedes tulid osad nüansid tuttavad ette - lapsepõlve tutvusringkonna ellimineerimine (me arvasime, et lapsed ja pere, väsimus ja ei jaksa), hea imagoga mees, noorimatest üks ei julgenud vahel koju minna enne ema aga otseselt ei selgitanud ka miks. Vanimad ei tahtnud korraga kunagi kodust ära olla, et maale külla tulla jne. Me ei aimanud pikka aega mitte midagi! Lõpuks viskas kaane pealt, kööginoad tulid lagedale ja politsei, lastekaitse jne. Õudne shokk! Aitasime nii palju oli võimalik. Sotspinna otsingud, kohus, sõbrad, kes appi tulid jne. Noorimal lapsel kulus 3a logopeedi, et korralikult rääkima hakata. Hüsteeriahood käivad siiani, ebakindlus ja agressiivsus vahelduvad. Väga raske on emal temaga ja me ei tea veel, kas ta tavakoolis hakkama saab. Teised on pareimini kohanenud, eks mingid kiiksud on. Erialavalikud, hobid heidavad vihjeid minevikule aga nad väga sellest kõigest ise ei räägi.

    Mind on ka elu vist hellitanud, vanemad olid omavahel sõbralikud ja suutsid sõbralikult ka lahku minna. Maal küll ema peres olid riiud ja mitu põlvkonda elas siis pisikeses majas koos. Pigem panin kitsikuse arvele need kui võimuteemasse. Kuigi ka siis mõtlesin ma vahel, et äkki oleksid asjad teistmood kui see või teine sõnastaks oma vastulaused leebemalt või ei oleks nii sõjakas. Mind vaevab see mõte artikli lugemisest saadik, et äkki ma petsin end samamoodi nagu nood ohvrid, et ise oled süüdi kui su peale karjutakse kui sa ei tee asju nii nagu teine pool tahab. Ma ei tea. Ma ise pole kunagi olnud sõnakas või võimukas aga ma ei lase nagu ka omale pähe istuda, kasutan muus võtmes vist kommunikatsiooni, kontrollin siiski olukorda kui konflikt tekib. Pööran asju naljaks, muudan teemat, silun. Kaks kanget meil maal on ja kaasomandi sugulasvärk. Kui ma lotoga võidan, siis kolin ühe sealt ära. Distantsilt on ikka kergem :)

    VastaKustuta
  7. Ühest küljest ei saa ma nagu rääkida, mismoodi on vägivaldses suhtes olla, sest mul ei ole üldse tõmmet peksjat tüüpi meeste poole (alustades sellest, et mul on selge eelistus väikest kasvu hapra kehaehitusega meeste suunas).

    Teisest küljest oli mul kunagi suhe, mida võiks ehk nimetada vaimselt vägivaldseks, st mees noris kogu aeg tüli. Ma olen selle defineerimise koha pealt kahevahel, sest mulle tundub siiamaani, et ta mitte ei tahtnud mind alla suruda, vaid tahtiski just nimelt tülitseda nagu võrdne võrdsega. Pmst ta väljendas korra lausa otse, et minuga on tore, sest ma vihastan, mitte ei ole alandlik.

    See on suhe, kus ma äärepealt ise oma partnerit kohvikannuga lõin, viimasel hetkel sain pidurid peale. Poole liigutuse pealt.

    Aga selles mõttes mul oli vist natuke sarnane käitumine nagu vägivaldsete suhete ohvril, et mulle tegelikult ei meeldinud selline tormiline tülide ja leppimiste rikas elustiil, aga suhet ei lõpetanud ma ometi ära enne, kui kõigepealt tuli välja, et tal on suhe teise naisega, ma leidsin seejärel, et okei, siis pole minust ebaaus oma järgmise armumisobjektiga samuti kõrvalt suhet alustada, ja järgmiseks avastasin, et mulle mitmemehepidamine ikkagi ei sobi ja läksin tolle armumisobjektiga minema.

    Ma ei teagi, miks ma endale sobimatut suhet nii pikalt välja kannatasin. Kohati tundub, et mingist emainstinktist, "ta ei saa ilma minuta hakkama". no ja kui selgus, et tal on teine naine ka, siis oli kohe rahulikum - nüüd pole ta enam minu vastutusel.

