neljapäev, august 17, 2023

Emily St. John Mandel. Klaasist hotell


Ma suutsin seda raamatut niimoodi lugema hakata, et olin täielikult unustanud sisukirjelduse ehk siis ei olnud mul alguses õrna aimugi, mislaadi kuriteo eest Alkaitis vangi satub. Mulle tundub, et see andis lugemiselamusele palju juurde, sest tagantjärele tagakaane tutvustust lugedes tekib pigem eelarvamus mingist majandusele orienteeritud krimkast, mida see raamat ometi üldse ei ole.

See on psühholoogiline romaan. Miskipärast tuli mulle lugedes meelde The Smashing Pumpkinsi lugu "Bullet with Butterfly Wings" ehk siis see "I'm still a Rat in a Cage"-sedastus. Mandel räägib normaalsetest inimestest, kes püüavad päriselt kõigi reeglite järgi ühiskonnas hakkama saada, nende reeglite järgi siis, mis kehtivad enamikus arenenud maailmas ja mida keegi tavaliselt küsimärgi alla ei sea. Ehk on see liiga ülepingutatud, sest mina tegelikult imestasin, kui Leon peale kümmet aastat vagunelamus mööda riiki reisinuna oli ikkagi õnnelik, kui sai tagasi päevavalgustuslampide ja õhukonditsioneeriga kontorisse. Normaalsel inimesel on väljaspool süsteemi hirm. Äkki see ikka nii hull veel ei ole? Meie (kes meie? Peaks vist ikka mina kirjutama?) ei saa eksistentsiaalset ilmutust faktist, et ilmselt me oma mandrilt enam kunagi ei lahku...

Me võime muiata edukultuse üle, aga ometi mõtlen ma, mis otsuse võtaks mina vastu, kui keegi pakuks mulle mingi kuupäeva muutmise eest mingil suvalisel ülekandel summat, mille eest saaksin osta kaatri? Ja see keegi ei oleks kuri mafiooso, vaid mu enda ülemus, aus ja usaldusväärne ning edukas inimene. Me tajume, et teeme liiga, kui lööme kedagi või võtame ära kellegi konkreetse inimese rahakoti, enamik seda piiri ei ületa, aga kui kuritegu seisneb allkirjas mingitele dokumentidele, mille mõju sulle hoomamatuks jääb? On võimalik korraga teada ja mitte teada, öeldakse raamatus. Muidugi on, me teeme seda iga päev. Ma tean, et vorsti tegemiseks tapetakse loomi, aga ma söön endiselt vorsti, sest noh, minu käed ei ole ju otseselt verised. Sama dissonantsi tõttu ei saa mina ausõna aru, et mismõttes 170 aastat?! Aga ta ju ei teinud otseselt kurja? See ongi see hetk unenäos, kus sa mõistad, et nüüd ongi läbi, kõik, sind on vahele võetud ja su enesepettus läbi nähtud. Põnev on, kuidas Mandel räägib hetkedest peale seda, kes mida teeb. Ainult üks põgeneb ja temagi ei ela edasi õnnes, vaid igaveses paranoias, et ühel päeval keegi ikkagi koputab ka tema uksele. 

Mulle meeldivad Mandeli tegelased. Tilda sõnastab üsna täpselt, mida minagi mõtlesin, samas temale see just ei sobi ehk siis see läbi elu minemine jälgi jätmata. Mina ei nimetaks seda sisemiseks tühjuseks, ma nimetaks seda ratsionaalsuseks. Enamasti on mulle raamatute puhul arusaamatud tegelaste tohutud sisemised heitlused ja rähklused, siin minnakse kuidagi loomulikult vooluga kaasa. Eks me ikka üldista enda baasil - mulle tundub, et inimesed pigem nõnda teevadki. 

Ainus, mis mulle ei meeldinud, olid need vaimud. Mina ja maagiline realism, eks. Kuigi Mandeli vaimud on isegi põhjendatavad. Vaimud kui musta südametunnistuse tekitatud nägemused. 

Igatahes mulle kangesti meeldis see sisevaade maailma, millest ma tegelikult mitte midagi ei tea. Meeldis see, et oli natuke kõhe - kõik need inimesed ja nende valikud olid ratsionaalsed, tingimuste kokkulangemisel võiksin see olla ka mina.

 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar