Eestikeelne- ja meelne ülikool, ainult eestlastele, ainult kohalikust teadusest (sest see on lihtsalt parem)

Taaskord postitus sellest, kuidas mina olen ikka tark ja tubli ning teised kõik...Tegelikult ajendas hoopis üks artikkel, mis on maksumüüri taga, seega ei hakka linkima, aga nii palju kui lugeda sai (täiesti ammendav selleks, et igasugu järeldusi teha, eks..), siis tundus olevat teema selles, kuidas eesti rahvas on jälle ohus, ülikoolides ei saa enam emakeeles õppida! Ehk siis Maaülikoolist olla keegi peale kahte nädalat dokumendid välja võtnud, sest biokeemia loengud olnud keerulises aktsendiga inglise keeles ning sisseastumisel sellest ei teavitatud.

Meenutades oma ülikooliaegu, siis tuleb tuttav ette küll. Meil olid inglise keeles makromajandus, mitu avaliku halduse ainet, mitmed huvitavad kõrval- ja vabaained ning tõepoolest, ükski neid lugenud õppejõududest ei olnud puhas inglane, sai kuulda nii saksa-, taani-, kui ka itaaliapärast aktsenti, ilmselt mõnda veel, mis hetkel ei meenu. Samuti ei teavitanud keegi sellest meid sisseastumisel. Kuskilt oli aga selgeks saanud see, et 95% teadusartiklitest, mida ülikoolis lugema peab, on niigi inglisekeelsed, lisaks need üksikud erialaõpikud, mida üldse kätte saada oli. Jah, hiljem ma küll kohtasin paari inimest, kes väitsid, et nemad neid artikleid lihtsalt lugema ei hakka, saab kuidagi ilma ka hakkama, aga isegi sel juhul pidi keegi sul valmis kirjutama lõputöö võõrkeelse kokkuvõtte. Tõele au andes, neist ütlejatest küll ükski nii kaugele ei jõudnud. Halduses kirjutasid mitmed ka lõputöö inglise keeles, enamasti küll kohalikud venelased, kes niikuinii sihtisid koduvabariigi piiridest kaugemale, aga ka paljud eestlased, kelle lõputööteema oli niivõrd läbi imbunud inglisekeelsetest terminitest, et tõlkimine oleks suurem vaev olnud. Sealjuures ei pea ma kindlasti õigeks NÕUET kirjutada kõik lõputööd võõrkeeles, jah, me elame siiski Eestis, kuid ma ei pea vajalikuks ka püüda iga hinna eest ainult emakeelt kasutada, sest selge on see, et enamik rahvusvahelisest teaduskeelest on inglisekeelne. Mu kursaõde küsis alati huvi pärast iga teema kohta saksakeelset materjali, iga nii viienda kohta üks artikkel ka leiti...

Ehk siis mu meelest on üsna naiivne kujutada ette, et ülikoolis saaks hakkama inglise keelt oskamata. Jah, loomulikult tuleb erialakeeles ette tundmatuid mõisteid, aga see, kui loeng on ikka nii keeruline, et üldse aru ei saa, näitab siiski keeleoskuse puudulikkust. Minu esimene reaktsioon oli muidugi ka, et "oh my God!", aga tegelikult arendas võõrkeelsete loengute kuulamine tohutult keeleoskust ning kindlasti olid kõik neid aineid lugenud õppejõud oma ala professionaalid, kelle rahvusvaheline kogemus andis palju juurde. Võib-olla tõesti loevad kuskil loenguid mingid suvalised inglisekeelsed töllid, kes lihtsalt glamuuri mõttes tööle võetakse ja vanad head kodumaised lektorid lastakse lahti? Mh, ma vist hästi ei usu. Kuigi jah, torkamise mõttes, kunagi kui Maaülikool veel Eesti Põllumajandusülikooli nime kandis, nägin bussis üht neidu, kel oli käes referaat Eesti Põllumajandus Ülikoolile teemal Eesti rahvarõivad. Pööritasin veidi silmi, sest no ok, kooli nimi on tõesti pikk ja keeruline, aga referaatide kirjutamine ülikoolis? See on nii keskkool ju?!

Ma muidugi ei tea, kuidas antud teema nüüd üldse ajakirjandusse jõudis, kas läbi tudengi, kes dokumendid välja võttis või kuidagi kaudsemaid teid pidi, aga üllatav, et see üldse teemaks tuli. Ja teemaks tuli see muidugi hoopis selle külje pealt, et "eurookupatsioon"! Sunnivad sealt ülevaltpoolt meie kalevite kangele rahvale oma väärastunud eurokombeid peale! Diplomivabrik, raisk! Eks see inglise keel ole ainult selleks, et meile igasugu murjaneid sisse smugeldada! Isegi nõukogude ajal ei olnud nisukest asja, et meie oma Eesti ülikoolis ei saanud emakeeles õppida! Ptüi! /Lugege artikli kommentaare, kui ei usu.

Ma lihtsalt tuletan meelde, et Eesti ei ole saar, mis saaks end muust maailmast täiesti eraldada ja loota, et meie keelest võiks saada üldkasutatav teaduskeel on vist ka veidi utoopiline. Võrreldes varasema ajaga on maailm palju avaramaks saanud ning lisaks kõigele hirrrrrmsale, mis sealt tuleb, ei saa eitada, et ka mujal maailmas on olulist teadust tehtud, millest siinmaalgi kuulda võiks.

Tööd ei karda me, juhhei! - hakkame kõik homme pihta!

Jagan siia ka linki artiklile, mida notsu paaris kommentaariumis jagas, äkki keegi pole lugenud veel, kuigi tundub, et samad inimesed loevad ja kommenteerivad samu blogisid. Mind pani aga natuke imestama üks konkreetne lõik sellest artiklist, nimelt:

"Mulle ei meenu, et oleksin kohanud mõnd äriõiguse spetsialisti, kes ei arvaks, et tema töö on mõttetu. Sama kehtib enamiku eespool jutuks olnud uute tööde kohta. On tohutu hulk palgalisi spetsialiste, kes – kui satud nendega peol rääkima ja ütled, et teed midagi, mida võiks huvitavaks pidada (oled näiteks antropoloog) – tahavad iseenda tööst rääkimist vältida. Ja pärast paari jooki peavad nad pikki tiraade sellest, kui mõttetu ja tobe nende töö tegelikult on."

Mulle tundub, et kõik oleks üpriski talutav, kui see nõnda oleks. Mida mina olen kohanud, on aga hoopis vastupidine - inimesed püüavad kõigest hingest oma arutut sebimist põhjendada, õigustada, tähtsustada. Äkki meil on lihtsalt liiga vähe seda kapitalismikogemust? Taaskord see 1000 aastat orjaaega?

Kõik on nii tõsimeelsed, et mul hakkab kõhe. Mu sõbranna töötas loovagentuuris, kus pidi punktipealt 8 tundi kohal passima ja Facebook oli arvutis blokeeritud. Ma saan aru, et see on ilmselt erand, aga mu meelest kõnekas näide, kus isegi loovtööd võetakse äärmiselt tõsiselt. Ma kujutan ette, et ma lähen reklaamiagentuuri üsna suvalisel kellajal, suvalistes hilpudes ning hakkan siis koha peal lõõpima sellest, kuidas lambakarjale uut mõttetut toodet vahana pähe määrida. See oleks mu meelest normaalne, arusaadav ja lõbus. Miks peab toonitama, et ei-ei-ei, see on väga tähtis töö, olulised on meie missioon ja visioon, kõike teeme vastavalt tunnustatud teooriatele jne?! Ka Tähtsas Ministeeriumis pidi mul kohv ninast välja lendama, kui kolleeg teatas, kuidas ta tunneb, et saab siin "midagi ära teha" - tema töö oli istuda koosolekutel ja paika panna tööplaane ning arengukavu, mida mitte keegi kunagi ei vaadanud, sest nelja aasta pärast tuli uus juht ja alustas kõike otsast peale. Aga tööd tehti tõsiselt ja karmilt, ületunnid olid igapäevased - kui mina viiest koju lähen, kukub Eesti riik kokku! Ma algul arvasin, et see on hea nali, pärast enam nii kindel ei olnud, et üldse oli nali. Palka maksti selle töö eest nii palju, et mul oleks julgelt 90% sellest iga kuu üle jäänud. Olekski siis mõned aastad "tööd rüganud" ning seejärel jalad seinale tõstnud - sai kah seda riiki teenitud, aga kus sa sellega, siiamaani need õnnetud stressavad seal ületunde teha. Ilmselt minusugustega kukukski süsteem kokku, sellepärast.

Kas inimesed võtavad neid "mõttetuid" töid seepärast nii tõsiselt, et muidu on oht lahti lastud saada ja äkki siis peaks minema mõnele kehvalt tasustatud, aga päriselt vajalikule tööle? Et nad tegelikult teaavad, aga petavad end meeleheitlikult? Mis juhtuks, kui me tunnistaksime, et ongi mõttetu jura, aga no vähemalt soe kontor ja makstakse heldelt? Eelmainit artikli põhjal ei muutuks sellest ju midagi. Pole lihtsalt viisakas niimoodi? Lugupidamatu? Lugupidamatu nende suhtes, kes päristööd teevad, kehvades tingimustes ja niru palga eest? Silmakirjalik ei ole natuke või?

Viimasel ajal on ilmunud päris mitmeid raamatuid nõukaaegsest tööelust - kuidas meediatöötajad poolest päevast kohale ilmusid, pintsaku tooliseljale tõendiks jätsid ja seejärel puhvetisse kadusid. Kas me üritame end nüüd sellest kangesti distantseerida, et nüüd on oma riik ja selle nimel ikka teeme korralikult tööd, mitte ei vea seanahka võõra võimu eest? Ma kahtlustan, et niimoodi arvates me alahindame inimese laiska loomust.

Liigne tõsidus ja soov tõsiselt võetud saada on mulle kuidagi väga võõras.

Ma ise muidu aitan oma töös robotit ehk siis arvutit. Võiks ka olla inimesest sõltumatu töö, aga paraku mulle tundub, et kui kvaliteedis just jõhkraid allaandmisi ei tehta, siis inimfaktorist sõltuvate asjadega arvuti siiski hakkama ei saa. Mis me räägime arvutitest, isegi paljud inimesed ei saa, lollikindlaid lahendusi ei ole, sest lollid on uskumatult leidlikud. Võtame või näiteks valimissedelid, mida peaks üsna lihtne olema masinaga kokku lugeda. Alati on neid, kes suudavad numbreid loetamatult kirjutada, numbri jaoks mõeldud kasti teksti kirjutada jne ning kõik nad ei tee seda sugugi mitte ainult trotsist. Mõelge siis, kui palju võimalusi on erinevalt interpreteerida oluliselt keerukamaid blankette. Ok, Eesti on üks hirmus maa, kus nad kõike digitaliseerivad, aga mujal kasutatakse endiselt paberit mingitel meile tagurlikuna tunduvatel põhjustel.

Kui kujutlusvõime elamuse ära rikub

Märkasin täna üht huvitavat artiklit, mis seletab ilmingut, mis mulle silma on hakanud, aga millele ma siiani teistelt kinnitust ei ole saanud, nimelt - teiste tehtud toit tundub alati parem kui oma valmistatud. No ma olen ikka põhjuseks pidanud enda oskamatust, aga midagi on seal alati veel olnud, juba toidu valmistamise protsessi ajal tunnen ma üsna tugevalt, kuidas isu kaob ja väga nagu enam ei tahakski.  Ja ei, asi pole piimas hulpivates kärbestes ega kastmest paistvates kassikarvades kui keegi seda arvab...Ilmselt on see tunne inimestes erineva tugevusega esindatud ja näiteks hiljem, kui toit on juba valmis ja ma seda nö värskelt serveerituna näen, siis vastumeelsus enam ei avaldu. Aga muidu on ikka nii, et näh, siukest vaeva pidin sinuga nägema ja niikuinii ei vasta sa mu ootustele! Ma olen ju ette kujutanud, kuidas see asi maitsma peaks, mis üllatust ja ootust siin enam. Veel üks meelevaldne edasiarendus artikli teooriast - väiksema kujutlusvõimega inimesed suudavad omatehtud toitu rohkem armastada?!

Joonistamisega ja muidu isetegemisega on mul üsna sarnane suhe - asi mu vaimusilmas on niivõrd imeline, et tegelikkus ei küündi selleni iial - milleks siis üldse kogu see vaev? Kirjutamisega on muuseas teine lugu, ma enamasti ei näe tulemust ette, hakkan otsast peale ja vaatan, kuhu see mind viib. Ma vihkasin kooliajal mingeid nõmedaid kirjandikirjutamise "abivahendeid", mandalaid ja muid värke, kuhu pidid oma plaanitava loo eskiisi kõigepealt valmis kavandama - tegelased, võtmesündmused jne. Kes siis niimoodi kirjutada saab? Ma kardan, et paljudes loovkirjutamise õpitubades tegeldakse sellega ja no kui miski loovuse kraanid kinni pigistab, siis need on sellised asjad. Kui ikka ei tule, siis ei tule, mu meelest. Mingid kavandid jms võivad küll sundida inimest asjaga tegelema, aga mu meelest sunnitud asi pole väga tegemist väärt. Jaa, ma ei sallinud väga ka ülikoolis igasugu tööde kavandeid, proovikaitsmisi jms, õnneks meil nõuti neid vaid formaalselt, kuid oli ka teaduskondi, kus sellise saastaga end tõepoolest eksitama ja pidurdama pidid. Mu mõlema lõputöö järeldused olid mulle endale üllatuseks, ma tõesti ei teinud nii, et kõigepealt meil on hüpotees ja siis hakkame seda tõestama, niimoodi saab kõik ära tõestatud, pakun.

