teisipäev, september 14, 2021

Pista see raha endale ...!

Eile jälle keegi tarkpea seletas, kuidas nutikas inimene võtab oma teise samba välja ja investeerib. Ma tahtsin kangesti küsida, et "a misjauks? mis teed selle rahaga?", aga ei viitsinud, sest kes must ikka aru saab. Ok, ma saan aru, et mingisugust hulka raha on vaja, aga kui sul raha niigi üle jääb, miks sul teda veel rohkem peab olema? Tänan küsimast, mul on teine ja kolmas sammas olemas, pole iial vaadanud, mis nendega toimub, las see raha põleb seal, mul ei ole ju teda vaja. Et ma hakkaks ennast kurnama mõtlemisega, et äkki see raha on vales fondis, äkki peaks tegema nii või naa  - mis vahet seal on? Vaja on mul seda ju alles tulevikus, miks ma praegust elu selle peale mõtlemisega mürgitama pean, las ta olla seal, küll pärast vaatame. Sellepärast ma need sambad ju tegingi, et ise mässama ei peaks. 

Courtney õpetab finantsintelligentsi, kahetseb, et tal seda varem ei olnud - nagu mis vahet sul on, kas sul on 5 või 10 miljonit? Sul on elamiseks vajalik niigi olemas, mida sa põed mingit kunagi kaotatud pappi? Raamatupoodides pidi olema investeerimisteemaliste raamatute buum! Teate, ma panin Afanasjevi viimasele raamatule ühe punkti ja jätsin pooleli just selle pärast, et esimesel sajal leheküljel räägiti peamiselt rahast, kuidas seda saada, milline mõtlemisviis finantsiliselt edukal olema peab jne. Ma ei suutnud ennast sellest läbi närida, nii igav oli. Ilukirjandus võiks siiski olla selline, et kui keegi on rikas, siis nii öeldagi, ma usun, pole vaja detaile, lähme looga edasi. Praegu loen Sauterit, see kah teatab, et naised tahavad rikast meest. No kuulge, ma võtaks rikka mehe ainult siis, kui too on dekadentlik pärija, kes vats heast-paremast pungil, patjadel lebades varandust kulutab, paraku neid otsi tikutulega taga, sest geenid - käbid ei kipu kändudest kaugele kukkuma ja kui juba känd harrastas papi kokkuajamist, siis on vähe lootust, et järglanegi agar töömesilane ei oleks. J. Petrone kah kurtis, et eesti naine tahab töökat meest. Pole hirmsamat asja kui töökas mees, selline tekitab ainult süümepiinu ja lõpuks lõpetad ka ise, lapp käes küürakil põrandal!

Ma nägin ükspäev unes, et võitsin lotoga. Ma ei tea, palju, sellest sõltub nii mõndagi, aga igatahes hakkasin mõtlema, mis teeks siis. Lõpuks selgus, et parem oleks mitte võita. Jüri Kolk kirjutas ka ühes oma kolumnis, kuidas ta vastas mingile investeerimispakkujale, et tal seda rahakest ikka on siin ja seal, mille peale nõustaja osatas, et miks te siis tööl käite? Kolk vastas kohe kenasti, et "a mis ma siis muud ikka teen?" Ma olen samas paadis. Ma ei taha oma elu muuta. Mida ma teen, kui ma tööl ei käi? Ennast teades, ei midagi mõistlikku. Läheks ümbermaailmareisile, koliks soojale maale? Mu suhtlusringkond on siin, ma peaks kõik sõbrad siis kaasa võtma. Mul on lapsed, nemad peavad koolis käima, neil on oma suhtlusringkond. Ma mäletan, et omal ajal kehutas isa meid aastaks Londonisse kolima, ma ei suutnud hirmsamat karistust välja mõelda. Ma saan aru, minu kiiks, teised klassis vaatasid kohkunud nägudega, nemad oleks kohe läinud, aga mina tõesti mitte. Ma ei taha isegi kolida kuhugi suurde ja uhkesse majja mere ääres. Mu meelest inimesed kolivad ainult häda sunnil. Või no, peaks kolima ainult häda sunnil. Kui kõik on enam-vähem ok, ei tohi heast peast muutma hakata. Ei taha lihtsalt ka ju. 

