Marju käis Leediga igapäevaselt pargis jalutamas ja ühel sellisel päeval astus temaga samal ajal maja välisuksest välja üks teine temavanune naine oma sarnase tillukese koeraga. Naine tundus esmapilgul sõbralik, tundis huvi Marju koera vastu, imestas, et nad on ilmselt naabrid, aga ei olegi varem kohtunud. Tegelikult oli Marju väga rõõmus, ega tal siinkandis ühtki tuttavat tegelikult ei olnud. Ta oli vaikne tüdruk, kellegagi ise suhtlust otsima ei kippunud, aga samas oli õnnelik, kui seda talle pakuti. Ta ei olnud inimene, kes oleks ennast kellelegi peale surunud.
Erinevalt Piibest. Piibe teadis, kuidas asjad peavad olema ja läks ning sättis need selliseks. Mitte ainult asjad, mis teda ennast puudutasid, Piibe tahtis õigesse vakku suunata ka kõigi teiste elud, sest Piibe teadis, kuidas on õige. Piibe oli eeskujulik tegudeinimene, alati leidus midagi, millega toimetada, energiast temal puudu ei tulnud. Alguses mõjus Piibe loomus Marjule tiivustavalt, sest tema energilisusega just hiilata ei saanud. Koera võtmise üheks ettekäändeks oligi olnud see, et tekiks põhjus end diivanilt üles ajada. Diivanil ei vedelenud Marju aga mitte eluväsimusest ega ka seetõttu, et ta millestki tülpinud oleks olnud, vaid lihtsalt seepärast, et diivanil vedeleda oli mõnus. Oma kodus avanes lõpuks tal ometi see võimalus. Muidugi oli neil emakodus ka diivan olemas, aga ema nähes sellele istumine toimis kurja kohale kutsumisena – peale sellist hooletut tegu sai mitu pikka minutit kuulata, kuidas korralikul naisterahval ei peaks küll olema aega diivanil lösutada, sest tegemata töid on terve ilm täis. Sinna juurde veel traditsioonilised „mina küll omal ajal“ ja „meestele sellised tüdrukud ei meeldi“. Marju kuulas nagu ikka vaikides, ta sai aru, et ega ema siis paha pärast, teda oli ju nõnda kasvatatud ja ta andis oma parima, et teadmised üle põlve edasi anda. Nende õigete teadmiste ellu rakendamisega oli emal endal küll kuskil midagi viltu läinud, aga ega selles õpetussõnu ju süüdistada saanud, need ei öelnudki, et niimoodi peab õnnelikuks saama. Marju oli juba sellest põlvkonnast, kes leidis, et õnn on inimõigus ja kuna ta oli vähenõudlik, siis oma pisikese korteri ja koeraga leidis ta õnne juba päris kohal olevat.
Õnnelikud inimesed on aga teadagi ettevaatamatud ja nii Marju ühel oma avameelsushetkel Piibele poetaski, et tema on eluga rahul. Piibe vaatas selle peale Marjut kui eilesündinut: „Sa tahad öelda, et võiksid elu lõpuni niimoodi elama jääda?“ Marju nentis, et tõepoolest oleks see stsenaarium talle täiesti vastuvõetav. Milleks parandada seda, mis pole katki – hingerahu soosiv tarkusetera, mis talle kusagilt kõrvu oli jäänud. Piibe ei öelnud otsesõnu midagi, aga alates sellest vestlusest, hakkas ta üha rohkem enda unistustest rääkima, ja neid unistusi Piibel juba jagus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar