neljapäev, veebruar 18, 2021

Ebameeldiv esimesest silmapilgust

Ma olen ühes interneti-kogukonnas, kus aeg-ajalt võtab sõna üks mees, kelle stiil on selline vinguv-sarkastiline. No et alati on maa külmand ja kärss kärnas või kui keegi ongi millegi kenaga hakkama saanud, siis tuleb tingimata ohata, kuidas "lõpuks ometi on keegi suutnud ära teha/aru saada, et". Võeh. Ilmselt on tal lihtsalt selline stiil, võib-olla ta ise seda üldse ei taju, aga päris sageli on teised tema viljatule vingule tähelepanu pööranud. Kui talle miski päriselt ei meeldiks, ta ju ei oleks selles kogukonnas üldse?

Igatahes, veidi aega tagasi oli meil selle seltskonnaga üks väike kogunemine, nii veidi üle paarikümne inimese (appi, see kõlab nagu kuritöö hetkel!). Vabas õhus, usinamad kandsid maske. Ja siis seal jäi mulle silma üks mees, selline, kellel on kogu aeg s**anuusutamisnägu ees. Mõtlesin, et see sobiks täiega selleks meheks, kes seal netis kiunub. Ma ei teadnud sellest netimehest muud, kui sugu, ei olnud näinud pilti, ei teadnud vanust jne. Nüüd vaatasin tagantjärele üritusest tehtud pilte ja seal olid mõned inimesed ära tag'itud. Mis te arvate, kas see vingus näoga mees ja too netikiunuja olid üks ja sama isik või jah? Ütle veel, et sisemus ei peegeldu välimuses!

Loomulikult, ilmselt on hunnikute viisi juhtumeid, kus see niimoodi ei ole, aga need ei jää meelde, jäävad just täppipanemised. No see kord, kui ma vaatasin kampa sõiduõpetajaid ja mõtlesin, et palun, et see sinise jopega minu oma poleks, see tundub mölakas. Muidugi oli, ja mölakas ka. Oleks ma kohe öelnud, et ei, teiega ma ei sõida, te kohe tundute mölakas, oleks ma ehk loadki saanud*. Selle asemel kannatasin klassikalise enesepetu all - mul on neid lube vaja, püüan mölakluse selle nimel alla neelata. Ümber mõtlesin alles siis, kui mul oli tõsine plaan autoga vastu puud sõita ja ainus takistav tegur oli see, et meenus - õpetajal on ka pedaalid ja ilmselt kiire reaktsioon. 

Või siis seekord, kui ma kirjutasin mingit suvalist kursatööd ühest organisatsioonist ja siis sealt kargas välja üks kuri tädi, kes kirjutas ülikooli (mitte mulle üldse), kuidas tema teab hoopis paremini, kes ja kuidas seda tööd kirjutama peaks ja kes mina selline ebaeetiline inimene üldse olen. Õnneks saadi ülikoolis aru, et tegemist on hulluga, kel rohud võtmata vms. Igatahes mõned aastad hiljem kohtasin mingis seltskonnas üht hirmuäratavat mutti, kel pilk selline, et otsib, keda alla kugistada ja sain teada, et sama inimene. No oli kohe näha ka. Muinasjuttudel koledatest nõiamooridest on ikka veidike tõepõhja all ka. 

Seevastu armastusse esimesest silmapilgust ma ei usu. Lihtne seletus ka - väline ilu ei seostu minu jaoks meeldivusega. Ma võin tunnistada, et keegi on tõesti väga ilus inimene, aga sellele ei järgne mingit armumist.  Armumiseks peab inimest nuusutama ja paar sõna juttu rääkima. Ilu ei oma tähtsust. Ma mõtlesin kõigi nende meeste peale, keda ma kenadeks pean ja selgus, et kõik nad on pigem lahedad mehed kui klassikaliselt ilusad, st nende kenadus tuleneb nende tegudest ja olemusest, mitte ainult väljanägemisest. Olemus muudab nende väljanägemise minu jaoks kenaks. Vastupidi ei ole. Loomulikult võib juhtuda, et ongi jube ilus, jube lahe ja õigestilõhnav, aga seda kõike ju ka esimese silmapilguga ei tuvasta. 

Ma usun pigem ebameeldivusse esimesest silmapilgust, targem on selles mitte kahelda ja mitte end veenda, et tegemist on totra eelarvamusega. Kunagi kuskilt lugesin, et see aitab ka vähendada kuriteo ohvriks langemise tõenäosust, sest paljud kallaletungi ohvrid on püüdnud end veenda, et tung mingi kamba ees teisele poole teed minna või kellegagi mitte ühte ruumi jääda on inetu eelarvamus, mitte arukas enesealalhoiu instinkt.


*Nali! Sellest oleks raudselt veel suurem skandaal tulnud, kui niisama, hilisemast õpetajavahetusest.

