kolmapäev, september 22, 2021

Kuidas lahendada konflikte ilma inimesi mõrvamata?

Paar päeva tagasi juhtus nii, et Mikro tuli nutuselt koju ning väitis, et õpetaja kiusab teda. Kui tema pingis tõsise näoga istub, sest ta ongi tõsine väike inimene, siis õpetaja norib terve klassi kuuldes, et mis tal jälle viga on, et vihane nägu ees ja kas ta ikka teab, et sellist nägu tehes on ta varsti nagu krimpsus vanamutt. Selle jutu peale elavneb Mini: "Oojaa, ma tean, mul oli selle õpetajaga täpselt sama lugu!" Ei, teiste lastega seda ette ei tulnud, ainult minu omad on need kurjad põrnitsejad.

Nii, mis tunded teid valdaks seda kuuldes? Minu esimene emotsioon oli muidugi "Mida kuradit!?" Klassikaline "miks sa ei naerata?"-olukord. Minge te ka sinnasamusesse. Mu meelest on pidev infantiilne irve näol idiootsuse tunnus. Tahate välja näha nagu Ingrid Tõnisted vä? (See kõik on õel ja vihaga mõeldud, ilmselt proua Tõnistelgi lihtsalt on selline rõõmurulli nägu looduse poolt antud) Juhtusin samal ajal just Müürilehest koolikiusu teemal lugema, kuidas õpetaja ühest sõnast võib alata aastaid kestev narrimine ja oigasin. Olete kuulnud väljendit "resting bitch face"? Mu mehel on see, ilmselt pärandus lastele ka, vabandage mind, et nii vale mehega lapsed tegin! Mees samal ajal kommenteerib teises toas, et näed nüüd, mis tunne mul on, kui sina mind jälle halvas tujus süüdistad - mu lihtsalt on selline nägu! See siin on hilisem kokkuvõte eks, algselt plaanisin kohe siia blogisse üürgama joosta, sest äkki oskavad targemad pead head nõu pakkuda, mida tegema peaks. Kui see siin on emotsionaalne või õel, mõelge, mis vahetult toimus. Hea, et ma ei kirjutanud. Mitte kuhugi. Mõtlesin õpetajale kirja saata, aga õnneks pidi järgmine päev niikuinii koosolek olema. 

Otseste konfliktidega on see teema, et olukord sõltub mõlemast poolest. Kui kumbki on vihane, siis eskaleerub. Ma kujutan alati oma peas enne teise poole reaktsiooni ette ja kütan ennast veel rohkem üles. Tegelikkus on see, et enamasti olen mina see agressiivsem pool (sisemiselt) ja ma rahunen kohe maha, kui teine pool "normaalselt" käitub. Ehk siis enne kokkusaamist ma ei tea, kuidas vaidlus/konflikt sujub. Kelle ma puurist välja lasen - kas selle hullu, kes päid otsast hammustab või leebelt argumenteeriva versiooni? Koosolek oli rahumeelne, visati nalja, pärast sai vaguralt vesteldud, õpetaja nentis, et ilmselt poleks pidanud kõigi ees kommenteerima, mina informeerisin, et kõige parem on võimalikku mossis nägu ignoreerida, küll see üle läheb. Rahu maa peal. Aga ma täiesti mõistan neid, kes esimese asjana Haridusministeeriumisse helistavad. Esimene emotsioon ongi selline sageli. 

Esimese emotsiooni peal toimetatakse tavaliselt internetis. Internet on ilgeid värdjaid täis, onju?! Iga päev, iga tund, iga minut võid end seaks vihastada. Üks mees, kes kandideerib, aga ei oma absoluutselt mingit arusaama õigekirjast, alustades sellest, et koma järele käib tühik, jagas eile mingit videot "Nõuame peaministri tagasiastumist"- lehelt. Kaja Kallas olla ametlikult kõige lollim peaminister, sest mõelda vaid, ütles Riigikogu ees, et mida rohkem vaktsineerituid, seda rohkem neid ka surema hakkab. Millest sa, debiilik, aru ei saa? Puhas kuradi matemaatika ju, tõenäosus! Tao pead vastu klaviatuuri ja sure ära! Tahtsin selle mehe ära blokkida, aga siis hakkasin mõtlema, et tegelikult oli see mees ainuke, kes mind aitas, kui mul häda oli. Ta oli ainuke, kes arvestas teise inimesega. Selline, kelle peale saad loota. Ta on tegelikult hea inimene, ta ei ole paha. Ja mul on kahju, et ma olen internetis tema teist külge üldse näinud. 

Seejärel hakkas üks kena inimene päriselus täielikku Põlluaasa tegema. No et miks ei võidaks ometi normaalsed olla ja algul homod, pärast zoofiilid ja miks need vähemused karjuvad, miks mina ei karju? Selline klassikaline komplekt ühesõnaga. Ja siinkohal on päriselus raskem, sest mul on spetsiifiline rööprähklemise kiiks - ma ei suuda isegi mõelda ega rääkida üheaegselt. Sellepärast ma blogingi. Ma peaks talle kirja kirjutama, aga ta ei loeks. Tema põhiline probleem ongi, et ta ei loe (õnneks ta ka ei vali). Aga rääkides ma ei suuda rahulikuks jääda, ma hakkan räuskama, lähen isiklikuks ja saadan persse. Täiuslik väitleja, ühesõnaga. (See leebelt argumenteeriv versioon minust, millest enne õpetajaga seoses juttu oli,  ilmub välja ainult siis, kui mul on enne olnud rahulikult aega oma mõtted sirgeks saada, puusalt tulistada ma ei suuda.)

