Mõte läks Peaches’e peale, kelle väidetavalt kuulsaim hitt „Fuck the Pain Away“ kõlab Jackass 2 taustaks. Miks ma seda tean? Ega ma vabatahtlikult polekski kunagi Jackassi vaadanud, kuid kuna mul sellest viisakalt loobuda ei võimaldatud, siis üritasin olukorrast parimat võtta ja elamust nautida.
Minu arvates oli filmi intrigeerivaim koht see, kus Steve-O endal õngekonksu põsest läbi surub ja seejärel haisid püüdma hüppab, söödana siis. Hoolimata sellest, et tal õnnestub tõepoolest eluohtlikku situatsiooni sattuda, on see trikk mõtlemapanev.
Me oleme kõik oma keha orjad. Minu arvates on keha ja hing (või mõistus, kuidas keegi soovib) suhteliselt eraldiseisvad asjad. Ei ole see hing alati oma kestaga rahul ja võib-olla alati ka ei sobi sinna. Igatahes on see kest meil igaühel kaelas ning me peame temast kümne küünega kinni hoidma, et mitte oma hinge/mõistust kaotada. See tähtsam ei oska kahjuks ilma kestata eksisteerida. Kas kõige selle juures ei ole mitte kõige suurem väljakutse oma kesta proovilepanek? Hing saab nii suureks, et näitab oma üleolekut ihu üle? Ma ei mõtle siin üldse enesetappu, sest see on lihtsalt kiire kesta hävitamine tegeliku eesmärgiga ka hingest lahti saada. Ma mõtlen kehast mööda vaatamist – teha midagi hoolimata sellest, et keha selle vastu valuga protesteerib.
Kunagi lapsena oli mul selline idee (idiootlik, otse loomulikult), et jube tore oleks kui inimesed valu ei tunneks ning nende keha kuidagi vigastada ei saaks – mina läheksin siis ja sõidaksin paadiga kosest alla. Praegu mõtlesin, et tegelikult võiksid inimesed surra vaid vanadusse ning igasugused füüsilised vigastused oleksid võimatud. Kas see ei muudaks mitte sõdu mõttetuiks? Ei hävitaks vägivalda? Kõik oleks tore kui me vaid robotid oleksime!
* Ma pean vist tõesti kuhugi kirja panema hoiatuse „Mitte lugeda inimestel, kes irooniat ei mõista“. A hui nad kuulavad onja...
neljapäev, veebruar 22, 2007
neljapäev, veebruar 15, 2007
Sundkollektiviseerime kõik lapsed!
Kurb hakkas kui seda lugesin.
Kollektiviseerime kõik. Sotsialiseerime, sest muidu ei saa siin elus hakkama. Mõõdame kõiki lapsevanemaid ühe puuga ja ütleme, et kollektiiv on parem kasvataja.
Õnneks leidub seal artikli all väga häid kommentaare, mida ma siinkohal kopeerima ei hakka, kuid soovitan lugeda.
Ise olin ka kodune laps ja võin öelda, et kõik minu üldisemad teadmised ja huvid ei saanud alguse mitte kollektiivist vaid hoopis kodunt. Kooliga seoses olid esimesed mälestused üsnagi hirmutavad – kari karjuvaid lapsi, kellest õpetaja muud moodi jagu ei saanud kui üht osa teistele eelistades. Seda mäletan ka, et olin ainuke õnnetu, kes lugeda oskas ja seetõttu ebameeldivalt silma paistis. Mõnda klassikaaslast õpetati lugema veel kuuendas klassiski, mis peaks märku andma sellest, et kodusel keskkonnal on siiski märkimisväärsem toetav roll kui koolitunnil, kus mahajäänutega intensiivsemalt tegelda ei jõuta ning oskajad igavlevad.
Jah, sõltub muidugi vanematest. Minuga tegelesid kodus vanaemad, sest vanemad käisid tööl. Tänapäeval käivad vist vanaemad ka tööl, kuid sellegipoolest ei usu ma, et kõiki peresid saaks mõõta ühe puuga. Kui mul on kodus arenguks paremad võimalused, siis miks peaksin ma käima kusagil kollektiivis?
Aga kodused lapsed on ju sellised tossikesed, kes teistega võistelda ei suuda ja kellest pärast nohikud tulevad! Ma ei tea, eks ma kindlasti olin rohkem sinnapoole kalduv, kuid minu arvates on parem kui su laps on vaikne ja tegeleb oma huvidega kui see, et ta oma hüperaktiivsuses bussipeatustes laamendab ja arvukate sõpradega viina joob.
