neljapäev, jaanuar 07, 2021

Loomadest ja inimestest

Novaatoris ilmus selline artikkel. Ma kokkuvõtet ei hakka tegema, lühike eestikeelne tekst ja peamine on ju pealkirjaski olemas. 

Ma ei ole kindel, kuidas ma vastaksin. Kas loomad aeti pardale, aga inimesed läksid ise? Kes need inimesed seal pardal on? No äkki on laevatäis pedofiile? Selle lõppjärelduse suhtes - "laps ja loom kui võrdsed sõbrad, täiskasvanu lapsele kui midagi võõrast", võiks ju ka öelda, et sel juhul inimesed, kes on  täiskasvanuna pigem sotsiaalselt "kobad", eelistaks loomi? Ma pakun, et mu esimene reaktsioon oleks valida loomad, aga kui ma mõtlema hakkaks, sotsiaalsed normid meelde tuleks jne, siis ma valiks äkki inimesed? See loomade vs inimeste teema on lõpmata keeruline, sest no kuidas ma saan nii silmakirjalik olla, sealiha ma ju söön. No eks! Aga, siinkohal tekib see vahe, et minu otsus puudutaks neid laevaloomi konkreetselt, samas kui minu veganlus üksi ei päästaks ilmselt kedagi. Koerad ja sead oleks mu jaoks täitsa võrdsed, muide. 

Teine mõte, mis mulle pähe torkas, oli see, et kogu eksperiment räägib vastu religiooni rollile inimese eetiliseks muutmisel. Laps on kaastundlik enne igasugust väärtuskasvatust. Siis aga lõi kohe pähe, et oh mind naiivikut, religioon ja muud inimlikud väärtussüsteemid ei kasvata eetikat üldises mõttes, need on ju tsiviliseerimise mehhanismid, nende põhimõte ja õpetus ongi just see, et laps õpiks eelistama inimest. Ok, religioonidest on erandeid ka, budism näiteks. 

Kolmas mõte, mis vist tegelikult päris täpselt teemasse ei ole, puudutab lastest loomapiinajaid. Ma olen alati kahtlustanud, et sellised on inimesena lootusetud, neil on midagi väga olulist kupli all/hinges puudu. Kõrvalpõikena tundub kahtlane, kui paljudes laste positsioonilt kirjutatud teostes esineb loomade väärkohtlemist just laste poolt, justkui see oleks normaalne täiskasvanuks saamise osa, huvitav eksperiment. Mulle on see alati vastik tundunud. Enamik lapsi siiski nii ei teeks. 

Seoses eelnevaga meenus mulle üks võigas lugu lapsepõlvest. Ma arvan, et olin umbes kümneaastane, kui mulle tuttavad suuremad tüdrukud leidsid meie aia eest vigastatud kassipoja. Ma ei mäleta rohkem mitte midagi, sest palju nuttu, jõuetu viha jne, aga kusagilt tekkis teadmine, et selles on süüdi üks meist veidi noorem poiss, kes elas paar maja edasi ja ma mäletan, kuidas ma tahtsin päris tõsiselt sellele poisile halba teha. Kes seda rääkis, et see tema oli, miks nii arvati (jah, tal oli paha poisi maine), kas oli mingeid tõendeid, veel enam, mis kassipojast edasi sai? Kas võis üldse olla, et tema silmad oli haiged, mitte välja torgatud nagu tüdrukud algul ütlesid? Ma ei tea, ma ei mäleta. Aga poisi nime mäletan küll. Mis sest, et ma pole kogu selle meie tänava lastekambaga suhelnud nii umbes 30 aastat, ikka mäletan täisnimesid, aga noh, see on mingi minu omapära vist. Igatahes, guugeldasin, tüübil on veel selline nimi ka, mis päris mitmel teiselgi, aga näojooned andsid õige välja. Ei istu inimese mõrvamise pärast kinni. Elab Soomes, putitab autosid, pooldab EKRE-t, naine tegeleb esoteerikaga - selline kena klišee. Tänapäeval on nii kerge detektiiv olla. Imestama pani see, et paaril vanal profiilipildil esitles tüüp end nunnu loomakesena, kaslasena. Et kui ta oleks lapsepõlves loomi piinanud, kas ta siis teeks midagi seesugust? Samas, inimesed ongi vastuolulised. Kõige totram on see, et ma olen eluaeg teadnud, et see poiss võrdub loomapiinaja, kui ma aga nüüd asja üle tõsiselt mõtlema hakkasin, siis sain aru, et ega ma ju tegelikult ei mäleta mitte midagi, ei ühtki tõendit ega detaili, isegi mitte seda, kas loomapiinamine ka päriselt toimus. Kui ma talle nüüd kirjutaks, et "ma tean, mida sa tegid suvel a la 1990!", siis 99,5 % tõenäosusega ei saaks ta aru, millest ma räägin. Kui palju tegelikult on meie peades legende mingite inimeste kohta, mis üldse tõele ei pruugi vastata?

17 kommentaari:

  1. Kui ma 9-aastasena laagris käisin (see ei olnud enam pioneerilaager, oli lihtsalt "lastelaager", 1989) oli seal ka kõige suurem ja hirmsam draama, et Priit ja Lumemees (hüüdnimi, mõistagi) olevat ühe sealse kassiga halvasti ümber käinud. Ja minuni jõudis legend umbes kujul, et Priit (suur ilus poiss, vist 13 või koguni 14) oli kassi sülest maha lasknud ja Lumemees pani jala ette, ja kuna ma kassi ei näinud ja midagi ei teadnud, kõlas see suht süütult, onjo?
    Ainult et vanema vene rühma tüdrukud olid nutnud ja vanema vene rühma kaks kõige ilusamat poissi (ilusamad kui Priit ja jube kõvad sportlased, phmt õlgade ja hoiaku poolest nagu noored mehed väliselt, ainut niiiiiiiiiiiiiiiii ilusad!) andsid Priidule öösel peksa, murdsid ta lõualuu, Priit haiglasse, vene poisid visati laagrist välja - aga mis kogu selle jutu point nüüd oli?
    Eeee ... ma arvan: noored ja lapsed hoolivad kassidest väga, aga mingil määral on see loomadele haiget tegemine ikka ka teema, kuidas me muidu mõlemad mingit "vistmidagioli, kui täpselt ei tea" juhtumit teame?

    VastaKustuta
  2. Inimvihkajad on sageli (nii individuaalselt kui ka laiemalt)suured loomasõbrad. Millised suurepärased seadused loomade kaitseks võeti vastu Saksamaal pärast 1933. aastat! Kuidas Hitler armastas koeri! Meil Eestis on üks kassisõprade selts, kelle liikmed sageli on üliagressiivsed ja vaenulikud nende vastu, kes juhtuvad kasse pidama kuidagi nende meelest vääralt. jne. Lapsed peavad muidugi ennem pisut arenema, et käituda tsiviliseeritult, mitte "kutsa on nunnu" ja kärbeste jumala valemi kohaselt. Aga piiri hägustamine inimeste ja loomade vahel mõnede liikumiste ja "tuntud filosoofide" poolt on üks kaasajale iseloomuliku nihilismi tahke ja leviva inimvihkamise õigustusi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kaldun pigem arvama, et loomaarmastuse eksponeerimine on üks mooduseid sobilikuks eneseesitluseks ka neile, kel tegelikult üldist empaatiat napib.

      Kustuta
  3. Anonüümne3:22 PM

    Lapsed on täitsa loogilised päästmist vajavad ju abitumad, inimesed saavad ju ise hakkama.
    Õiglustunne kui väetikesele on liigatehtud vallandab kättemaksu või karistamise tahte.

    VastaKustuta
  4. Mul tuli millegipärast kohe meelde "Kärbeste jumal". Ja ma miskipärast kaldun arvama, et see viimane hüpotees seal artiklis oli õige. Me kasvatame lapsed kaastundlikeks, loomulikult nad seda pole ( vähemalt minu põlvkond vt.konnad, kärbsed, vihmaussid, uputatud kutsikad/kiisud jne).
    Miks lapsed seal uuringus loomi eelistasid, kõlaski loogiliselt, mõte et.. " nad tunnevad neid rohkem, neist on rohkem seltsi ja mõtet".??

    Samas. Mul oli just uusaastaööl paari teismelisega arutelu, See on hämmastav, kuidas nende põlvkond on teistsugune, just väärtushinnangutest. Seega, mine tea. Äkki tänapäeva kristall/indigo/Z/Y lapsed sünnivadki empaatilistena?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Käed eemale konnadest!
      Free Frog!

      Kustuta
    2. Konn on tõesti kauneim loom ilma peal, ühinen konnakaitsega!

      Äkki väärtushinnangute erinevus on sõltuvuses siiski ka ühiskonna arengutega? No toona oli ju täielik norm lastel kodus peksa saada, kas see ei võinud olla katalüsaatoriks mõttele kellelegi endast väiksemale liiga teha?

      Kustuta
    3. Anonüümne10:32 PM

      Maalapsed kellel konni laialt käes oli, teadsid kuhu konnale kõrt panna.
      Ma arvan, et lapsi pelgalt niisama ei tümitatud, vaid ikka asjaeest, suuremad said selle eest, et väiksemaid tümitasid, väiksemad suuremate käest, et kaebasid. Nüüd on nii kus kõik kaebavad üksteise peale ja kõike tuleb karta ja selle nähtuse nimi on kättemaks :)

      Kustuta
  5. Jah,
    laagrites veetsin minagi oma nooruse.
    Alguses pioneeri(jms)laagrites.
    Mäletan tädi Urve oli värava taga,
    ja oli toonud mulle vist midagi,
    aga ma olin teiste kappidest
    kõik parema juba ära söönud.

    Spordilaagrites veetsin oma teismeea.
    Nälga eriti ei mäleta, aga tüdrukuid küll.
    Mina olin sprinter ja hüppaja, aga naistest
    meie trennis mäletan ainult nende puusaloksu..

    Muidugi, ÜEM kvalifitseeruks ka laagriks,
    ka seal on mitu suve sotsialiseerutud,
    aga see pole see...

    VastaKustuta
  6. "Kärbeste jumalaga" seoses ei saa mainimata jätta, et reaaleluline sarnane situatsioon kulges ikka hoopis teistmoodi - poisid ei muutunud vägivaldseks, vaid olevat sõbralikult läbi saanud.
    Dagne

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jep.

      https://en.wikipedia.org/wiki/Tongan_castaways

      Guardiani artiklis (millele wikiartikkel viitab) oli pikemalt, nt kuidas nad ülesandeid jagasid ja kuidas nad päästsid ühe enda hulgast, kui see jala murdis, ja jala nii hästi isetehtud lahasesse panid, et luu kasvas ilusti kokku.

      Järele mõeldes tundub ses mõttes isegi loogiline, et me näeme laste julmust tavaliselt siis, kui neil ei ole eesmärgistatud tegevust (valvenäide: kool). Aga kui on vaja metsikus looduses hakkama saada, siis pole eesmärke vaja kaugelt otsida.

      Kustuta
  7. Lapsepõlvest meeles paar momenti kui mõttes külma kõhuga oleks loomapiinaja auto ette lükanud, oleks vaid teadnud, kes see oli. Loomale või inimesele põhjuseta haiget tegemiseks peab ikka ajus midagi põhjalikult sassis olema.

    VastaKustuta
  8. aga tülgastus, mida ma selliste abstraktselt esitatud eetiliste dilemmade peale tunnen, paneb mind mõtlema, et moraalipartikularismis on tugev iva sees ("üldised moraaliprintsiibid võivad küll olla kasulik abivahend moraaliküsimuste üle mõtlemisel, kuid pädev otsustamine moraaliküsimustes nõuab palju enamat kui teatud hulga moraaliprintsiipide valdamist.").

    https://plato.stanford.edu/entries/moral-particularism/ või eesti k lühitutvustus
    http://www.doktorikool.ut.ee/kstt/term/ET/tahestik/particularism/

    VastaKustuta
  9. Laste puhul ma pigem pakuks ka seda, et täiskasvanud tunduvaf neile tüüpidena, kes kõigega ise hakkama saavad. Mistõttu nende aitamine ilmselt tunduks ebaloogiline. Kodus on ju tüüpiline, et tormatakse vanema (lapsevanema, venna, õe, vanaema) juurde kui jama majas.

    Mis täiskasvanuna juhtub? Eks seda tähelepanu nimel manipuleerimist on kogu aeg, seega tervislik on distantsi hoida. “Kasvatamise” sildi all on läbi aegade igasugust jama juhtunuf ja ilmselt juhtub ka praegu. Saad suureks ja lakud haavu. Kui oled piisavalt arukas ja tugev, kasvatad end ise ringi ja töötad enda kallal seni, kuni taas kannatab elada.
    Jõulude ja sünnipäeva puhul kontaktivõtt on lihtsalt sotsiaalne viisakusnorm, mis ei pruugi hoolimisega kuidagi seotud olla. Lihtsalt on tore ja nii on kombeks! Kes lähedased on, on seda aastaringselt.
    Annetustega on vast nii, et meedia võimendab ja inimesed on manipuleeritavad. Abivajajad on rohkem pildis - toidupank kärudega poes, vähifond makseterminalidega jne. Vanasti vähemalt olid, sel aastal kaubanduskeskusesse jõulude ajal üldse ei sattunud.
    Koerte teemal ei oleks ma objektiivne ilmselt kommenteerima. Maal pdi varakult iseseisvaks saama ja jõukohaseid töid tegema. Kellelgi polnud aega sinuga väga ninapidi olla. Koerad ja kassid olid seltsilised. Vastutus kasvatati sisse, loomade ja oma tegude eest. Praegu lähikonnas ma vaatan, et ikka väga paljud vanemad veedavad lastega kood aega. Alates liivakasti serval istumisest kuni koolivaheaegade ja ühistr väljasõitudeni. Meile anti väga palju vabadust lapsepõlves. Teagi, mis see parem või halvem oleks. Ei saaks öelda ka, et loomad kompenseeriks midagi. Lihtsalt oled vastutuse võtnud ja pead sellega looma elu lõpuni hakkama saama. See jälle ei tähenda, et ma vana vanema suhtes vastutust ei tunneks. Lihtsalt kohati on see üks pealesunnitud kohustus, mis tuleb täita, sest lihtsalt nii on. Miks ma nii negatiivselt väljendun? Sest tuttavate seas in väga häid peresuhteid harva. Selliseid, kus vanemad lasevad lastel suureks kasvada ja annavad ka vanadena hingamisruumi. Ma ei tea, millal ja mis pekki läheb. Eks see kasvamine ja kasvataminr ongi kohati nagu hiina keel meile. Tuttavate seas kuulrb ikka selliseid ekstreemsusi vahel, et jääd mõtlema, miks emad lastega nii teevad. Vist kõige hullem näide oli 10a tagasi, kus peres ema hoidis täiskasvanud laste dokumente ja autovõtmeid oma seifis. Paaniline hirm oli kogu aeg mahajàtmise teemal. Kontrollis iga sammu, helistas 24/7, ähvardas enesetappudega. Ja lapsed jooksid nagu kellavärk. Aastast aastasse. Üks ei julgenud välja kolida ja teine ei adunud, kui egoist ta on ja oma laste elu pekki keerab. Vastik.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. väga hea ja põnev kommentaar, tänan ja tunnustan!

      Kustuta
    2. Marca :)
      ei ole vaja meile
      "Lahutus Eesti moodi" 2/1
      sisu avada, me saame teame seda.

      Noh,
      enne kui loomad pardale aeti,
      oli koos ikka ju korralik PS*k
      Niisama ei juhtu siin riigis midagi.

      *Põhiseaduskomisjon

      Kustuta
  10. Kuna selles katses ei täpsustatud inimeste vanust ega sugu, siis tuleb eeldada, et see oli elanikkonna keskmine läbilõige. Ma valiks automaatselt inimeste päästmise. Äkki pärast jõuab siiski selle teise laeva peale ka.

    VastaKustuta