Järelikult peaks süüa samamoodi tegema - hakkama otsast peale ja vaatama, kuhu välja jõuab? No see meenutab mulle ühte lapsepõlvemängu "Sea piim" (nimi tuli mingitelt kommidelt nimega Big Milk, aga me ei olnud veel inglise keeles eriti kodus...), kus oli eesmärgiks kallata ühte anumasse kokku erinevaid vedelikke ja vaadata, mis välja tuleb. Tulemus enamasti haises kohutavalt. Meenub näiteks üks jälk kombo sinepist ja naabriplika suure venna deodorandist...Teooriat kinnitab muuseas see, et mulle meeldib täitsa teha püreesuppe ja salateid, nende puhul niiväga tulemust ette teada ei ole ja samuti saab sujuvalt mingeid osiseid teistega asendada. Häda on selles, et mõned meist siin püreesuppe ja salateid toiduks ei pea...Nii kui aga kerkib silme ette ideaalselt läbiküpsenud liha, kaunistet kook või kasvõi mõni argitoit, millel siiski kindel vorm ja maitse - ei tea, kas ongi enam seda isukest. Aga isegi püreesuppide ja salatite puhul eelistaks ma iga kell varianti, et need on keegi teine teinud. Keegi oskaja siis muidugi, mitte mõni selline ettevõte, kus millegipärast arvatakse, et osatakse süüa teha, aga tegelikkus seda ei kinnita. Aga see on juba maitseasi ning ma nimesid ei hakka nimetama.

Nothing Else Matters

Osaliselt autoteemal jätkates, nädalavahetusel toimus Motoshow, ma ise ei käinud, aga L. läks koos sõbra ja mõningate lastega. Ütleme nii, et võrdõiguslikkuse valdkonnas on isegi positiivseid arenguid, ilma kobisemata müüdi perepilet. Ehk oleks varemgi müüdud, aga mehed poleks taibanud küsida? "Meie esindame uutmoodi peremudelit!" olid suisa öelnud. Vilksamisi märkasin, et mingid tädid olla protestinud ühe pildi üle perekonnaõpetuse õpikus, kus olla kaks naist ja laps peal olnud. Nägin eelmainit artiklit seetõttu, et tuttav kommenteeris seda FB-s, polevat tegu millegi uuega, juba 15 aastat tagasi olla selline pilt perekonnaõpetuse õpikus olnud. Ma ise ei mäleta, aga eks see propaganda liibubki varjatult ligi, ega muidu noorte hulgas nõnda palju toleraste poleks! Ilmselt toona ei olnud veel moodne "traditsioonilist" perekonda kaitsta ja keegi ei pidanud seda pilti siis millekski eriliseks.

Aga autode juurde tagasi. Avastasin, et mul on väiksest peale üks unistus olnud, mille ma nüüd sujuvalt Minile edasi olen pärandanud, nimelt matkaauto. Minil on isegi margid ja mudelinumbrid teada, millist vaja oleks. Muidugi maksavad need autod ühe korraliku korteri hinna ja eks ta ole praegusel ajal täiesti ebapraktiline ka. Aga nii äge on! Miks ebapraktiline? No ta seisaks kuskil kolmveerand aastat ju lihtsalt. Meil pole garaaži ka. Siis ma avastasin veel sellegi, et matkaauto puhul oleks mul ju veel üks köök, kraanikauss ja wc, mida koristada! Oo õudu! Äkki mees kasiks? Naiste autod ju olla nagu peldikud, sest nende jaoks on see transpordivahend, mehed lakuvad oma autosid seest ja väljast. Täiesti paikapidamatu stereotüüp muidugi. Igatahes matkaauto on selline edasilükatav unistus.

Täiesti teemaväline, veidi ehk stereotüüpidega seonduv, leidsin netist selle pildi ja naersin korralikult, no täitsa mina:

Ainult ma pole mees ja see ei puuduta ainult date'e vaid ka tavalisi sõpru. Istusime suvel ühe sõbraga pool ööd üleval ja vahutasime põlevilsilmi: "A sa seda lugu ka tead, eks!?"
"Jaaaa, nagu täiega hea!"
"No ma räägin, oot, oot, ma kohe otsin selle üles, aa ja vot see ka veel!"
"Oot-oot, ma lasen sulle seda!!"
Äkki see oligi üks möödunud suve rahuldustpakkuvamaid hetki? Ikka inimesed, ikka ekstravert vist. A õiged inimesed peavad olema.

Mitu inimest sinu FB sõbralistist Metallicat vaatama plaanib minna? Mul mingi üle 20-ne. Palju neid, kes muidu 2Quick Starti ja Patust Poolt kaemas käivad. Krt, on see mõni laulupidu või? Mingi massi-rahvaüritus? On, muidugi on. Ma võin endale õlale patsutada ja öelda, et lähen hoopis Ghosti kaema. Kui ettenägelik ma siin neist kirjutamisega olin! Mitu lugu sa Ghostilt tead? Mitu lugu sa viimase aasta jooksul Metallicalt kuulanud oled? Mina olen viimase aasta jooksul kuulanud 57 korda Ghosti ja 138 korda Metallicat. Snoob selline. "Vaata galeriist, kes külastasid Metallica kontserti Tartus!"; "Lähme ka, kõik ju lähevad!"

Siis veel selline kiuslik mõte mugavustsoonist väljumisest. Mõeldakse ju selle all ikka mingite uute väljakutsete vastuvõtmist, kuhugi pürgimist jne. Aga vot kui väljun mugavustsoonist ja lähen näiteks hoopis miinimumpalga eest 12-tunniseid vahetusi tegema (küll leidub selliseidki kohti)? Kas ma siis karastun kui teras? Saab minust parem inimene? Ma arvan, et need mugavustsoonist väljuda tahtjad-utsitajad mõtlevad siiski üsna piiratud raamides. Enamasti. No on muidugi neid ka, kes lähevad alasti džunglisse ellu jääma (L. vaatab mingit säärast saadet nimelt), aga enamasti neil eriti lõbus seal pole ja suur osa annab ka alla.

Ahjaa, mõtlesin, et panen blogisse kirja ka kuupäeva, mil kaetakse asfaldiga teelõik, millele ma hiljuti ohverdasin ühe oma plätu ja väärikuse. Täna, nimelt täna see juhtus. Käpuli käisin 21. septembril, täna on 5. oktoober, enne minu fopaad oli see koht ikka üsna mitu nädalat samas seisus. Kuu aega enam-vähem siis. Ma ei tea, on see halb või hea, pigem ikka halb vist, kui võtta mitmed kingad seal ilmselt kahjustada said. See oli nii statistika mõttes siis.

Autondusest

Aktuaalne teema niisiis. Mul teatavasti lube pole, ma isegi ei leia, kas ma olen siin sellest saagast pikemalt ka kirjutanud, aga hetkel ei viitsi. Eks mulle on ikka hiljem ka tihti meelde tuletatud, et no tee ikka ära, mis see siis on, aga ma selgelt ei kavatsegi ses osas midagi ette võtta va kui midagi tõesti ekstreemset juhtuma peaks. No näiteks kui ma peaks mingis meeltesegaduses maale kolima.

Õudne mõelda, aga ma kunagi arvasin, et kõik "korralikud" inimesed kolivad suurest peast oma majja kusagil põllu peal, võtavad kuldse retriiveri ja veedavad oma nädalavahetused ehituspoodides lilleistikuid valides. Ma ei tea, miks ma arvasin, et minust kuidagi, sõrmenipsuga säärane inimene saama peaks. Mina, kes ma alati kadestasin oma korterites elavaid sõbrannasid, sest neil ei olnud seda "nõmedat aeda", millega tegelema pidi ega ka nõmedalt palju tube, mida koristada tuli. Me isegi käisime linnast väljas mingeid paarismaju vaatamas, aga õnneks selgus, et sealne arendaja läheb kohe pankrotti ja mingitest kommunikatsioonidest, valgustusest ja teedest võib seal ilmselt unistama jäädagi. Ma ei tea, mida ma seal teinud oleks. Vaadanud koos imikuga aknast mööduvaid autosid? Sellises kohas elamiseks on ilmtingimata autot vaja. Õnneks tuli mõistus koju ja elame kesklinna ääres, korteris. Aed on, aga selle korrashoiu on hõivanud majanaabritest pensionärid, õnneks.

Auto on ka, aga seda me kasutame ainult nädalavahetusiti pikemateks käikudeks või kui poest rohkem kraami vaja. Olen mõnikord sattunud neisse ummikutesse, mis õhtusel ajal linnast välja lähevad (ja ilmselt hommikuti sisse ka tulevad) - jube! Ma saan aru, et mõni rahulikum inimene ehk kasutab seda aega mediteerimiseks vms (enamasti kasutatakse küll ninanokkimiseks) aga no mina olen see roadrager ja ega L. parem pole. Tema on see "süstin sellest ja sellest mööda, krdi mökutajad, tõmban sinna ka vahele, jess, kaks sekundit kiirem, krt, selle vilkuvaga veel jõuab". Kohale jõudes on närv must ja selg higine.

Ma päriselt imestasin kui Lõunakeskuses avati see Apollo kino - no kes seal pärapõrgus ometi käima hakkab? Autoga kinno - kes seda enne näinud!? Tuleb välja muidugi, et hoopis mina olen see imelik, rahvas käib küll, olevat hea ligi pääseda ja parkimiskohti jagub. Täiesti võõras mõtlemine minu jaoks. Autoinimene mõtleb sihtkohtadest teistmoodi. Ma kasutan neid kohti, mis kõndimistrajektooril kodu-töö ette jäävad, nemad kasutavad neid, kus parkida saab. Parkida muidugi enamasti ei saa.

Tegelikult ma väga ei saa aru neist, kes Tartus elades kesklinna autoga tööle käivad. Aga võib-olla nemad ei käigi, äkki on see valglinnastumine juba nii suur, et kesklinna täidavadki linnaümbruse ja lähivaldade elanike autod? Parkimiskohti ei jagu, nüüd tahetakse teha raekoja platsi kõrvale korrusmaja tüüpi parkla, mu meelest oleks see jõle. Parkla vanalinnas! Hetkel pargitakse, kuhu saab. PRIA kolimine Karlova külje alla tähendas näiteks seda, et kõik parklad ja hoovid on täis PRIA töötajate autosid, vahepeal mõned agressiivsemad karlovalased loopisid neid värviga ja rebisid peegleid küljest....Tasulist parkimisala muudkui laiendatakse. Minu jaoks halb lahendus on ka riigiasutuste põldudele kolimine - autoinimeste jaoks mõistlik lahendus, mahub parkima. No näiteks nn passilaud on kaugel, sinna peab spetsiaalselt autoga sõitma, pool päeva kulub (sest paistab, et kõik sertifikaate mitte uuendanud inimesed leidsid nüüd, et ikka oleks pidanud ja netis registreerides sai septembris aja panna novembriks).

Tallinn. Seal mul juhtus ka vedama, sain tööle bussiga paar peatust sõites, enamikul nõnda ei vea. Suurem osa mu kolleege tulid kuskilt valdadest, sättisid ennast võimalikult vara tulema, muidu jäid ummikusse kinni. Üks mu tuttav elas Lasnakal ja töötas Õismäel, ärkas pool kuus, et ühistranspordiga kohale jõuda, üle aasta ta sellel töökohal vastu ei pidanud. Muidu Tallinna ühistransport oli ok, võrreldes Tartu omaga. Kui siin bussist maha jääd, ootad mõnikord 45 minutit, pealinnas üle 10-ne üldiselt mitte. Tartus ma pole ausalt öeldes ühistransporti enam aastaid kasutanud ka, jalgsi saab kiiremini, sest meil ju ühistranspordile eraldi radasid pole ja Riia mäel ummikus istud koos autodega.

Mu emal ka lube ei ole, vanaemal see-eest olid. Tema sõidueksamiks oli sõit Raekoja platsilt turuhoone juurde...Vanaema siis enam ei sõitnud, kui väimees majja tuli, kuigi ta leidis alati, et "sõita ta ju võib, aga tegelikult sõita ta ei oska!" Ilmselt pidas ta isa roolis ebakindlamaks kui ise oli. Isaga olen ühe korra avariis olnud, vene ajal sõitis Kohtla-Järvel liinibussile tagant sisse. Ega seal suurt liiklust toona ei saanud olla, ma ei tea, mis värk oli. Nüüd sõidab isa ilmselt kõvasti rohkem kui keskmine autojuht - iga nädal Narva ja Tallinn, kord kuus Vilnius jne. Ja sõita temale meeldib, eriti öösiti. Ilmselt on see tema jaoks selline aeg iseenda jaoks nagu mul tööl - kuulab muusikat ja mõtleb oma mõtteid. Maanteel saab seda teha, linnas on auto mu meelest pigem nuhtlus.

Jaa, muidugi ma olen silmakirjalik, sest meil ju siiski on auto! Ilma autota oleks ka paha, muidugi. Linnast välja ei saaks. Ma lihtsalt ei kujuta ette lastega bussis-rongis reisimist, ilmselt kättevõtmise asi lihtsalt, aga neid asju, mida kätte tuleks võtta, oleks lihtsalt väga palju! Sõna otseses mõttes siis. Põhiline on see, et bussid-rongid kõikidesse kohtadesse ei käi. Näiteks meie suvilasse muul ajal kui suvel ei saa kuidagi muidu kui häälega. Asjade tassimine käe otsas pole ka kõige toredam. Mäletan, kuidas me Tallinnasse kolides ostsime mingis meeltesegaduses (ah, ostame kõik kohe ühest kohast ära!) Sikupillist ämbri ja mopi (muuhulgas) ning siis nendega trammi ja bussiga Pelgulinna kolistasime...

Käpard

Noh, mille piinlikuga te täna hakkama olete saanud? Mina näiteks käisin just ülekäigurajal käpuli, uhke džiibi ja bussitäie rahva ees. Selles kõiges on süüdi Tartu Linnavalitsus. Ma saan aru, et pealinnas on üsna sama olukord teedega, seega olge hoiatatud.

Igatahes läksin mina lühikese seeliku lehvides ja ilusat ilma imetledes (kamoon, 21. september ja + 23 sooja!) oma toiduportsjoni järele. Eile õhtul muuseas just mõtlesin sellele, kuidas kusagil oli kirjas, et varbavaheplätud on garanteeritud moefopaa. No vabandust, aga kõik suvekingad on lihtsalt mu jalgade surm, üle viie aasta õnnestub mõnikord leida paar selliseid, mis jalgu puruks ei hõõru, viimasel paaril aastal pole see õnnestunud. Niisiis, mu teele jääb selline tore lahtise killustikuga teelõiguke, mida võib-olla kunagi ka asfalteerima plaanitakse hakata, aga keegi väga ei kiirusta sellega. Ilmselt oleks kontsadega selle läbimine veel suurem risk. Kohe peale killustikku algab vöötrada, õnnelikul kombel olid autod selle ees isegi seisma jäänud, hakkan mina siis teele astuma ja ja ja jalg jääb kuhugi kinni ning üle aastate tekib tuttav tunne - nüüd ma siis kukun maha! Õnneks põlvi katki ei tõmmanud, käed said ainult põrutada. Üritasin siis oma väärikuse riismeid üles korjates ja kramplikult autode poole mitte vaadates oma teekonda jätkata, aga taas tekkis takistus - king plätu ei tulnud millegipärast kaasa. Kiire vaatlus tuvastas, et purunenud oli varvastevaheline rihm. Kooberdasin väärikust unustades kuidagimoodi üle tee, kiskusin seal plätud jalast, ootasin kuni autod uuesti seisma jäid ja tippisin paljajalu sama teed kontorisse tagasi. Killustiku peal on paljajalu vastik. Kontori rõdu peal olid mutid rinnuli, sai showd. Ega jah, ses osas võib mulle ikka loota. Võib-olla nägid nad tagantpoolt tagumikku ka, ei tea kindel olla, seeliku äärest kinni ei taibanud haarata...Jube lugu. Mehed kontoris üldse ei imestanud, kui neile oma üleelamistest pajatasin, nähtavasti loomulik minusuguse hädapätaka puhul...

Einoh, tagantjärele on naljakas, aga tegelikult oleks ma võinud ju surma ka saada! Juhul kui mõni autojuht oleks otsustanud mu nina alt ikka läbi lipsata (mida nad sageli teevad) ja ma sel hetkel teele oleks kukkunud.

Samal ülekäigurajal sõideti mõni aasta tagasi üks tädike surnuks. Õudne oli see, et me veel möödaminnes nägime, et avarii oli toimunud ning ohvrit talutati kiirabiautosse, pärast lehest lugesime, et naine suri. Äkki kui ei oleks niimoodi talutatud? Äkki oli sisemine vigastus?

Hea, et mul töö juures teised plätud on, ei pea paljajalu koju minema.

Lapsevanemarõõmud

Niih, kohe kui sa lähed lastevanemate koosolekule, on sul midagi, mille kohta ennast välja elada. Ma käisin eile kolmel lastevanemate koosolekul, juhtus selline "tore" päev olema.

Esiteks - uus andmekaitseseadus. Me ei tee enam lastest pilte, isegi kui lapsevanema luba on olemas, me ei saa garanteerida, et mõni lapsevanem seda edasi ei jaga, pildil võib ju olla ka teisi lapsi. Huvitav, mis ametlikest klassi/rühmapiltidest saab, hakatakse nii tegema, et näed ainult enda lapse nägu, ülejäänud on musta kastiga kaetud? Sest seda pilti ju saab ka edasi jagada. Facebookis ju sageli jagatakse vanu klassipilte ja tõesti, on üksikuid huumorimeeleta inimesi, kes leiavad, et nende lapsepõlv oli nii kohutav, et sellest jäädvustusi olla ei tohiks. Teate ju seda pilti noorest pungihuvilisest Keit Pentusest, ma küll ei tea, kuidas tema selle foto levimisele reageerinud on, aga mõne jaoks oleks see vist tõeline oma näo kaotus ja blamaaž...Kahjuks me ei saa kõike reguleerida ja ära keelata selliste inimeste huvides. Küsi palju allkirju tahad, keela ja kustuta, kuskilt imbuvad sellised asjad ikka välja, sa ei saa elada täies kindluses, et nüüd lõpuks on saavutatud see, et sinu minevik on korralikult kalevi all ja keegi selles surkida ei saa. Aga selle soovi pärast peab kannatama enamik, kes lihtsalt oma lapse minevikust mälestusi sooviksid (ja äkki mõnest ta lasteaia/kooli sõbrast ka seal juures).

Teiseks - univormilembus. Ma saan aru, et teatud ametites peab olema vorm, et oleks aru saada - tegemist on selle ameti esindajaga - politseinik, sõjaväelane, meditsiinitöötaja. Ma mõistan, et sageli on poodides vajalik eristada personal klientidest, muidu võiks keegi suvaline leti taha istuda ja abi ei oskaks ka kelleltki küsida, aga ma ise ei tahaks sellises ametis töötada. Piirav kuidagi. Pealegi ainus kena univormi osa, mida ma kunagi näinud olen, oli see nõukaaegne suurte tüdrukute sini-puna-ruuduline seelik, mida ma endale iial ei saanud, sest minu sellesse suurusesse jõudmiseks oli vormiaeg möödas. Mul olid sinised viigipüksid ja sinine vest - täielik õuduste tipp. Ema kartis ilmselt põiepõletikku ja eks selle pihikuga oli pusimist ka...Igatahes tundub, et univorm teeb jõulist comebacki - pakun, et prestiižsete eliit- ja erakoolide eeskujul.

Millega selle vajalikkust siis põhjendatakse? Tekitab oma kooli tunde, ühtekuuluvustunde, kambavaimu jms. Hmmm...on see alati ikka positiivne? Äkki KKK valged kapuutsid tekitasid ka? Nali naljaks, aga meie-tunde vastandväärtuseks on alati ka see teiste-tunde tekkimine. Me oleme sellised, aga teie sellised. Pea kõigis düstoopiates on inimgruppidel univormid või mingid tunnusmärgid, mille alusel oma ära tunda ja teistest eristada. Mu meelest on see selline küsitava väärtusega pluss.
Kaob ära eristamine riietuse alusel - sellel on kallid riided, sellel odavad. Mu meelest on see pigem koduse kasvatuse teema, mitte riietes kinni. Ilmselgelt räägitakse sel juhul kodus, et näe, on olemas korralikud, kvaliteetsed poed, kust asju osta, neil on firmalogod peal ja siis on saast, kaltspoed, kust ostavad vaesed, lollid, hoolimatud inimesed.
Kaob ära see, et osa lapsi käib koolis ebasobivalt riides. Mis see sinu asi on, kuidas keegi riides käib? Puhtus on eraldi teema, aga see, et kellelgi on seljas normist eristuvad hilbud, ei peaks küll tema õppeedukust mõjutama. Muidu mõõdame jälle joonlauaga seelikuid nagu kunagi oli. Ah et tulevasel töökohal läheb raskeks, kui inimene ei oska "viisakalt" riides käia? Kõik inimesed tõepoolest ei tahagi seesuguste normidega ametites töötada, tänapäeval on hulgim ettevõtteid, kus sinu välimusest mingit numbrit ei tehta.
Naljakas on see, et Mini leidis kohe sellest teemast kuuldes, et öäkk. Mõni jälle räägib, kuidas lapsed on vaimustuses sellest, et saavad kõik ühtemoodi välja näha?! Äkki see on individuaalne teema, ongi olemas inimesed, kes tahavad massi sulanduda ja teised, kes soovivad eristuda?! Mina näiteks ei näe vormil mingeid positiivseid omadusi - peale selle, et saab visuaalselt erinevaid mustreid moodustada (eestlaste laulu-tantsupeo hullus?). Saab mustaks, pese kohe ära, ei saa võtta suvalist riideeset kapist asenduseks jms praktiline jama sinna juurde.

Kolmandaks - müstilised probleemid. Koolilastel on päeva lõpus nälg, sest söögivahetund on liiga vara (tegelikult selgus, et paljudel on nälja põhjuseks siiski see, et lõunat ei sööda kui see ei meeldi). Leidub aga selliseid klassikaaslasi, kellel on probleemi leevenduseks pool kotti komme ja krõpse täis. Nende laste vanematel tekkis aga probleem - teised lapsed, kurivaimud, manguvad seda head-paremat nende võsukeste käest! Õpetaja soovitas snäkid võileivaga asendada, mille peale üks lapsevanem ahastas; "Aga minu laps absoluutselt ei söö võileibu!" Eee...öööö... kelle mure see peaks olema? Ma arvan, et me kõik mugiks hea meelega ainult kooke, komme, krõpse, õlut, aga meile on kuidagi suudetud selgeks teha, et see pole väga mõistlik ja me suudame leppida ka kartuli-kastmega. Sama lapsevanem ahastas ka jõulude ajal kui plaaniti klassi kingitust heategevuse vormis, et tema laps tahab küll korralikku pakki saada. No tõesti probleem ju kui laps tahab, vanema kohus on ju kõik need soovid täita, mitte näiteks lapsele mõningaid maailma asju seletada...

Muud hullu ei olnudki, väga igavad koosolekud olid, ei tahetud kuhugi hoolekogusse värvata ega midagi.

Alvydas Šlepikas. Minu nimi on Marytė.

Masendavat lugemist päikselisse päeva, hoiatan kohe ette.
See ei ole raamatuarvustus. Mu meelest ei anna seda raamatut ei hinnata ega arvustada, veel vähem kellelegi soovitada. Sa ei soovita ju kellelgi teisel midagi jõletut kaema minna? Asi ei ole raamatus, asi on teemas ja selles, et tegemist on tõestisündinud looga. Keegi kommenteeris, et tegelikkus oli veel hullem. Mismoodi sai olla veel hullem?

Kui ma olin väike ja targutasin stiilis "kõige õudsemad asjad maailmas on ämblikud!", vastas ema mulle enamasti, et ei, kõige õudsem asi maailmas on sõda. Ta ütles seda tõsise näoga ning keeldus igasugustest täpsustavatest kommentaaridest. Aga ma tahtsin teada, tahtsin detaile, tahtsin oma nina kõige selle õõva sisse pista nii, nagu ma kartsin ämblikke, aga ometi piilusin neid nurga tagant. Siis ma avastasin raamatud, mõne kohta oli ema öelnud, et neid ma lugema ei peaks, need on liiga koledad. Ja ma sain üldjoontes teada, mida ema nende sõjaõuduste all mõtles. Alustades sõduritest ja lõpetades tsiviilelanikkonna kannatustega. "Blokaad" jäi lugemata, sest seda meil kodus ei olnud ja neid oli ikka mitu paksu köidet. Esmane uudishimu vahetus üsna ruttu laiema infovajadusega - kuidas see kõik võimalik oli, kuidas need inimesed, kes olid nagu meie, seda teha ja taluda suutsid ning mis kõige tähtsam - kuidas käituda, kui see kõik korduma peaks.

Miks ei peaks korduma? "Sest ajalehed ütlevad sõjale raudse ei" nagu laulab Villu Tamme? Inimesed on ühed õnnetud olendid - me unustame kohutavalt ruttu, me usume naiivselt helgesse tulevikku ning meil on uskumatu elutahe. Teate seda muinaslugu naisest, kes tahab väga last, aga ei saa ja läheb lõpuks nõia juurde, kes ütleb talle, et saan su soovi täita, aga see on konksuga lahendus - nimelt on 50% võimalus, et sinu lapsest saab rikas, edukas, armastatud inimene, kelle kogu elu möödub õnnetähe all, kuid samas on sama suur võimalus, et seda last ootavad elus vaid kohutavad kannatused ja ei mingit lootust. Naine otsustab oma soovist laps saada loobuda. Päriselt inimesed nii ei tee, enamik meist usub helgesse tulevikku, selle mõtte, et äkki meie lastega nii hästi ei lähe, matame me kusagile sügavale ega piilugi sinna. Iga ratsionaalselt mõtlev inimene peaks laste saamisest loobuma. Kui on väikseimgi võimalus, et su lapsel läheb nii nagu lastel raamatus "Minu nimi on Marytė", tuleks laps saamata jätta. Kes saab aga öelda, et seda võimalust ei ole?