    VastaKustuta
  8. Mehena natu keeruline kommenteerida, samas oma tütarde pärast ma muretsema ei pea, nemad ei lase endale kellelgi pähe istuda. Olen alati rõhutanud, et igas olukorras on valikud ja enda valikute eest vastutad ise. Eks seepärast on pea võimatu mõista neid, kes lasevad end mutta suruda ja leiavad, et muud lahendust pole.

    Välismaal elades eesti keele õpetamine lastele on vanema enda valik, kui ei viitsi, saab alati vabandusi leida. Räägib isa kelle mõlemad väljamaal sündinud ja elavad lapsed räägivad eesti keelt. Meie siinsete eesti tuttavate hulgas valdavad enamuste lapsed eesti keelt, samas on ka neid kes teavad üksikuid sõnu.

    VastaKustuta
  9. Valikud. Hmm. Mu meelest on need alati olemas – ka valik kahe nigela valiku vahel on valik. Kui prostituudiks hakkamise teema kõrvale jätta ja konkreetselt suhtevägivallast rääkida – ei, kehvas olukorras olijad ei ole muidugi selles ise süüdi. Küsimus pole süüs. Küsimus on oskuses/tahtmises/julguses omaenda olukorda selge pilguga vaadata, ja seejäral valiku tegemises.

    Aga valiku tegemine nõuab turvatsoonist väljaastumist - jaa, just, turvatsoonist, sest paradoksaalsel kombel on suhtevägivalla all kannataja jaoks suhe siiski tema turvatsoon. (Pean silmas just neid vaikselt susiseva, kaaskodanike eest varjatud emotsionaalse ja/või füüsilise vägivallaga suhteid. Kui sind kirvega taga aetakse, siis on turvatsoon muidugi juba teine mõiste.) Better the devil you know, nagu öeldakse. Elumuutus tundub kannatajale ebaturvaline. Hiljem küsid endalt – MIKS ma seda nii kaua tegin? Ja saad aru, kui kergekaalulised ja otsitud, suure pildiga (suhtevägivalla all kannatamisega) võrreldes tühised need põhjendused olid, millega endale jäämist õigustasid. Kuhu ma kolin? Kust saan selleks raha? Mida sõbrad ja sugulased ütlevad? Mis lastest saab? Kes mul vana haiget koera aitab tõsta, ja vajadusel hauda kaevab, kui ma üksinda elan ja koer peaks surema? Jne. Aga seni kuni sa valmis pole oma olukorda nö. kõrvaltvaataja pilguga nägema, võivad teised sulle selgitada palju tahes, sellest pole mitte mingit kasu. Mõni hakkab end kõrvalt nägema üsna kiiresti, teisel läheb aastaid, kolmandal kümneid, ja osad ei jõuagi sinnamaani. Aga valik eksisteerib mu meelest alati, iseasi, kas seda pruugitakse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, olen nõus, ilmselt sõnastasin ise valesti. Mulle tundub, et inimesed lihtsalt ei suuda alati mõista, miks mõnel nii kaua aega läheb lahkumisega, kui nemad küll kohe ära põgeneks. See, kaua kellelgi läheb sõltub väga paljudest teguritest.

      Kustuta
    2. See nüanss ka, et põgenemisel on mõtet, kui see päriselt õnnestub. St et saabki ohu käest välja. Suurem osa oma mehe/peika tapetud naisi olevat tapetud just pärast lahkumist või kohe, kui partner lahkumisplaanist teada saab.

      Või siis sellest artiklist, mida Marca ei lugenud: kus tüüp ei tapa naist küll ära, aga kolib talle järele, vahetusse naabrusse. Pmst on naine juba õige otsuse teinud, aga kasu on sellest ainult poolikult.

      Või siis võib valik olla nagu siin postituses https://soodomagomorra.wordpress.com/2019/05/08/tahtsid-tuli-said-ehk-tervitustega-armukesele/ - et kui aknast välja hüpata, jäävad lapsed mehe kätte pantvangi.

      Kustuta