Mis lahenduseks? Suhelda ainult omas mullis, blokkida ära kõik teisitimõtlejad? Sulgeda silmad ja kõrvad enda jaoks vastuvõetamatute ideede ees ja pomiseda, et "ta on ikkagi mu sõber"? Vahest tahaks kah kangesti normaalne olla, aga ei oska.

11 kommentaari:

  1. Inimesed on erinevad, igaühel oma komplekt veendumusi eri teemadel mis ei kattu teiste kodanike arusaamistega. Peame leppima, et keegi pole täpselt samade arusaamistega mis meie - õnneks.

    Ma üldiselt suhtlen nendega, kelle baasväärtused sarnased. See ei pruugi aga tähendada, et meil poleks ühe või teise teema puhul diametraalselt erinevad arusaamised. Lahenduseks kas tunnistada õigust asju eri nurga alt näha või vältida neid teemasid.

    Teisalt põnev uurida miks keegi maailma asjadest teisel arusaamisel, muidugi kui ta oskab seda põhjendada.

    Õpetaja selline käitumine teiste õpilaste juuresolekul on ikka väga ebapedagoogiline. Mul endal kooliajast kogemus õpetajast, kes mulle oma "aitamisega" klassi ees väga ebamugava tunde tegi, tahtnuks maa alla vajuda. Taktitunnet on vaja, eriti lastega tegelemisel.

    VastaKustuta
  2. Täiskuu, sellel ajal on inimesed ärevamad. :)

    VastaKustuta
  3. Ei tea. Mina ka ei oska. Ma üldiselt taandun konfliktist, st annan alla, aga alati ju ei saa.

    VastaKustuta
  4. Normaalsus ongi see kus sa kedagi ei tüüta ja ei lähe konflikti otsima.
    Olgu su sõbral nii loll arvamus kui tahes ta peab selle arvamusega ise hakkama saama ja sina pead enda omaga. Isiklikku konflikti saad sa ainult ise lahendada. Nagu konflikti minna on valikute tegemine, on ka lahendamine valikute tegemine keda puurist välja lasta. Kõik sõltub sellest kui isiklikult neid konflikte võetakse, siis saab neid ka ise lahendada.

    VastaKustuta
  5. No viga ei ole ju "kurja näoga" lastes vaid rumalas õpetajas. Esiteks välimuse arvustamine kogu klassi ees ja teiseks negatiivne ennustus.
    Ma saaks küll väga kurjaks sellise õpetaja peale ja pauguksin selle välja ka. Õnneks pole selliseid asju väga olnud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Noh, siin mul see valikukoht oligi, kas öelda, mida ma mõtlen (nõustun täiesti, et äärmiselt rumal õpetaja poolt) või püüda ütlemist veidi siluda, et sellest kasu ka oleks. Ma ise pakun, et kui keegi mulle "rumal" ütleb, keskendun ma ka ise vihaseks saamisele ja see, miks mind rumalaks peeti jääb tahaplaanile, kui tegevuse sobimatusele tähelepanu pöörata, äkki võetakse paremini kuulda.

      Kustuta
    2. Okei, sõnastusest sõltub paljugi, ilmselt ma üritaks ka kuidagi viisakamalt plahvatada, ütleks et: selline käitumine on ebapedagoogiline ja kahjustab lapsi, välimuse sellise osa kritiseerimine, mille suhtes inimene ise ei saa mitte midagi ette võtta, on asi, mida üldse ei peaks tegema ja negatiivsete tulevikuennustuste kohta relvastaksin ma ennast ilmselt mingi artikli ja uurimusega, nii igaks juhuks. Sisuliselt on see sama halvasti ütlemine, vormiliselt ilmselt parem.
      Ma olen korra lasteaiaõpetajale laste avaliku häbimärgistamise kohta sarnase loengu pidanud, mõjus, häbistav tahvel korjati seinalt ära, aga õpetaja hakkas mind pärast kartma ja vältima. Mis teha.

      Kustuta
    3. Sellel konkreetsel juhul oleks mul jäänud sõna sõna vastu lihtsalt, kuna ma tean, et mu laps tõesti ka mossitab demonstratiivselt mõnikord. Õpetaja väitis, et ta reageeris pigem nii, et "mis nüüd jälle viga on, et sa tujutsed?" Ja selle osas, et teiste ees ei ole kena kommenteerida, oli õpetaja minuga nõus.

      Kustuta
  6. Aga kui olukord kedagi otseselt ei kahjusta, selle õpetaja käitumine oligi lapsi kahjustav, päriselt ka, aga kui inimene niisama omaette ajab lolli juttu, siis ma suudan võrdlemisi paljut ignoreerida. Usulahu propaganda, horoskoobid - ütlen sirge näoga, et mina ei usu ja mõlemad jääme oma arvamuse juurde. Statistikast valesti aru saamine - no kõigil juhtub, kui viitsin, siis selgitan, kui ei viitsi, eiran. Kusagil on muidugi piir, aga seni...

    VastaKustuta
  7. Mul on üks tuttav, kes eraelus on tore, sõbralik, asjalik ja abivalmis inimene. Kedagi ei häiri see, et tal omal ajal põhikool pooleli jäi, FB postitustes muidugi paistab välja, mitte ainult õigekirjast, vaid ka mõttelõngast ja selle selgusest. Ning nüüd ta juba mitmendat korda kandideerib KOV-valimistel ja saab iga kord a la kolm häält, sest isegi sõbrad saavad aru, et ta ei sobiks sinna. Ma ei tea, kuidas osadel inimestel eneseanalüüsivõime NI KEHVAKE on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vabas maailmas ei analüüsita, vaid on nii, et kui sa pole ogaralt aktiivne, siis pole sind olemas.:)

      Kustuta