Mida tähendab elutahe? See on ju positiivne asi? Tegelikult on see kahe otsaga asi. Raamatu sündmused näitavad selgelt, et elutahe hõlmab üldiselt vaid inimest ennast ja heal juhul ta veresugulasi - enamik võõraid ei riski selle nimel kellegi teise lapse päästmise, isegi aitamisega. Mis sest, et ta on laps. Jah, on erandeid, aga sõjatingimustes saab selline erandlikkus enamasti karistada.
Ainus mõistlik lahendus on surm. Sa võtad omad kaasa ja tapad ennast ära. Ometi leidub alati neid, kes kõigest hoolimata loodavad ja lootus hoiab neid elus. On see mõistlik? Selle inimese seisukohast võttes pigem mitte. Mõned haavad ei parane iial ja mõned mälestused ei tuhmu. Jah, meil on vähemalt inimesed, kes selle kohutava loo edasi on andnud, teistele hoiatuseks, aga ka raamatu autor tunnistas, et mitte keegi tegelikult ei mäleta, ei tea ega taha rääkida. Inimlik on see peatükk lukku panna, seda pole olnud, keegi ei taha sellest teada, see on liiga ebameeldiv. Milleks neid kannatusi välja kiskuda, kui me niikuinii mitte midagi ei õpi? Või tõesti keegi usub, et õpime?

Me teame, et kunagi kuulus Kaliningradi oblast Preisimaa koosseisu ja seal elasid sakslased, nüüd elavad seal venelased. Võtame selle teadmiseks ega hakka uurima, kuidas see vahetus seal tegelikult toimus ja mismoodi. Juhtus selliseid asju siis ja juhtub nüüdki, loodetavasti mitte meie lähikonnas. Rohkem ma ei taha teada.

Ma ei tea, miks mina tahan. Ei ole nagu adrenaliin, kuigi jah, raamatu lugesin ühe jutiga läbi. Adrenaliini pärast võiks ju õudukaid, krimkasid ja ulmet lugeda (mitte et need enamasti ei baseeruks päriselul, aga nad siiski on turvalisemad). Mini loeb alati suure õhinaga Imelist Ajalugu, seal suures osas ebameeldivad lood, ma pole pidanud vajalikuks teda keelata, äkki on realistlik pilk inimloomusele siiski kuidagi kasulik? (Et teada, millal on mõistlikum eluga lõpparve teha - see vist isegi ei ole must huumor siinkohal, see ongi minu arvamus...). Olen hedonist, elu peaks olema meeldiv, mitte iga hinna eest oma geenide edasiandmine.

Sõstrasilm

Hommikul ärgates vaatas mulle peeglist vastu üks väga tuttav nägu. Jah, muidugi, oma paistes süsimustade silmalaugudega nägin ma välja täpselt nagu Cardinal Copia ansamblist Ghost:

Kirjutasin ma sellest bändist pikemalt siin. Hiljuti nägin muide üht väga ägedat videot, kus ühed andekad mehed teevad töötlusi mitmetest tuntud lugudest ja seda just nimelt Ghost-i stiilis. See on päriselt ka vinge, lingin video siia ja soovitan vaadata. Samas paneb muidugi veidi muigama ka, et no nii lihtne siis ongi või? Head jäljendajad on mulle alati meeldinud. Sellel jäljendajal tüübil, Anthony Vincentil on muide oma Youtube kanal ka, kus ta igasuguseid lugusid kõikvõimalikest žanritest järele teeb, nimi on "Ten Second Songs", ta paistab päris tuntud olevat, mina muidugi ei olnud kuulnud varem.

Silmade juurde tagasi tulles, avastasin, et olen kordustätoveerimise aja (mh, mis te mõtlesite, et 2,5 tunnist piisas või?) pannud täpselt päevaks enne L.-i suurt juubelit. Ilmselt oli mingi segadus, omast arust panin muu aja, aga kinnitus tuli just selleks kuupäevaks. Huvitav, kas on väga imelik juubelil säärane koll välja näha? Ah, suva, mehed ei märka niikuinii midagi.

Saudi-Araabia teeb seda õigesti!?

Lugesin seda artiklit ja noh, ei saa mölisemata jätta, privileegipime nagu ma olen. Võiks muidugi lihtsalt käega lüüa ja öelda, et inimesed, käige normaalsetel festivalidel, seal teid ei ahistata, sest no tõesti, öelda, et see on üritustel nii valdav (artiklis kasutatakse sõna "harilikult"), ei saa.  Mul ikka täitsa on seda festivalidekogemust.

Ma ei ütle, et mainitud artiklis on kõik üdini vale ja halb, paljud põhimõtted on täiesti arusaadavad, nii mitmedki vastikud mustrid töötavad, aga no üldiselt lugedes jäi mulle küll selline väga-väga mürgine toon silma. Ja mitte ainult meeste kui selliste suunal, vaid üleüldse. No võtkem või see lõppjäreldus: "...naiste ruumikasutus muutub, kui mehi ei lasta sisse: kaob õpitud abitus, pihiku pingutamine ja tähelepanu kulgeb võrdselt kõigile ruumis olijatele ja naistele endale, mitte ei kitsene laserkiirena kohalviibivatele meestele, keda emotsionaalselt või söödavaga teenindama kukutaks." See, kui palju keegi oma "pihikut pingutab" ja kelle pärast, ei tohiks küll ühe feministi probleem olla. Tehku inimesed, mida tahavad. Päästame naised nende endi käest? Veel enam: "...(oli) tugevaks kontrastiks tüüpiliste muusikafestivalide telklaagrite alade poolmagamata ja loppis näolappidele. Statement oli linnafestival, mitte mudas müttamine, ent siiski viib tusailmete puudumine mõtted põhjustele nende elutute nägude taga. Kas festivalid juuakse enda jaoks talutavaks? On ahistamist turvalisem naljaks pöörata? Sunnitud intiimsust mäluauku peita?" Kõigepealt liiga pingul pihikud ja siis juba loppis näolapid - ei saa üldse ilma teiste välimust kritiseerimata? Kellegi näoilme ja joomisharjumuste järgi otsustada tema ahistamiskogemuse üle??? Eks me, muusikahuvilised, käime jah festivalidel masohhistlikust rõõmust, ja vastuse küsimusele "miks Lible joob", saab ainult tema varasemast ahistamiskogemusest....Olen ka üleolev, jaah.

Ah et mehed toetasid sellise festivaliformaadi elluviimist? Ilmselgelt toetaks seda ka Saudi-Araabia (ok, muid vähemusi välistades), kas ka sealse segregatsioonipoliitika (ja üldse kõigi selliste kogu maailmas) üks põhjendusi pole mitte "nii on naistele endile parem/turvalisem"? No näed, isegi Skandinaavia feministid tõestasid ära, et naistel ongi omakeskis parem. Naised ju tahavadki üheskoos naisteasju teha, eks?

Ma ei taha. Ma olen end alati segakollektiivides paremini tundnud. Naistest koosnevates seltskondades (ma mõtlen siis võõraid naisi, mitte endale lähedasi tuttavaid) on alati kirvena pea kohal oht, et hakatakse rääkima üldtunnustatud naisteteemadest ja üksteist siis selle alusel hindama - palju sa eile küpsetasid, mitu last sünnitanud oled, mitu  tundi päevas koristad jne. Ilmselt algklassidest pärit trauma - kui ikka kummikeksu ei oska, siis mängu ei saa. Uskuge mind, väikesed tüdrukud on grupist väljaarvamisel palju osavamad. Meeste hulgast aga ikka mõne leiad, kellega millestki rääkida.

Arvan, et see on üldse selliste võõraste ühesooliste seltskondade teema - ilmselt on meeste hulgas ka alati keegi, kes kangesti staar tahab olla ja oma ühekülgse, aga kõlava lobaga teiste peo ära rikub. Segaseltskondades sellised "staarid" tavaliselt taltuvad - nad üritavad vastassoole muljet avaldada ja jätavad oma sookaaslased rahule. Naistel on sama lugu, enamik ülitüütuid naisi on meeste seltskonnas vagurad kui lambukesed - nemad juba teavad, kuidas meestele meeldida. Oleks tore kui mõlema soo ülitüütud üksteist leiaksid ja normaalsed inimesed rahule jätaksid, sageli nii ka juhtub. Vastassugu on pingemaandamiseks vajalik. Iseasi, kas seda peab tegema labasel ja ahistaval moel. Ma arvan, et pigem labaselt käituvaid harida, kui mehed kollektiivselt mölakateks tembeldada ja taraga naistest eraldada.

Kuidas mulle silmad ette tehti

Eks igaühel peab mingi hullus olema, eks. Ma ei tea, kuidas teie täna oma päeva veetsite, aga mina näiteks lasin kaks ja pool tundi enda silmalauge nõelaga torkida. Ei, need ei ole Kapo uued võtted riigireeturite jaoks. Pakkuge, milline neist võiksin olla mina:

Ma hetkel valiksin number ühe, aga muidu number 3 on vist kõige imelisem....Aga kui tõsiselt rääkida, siis käisin lihtsalt lainerijoont tegemas püsimeigis. Neetud olgu see inimene, kes internetis teadustas, et ebameeldiv on küll, aga õnneks kestab ainult 15 minutit. Ma ei tea, mida talle selle 15 minutiga tehti muidugi.

Miks üldse inimene peaks endaga midagi sellist teha laskma? Alustades algusest, siis mina avastasin enda jaoks musta silmalaineri umbes 20 aastat tagasi ja võib julgelt öelda, et ilma selleta on möödunud mul vaid üksikuid päevi, viimasel ajal küll rohkem, sest millegipärast hakkas ühe silma kohalt lainer pidevalt laiali minema. Toodetakse kehvemaid lainereid tänapäeval või tõesti....gravitatsioon hakkab mõjuma? Ilmselt see viimane siiski, kuigi ausõna, mingeid rippuvaid silmalauge ma endal (veel) ei tähelda. Variandid oleks olnud siis kas käia ringi nagu pandakaru, loobuda lainerist või lasta lainer endale näkku tätoveerida. Normaalne inimene loobuks, eks? Hmm...sellega on nii, et kui oled asjaga nii harjunud kui mina, siis ilma lainerijooneta näen ma enda jaoks välja umbes selline nagu oleksin endal kulmud žiletiga nulli ajanud ja neid mitte musta pliiatsiga veel ette jõudnud joonistada (been there, done that...). Ma täiesti usun, et teised ei pruugi vahet mitte märgatagi. Loodan ainult, et vananemine mind nõnda ootamatult ei taba, et ühel päeval end enam peeglist ära ei tunne, äkki lasen siis veel näo ringlõikuse ka teha või midagi...Õnneks pole mul selleks raha ja valutundlikkus on ka selline nagu on. Tänagi küsis kosmeetik, et kui sa oleks teadnud, et säärane ikaldus, oleks ikka teinud või? Oleks küll, nii hull ka ei olnud.

Muidugi pakuti täna välja ka seda, et äkki teeks mul kulmud ka üle. Hakkasin blogist uurima, millal mul kulmud tehti ja loen 10 (!) aasta tagusest postitusest, et Püsimeik - üks neist teenustest, millega ise rahul olen, kuid ka seal on mitu aga. Mina lasin endale nö tätoveerida kulmud (muuseas võrreldes tätoveerimisega on püsimeik, üllatus-üllatus, kallim) ja kuna nende sümmeetriline joonistamine on igapäevaselt üsna suur nuhtlus, siis olen mugavuse koha pealt rahul. Püsimeik peaks üldjuhul peal püsima 3 aastat, kuid erandid sõltuvad kliendist nagu ka see, kui tume meik jääb. Kulmude puhul ehmatab algul väga tume värv, kuid tegelikult kulub see ruttu normaalseks, mille tõttu ka mul tehti järgmistel kordadel (jah, ühest protseduurist ei piisa, mul läks kirja 3, õnneks ei pea ülejäänute eest maksma) tumedama värviga kui eelmistel. Samas olen näinud ka püsimeigitud laukontuuri ja mina seda küll esmapilgul ei märganud...Valu koha pealt on tegemist suhteliselt valutu protseduuriga, vähemalt kulmude puhul. Silmalaud tunduvad mulle kuidagi jubedamatena :) (HAAA!!)