Ainuke asi oleks see, et ma võidaks selle tohutu summa raha, peidaks ära, elaks nagu enne ja kui pärast tuleks välja, et ohoo - mutt oli pururikas, siis saaksid minu lapsed olla need laisad Paris Hiltonid, kellel on lihtne elu. Mis ei ole üldse lihtne tegelikult, sest rikkaid ümbritsevad igasugused jälgid kiibitsejad tavaliselt. 

Ah et see variant on ka, et annaks raha vaestele, kes karjuvad appi? Esiteks, see on veidi teine teema, sest keegi ei investeeri selleks, et hiljem raha vaestele ära anda. Teiseks, kui tõesti anda, siis sinna, kus mingi tõsine ebaõiglus. aga selliseid probleeme tavaliselt mingi rahasüstiga ära ei lahenda.

17 kommentaari:

  1. Kui mul oleks palju raha, kingiksin suurema osa sellest neile sõpradele, kel on vaja ("maja on siukses seisus, et kukub kohe kokku, aga võimalust remotida pole, sest pole raha" nt) ja jätaks hästi palju jootraha ja noh - mina koliks =)
    Natu rohkem ruumi oleks ikka hea. Saaks hooldusperena lapse võtta, neil on oma tuba vaja =P

    Aga jah. Ma saan aru, miks mul raha pole - ma ei hinda seda üldse. Peamine, mis ma rahaga teen: annan ära.

    VastaKustuta
  2. Mul on ka see häda, et suure hunniku rahaga tunduks kõige mõistlikum anda see ära kuhugi, kuhu on vaja, aga et sellest tõsist kasu oleks, tähendaks see juba suurt töötegemist.

    Eeskujusid on ka, nt Dolly Parton, kes rahastab lastele raamatute ja hariduse jagamist, aga see ongi siis juba selline pidevalt toimiv fond. Ta ei halda seda muidugi üksi, tal on seal töötajad ka, aga ikkagi tähendab selline asi ju firmajuhtimist, mis tundub mulle, laisale, ikkagi kuidagi liiga palju tööd.

    Aga mis sellesse puutub, et nüüd kukuvad kõik sambast raha sikutajad geniaalselt investeerima, siis loen ma vahel finantsharidusega inimeste, nt Tarmo Jüristo FB-seina (sest enamasti ei kirjuta nad teemal, kuidas saada rikkaks). Ja üks asi, mis mul sealt meelde on jäänud, on see, et kui kõigil suvalistel tädidel-onudel inveteerimistuhin peale tuleb, siis tavaliselt on majanduskriis sabas.

    Teine oli ironiseerimine hüpoteetiliste investorite teemal, kes teevad kogu aeg ainult õigeid otsuseid, Hannu Krosing mainis, et "mulle reklaamiti kuidas "kompetentne bitcoiniga kaupleja" saab aastaga 2000$ teha miljardi, kogu aeg õigel ajal ostes ja müües.
    Ma ise mõtlesin edasi, et järgmise aastaga saaks see kompetent ju jõuda siis 500 triljonini, jne. Mõne aastaga on ka maaila suurimad majandused temaga võrreldes poisikesed".

    VastaKustuta
  3. Pensionisamba mõte oli, et pensioni saabudes oleks ka millegi eest leiba osta, sest riigi pakutav esimene sammas on ju lahja. Ja nüüd siis anti inimestele võimalus ise otsustada, kuidas nad oma raha kasutada tahavad - kas koguda pensioniks või investeerida kuidagi või... lüüa laiaks, nagu paljud seda teevad. Tunnistan, minagi võtsin samba välja, sest ma lihtsalt ei usu sellesse, et täna kopikat korjates kolmekümne aasta pärast mõni rubla võtta on. Praegu on see raha veel midagigi väärt, aga inflatsioon on paratamatus ning pikaajaline rahakogumine mu meelest mõttetus. Pigem tõesti panna see väike raha kasvüi kuldmüntide alla vms, kulla hind ei kuku nii, nagu raha väärtus. Mul on oma kogemus sellest, kuidas mu vanemad hakkasid mulle elukindlustuse kaudu raha koguma - pidin saama 1000 rubla, kui saan 18. Selleks ajaks oli jõudnud kroon, ma sain 100 krooni. Praeguseks oleks see väärt umbes 6.40 eurot. Kui seda raha korjama hakati, oli see enam-vähem tavalise tööinimese aastapalk, mis praeguseks on kahanenud 1-2 tunni palgaks. Väärtuse kadu on kosmiline, rohkem kui tuhandekordne.

    Ma ei usu, et protsessid äkki pöörduksid ja raha rohkem hinda hakkaks minema. Isegi see, et raha väärtus lihtsalt samaks jääks, on utoopia. Ja mis ma siis korjan neid lepalehti sel viisil, et ma saan neid kasutada alles siis, kui neist mitmekümne aasta pärast ainult kõdu järel on?
    Suurte rahade üle ei oska isegi mõelda ega ette kujutada. Kuidas ise kasutaks või kellele annetaks, ei tea. Vaese inimese pähe suured numbrid ei mahu, ajavad ainult hulluks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma pidin samuti selle 1000 rubla saama 18-ks eluaastaks, jäin ka tühjade pihkudega. Sammast ma välja ei võtnud, sest kinnisvara soetamiseks oleks seda ilmselt vähe (ma tõesti absoluutselt ei tea, mis see summa olla võiks) ja halb aeg praegu ka seda teha. Niisama midagi kokku osta tundub ka mõttetu. Kulla peale ma ei mõelnudki.

      Kustuta
  4. Te võite kõik oma ülejäävad miljardid vabalt minu arvele kanda. Mul on 100 projekti alates filmilinnakust kuni Tori hobuste ja Eesti metsadeni, mis ootavad finantsabi. Tänan.

    Pensionisammaste teemast pole ma siiani aru saanud. Mul on nii 2. kui 3. kui Tuleva ja need teenivad väga korralikku tootlust. A ju ma siis ei oska lihtsalt arvutada ja kusagil on mingid hüpoteetilised veel paremad teenimisvõimalused.
    Miks mul seda vaja on? Sest ma tean, et umbes 5 aasta pärast kaob tööturul mu parim enne. Ja ma tahan/unistan säilitada enam- vähem praeguse elustandardi. Ma tahan reisida. Selleks on ikkagi mingeid finantse vaja. Ja et see kogunenud summa pole 15 aasta pärast enam sama väärtusega? Võimalik.
    Ma mõistan, kui kogumine mõjutab su tänast elustandardit, siis vast tõesti pole mõtet. Aga minu poolt kõrvalepandavad summad pole kõneväärt. Ja kui mul on variant A) pole mitte midagi kogutud või variant B)midagi kasvõi natukegi, siis valin selle teise.
    Ja mis seal salata. Börsi jälgimises on ka teatav mängu ilu. See, kuidas 1-st saab 2. Või 2st 1,5. Igal omad hobid :)

    Ja muidu kogumisest. Eks see sõltub maailmavaatest. Aga mul oli siiralt hea meel, kui sain oma last tema esimese kodu soetamisel aidata. Järgmise ja parema ostab ise, aga nüüd on tal selleks omakapital ja sissetulek, millest laenu tasuda.
    Ja kui mind paar aastat tagasi koondati, siis esimene asi, mille üle rõõmustasin. Ma ei PEA raha pärast tööle minema. See andis vabaduse vahepeal puhata ja mitte vastu võtta esimest pakutud töökohta. Raha annab vabaduse.

