Lehtla, IV osa

Viimane etapp jäi taimede korraldada – kui nemad ainult kasvama läheksid! Piibe vedas toast mitu potti nõelköisi ja luuderohtu, aga selgus, et üks neist ei kannata päikest ning teine on üldse mürgine. See viimane selgus peaaegu tüli hinnaga, sest Piibe arvas, et luuderohi ei edene, kuna Marju laseb oma Leedil selle poti peale jalga tõsta, kuigi tegelikult oli ta oma koer see, kes taime närida armastas ja pärast loomaarsti juures magu loputamas käima pidi. Appi tõttas üks tore vanem proua esimese korruse korterist, kes õigeid õuetaimi soovitada oskas, aga hoiatas, et ega need veel esimesel suvel piisavalt varju anda ei pruugi. Piibe ei lasknud end sellest heidutada, vaid ostis lihtsalt topelt valguskette ning riputas need turritavate talade peale üles. Välja nägi see natuke nagu kunagine legendaarne Rakvere jõulupuu. Huvitav vaadata, aga hubasusest jäi puudu ning lehtlasse, mis pigem laudla nime oleks pidanud kandma, istuma eriti ei kutsunud.

Alguses seisiski lehtla keset hoovi nagu elav etteheide ja sümbol sellest, kuidas taheti head, aga välja kukkus nagu alati. Marju tegelikult väga ei kurtnudki, oli mis oli, vähemalt ei pidanud ta enam vaeva nägema, mööda poode kappama ja ehitustööga tegelema, vaid võis rahulikult diivanil lösutada ja mitte millegi tegemisest rõõmu tunda. Piibele seevastu täitumata unistus rahu ei andnud, temal oli valus aknastki välja vaadata. Oma mõtetes serveeris ta roheluses külalistele orgaanilist kohvi, aga tegelikkus irvitas paljaste laudade näol otse näkku, ei olnud lootustki, et see kohvikupäeva ajaks viinapuuga kaetud saab.

Ühel sumedal suveõhtul sundis aga mõlemat naist aknast välja kiikama sealtsamast hüljatud lehtlast kostev jutukõmin ja muusika. Iseasi, kas seda tümakat ja valju ropendamist üldse niimoodi nimetama oleks pidanud. Lehtla-laudla oli rahvast täis ja pidu käis täie hooga, Marjule justkui tundus, et mõnda peolist oli ta koridoris mööda vilksatamas näinud, ilmselt üürnikud viimaselt korruselt. Juba piiksataski Messenger ja ekraanile ilmus Piibe sõnum: „Näed jah?“ Eks Marju nägi küll, kuid ei osanud seisukohta võtta. Kas lehtla oli nende oma? Kas sel ajal, kui nemad seda ei kasutanud, ei võinud teised seda teha? Põhiline oli siiski see, et nad ei olnud ette näinud, et lehtlat just niimoodi kasutama hakatakse. Juba kostiski koputus ja Piibe hüppas uksest sisse. „Me peame midagi tegema! Nad lagastavad meie lehtla ju niimoodi ära! Ega me seda lehtlat mingitele ossidele läbustamiseks ei ehitanud!“ Marju oli alati konflikte vihanud ja tahtis nüüdki piiksatada, et äkki nad lähevad varsti lihtsalt ise ära, aga Piibe otsustav näoilme ei lubanud tal midagi seesugust öelda, pealegi aimas ta isegi, et ega ei lähe küll. Iseasi, kas Piibestki piisab, et neid lahkuma sundida. Piibe ise endas ei kahelnud või kui sisimas kahtleski, siis välja seda igatahes näha ei olnud. Ta sammus, pea uhkelt kuklas, otse hävingu keskmesse ja teatas kindlal häälel, et parasjagu on öörahu, tegemist on võõra varaga ja hakatagu aga heaga lõpetama. 

Paraku leidus seltskonnas Piibele võrdne vastane. Üks pikk sõjakas blondiin kolme triibuga dressides astus ette ning osatas: „Või muidu? Mis te, tädi, teete? Ma arvan, et kui ma siin majas elan, on mul samamoodi õigus aias istuda? Mis võõrast varast te üldse räägite? Aed on üldkasutatav!“ Tundus, et Piibe ei olnud vasturünnakuga arvestanud ja oskas öelda vaid seda, et lehtla on nende ehitatud. Selle peale vaatas võõras blondiin teatraalselt enda ümber ringi ja teatas, et tema siin küll mingit lehtlat ei näe, lihtsalt mingi puust lobudik, mille peale on hea ennast ja pudeleid toetada, aga no kui proual on tõesti nii sentimentaalsed tunded seoses kõnealuse ehitisega, eks nad siis püüavad veidi vaoshoitumalt tegutseda. Ilmselt ei olnud Piibelgi tahtmist politseid tülitama hakata ja muusika pandi tõepoolest veidi vaiksemaks ju. Vaikides taganesid Piibe ja Marju oma korteritesse, kust nad enne hommikut välja ei tulnud.