Kahtlustan, et see blogist leitu on kirjutatud esimese korra kohta, kunagi hiljem lasin veel teha, aga oma 6-7 aastat on mul kulmud püsinud küll. Ok, hallikad on nüüd, mitte mustad, aga mulle ei meeldi ka see uus "karvatehnika", millega eriti loomulik tulemus jäävat. Fui! Kui ma loomulik olla tahaks, ma ei meigiks ennast ju?! Seega lainerijoone lasin ka korralikult musta ja jämeda teha, mitte mingi "loomuliku ja hajutatu". Loen nüüd kaasaantud juhendist, et need püsimeigid, mis kestsid 5-7 a on minevik! Ei saa teha ilusat, loomulikku, heledat püsimeiki, mis kestaks 5 aastat.  Aga kes ütles, et peab olema loomulik ja hele?! On ikka inimestel imelikud soovid...Katsugu mul ainult 1-2 aastat vastu pidada!

Ära loe neid raamatuid - hangi endale päris elu!

Kuskilt hakkas silma kellegi kraaksatus selle kohta, et lugemine olla asendustegevus - nina raamatust välja ja hakka elama! Mu meelest on sellega nagu kõigi "hangi endale elu" soovitustega - soovitaja vaatab teisi enda silmadega ning peab oma motivatsiooni teistele ülekantavaks.

Mida peaks see soovitus elama hakkamiseks tähendama? Mida siis siiani tehtud pole? Mulle ei meenu näiteks ühtki inimest, kes veedaks kõik oma päevad raamatuid lugedes, ühiskonnast, tööst ja suhetest irdununa. Seevastu tean ma päris paljusid inimesi, kellel on panustamist nõudev töö, kena kodu, toredad lähedased, kes tegelevad veel paljude hobidega ning kõige selle kõrval loevad ka. No näiteks hakkas mulle Instagramis silma Lauri Räpp, kes alustas oma selle aasta sajanda raamatu (!) lugemist ja kes muuhulgas on reisiv ning kirjutav ärimees. Ma ei tunne teda, aga selle põhjal, mida ma Instagramis näen (jajah, vot sealt näed sa tõde, eks), ei tundu ta just mehena, kellele sobiks soovitada elu hankimist. Kui inimesel on tehtud tema töö, olemas rahuldustpakkuvad inimsuhted, turvaline keskkond ümberringi, miks ta ei võiks siis näiteks raamatut lugeda, oma vabast ajast?! Kas vaba aega ehk ei tohikski olla? On inimesi, kes väidavad, et neil seda ei olegi, mul on neist pigem kahju, mitte ma ei mõtle "oh, küll alles see oskab elada!" Peaks siis veel rohkem tööd rügama, niisama, inertsist kuhugi suure augu kaevama, mõnda parteisse astuma, sebima, siblima?

Ma eeldan, et need elu soovitajad seda päris silmas ei pea. Nad peavad silmas pigem seda, et kui neil oleks vaba aeg, siis nemad küll seda raamatu lugemisele ei raiskaks. Prioriteedid on erinevad, see on täiesti normaalne, ilmselt on normaalne ka see, et sinu prioriteete mitte eelistavad tegelased tunduvad sinu meelest millestki ennast puudu jätvat. No ausõna, ma ka ehmatan ära, kui vestluspartner leiab, et raamatuid lugeda on ajaraisk. Teine ehk ei saa aru, mis mõttes ma kiirendusvõistlustel ei käi - ma jään ju niimoodi kõigest heast ilma. Igaühel on üldiselt ju enda teenitud raha, mida ta enda soove silmas pidades kulutab, aga ikka jääb kõrva, et öeldakse: "Oleks mul niipalju raha, ma seda küll ei ostaks/reisile küll ei läheks jms". Enamasti mitte neutraalsel toonil siis, vaid just stiilis "on alles loll!" Sõbral läks suhe lörri, hiljem tunnistas, et ta oleks pidanud kohe taipama, kui inimene tuli tema tuppa ja ohkas: "Sul on nii palju plaate ostetud! Mõtle, kui palju raha sa ära raiskasid ja mida kõike selle eest osta oleksid võinud!" No mida sa teed sellisega, eks.

Tundub, et pigem saavad sellise kriitika osaliseks nö vaiksete, individuaalsete hobide harrastajad - hakka elama, ära istu nina raamatus, ära vahi arvutis, telekas - mine välja, kohtu inimestega, aja asju! Isegi see tuli kunagi ära, et miks ometi sõita tsikliga omaette, kui võiks mõne klubiga ühineda?! Selle peale tekkis spontaanselt Kosmikutest inspireeritud nimega pseudo-motoklubi "Vaid hirm meid hoiab koos" :) Blogimine on ka muidugi üks haige värk, millega tegelevad ainult need, kellel endal elu üldse ei ole, arutlevad Perekooli käod päev läbi. Mitte ei tule selle peale, et äkki mõnele lihtsalt meeldib, umbes samapalju, kui käole hommikul foorum lahti teha (foorumitest võib hullusti sõltuvusse jääda, seega ma ei parasta üldse, läbitud etapp, õnneks mitte see kõnealune koht). Äkki millegi meeldimine ei pea tähendama, et midagi kuskilt puudu oleks?

Appi, lõokesi diskrimineeritakse!

Inimesi jagatakse teatavasti vastavalt nende energilisusele kaheks: lõokesed, kes ärkavad meelsasti vara ja on tegusamad päeva esimeses pooles ning öökullid, kes aktiviseeruvad alles õhtul. Ilmselt see asi nii must-valge ei ole, ma ise olen pigem kassi tüüpi inimene - võin vabalt laiselda, millal tahan või kui lindude juurde jääda, siis peoleo - kui on põhjust ärkvel olla, siis ma ei pirtsuta. Kui aga ainult kahe vahel valida saaks, võtaks ma lõokese, sest kohe kindlasti ei kuulu ma nende hulka, kes regulaarselt keskööni üleval passiksid.

Vaatlused aga kinnitavad, et ma vist olen vähemuses oma kümnest magamaminekuga. Ja ma ei ärka väga vara, pool kaheksa olen sunnitud ärkama, sest Mikro peab hiljemalt pool üheksa lasteaias olema, muidu jääb hommikusöögist ilma. Ma võiks seda talle muidugi ise ka pakkuda, aga mul on menüüs umbes 2 erinevat putru, mida ma mikrolaineahju abiga teeks ja mulle tundub, et lasteaias on see kokandus ikka paremini arenenud, lisaks sööb ta nii kaua (ei ausõna, mitte selle tõttu, et mu söögid niiii õudsed oleks...), et me ei jõuaks tööle. Tööaeg on meil vist kirjas alates üheksast, me siis jõuame lihtsalt pool tunnikest varem, iseenesest väga normaalne, kaheksa tunduks mulle liiga vara.

Nii, nüüd silmakirjalikuks. Loe eelmise lõigu viimast lauset, eks. Saime Mini uue tunniplaani - kõigil päevadel nädalas kooli teiseks tunniks. No mida?! Miks me niimoodi aega raiskame? Esiteks, meie, lõokeste hommikuse nõrga unega on garanteeritud see, et Mini ei saaks ikkagi kauem magada kui poole kaheksani, sest meie hommikused toimetused äratavad ta üles. Ilmselt istub selle üleliigse tunni teleka ees, meie ei tea ju, lähme tööle, jube edukas ajakasutus küll. Teiseks, nüüd lõpevad tal tunnid mitmel päeval nädalas 14.45 - päris karm andmine võrreldes sellega, et veel üleeelmisel aastal saadi eranditult 12 koju. See omakorda tähendab aga olukorda, kus ta kas ei jõua või jõuab väga napilt huviringidesse, kusjuures alles eelmisel aastal toonitati, kuidas lapsed kaebavad huviringis tühja kõhtu, pole aega, et vahepeal süüa ning söögivahetund koolis on enne keskpäeva. Mini varem jõudis alati süüa, aga meil on hea asukoht ka, paarsada meetrit kooli ja sama palju ringidesse. Mida teevad need, kes kaugemal elavad? Ok, nad ei pea ehk enam kell kuus ärkama, et kaheksaks kooli jõuda, aga nokk kinni saba lahti olukord peaks see neilegi olema. Mis kell meil talviti pimedaks läkski?

Võib-olla on see kokkusattumus, et meil ringid nii vara algavad, ei olda arvestatud, et selles konkreetses koolis on nüüd tunnid kauem, tuleb tähelepanu juhtida jne. Jee, asjaajamine, mu "lemmik"valdkond - asjad võiks sujuda ilma selletagi. Kuidas inimesed tulevad toime selle logistika ja aegade sobitamisega kui neil on n+1 last ja igaühel mitu huviala? Sealjuures kooli tunniplaan avaldatakse ikka kõige viimasena. Lisaks ei kujuta ma ette, et mul endal selline tihe graafik oleks!

Mis see lahendus siis olla võiks? Minu mätta otsast vaadatuna võiks kompromissina kool alata 8.15 - 8.30. Et laps ei ajaks oma hommikuse sagimisega meid üles ja meie teda.

P.S. Ma ise käisin algklassides õhtuses vahetuses (täielik saatana leiutis nagu kirjutatakse nüüd, kui sama teema jälle õhus on) ega mäleta midagi erilist. Olid ilmselt mingid ringid, mis hakkasid päris hilja, sest mõnes ma ikka käisin, kodus passisin lõunani, aga selles erilist vahet ju polnud, praegu passivad algklassilapsed enamvähem sama aja üksi tundide lõppemise ja vanemate töölt tulemise vahel.

Kõik inimesed on ilusad ja head, aga noored on hukas

Ebameeldiva inimtüübi kirjeldus: sa kohtad teda elus esimest korda ja ta tuleb sinuga vennastuma  õestuma sõnadega: "Meie, naised ju oleme/teeme/mõtleme niimoodi!" Esiteks, te ei näi mulle olevat tuttav inimene. Ma ei ole teiega käinud koos karjas jne (Winny Puhh, Usinad külalised). Mulle tundub, et seesuguse käitumise taga on tegelikult ebakindlus, soov endale seltskonnas liitlane leida, kasvõi kohe esimese silmapaistva tunnuse järgi - kah emane! Aga kahjuks I press trigga, I don't press people button (Robyn, Cobrastyle). Selles inimeste nupu pressimises olen ma kohe väga kehv käsi kahjuks. Minu meelest seda annabki ainult pressida, mitte sujuvalt vajutada, sest kõik on siiski indiviidid. Ma ei ole müügimees, kelle jaoks "kõik on ühtemoodi äraräägitavad". Kõik võivad olla äraräägitavad, aga kindlasti mitte ühtemoodi. 

Ja kõigi nende "inimeste-inimeste" jutud sellest, kuidas oma tahtmise saamiseks tuleb suhteid hoida, jutuajamisi siluda, teiste emotsioone peegeldada, asjaga kaasa minna, siis läheb kõik hästi, sujuvalt, tuled elust läbi nagu nuga sulavõist. Ma ju võin seda teha, aga minu jaoks on see halva mängu juures hea näo tegemine, enda maha salgamine, valetamine - miks ma naeratan, kui sisimas tahaks (r)öökida?! Mõelda vaid, hoidsin konflikti ära, talitsesin ennast, olin hiiglama tubli ja aktsepteeritav, aga siis lähen koju ja tunnen ennast sama kehvasti, sest tegelikult oleks tahtnud kõik näkku paisata, saast jääb ikka sisse vinduma. Kõige mõistlikum on üldse sellistest olukordadest hoiduda, aga kui sõnnik ikka otse õuele tuuakse, siis pole mu meelest mõtet seda lilledega katma hakata, sest "nii on viisakas". On ju küllalt selliseid "hea sõna võidab võõra väe"-jutlustajaid, kes kogu elu seljataga teisi kritiseerivad, sest no näkku öelda ju ei saa, aga hirmsasti kripeldab see koorem ning lõpuks ongi kõik teised juba ette idioodid, sest vahet ju pole, suheldes tuleb niikuinii mask ees hoida. Sageli nad ongi suhtlemises osavad, nad meeldivad inimestele, sest on sellised sõbralikud ja armsad, ideaalsed müügimehed, nad ei märka su vigu, nad vajutavad ainult neid nuppe, mis sinus positiivseid emotsioone välja kutsuvad. Aga mul on ikka ja alati selliseid kohates karvane tunne, et nad teesklevad, lähevad lõpuks koju, viskavad maski maha ja kiruvad kõike ning kõiki. Nagu see tore kolleeg, kes su artikli alla vastikut isiklikku laadi laimu kirjutas, ilmselt oli teil mõlemal ebamugav, kui tõde välja tuli (selliseid juhtumeid on mitmeid olnud, mitte minul siis).

Üldse on ju palju lihtsam inimestest eemale hoida, kui neile kõigile pugeda?! 

No aga mõnikord teeb otseütlemine ka tuska. Näiteks ortodontia puhul. Eks selle vajadust saab mitmetmoodi esitada, mind ähvardati muuseas ka sellega, et alumised hambad viilivad ülemised läbi ja need murduvad lõpuks ära, aga enamjaolt keskendutakse siiski esteetikale. Tahad ilusaks saada või mitte!? Kas see motiveerib puberteeti, kes niigi ennast halvasti tunneb? Mul tekkis küll pigem trots - ega junni ikka läikima ei löö ju, piinake mind palju tahate! Tagantjärele jah, ilmselt sai etem küll, kuid teisalt mõtlen praegu, et ometi ei olnud ma väärt selle arstitädi tähelepanekut, et oi, sinu tunnen ma bussis alati selle alalõua järgi ära! Ega ma nüüd nii pentsik ikka ka välja ei paistnud, tõesõna. Ennast tõepoolest kauniks pidavatel inimestel seda dilemmat ilmselt ei teki - milles küsimus, ikka kaunis kaunimaks, kuidas muidu! Teisalt, palju neid sisimas vankumatult enesekindlaid teismeliste hulgas ikka on. Mu tähelepanekute kohaselt endas kahtlemine ka kasvatab inimest, muudab kuidagi meeldivamaks ja empaatilisemaks kui seda on sünnist saati prints(ess)id. 

Aktuaalsetest teemadest niipalju, et see noorema põlvkonna kallal kaagutamine hakkab juba tüütuks muutuma - lollid, lumehelbekesed jne. Kas need ütlejad seda ka tajuvad, et neil oli selle põlvkonna üleskasvatamisel oma osa? Vaadaku peeglisse! Vana probleem, et kui lapsed ei ole täpselt sellised nagu me eeldasime, siis ju nad on valesti ja selles on keegi kuskil süüdi, keegi teine. See kõiki ühe homogeense massina nägemise teema ka muidugi.

Soccermum?!

Mingi osa inimesi leiab, et peale laste saamist tulekski oma eraelu ära unustada, ma paraku selline ei ole. Soccermum´idest lugesin ma ühest Minu-sarja raamatust, ei mäleta enam, millisest, aga tähendab see termin siis peamiselt lapsevanemaid, kelle võsuke käib näiteks jalkatrennis, aga mitte ainult ja kindlasti mitte alati just jalkatrennis, konks on selles, et trenniga on lisaks lapsele tugevasti seotud ka lapsevanem, kelle kõik nädalavahetused mööduvad platsi ääres, ühisele üritusele pirukaid küpsetades või lapse trennikaaslasi sõidutades. Pigem elustiil kui teatud trenniga läbi lapse seotud olemine. Päris jube väljavaade mu arvates. Oma lapsi ma jalkatrenni pannud ei ole (ja mitte sugugi sellepärast, et vanaema ei lubaks neil millegi "niivõrd ebanaiselikuga" tegeleda - ma olen nimelt äärmiselt naiselikult kasvatatud olnud alati).

Eelmisel aastal käis Mini aga muusikakooli katsetel, sest noh, lauluklass ja justkui oleks soovituslik-kohustuslik mingit pilli osata, õnneks teda justkui huvitas ka. Siis jäi ta esimesena joone taha, sel aastal proovisime uuesti ja Mini sai ka sisse. Seekord esimesena, äkki on lisaks huvile annetki?

Igatahes helistas täna mulle tema pilliõpetaja ja teatas reipal häälel, et otsustagu ma nüüd ära, missugune aeg Minile sobib, pakkudes välja ajad LAUPÄEVAKS. Ma ei tea, mida teie eeldate, kui oma lapse mõnda huviringi panete, mina, naiivitar, eeldasin aegu esmaspäevast reedeni. Kuna ma aga kiirreageerimisel kõva käpp ei ole ja telefonis on mind lihtne nurka suruda, siis saigi mingi aeg kokku lepitud. Ohkima (ja mõtlema) hakkasin ma alles peale kõne lõppu.

Oot, ma peaksin kogu oma pere elu laskma pea peale pöörata ja selle eest veel peale ka maksma?! Mida sa siis last saades veel eeldasid, onju?! Laupäev tähendab seda, et Mini ei saa enam käia suusatamas, mis käib küll ka trenni vormis, aga puhkepäevadel on see vähemalt meie pere neljast liikmest kolmele ka meelelahutuse eest. Me ei saa enam sõita ilusate ilmadega reede õhtuti suvilasse ära. Me ei saa viia oma lapsi reede õhtuks vanavanemate juurde, sest paneksime siis sellega neile lisakohustuse Mini pillitundi viimisega arvestada. Mis omakorda nullib ära meie reedesed väljaskäimised (mis loomulikult ongi peamine motivaator, eks).

Mini ise oli sellest kuuldes samuti pettunud ja eelistas iga kell suusatamist, mis vana ja tuttav, uuele pillimängule. Miks on munitsipaalmuusikakoolis säärane graafik, aru ma ei saa. L. pakkus, et haltuura, sest Mini õpetaja nimelist kooli õpetajate nimekirjast ei leiagi. Kuna huvilisi on, võtame võimalikult palju vastu, mis sest, et ruume ja aegu tegelikult ei jagu? Hoiatagu siis vähemalt eelnevalt kusagil, et tunnid toimuvad ka nädalavahetusiti, mõnele on see ehk kergendus, meile mitte, nädalavahetus oleks justkui siiski puhkamiseks mõeldud?

Eks ma püüan nüüd uurida, kas äkki kuidagi teisiti ei saa, aga kui ei saa, siis vabandust, loobun. Enda mugavuse nimel lapse haridusest?! Noh, ma ei näeks seda nii mustades toonides, aga jah, kusagil on minu jaoks piirid tõesti. Kui see oleks tõesti ainuke võimalus ja laps seda kogu hingest sooviks, aga hetkel see ju nii ei ole. Äkki talle üldse ei meeldigi? Pilli saab ka hilisemas eas õppida. Pilli mängimiseks ei peagi seda muusikakoolis õppima jne. Äkki ma hoopis realiseeriks enda luhtaläinud muusikukarjääri unistust lapse peal, kes juhtumisi viisi peab? Ma kohe kuidagi ei usu, et kellestki pole virtuoosi tulnud lihtsalt seetõttu, et vanemad teda õigel ajal muusikakooli ei pannud...

Eesti Rahva Muuseumis

Teadagi, "kodu juurest hunt ei murra" ning nii oli minulgi siiani külastamata ERM, see uus siis, vanas olen isegi mingil praktikal käinud. See on ju kaugel, eks. Ja lapsed ka liiga väiksed jne. Tegelikult muidugi on suurem laps seal juba kolm korda käinud, ühel korral õpilaste teadusfestivalil suisa esinenud ja intervjuud andnud (eneseesitlus laste kaudu, puhas vorm).

Ma algul mõtlesin, et ei oskagi miskit kirjutada. Mitte et ei oleks meeldinud, aga mis ma ikka neid eksponaate üles loen, eks. Aga meenus, et Indigoaalane kunagi kirjutas ERMist ja lugesin seda nüüd uuesti ning pidasin vajalikuks teatada, et mõned asjad on muutunud (ja mõned mitte).

Infot oli väga palju ja isegi mina, kes ma olen iga päevaga üha lühinägelikum, sain seda lugeda. Olid lugerisarnased asjad, millel korralikus fondis tekst, mida sai puudutusega võõrkeelseks muuta. Vähempopulaarsete keelte tarvitajad said laenutada mingi junni (andke andeks, kõva tehnoloogiatark räägib), millega info arusaadavaks muuta nende lugerite juures. Luger ise vene ja saksa keelt avaldas, ilmselt inglist ka. Aga ilmselt see ongi uus asi, avastasin just sellekohase artikli.  Ainuke koht, kus ma silmi pingutasin, oli rahvariiete ajutine näitus, kus suur hulk teksti lihtsalt seina peal. Muidugi, mine sa tea, äkki ei olegi vahepeal fonti suuremaks keeratud, lihtsalt, minu jaoks ei olnud see (veel) probleem? Plaan anti ka kohe piletiostuga kaasa, iseasi, kas sa viitsisid seda pidevalt vaadata, oleks ehk tõesti võinud ka kohapeal suunavad nooled olla. Samas saalidel nimed ju olid, ära ka ei eksinud, miskit nägemata ei jäänud.

Veel kommentaariks Indigoaalasele, positiivsest osast - ma oleks kah tahtnud sinna Kommunaari stendi sisse murda! Isegi hoolimata hoiatusest, et kole ebamugavad olid! Mu enda kõige hullem prohmakas oli see, et tulin ERMi kõrgete kingadega, mida ma suvi otsa kandnud ei olnud...Aga täiesti normaalseid kingi tegi Kommunaar, ega praegu pole üldse parem. Ajatelg tegeluste toas oli ka minu üks lemmikuid.

Meie viga oli see, et alustasime valest otsast ehk peauksest, mu meelest oleks B sissepääsust alustamine palju loogilisem, sest siis on vaatenurk vanalt uuele, peauksest vastupidi. Mulle tegelikult meeldis, kuidas oli välja toodud need Eesti ajaloo kõige-kõigemad asjad a la esimene Eesti lipp, Kukruse emand, ESTCube (?) ja nende ümber siis üldisem lugu. Mu meelest sai kõik põhiline hõlmatud, meeldis, et lisaks vana ERMi talurahvaelule oli korralikult esindatud ka näiteks keelesüsteem, mis mu meelest on eestluse üks olulisimaid alustalasid. Samas vana ERMi elutoad avaldasid mulle rohkem muljet kui praegused fragmendid ajaloolistest eluasemetest, kuigi jah, eks seda saab mujalgi näha. Praegune ajutine näitus 90ndate noorte eluolust jäi mu meelest üsna nõrgaks. "Minu 90ndad olid hoopis teistsugused", eks. Veel miinuseid, puutusime mitu korda kokku mingi koolinoorte grupiga, kelle giid ütles vähemalt kaks korda: "Kahjuks see ekraan praegu ei tööta" - no mismõttes? Üldiselt olid sellised tehnilist tuge nõudvad lahendused küll vaid uuema aja väljapaneku juures. Vaatamata jäi ka väljapaneku osa "Inimene ja keskkond" - kellegi peas ilmselt tabav lähenemine, sundida inimesed rohujuuretasandile, aga ma peale kahte kuplisse ronimist enam rohkem ei tahtnud, selg jäi valusaks...

Aga muidu, peaks veel minema, normaalsete jalanõudega (Uurali väljapanekust ma põhimõtteliselt lohistasin end läbi...), lasteta, meheta, sööma peaks ka vahepeal (me sattusime suurima nälja ajal kohvikust liiga kaugele ega viitsinud tagasi minna...). Ahjaa, piletid võiks olla käepaela vormis, ma suutsin meie neljast piletist ühe poolel teel ära kaotada, nii et viimasesse saali lasi valvuritädi ühe lapse oma armust sisse ja ma olin lapse pileti enda kätte hoiule võtnud arvamusega, et tema kaotaks selle veel varem ära kui mina...Rahvast oli muuseumis palju, ei tea, kas eelmisel päeval olnud riigipüha mõjutas, aga pidevalt pidi ootama, et mõni suurem grupp eest ära liiguks.

Aga miks me peame laulma?

Mikro küsib tihti meeldivate asjade kohta stiilis: "Aga miks me peame kooki sööma? Aga miks me peame sünnipäevale minema?" Mitte et ta ei tahaks, aga lihtsalt, põhimõtte pärast - ega inimene ju ilma sunnita miskit ei tee.

Mulle tundub, et mul on ka natuke nihu läinud, just selle laulmise koha pealt. Laulev revolutsioon, öölaulupeod, ühis- ja üheslaulmised...No miks ometi?! Ma ei kujuta ette, et ma läheks ja laulaks kusagil kõva häälega koos teiste inimestega. See on ju...jube! Enne kui mind riigireetmises süüdistada, püüan selgitada natuke.

Ma tean, et kunagi ma laulsin, mul on isegi tõendeid sellest, mingid vanad kassetid, mille peal eelkooliealine mina oma jämeda häälega lastelaule jorutab. Ja ma käisin laste laulu-tantsuringis, millest ma ka mingit traumat ei mäleta, esinesin koos teistega ja andsin endast parima, keegi kõrvu ka kinni ei hoidnud. Mäletan ka seda, kuidas peale mu kooliminekut kohtusime tänaval selle sama ringi lauluõpetajaga, kes tundis huvi, kuidas mul koolis läheb ja imestas väga, kui sai kuulda, et kõik muu on hästi, ainus neli tunnistusel on laulmine.

Ma ei mäleta oma esimestest muusikaõpetajatest midagi head, nad olid sellised tädid, keda ma naermas ei mäleta, kui siis vaid sarkastilise muigega näol. Laulmine oli raske töö. Mina aga olin varem arvanud, et laulmine on tore ajaviide, millega igaüks tegeleda suudab. Ei olnud, laulmist hinnati, minu laulmist mitte eriti positiivselt. Ma püüdsin ja püüdsin, aga välja ei tulnud midagi sellist nagu ette oli nähtud. Hoidsin pöidlaid, et mind klassi ette laulma ei sunnitaks, või kui siis ainult suuremas grupis, kus võisin vaikselt sosistada. Ma kuulsin, kuidas laulab pinginaaber ja aimasin, et ju tema kuuleb ka seda, kuidas laulan mina ning hakkasin aina vaiksemalt laulma. Eks mulle ilmselt kodus seletati ka sõbralikult, et laulmine on andes kinni ja kõik ei peagi ühtmoodi jne. Mina kui väike perfektsionist lugesin välja, et see asi pole mulle ja ma ei saa seda iial oskama ning see on asi, mida tuleb iga hinna eest vältida ja varjata. Ega siis laulmistunnis laulma õpetatud, seda pidid ise oskama, tunnis pandi ainult hindeid (jah, analoogne situatsioon oli paljudes muudeski ainetes sh loovates). Hiljem tulid toredamad õpetajad ja muusikaõpetus, kus ma kenasti noodid ja heliloojate elulood selgeks sain ja tagasi viitele jõudsin, aga vot laulda ma küll enam ei tahtnud.

Muidu ma üldiselt ei punasta, aga kõige kiirem viis mind sellele sundida on soovitada mõni meloodia ette laulda. No näiteks kui juttu on mingist loost, aga teisel poolel ei tule see esimese hooga meelde. Ma olen ju melomaan, peaks teadma. Ütlen alati napisõnaliselt, ei, ma ei saa, ei, jutul lõpp.

Laste lauluvõistlused ärritasid mind alati, miks peaks tahtma neid vaadata või kuulata mingit vastikut ETV lastekoori või Entel Tentelit? Hapud viinamarjad, mis muud. Et mingi ühislaulmine võiks olla tore või ühendav? Pigem tahaks piinlikkusest maa alla vajuda. No ei ole tüüpiline laulurahva esindaja, ei ole. Omaette ma võin laulda küll, aga ainult siis, kui olen kindlalt veendunud, et keegi ei kuule. Ahjaa, ükskord surmväsinuna Riia lennujaamast tagasi sõites undasin ka Hole´i plaadile kaasa, täiesti ükskõik oli, et L. ja tagaistmel raamatupidaja kuulsid, aga ma täiega teadvustasin endale, et ma ei ole sel hetkel üldse omas elemendis vaid unepuudusest segane.

Lapsena oli mul ikka unistus, et oleks mul ometi silmapaistev anne - laulmises või joonistamises näiteks, kasvõi spordis. Tollane arusaam andest oli üldine tunnustus - et koolis pandaks viisi ja täiskasvanud lööks käsi kokku. Tegelikult on vist suurem osa inimestest neis asjus mingil määral andekad, elus annet ära kasutada õnnestub aga vaid vähestel. Ei tööta meie klassi parim joonistaja kunstiga seotud alal, kehaliselt andekaimast ei saanud olümpialootust, kaunimast lauluhäälest tuntud staari. Kunstivaldkonnas töötavad mõned teised, selle ühe "superandekaga" võrreldes toona vähemtunnustatud talendid, laulja sai ka ühest, aga sugugi mitte sellest, kes kooliajal silma oleks paistnud. See on vist see sama teema, mis hiljuti ajakirjanduses ringles - kui sõbrad ütlevad, et kirjuta raamat, sul ju sulg jookseb, ei tähenda see enamasti seda, et sinus varjatud kirjandustalent peituks. Talent avaldub sageli hoopis kuskil "kastist väljas" - kunstnik ei pea klassikaliselt kaunilt joonistama, superstaar puhtalt laulma, kirjanik olla kooliajal kirjandeid viitele vorpinud. Ilmselgelt ei tohi lihtsalt kohe alla anda nii nagu mina seda tegin, vähemalt laulmise koha pealt. Mitte et mul tohutuid ambitsioone ses osas olnuks, aga laulurõõm oleks ju võinud säilida. Kuidagi see lapsepõlves külgepoogitu ikka kipub inimest ka hilisemas elus mõjutama.

Kunstisaalis-kunstisaalis!

Kolmas puhkusenädal algas sellega, et L.-i tabas mingi kohutav köha ja kuna ilmad ka enam väga kaunid ei olnud ja puhkuseasendaja läinud, tundus parim plaan olevat hoopis kodus istudes ületunde teha. Loomulikult selgus, et ega neid väga vaja teha polegi ja puhkuse ajal kodus olemine muutus paari päevaga parajaks painajaks. Ma veedan siin ilmselgelt liiga palju aega. Eks ma oleks ju võinud ka üksi kuhugi minna ja midagi teha, aga kuidagi reetmisena tundus see L.-i suhtes. No mis moodi on inimestel puhkused erinevatel aegadel üldse? Samas eks see meie luksuski kipub käest libisema kui meile jääbki vaid nii palju töötajaid kui praegu - mingist arvust alates ei ole lihtsalt võimalik kahel korraga puhkusel olla.

Igatahes oli meil juba varem paika pandud, et levimuusika näitusele Ajaloomuuseumis peab kindlasti minema. Seega otsustasime, et tervislikust seisundist hoolimata tuleb põgeneda põhja meretuulte kätte tervenema. Kuna mul hakkas ka kergelt kehv enesetunne tekkima, siis otsustasin, et lisaks merele ja mändidele peaks ka kuum saun abiks olema....ja ärkasin Tallinna-sõidu hommikul totaalse nohuga. Selleks ajaks oli temperatuur taas üle +25 tõusnud - nohuga imeline kombo! Maarjamäe lossis polnud ma muuseas iialgi varem käinud ja osa jäi seegi kord nägemata, sest külastasime ainult õue nõukaaegsete kujude väljapanekut ning tallihoonet muusikanäitusega. Muidu asub seal ju ka filmimuuseum, aga filmidest tean ma isiklikult väga vähe või tegelikult ma isegi ei oska öelda, miks me sinna ei läinud...Muusikanäitus oli täitsa tore, kõik tähtsamad asjad nägi ära. Lastele meeldis võimalus "7 Vaprat" nö järelvaadata, mulle meeldis Marju Läniku tagi, üleüldine ehmatus oli selle üle, kui noor Alo Mattiisen surres olnud oli. Uutest teadmistest - et Oleg Sõlg ja Joel Steinfeldt olid säärased rebelid. Steinfeldt seostub mulle peale ebameeldivate asjade ikka ainult tiigrikutsu lauluga. Ka kujude väljapanek tekitas suurt elevust. No näiteks see, krahv Draculale püstitatud ausammas:

Seda olevat küll rahvasuus ka Mikiveriks peetud. Tegemist peaks olema siiski Viktor Kingissepaga. Või siis see, soengu järgi äratuntav ühe hiti ime, valge räppar Vanilla Ice:

Tegemist oli siingi mingi vähemtuntud punakommariga. Aga mida meenutab teile see taies?

Millegipärast oli meil esimene assotsiatsioon - human centipede...Ja ausõna, pole seda filmi vaadanud ega kavatsegi ja kui teie ei tea, millega tegemist, siis teie endi hingerahu huvides, ärge parem guugeldage ka.

Piritalt linna sõita ei olnud meist kellegi unistus ja seega otsustasime taaskord külastada Teletorni, kuna selgus, et Mikrot ei olnud eelmise külastuse ajal veel olemas ja ka teine pool meie reisiseltskonnast ei olnud seal käinud. Meenus ka, et just seal eksponeeriti teist nostalgianäitust "Banaane ei ole", mille plakatit kuskil näinud olin. Ütleme nõnda, et ilma selleta oleks torni perepilet veidi soolane tundunud ka, arvestades veel seda, et 3D kinost oli sujuvalt 2D saanud (siis pole vaja prillijagajat palgal hoida, kommenteeris L.), filmi olime niikuinii juba näinud ja lastenurk oli kokku kuivanud. Samuti ei õnnestunud meil telediktori töö salvestamine, millega me mitte ainsatena hädas ei olnud. Banaanide näitus oli aga tore, eriti kui jätkus kannatust eksponaatide juures tekste lugeda, mis kohati oli keeruline, kuna klaasist katus näituseruumi kohal tekitas palava ilmaga kasvuhoone tunde. Tuli välja, et meie seltskonna ühises nõukaaegses lapsepõlves oli olnud siiski enam-vähem ühepalju nii kattuvusi kui ka erinevusi - "kuidas sa SEDA ei tea!? kõigil olid ju! ei, mina pole elu sees näinud!" Ainult 1 neljast oli näiteks kuulnud aspiriiniga kurkide marineerimise võludest. Kas need kompotid ja hoidised olid seal tõepoolest autentsed või siiski hoolikad koopiad? Kolmetoalise tüüpkorteri olid nad sinna ka kokku pannud. Kõige hämmastavam oli selle stiilipuhas lõhn. Eriti wc-s. Kõige ägedam asi? Isetehtud Iron Maideni rinnamärk. Lood asjade taga. See tunne, kui näed asja, mille kohta olid unustanud, et see olemas oli, aga aju tunneb tuttava hetkega ära. Lastel ilmelt nii põnev üldse ei olnud. See näitus on avatud ainult septembri lõpuni, muide. Et käisitegi pealinnas ainult kahes kohas? Nojah, kell 12 saime linna ja kell 19 asusime rampväsinutena tagasiteele, pole üldse kerge see kultuurihuvilise elu, ise oleks ka pakkunud, et paar tundi võtavad need muuseumid...

Laupäeval oleks veel mereski ujuda saanud, aga tervisliku seisundi tõttu ei julgenud. Muidu on ses osas rekordsuvi olnud. Minu poolt ujutud kohad: Põhjameri, Läänemeri, Emajõgi, järvedest Selja, Viitna, Kirikmäe, Väinjärv, Tamula, kaks erinevat Poola järve, Porkuni järves sain ainult põlvini käia, sest küm oli, aga kõiki mainitud järvi külastasin esmakordselt.

Aga homme lähen tööle, teie lehvitage oma lipukestega (ei lind ega loom, noh), seejärel jätkame puhkuselainel.

Poola roadtrip

Kokku sai sõidetud veidi üle 2000 kilomeetri. Miks just Poola sihtkohaks sai? No alguses oli jutt sellest, et sõbral on seal kohalikust sõber ning kuna kohalik on alati parim giid, siis tundus hea plaan olevat. Muidu on Poola ju selleks õnnetuks "läbisõidumaaks" olnud alati. Sõitu alustades selgus aga, et too sõbra sõber elunevat hetkel Gdanskis, mis meie sõbra meelest kaugeks ja ülerahvastatuks kujuneks ning ta pidas targemaks ise ringi vaadata Poola kirdeosas, kus palju toredaid järvi asuvat. Meie kui plaanitud polnud vastu ja sattusime lõpuks veel juhtauto rolli ka, sihtmärgiks Augustowi ümbrus, kus kohaliku sõbra andmeil mitmeid kämpinguid asuvat.

Esimesel päeval alustasime suhteliselt hilja, üheksa ajal hommikul Tartust, eesmärgiga õhtuks Poolas olla. Eks me muidugi peatusime ka vahepeal, Leedus käisime ristimäge vaatamas näiteks, aga õhtupäikeses jõudsimegi Poola Suwalki linna, kus ostsime toiduvaru ja asusime kämpingut otsima. Suwalki ise on rekasid täis transiitlinn, seega tahtsime eemale loodusesse. Kohe Suwalki juures algab Wigry rahvuspark, kus keset järve poolsaar, millel klooster ja mitu kämpingut. Pane Google'i pildiotsingusse Wigry ja näed. Külas endas olevat 30 püsielanikku aga hoovid olid avatud igas elamises. Mõnes rohkem, teises vähem, me leidsime ühe sellise, milles kohe eriti vähe rahvast, pildil meie autod ja ega rohkem kedagi ei tulnudki:

Keskel olevas aedikus elutsesid metssead ning puude taga algas järv. Väga privaatne paik, pererahvas pidas väravas ka baari, aga seal oli vaikne, veega wc-d olid olemas, ainult dušše mitte. Ei jäänud küll muljet, et mingi puhkuste hooaeg oleks.

Järgmisel päeval suundusime Augustowi linna, mille ümber samuti palju järvi ja mis kohalik turismikeskus. Jalutasime vanalinnas ning sõime kanali ääres. Linnud Augustowi kanalist, luik püüdis Mikrot ära süüa.

Ööbimiskoha otsinguil sattusime aga hoopis järgmisse linna nimeka Elk, kuhu kaart juhatas meid telkima otse kesklinna, kus samuti suur järv. Enne seda käisime parajas portsus ägedates kämpingukohtades, ühes näiteks üle 90 majakese - kõik hõivatud, üks koht oli nagu Narva-Jõesuu hotell, selline veidi ajahambast puretud, aga looduskaunis kohas - ka seal väitis üsna umbkeelne teenindaja, et vabu kohti pole, kuigi meile jättis koht üsna inimtühja mulje ja kahtlustasime, et keelebarjääri tõttu ei viitsitud meiega lihtsalt jännata. Elk paistis selline heal järjel värskelt renoveeritud linnake olema, jäimegi sinna. Tegemist oli küll peamiselt matkaautodele mõeldud peatuskohaga, aga saime ka telkida. Plussiks oli dušivõimalus. Avastasime, et riietuskabiinide puudumine pole mitte ainult looduses asuvate randade teema, ka linnarannas ei oldud neid ette nähtud. Rand ise oli igati korras ja varustatud erinevate agregaatidega alustades ujumisradadest ja lõpetades rattakummipumpadega.

Kuna igahommikune +28 kraadis (ja seda juba kaheksast hommikul) telkide kokkupanemine mõjub nüristavalt, otsustasime, et järgmiseks otsime kämpingu, kus mitu päeva puhata. Suundusime taas lähimate järvede poole, neid ikka tõesti oli, sihtkohaks Nowe Guty. See paistis esimene tõeliselt populaarne kuurort, kogu rannaäär erinevaid majutusi täis, selle koha eelis oli ilmselt liivarand, mujal järvede ääres seda niipalju ei näinud. Tegime ühe hotelli juurest ülevalt pilti ka:

Sõitsime edasi, sest kuidagi liiga massturism tundus ja enamik ööbimiskohti ka täiesti lageda taeva all st ilma puudeta lagedatel platsidel, selle palavuse juures tundus enesetapp. Seejärel leidsimegi mõned kilomeetrid eespool järve äärt mööda edasi koduse männise metsaaluse a la RMK Lemme ning seal tundus ka kohti olevat. Enamik teisi külastajaid olid kohalikud, aga olemas olid nii dušš kui korralikud wc-d (mitte võrrelda Lemme võika kuivkäimlaga), kohvik, nõudepesukoht, pesumasin ning oma väike liivane privaatrand.

Mis kõige üllatavam oli aga vaikus. Mitte võrrelda Lemmega. Mitte keegi ei lõuga, mitte keegi ei kuula autost või krapist tümakat, kell 22 on spontaanne öörahu, inimesed räägivad poolihääli. Nägime õlut joovaid inimesi, kuid keegi ei olnud purjus ega lällanud. Slaavlased. Mõlemad ööd olid niimoodi, tullakse puhkama, mitte pidu panema. Äkki oli juhus, aga muljetavaldav. Magada oli ülimõnus, vaikne tuuleke, männid varjasid päikese, vesi oli puhas ja soe. Muidu oli +32. Idüll.

Järgmisel päeval tahtis sõber minna lähimasse suurlinna  Olsztyni, seal olevat mingi hea outlet. Olsztyni oli veidi üle 100 km-i, läksime mõõda väikseid teid, asjad jätsime laagriplatsile, neid muidugi keegi ei puutunud. Kaubanduskeskus oli suur ja igav, ma ei ostnud midagi. Ei täheldanud ka erilist hinnavahet. Outletis ei viitsi ma sobrada, see on nagu kaltsukas, ma olen mugav, tahan selget ülevaadet. Külastasime KFC-d, kellelegi peale minu see väga peale ei lähe, viimati sõime seal Barcelonas. Ega mulle ka vist väga ei maitse, aga no tundub selline rariteetsem koht millegipärast. Kohalikku toitu sõime ka, mingis pisikeses mõisas, kuskil karupees, väikse tee ääres. Tsepeliine (pmst suur pelmeen, aga vist kartulijahust ja liha on ka etem kui hakkliha seal sees, valatakse üle rasvakõrnetega, mitte just suvesöök) ja käsitööpelmeene. Näevad välja koledad, aga maitsevad hästi. Vist enamiku rahvusroogade probleem.

Tagasiteed me ühe jutiga ei planeerinud, käisime enne läbi ka Mauerwaldist või siis Mamerkist kohaliku nimega. Natsiriigi kunagised punkrid (Hitleri hundikoobas), kus muuhulgas plaaniti Barbarossat. Koht ise oli ajalooliselt huvitav, samas väljapanekuga oldi mu meelest veidi puusse pandud - milleks see feik-merevaigutuba ja feik-allveelaev, kui asi ise on piisavalt muljetavaldav?

Põhimõtteliselt on seal jala maha pannud pea kõik tolle aja kõvemad mehed alates Hitlerist ja  Göringist ning lõpetades Mannerheimiga. Sünge värk. Aga kui päris aus olla, siis meenutas eelkõige seda põgenemistuba, kust me minema saime...

Punkrid olid jahe vaheldus üldisele kuumale, mis pidi päädima äikesetormiga järgmisel ööl, seetõttu soovisime järgmist majutust kindla katuse alla. Bookingu abiga leidsime korteri Kaunase vanalinnas, kuhu suundusimegi.

Kaunasesse soovitan tulla aasta-paari pärast, sest seal käivad suured ehitustööd, parandatakse promenaadi, ehitatakse maju. Iseenesest paljulubav linn, aga palju on ka veel tegemata. Näiteks ei kasuta nad absoluutselt ära oma jõge, voolab teine seal uhkes üksinduses, me eeldasime ikka kohvikuid jms. Kesklinna kohta oli ülimalt vaikne, isegi meid aeti lastega kõrtsist minema, ei olevat lubatud, kuigi kell oli alles kümne ringis. Korter oli vanas kõrgete lagedega majas, aga see ei päästnud palavast. Ausõna, oleks eelistanud telki! Akendest tuli õhu asemel sääski, kes sõid ainult mind. Äikesetormi asemel saabus jahedus kerge vihmasabina vormis, nii et saime veel ka hommikul linna vahel jalutada. Peamine vaatamisväärsus, promenaadi lõpetav kirik (taga paistab nõukaaegne haigla, kiriku ümber seisis veel ka üks laudadega kinni löödud akendega mahajäetud maja, aga muidu selline lõuna-euroopalik vaib).

Tagasiteel sadas ja nüüd on juba lausa külm. Reedel helistas puhkuseasendaja ja teatas, et tema enam ei suuda (pikk jutt, tal oli see varem planeeritud lahkumine, aga siiski mitte enne meie puhkuse lõppu). Poolteist nädalat vist ongi selline keskmine eestlase puhkus ju? Ma küll ei suuda. Vot ei katkesta puhkust ja teen hoopis selle asemel puhkuse ajast natuke tööd, hiljem võtan lisatundidena välja. Kurikaval idaeurooplane.

Ahjaa, tagasiteel Poolas sattusime Tescosse. Käru sai täis, peamiselt söödavat-joodavat, olgem ausad, viimast rohkem ja ka näiteks pesupesemisgeeli. Kokku läks umbes 50 eurot. Mõni asi on ikka odavam ka. Muidugi, sealt ostsid kärudega ka kohalikud.

Ehk siis nägime ära pisikese tüki hiiglaslikust Poolast. Eelkõige järvedemaa, mida rohkem väga ei olevat, kuurort ka kohalike jaoks. Ülipopulaarne on kajaki-kanuusõit, selleks on eraldi kanalid. Väikseid teid pidi sõita on toredam, ei mingeid rekkaid. Teed on korras, ei mingeid auklikke radasid, kus hobuvankritega võistlema peaks nagu mõned head aastad tagasi. Üldse on maastik teistmoodi, künklik, alles alates Leedust algab meile tuttav avarus teede kõrval. Liiga suur riik, et midagi üldistavat öelda.

Hoolimatu hipi Intsikurmul

Mini rattamatk hakkis veidi meie plaane ja olime nädalavahetuseks sunnismaised Lõuna-Eestis, siis aga tegi sõber täiesti plaanivälise pakkumise Intsikurmu festivalile minna, sest paar alghinnaga passi olid omanikuta jäänud. Muidugi olid need alghinnaga passid kallimad kui meie tavaürituste passide väravahinnad, aga no tekkis tahtmine see hype ära näha siis.

Miks just hype? Mulle nagu oli selline mulje jäänud - vähem muusikat ja rohkem elustiili ehk täpselt vastupidine hüüdlause, mis iseloomustab näiteks Skeneraatorit. Noh, tegelikult mulle käsitööõlu maitseb ja vegantoidu vastu pole ka midagi, lihtsalt see muusika pole päris minu nišš. Tegelikult esines ju üks selline bänd ka, mis mulle meeldib ja mille viimase plaadi ma Soundcloudist ostsin (how hipster is that onju)  - Zahir.

Koht ise oli väga äge, ei olnud seal Intsikurmus varem käinud, ka kõik kunstilised lahendused ja valgusinstallatsioonid avaldasid muljet. Muusika, selle osas lähevad arvamused lahku, teadagi. No liiga palju sõnatut tümakat ütleks ma ja liiga palju sellist liftimussi, mida võib kuskil taustaks kuulata, aga lava ette hüppama ei kutsu. Ahjaa, see ju ongi festival, kuhu tekkidega tullakse, mitte vastupidavate jalatsitega... Veidi kinnitas mu teooriat - vähem muusikat, rohkem elustiili ka see, et telklast roomas rahvas karjadena välja vaid Reketi pärast. Kuulsin esmakordselt, ei avaldanud mingit muljet, mulle ikka meeldib, kui räppival kodanikul ka räppimiseks sobiv hääl on. Reket mõjus pigem Metsakutsuna. Kuulsaks saab see, keda promotakse, Reketit pidavat promotama, ei tea, kohalikke raadiojaamu ei kuula, aga ju siis. Mulle meeldib pigem vana kool (Genka) ja siis päris metsa poole värk (Tommy Cash).

Lugesin ühest kontserdiarvustusest, et keskmine Intsikurmu külastaja olla umbes 20-aastane. Pakkusime sama ise, jube kummaline oli mitte kohata muusikafestivalil ühtki tuttavat va neid, keda sa iial muusikaga ei seostaks ja neidki enamasti koos peredega. Viimasest patust ei olnud ka meie puhtad. Ööbisime muuseas telklas.  Raske oli, aga jäime ellu. Pidev bass käis kuskil kella viieni, see mind ei seganud. Esimesel ööl hoidis mind üleval hoopis keegi antinarko propaganda alla sobituv tibi, kes tundide kaupa täiesti tühja juttu suust välja ajas. Purjus peaga pead ikka umbjoobes olema, et pool tundi vaimustuda sokkide jalgapanemise mõnususest, aga noh, väikesed rõõmud, eks. L. arvas hommikul, et ju oli see pea ikka ka ilma tablettideta sama tühi. Lõppes kõik muidugi oodatult: "Mulle meeldib nagu narksiga eksperimenteerida, saad aru onja. Sa paistad selline tore inimene, sa saad aru. Mu kallim ei saa, ma olen mõelnud, et nagu täiega puistaks südant, ta nagu ükskord võttis mu vahele ka, et no, musi, räägi ära, mis värk ja ma nagu täiega mõtlesin, et räägin, aga siis ikka sain aru, et ta ei saaks aru (kõlab nagu korralik püsisuhe, eks), aga sina saad, onja?! Sa paistad nagu täiega normaalne! Kuule, suudleme!" Tegelikult ma luiskan, peale seda ei jäänud neiu sugugi ootuspäraselt mõneks ajaks vait, lõbus vadin jätkus. Ah et mida meespool rääkis? Ei tea, ei kuulnud kordagi, et ta midagi oleks öelnud.

Meeldis väga panditaara süsteem - maksid klaasi eest, mida lasid siis taastäita ja kui enam juua ei jaksanud tahtnud, viisid kõrtsmikule tagasi ja lunastasid pandiraha. Hoidis ära palju prügi festivalialal. Telklas võis juua oma jooke (vist?!) ja seal oli läbu veidi rohkem, kuid isegi seal olid töös nö prügikontrolörid, kes seisid prügikastisüsteemide juures (jaa, mitu erineva sildiga kilekotti) ja instrueerisid rahvast, mis kuhu käib. Müts maha selle eest! Õllehind ei tapnud - 4 eurot iseloomuga õlle eest ei tundu nii suure röövimisena kui sama summa vaadi Saku või ALeCoqi eest. Toite oli ka igale maitsele, kuskil küll kurdeti, et alla 7 euro wrappi või burksi ei saanud, aga mina nägin mereannisuppi näiteks 4 eest ja sõime Noodleboxis vegan jaapani (?) toite kuueka eest ning need olid supermaitsvad, ka mehed sõid ja kiitsid. Lastele ostsime kamba peale (meil oli lisaks enda omale veel üks + lastealalt lisandusid sujuvalt  ka mõned) kohalikku kiviahju pizzat, 8 euriga ning see tundus ka hõrk. Lastele oli jah lausa oma ala - Lastekurmu, esimesel päeval oli meil ainult Mikro ja tema põlgas selle ära kui titeka (tol hetkel käis just mingi beebidele suunatud tegevus), teisel päeval lisandusid suuremad lapsed ja siis nad möllasid küll seal ringi.

Kindlasti poleks ma tohtinud lapsi niimoodi omaette mängima jätta, aga tuleb leppida, et ma olen üks hoolimatu hipiema vist. Vähemalt täna sain pragada, ehk siis jalgrattamatka juurde - 45 km sõitsid päevaga, vahepeatustega, Mini ei kurtnud muud kui valusat kanni, mis tavaline asi. Miinus oli see, et tema trennisõbrannad jäid tulemata ja ta oli enamvähem teismeliste (14-15) kambas, kus suurem osa poisid va üks temast paar aastat noorem poiss.  Aga kuna ta ise selle peale silmi ei pööritanud, siis ma ei hakanud ka tänitama, et "sina kui väike tüdruk" jne. Tegi ära, oli rahul. Täna sain siis kuulda, kuidas ma olen ikka täiesti hoolimatu - "küllap need, kes ei tulnud, ikka mõtlesid veidi rohkem" ja üleüldse, 9-aastane ei võivat normide järgi rohkem kui 10 km sõita, sest see on eluohtlik! Ülekoormuse tõttu 1 laps kunagi juba suri ära! See treener on mingi kuradi isehakanud hull! Õnneks katkes kõne ära ja ma tagasi ei hakanud helistama.

No kes siis niimoodi muusikat kuulab, ega see mingi GunsNRoses pole, et kilomeetri kauguselt kaetakse!