Piibe jaoks oli korter selles linnamajas lihtsalt üks vältimatu vaheetapp. Tema suur unistus oli oma aiaga maja, kus valguskettide all glamuurseid aiapidusid korralda. Aias kasvasid igati orgaanilised aedviljad, peenarde vahel siblisid igati intelligentsed ja koolitatud vabapidamiskanad, kes Piibe unistustes iialgi peenarde peale siblima ei sattunud, elurikkus möllas oma lopsakaimas kuues. Ainus häda oli selles, et ühtki sobivat maja sobiva hinna eest linnas müügil ei olnud ja maale kolima Piibe siiski nõus ei olnud. Tema piinlik saladus oli kolmekordne põrumine sõidueksamil. See kõik ei andnud aga põhjust käed rüpes istuma jääda, sest Piibe teada soosivat õnn vaid tegusaid.
„Ma arvan, et me peaksime rajama oma aeda lehtla! See aitaks kaasa kogukondlikkuse kasvule! Mõtle, kui tore oleks seal majarahvaga istumisi korralda, samuti saaks sinna luua kena kohviku linnaosa kohvikupäevade ajaks! Teeks ära, mis arvad?“ Selline üleskutse potsatas ühel kenal kevadpäeval Marju Messengeri. Esmalt lõi peast läbi mõte, et midagi head sellest küll tulemas ei ole, aga ta sundis end positiivsusele – äkki ikka tuleks võimalustest kinni haarata, ehk ei peaks olema see tüütu pidur, kes pärast mossis näoga teiste pidutsemist pealt vaatab ja kahetseb, et käsi külge ei pannud ja seetõttu ei oma moraalset õigust peost osa võtta? Majarahva käest võib ju ometi arvamust küsida, ilmselt see läbi ei läheks niikuinii, lisas Marju mõttes juurde.
Koosolekul saadi kvoorum ootamatult isegi kokku. Üürikorterite asunikud muidugi kohale ei tulnud, aga tuli üks omanik, kes leidis, et ehk lehtla isegi tõstaks tema kinnisvara väärtust. Paar vanainimest noorte soovile vastu ei olnud, kui see just palju raha ei võta ja nende ehitusse kaasamist ette ei näe. Piibe lubas, et maksma ei lähe see värk peaaegu mitte midagi, sest praegu on ju taaskasutus moes ning nii lehtla karkassi kui ka mööbli saab vabalt euroalustest kokku klopsida. Ronitaimi olevat tal aga tuba täis, asi sealt siis mõni kasv näpistada ja aeda kasvama panna. Sellega saigi lehtla ehituse plaan korteriühistu poolt rohelise tule.
Järgmisel kuul leidis Marju end koos Piibega taksos sõitmas kuhugi ladude vahele, et kohtuda paari kahtlase mehega, kes neile tasuta euroaluseid olid lubanud, seejärel helistamas mitmetele tuttavatele ja vähemtuttavatele meestele, et nood aitaksid euroalused äärelinnast koju transportida. Seejärel leidis ta end lugemas erinevaid netilehekülgi, kus kirjeldati „lihtsaid võtteid, kuidas euroalustest aiamööblit valmistada“, kondamas mööda ehituspoode, et leida erinevaid tööriistu, mida ta varem iial kasutanud ega näinud ei olnud. Lõpuks kasutamas neid samu tööriistu. Plaasterdamas oma näppe. Isegi ema tundis Marjule kaasa ja nentis, et „see nüüd küll mingi naistetöö ei ole!“ Piibe aga ei andnud alla ega lubanud Marjulgi seda teha. Mingisugune karkass sai lõpuks valmis ka. Meenutas see Marjule veidi kileta kasvuhoonet, aga Piibe kinnitas, et kõik saab imeline olema, kui taimed kasvama lähevad ja nende vahele mõned valgusketid riputada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar