Tegelikult on see ju lausa jätk eelmisele postitusele reeglitest.
Céline kirjutas oma doktoriväitekirja (!) ungari-saksa sünnitusarstist Ignaz Philipp Semmelweisist, kes oli siis see inimene, kes avastas kätepesu kasulikkuse nurgavoodipalaviku vältimiseks ning keda ei võetud oma kolmkümmend aastat kuuldagi, enne kui tuli Pasteur ja avastas bakterid. Nurgavoodipalavik oli muidugi omaette huvitav nimetus surmaga lõppevale infektsioonile...
Kõlab täiesti jaburalt - väga lihtne meede, mis säästnuks tuhandeid elusid, aga sellest keelduti. Céline üritabki näidata, kuidas seesugune õudus juhtuda võis. Huvitav on see, et eelkõige leiab ta põhjuse Semmelweisis peituvat - too oli andekas, aga vat inimestega suhelda tema väga ei osanud, ta ei pidanud inimestevahelisi suhtlusreegleid mitte millekski ja sellega vihastas ta välja paljud, kellest talle oma idee elluviimisel palju kasu oleks olnud ning leidis neis hoopis vaenlased. Loogiliselt mõeldes peaks ju eesmärk pühitsema abinõu, aga paraku inimkarjas see nii pole. Opositsioon võib esitada eelnõu maailma päästmiseks, aga kui see tuleb valest suust, siis ei, me ei taha seda. Ja nii ongi. Semmelweisi häda oli tema kirglikkus, ta päriselt hoolis patsientidest, kes paraku olid seal kliinikus valdavalt kõige madalamast klassist pärit vallasemad ja no otse loomulikult nähti nende suurt suremust osati ka "õiglase karistusena". Semmelweis hoolis inimesest rohkem kui kliinikus olevast korrast ja hierarhiast, aga oleks siis need teised arstid mingid harimata matsid olnud, ei, need, kes hoolisid reeglitest olid ju samuti oma aja kohta haritud inimesed. Ometi sai valdavaks kius ja põlastus ning totaalne eitus Semmelweisi ideede suhtes. Ja neid teisi oli loomulikult rohkem. Kokkuvõttes hoomamatu õudus kuubis, kus kambavaim lämmatab eos tõeliselt revolutsioonilise ja päästva mõtte. Kohe tekib küsimus, et palju selliseid juhtumeid tegelikkuses veel on olnud, ei ole ju tõenäoline, et vaid see üks kord...
Raamatu teine üllatus on muidugi selle vorm. Jah, see on päriselt Céline´i doktoriväitekiri. Lugema hakates ja seda teades eeldad mingit kuiva aruannet akadeemiale, aga no see on ju puhas ilukirjandus. Mõtle, olid ajad, mil sellise asja eest meditsiinidoktoriks sai. Tänapäeval vist naerdaks välja - ei ole reeglitekohane! Teine teema on fiktsiooni ja tegelikkuse põimumisega, sellest saame alles raamatu lõpus teada. Doktoriväitekiri, mis tegelikult ikkagi oli osaliselt väljamõeldis? Kui oled lugenud varasemalt Céline´i "Reisi öö lõppu", siis Semmelweis on väga hea sissejuhatus või isegi põhjendus tema tuntumaile teosele. Oli ju "Reis öö lõppu" samuti üks tulutu ja kurvalt lõppenud võitlus ratsionaalse maailmaga, kus üksikisik, kes karjaga kaasa ei ulu, oma vääramatu ja koleda lõpu leiab. Kuigi see kole lõpp on pigem kirjanduslik liialdus, tegelikkus on proosalisem ja seda enam õudne mu meelest.

"Teiste juhtumite" kohta soovitan raamatut Shah" Pandeemia". Inimkonna lollus on ikka uskumatu.
VastaKustutaTea, kas siia otsa kohe tahangi :)
Kustuta