8 kommentaari:

  1. Üldiselt ma usun, et sul on õigus. Ise võin rääkida paar lugu sellest, kuidas igal reeglil on erandid. Oma parima sõbraga kohtusin esimest korda puukujude talgutel. Tüüp oli morn, üle kahe sõna tema suust ei kuulnud (ja seda ja ainult otsese küsimise peale), kiskus morni näoga suitsu ja nägi välja nagu vangist just välja saanud sarimõrvar. Neljandal päeval tegime juttu, et kes millega veel tegeleb. Tema ütles, et on aednik - mul kohe jooksis silme ette pilt roosipeenrasse kaevatud laibast. Mõne aja jooksul saime tuttavamateks, selgus, et tegemist on väga leebe loomuga kunstnikuhingega, kelle kalk ilme oli tol korral olnud tingitud käimasolevast lahutusest. Sellest on nüüd möödas 15 aastat ja ta on mu ustavaim ja pikaajalisim sõber.
    Teine lugu on hääletamisest - seisin külmal talvepäeval Võru poole suunduval maanteeotsal ja keegi ei tahtnud mind peale võtta. Siis sõitis mööda mikrobuss kamba kiilakatega. Ma ei tõstnud kättki, jube kahtlased tüübid paistsid. Peatusid mõnekümne meetri kaugusel burgeriputka juures. Mina aga mõtlesin, et liigun natuke edasi - putkast mööda, ehk saan parema koha peale. Autost möödudes pistis sealt pea välja kena kiilakas, küsis, kuhu mul minek. Võrru, vastasin. Kutsuti bussi peale, lähedalt paistsid tüübid päris leebed, läksingi. Küsisin siis, kustkohast nad niiviisi kuuekesi reede õhtul tulevad? Õpetajakoolituselt! Igatahes tundus see sõit edaspidi kõige turvalisema sõiduna üldse.
    Aga sisehäält tasub siiski kuulata, kaheksakümnendatel jättis mu õde öösel läbi linna koju jalutades oma sisehääle kuulamata (mine sinna maja taha ja kükita maha!) ning järgmises tänavas toimus kallaletung ning vägistamine. Palju jama, hingevalu, pooleteistaastane kohtusaaga ja mis kõik veel oleks olemata olnud, kui olekski sellesse võõrasse õue maja taha ennast peitnud ja mitte arvanud, et ei tea kust see napakas mõte nüüd tuli.

    VastaKustuta
  2. Mul pole ausaltöelda kunagi olnud põhjust oma sisehäält usaldada, olen ikka tagantjärele tark olnud.
    Noh, see selleks. Ega tolle vinguviiulist meesisiku nimetähed juhuslikult M.K. pole?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ega ma ei teagi, mis tema päris nimi on :)

      Kustuta
  3. Mul on sisehääle kuulamisest see kogemus, et iga kord, kui hääletades autojuhiga jamaks läks, siis oli alguses olnud kahtlane tunne.

    A tänaval ehmun ma ALATI, kui muidu rahvast ei ole ja võõras mees mu selja taga käib. Või tuleb äkitselt minu poole teed. Üheksal juhul kümnest on ta lihtsalt oma mõttes, tal on lihtsalt vaja sellele teepoolele saada ja ta ei märkagi, et mina vaatasin ehmunult üle õla.

    VastaKustuta
  4. Mul ei ole mingit sisehäält.
    Välja arvatud see, mis ütleb, et pole lootagi, nagunii läheb persse, aga see on elukogemuse hääl, mitte mingi huvitav ja tark.
    Lapsena vist natuke oli, mõni koht tundus kõhe ja endast veidi vanemate kambad pelutavad.
    Enam ma ei karda ja ei kardagiiiiii, sisehäälel ei ole midagi öelda samuti. Küll aga on vahel netis lugedes ju selge, et kui inimene korduvalt nii lihtlabaseid grammatikavigu teeb, ta laused pole üldse loogilised ja tema puhul jube tark on tuletatada hobuse suurusest, kelle sitta väetamiseks kasutati, tomati suurust, ei ole tegu erilise vaimuhiiglasega.

    VastaKustuta
  5. Paar sajandit tagasi usuti siiralt füsiognoomikasse ehk õpetusse inimese välimuse seosest tema isiksusega. Näiteks et silmade kaugus teineteisest vihjab, kui tolerantse ja kompromissialti inimesega tegu. Seejuures mida rohkem lähestikku, seda kompromissitum. Tundub paras pseudoteadus, aga huvitav mõelda nii.

    See on kindel, et me hindame inimesi osaliselt ka nende näo põhjal. Kindlad jooned tekitavad rohkem usaldust (näiteks lapselikud, suured silmad) ja teised jooned vähendavad usaldust. Samamoodi on uuritud näo atraktiivsust ja sümmeetriat, et millist nägu me atraktiivseks peame. Atraktiivset inimest seostad ju heade omadustega (alateadlikult vähemalt).

    Teisalt olen Lendavaga nõus, et näoilme võib petliku mulje jätta. Näiteks on parasjagu keeruline eluperiood ja inimene näost sünge, silmad kurvad. Järeldad, et tegu on negatiivse ja kurvameelse inimesega, aga tegelikult selline periood.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. "Resting Bitch Face" ka, seda on teaduslikult põhjendatud täitsa https://www.washingtonpost.com/news/arts-and-entertainment/wp/2016/02/02/scientists-have-discovered-the-source-of-your-resting-bitch-face/

      Kustuta
  6. Mul on korra juhtunud nii, et mõtlen, et miks see inimene mind nii vihaselt altkulmu ja peaaegu nutuselt vahib, täielik tropp. Järgmine kord oli täiesti normaalne inimene, nagu poleks midagi juhtunud. Oleksin siiani segaduses, kui ta poleks juhuslikult maininud, et eelmine kord olid uued läätsed, mis üldse ei sobinud, nii et silmad kipitasid metsikult õhtu otsa. :D

    VastaKustuta