    Jah inflatsioon jne. jah mul on ka endal näiteid, mida Lendav tõi, et kogutud summast sai kommiraha Aga 10 ( oli vist?) aastaga oli lapsele kogunenud täiesti korralik summa, millega last aidata.
    30 aasta perspektiiv on usutavasti kahtlane, jah. Aga 10- 20, on täna näidanud, et ei muutu midagi hullupööra.
    Eks see ongi igas mõttes risk. Risk, kui kogud. Ja risk, kui ei kogu. Mina olen sipelgas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen siuke üliflegma koguja. Mulle meeldib koguda, aga mul pole otsest eesmärki, mille jaoks ja ma ei viitsi ka uurida, kus kõige parem koguda oleks, joosta oma "rahahunnikuga" sinna ja tänna. Las ta olla, rahu. Võib-olla see on poos ja eneserahustus, kui kuklas tiksub "äkki oleks pidanud hoopis...?" Aga noh, risk on igal juhul jah. Äkki suren homme ära ja siis on kahju, kui palju tarbimata jäi?

      Kustuta
    2. Ma olen jällegi väga hasartlik koguja - mul ka eesmärki pole, aga koguda hullult meeldib ja see ongi nagu eesmärk omaette, et kui palju saab koguda ja äkki kui pingutada, siis saaks veel rohkem?

      Kustuta
    3. Mul on olnud ka selliseid perioode, aga siis ma kogusingi lihtsalt pangakontol numbrit suuremaks, mitte kuhugi fondi. Aga need perioodid kippusid sumbuma sinna "aga kui ma üldse ei sööks, jääks veel rohkem raha üle?!" mõtteviisi ning ma olen püüdnud sellest välja saada. Kippus puhtalt ihnsuseks kätte ära :)

      Kustuta
    4. Mul on ka see vanusega seotud hirm, et kui tööturul midagi juhtub (täiesti reaalne, pääsesin sel kuul napilt), siis peab olema tagavara, et vähemalt pool aastat hakkama saada laenu, liisingu ja koeraga :P Ja muidugi vanem vananeb ja kunagi on vaja sooritada teavaid protseduure, mis nõuavad vahendeid ja mitte vähe, meil on suur suguvõsa ja traditsioonid. Ja enne on vbla vaja ka erihooldust, mis on Eestis kallis. Nii et kogumine on oluline siiski... kuigi ma armastan kulutada, seetõttu on säästmine minu jaoks paras väljakutse.
      Sambad on teine teema, ma ju pole otseselt ise seda kogunud. Kunagi üks avaldus ajal kui see protsent oli väiksem summa kui pakk kommi. Ja riik pani veel juurde. Las tiksub.

      Kustuta
  5. Kui pensionifondi tootlus ületab inflatsiooni, siis on kogumisel isegi mingi mõte. Aga. Aga. Mida teha minusuguse inimesega, kes ei suuda usaldada, et kümnete aastate pärast ei ole jälle uus riigikord ja uus raha (mark, dollar, tugrik) ja segaduste käigus säästud olematuks kahanenud?

    Millest ma pensionieas elama hakkan, seda ma veel ei tea. Päris kindel on, et minu sissetulekute juures on teise sambasse kogunev nii väike raha, et seda pensioniperioodiks laiali jagades ei jaguks igaks päevaks üheks vorstiviiluks ka mitte. Pigem tuleb leida teisi võimalusi oma pensionipõlve kindlustamiseks. Lõppude lõpuks ei saa isegi selles kindel olla, et selleks ajaks üldse mingi riiklik vanaduspension enam olemas on. Jääme seda mäletama kui inimajaloos lühidalt olnud kurioosumit.

    Vanasti kindlustati oma vanaduspõlv sellega, et saadi lapsi. Küll siis keegi lastest ikka vanakese eest hoolitses...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina üritan alustuseks kindlustada tulevikku kinnisvara abil, et vähemalt katus oleks vanaduspõlves pea kohal. Olen suure osa oma elust olnud üürikorterites ja see on olnud jube aeg. Aga ega selleski saa kindel olla, et oma maja veel 30-40 aasta pärast oma on. See ei olnud sugugi väga ammu, kui eraomand riigistati, kellel suurem talu, jäi kõigest üldse ilma (ja sai veel lisaks karistada ka). Neid ümberjagamisi on meie ajaloos olnud ennegi.

      Teine variant on elada nagu linnuke oksal ja mitte muretseda tuleviku pärast. Lähitulevikule tuleb muidugi mõelda, sest talv ei jää tulemata, küttepuud peavad olemas olema. Meil on siin metsa taga üks pisut lihtsameelne naaber, kes iial talveks puid ei varu ja siis manguma tuleb, kui külm hakkab. Ta ei ole oma pealt neljakümne eluaasta jooksul veel selgeks saanud, et talv tuleb igal aastal vääramatult. Aga kaugemaid arenguid ei tea me tegelikult keegi. Kas tuleb Hiina Impeerium ja koos sellega kommunism, kas tuleb islam ja koos sellega ülemaailmne verine ususõda, või tuleb midagi kolmandat ja kõik meie Tuleva fondid ja kullatükid sukasääres lendavad vastu taevast, kes teab.

      Kustuta
  6. Mul on tglt hea teise samba üle suu täis võtta, sest minusugusele FIE-le seda ei antagi; kolmas sammas on võimalik ja kunagi isegi tegin, aga 2008. aasta kriisi rahahädas peatasin vahepeal maksed ja uus alustamine on jäänud puhtalt viitsimise taha (kas ma juba ütlesin, et ma olen laisk?).

    Aga mis puutub inflatsioonihirmudesse, siis kui raha ikka nii tõsiselt kokku variseb nagu rublaaja lõpul, siis pole ju ka investeerimisest kasu. Kui raha kukub kokku, aga ajalooline plahvatus kõike muud minema ei pühi, siis on tõesti on hea, kui on oma elamine, aga see pole päris sama asi, millest need investeerimisapostlid räägivad. Oma eluase ei ole investeering, oma eluase on vajaduse täitmine.

    Investeerima tahavad vast hakata pigem need tegelased, kes võtsid 400 000 eurot välja (Tarmo Jüristo arvutas, et kui arvestada, kui palju 440 000 kogunemiseks sotsmaksu pidi maksma ja et raha välja võttes tuli selle pealt veel 88 000 tulumaksu maksta, siis peaks maksuamet talle mingi ordeni andma).

    VastaKustuta
  7. kui ma loteriiga võidaks, siis ma ehitaks igasuguseid ulmelisi maju. Sest lihtsalt tore oleks ehitada. Nullist katuseni. Ja siis ma peaks leidma mingeid inimesi, kes nendes majades elaks ka, aga see poleks ilmselt raske.

    VastaKustuta
  8. Börsihai tasuta nõuanne - unustage "vabatahtlikud" sambad, hoidke vaba raha ja investeerige alates börsist kuni kinnisvara või kunstini. Börsil võib alustada tõesti saja euroga ja kõhutunde pealt, hea on muidugi ka äriuudiseid jälgida. Mina alustasin Tallinna Börsil 1995 laenurahaga, kahe aastaga oli panus kolmekordistunud, laen tagasi makstud, maja ehitatud. Edaspidi vaatsin pikalt langenud aktsiaid, kui ettevõttes mingit anomaaliat polnud, siis 90% juhtudest järgnes sama pikk tõus ja tulu. 10% läks kahjumisse, ikka juhtub:)
    Sellist õhinat tänapäeval on keeruline oota-loota, sestap mängin 20% reegliga - ostan ühega, müün üks-kahekümnega. Väga enam ei viitsi ka:)
    Kokkukrahmitud ja ülesehitatud kinnisvara olen lastele kinkinud, nüüd elan naise (ei hakka ütlema, mitmenda) kukil:P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. aga see on ju nagu TÖÖ! kui ma tahaks rohkem tööd teha, ma käiks tööl.

      Kustuta
    2. just nagu üks mu tuttav jättis netipokkeri mängimise katki, kuigi see andis suht kerge vaevaga stabiilse sissetuleku (ja moraalselt ei erine minu arust üleliia palju börsil mängimisest): see oli too much like work ja pealegi veel tüütu töö.

      Kustuta
  9. Kõigil asjadel, ajal ja väärtpaberil paberitel on väärtus ja seda väärtust määrameme käibel oleva raha numbriga. Osta ja müü kallimalt. Raha peab riglema kui teda on :)

    https://www.youtube.com/watch?v=4WsRxYtnx-0&list=RD4WsRxYtnx-0&start_radio=1&t=19s

    VastaKustuta