Millest see laps siis ilma jääb kui tal karja sõpru ei ole? See on sama lugu, et üksikuna kasvanud lapsed on tingimata õnnetud. Ei ole. Mina olin väga rõõmus ja arendasin manipuleerimisoskuse asemel kujutlusvõimet. Kumb neist pikemas perspektiivis kasulikum on, jääb igaühe enda otsustada.
Mul ei ole lapsi, kuid olen kindel, et suudaksin neid paremini kooliks ette valmistada kui kohustuslik koolieelne õpe. Milleks sundida laps maast madalast kollektiivi kui on teada, et ega ta sellest oma elus niikuinii ei pääse?
Kollektiviseerime kõik. Sotsialiseerime, sest muidu ei saa siin elus hakkama. Mõõdame kõiki lapsevanemaid ühe puuga ja ütleme, et kollektiiv on parem kasvataja.
Õnneks leidub seal artikli all väga häid kommentaare, mida ma siinkohal kopeerima ei hakka, kuid soovitan lugeda.
Ise olin ka kodune laps ja võin öelda, et kõik minu üldisemad teadmised ja huvid ei saanud alguse mitte kollektiivist vaid hoopis kodunt. Kooliga seoses olid esimesed mälestused üsnagi hirmutavad – kari karjuvaid lapsi, kellest õpetaja muud moodi jagu ei saanud kui üht osa teistele eelistades. Seda mäletan ka, et olin ainuke õnnetu, kes lugeda oskas ja seetõttu ebameeldivalt silma paistis. Mõnda klassikaaslast õpetati lugema veel kuuendas klassiski, mis peaks märku andma sellest, et kodusel keskkonnal on siiski märkimisväärsem toetav roll kui koolitunnil, kus mahajäänutega intensiivsemalt tegelda ei jõuta ning oskajad igavlevad.
Jah, sõltub muidugi vanematest. Minuga tegelesid kodus vanaemad, sest vanemad käisid tööl. Tänapäeval käivad vist vanaemad ka tööl, kuid sellegipoolest ei usu ma, et kõiki peresid saaks mõõta ühe puuga. Kui mul on kodus arenguks paremad võimalused, siis miks peaksin ma käima kusagil kollektiivis?
Aga kodused lapsed on ju sellised tossikesed, kes teistega võistelda ei suuda ja kellest pärast nohikud tulevad! Ma ei tea, eks ma kindlasti olin rohkem sinnapoole kalduv, kuid minu arvates on parem kui su laps on vaikne ja tegeleb oma huvidega kui see, et ta oma hüperaktiivsuses bussipeatustes laamendab ja arvukate sõpradega viina joob.
Millest see laps siis ilma jääb kui tal karja sõpru ei ole? See on sama lugu, et üksikuna kasvanud lapsed on tingimata õnnetud. Ei ole. Mina olin väga rõõmus ja arendasin manipuleerimisoskuse asemel kujutlusvõimet. Kumb neist pikemas perspektiivis kasulikum on, jääb igaühe enda otsustada.
Mul ei ole lapsi, kuid olen kindel, et suudaksin neid paremini kooliks ette valmistada kui kohustuslik koolieelne õpe. Milleks sundida laps maast madalast kollektiivi kui on teada, et ega ta sellest oma elus niikuinii ei pääse?
esmaspäev, veebruar 12, 2007
Ma teile kirjutan
Oma elust saab kirjutada mitut moodi. Üks võimalus on kõik otse ära rääkida, et see ütles seda ja tegi toda. Teine võimalus on otsida mingi üldisem nimetaja ja asjast nimesid nimetamata kokkuvõte teha. Kui seda üldisemat mõtet ei leia, siis polegi ehk põhjust täpset sündmuste käiku ette kanda? Enamikel kohtumistel ja käikudel ju tegelikult seda polegi – seega puudub neil minu jaoks ka jäädvustamistähtsus. Või siis on tähtsus niivõrd siseringiline, et kõrvaltvaatajale jääks kõik asjaosalisi ja ajalugu tundmata niikuinii arusaamatuks. Viimasel juhul tuleks ka kindlasti nimesid nimetada. No kasvõi selleks, et hetkel sündmusest kõrvale jäänud siseringlased sellest osa saaksid. Mul puudub selline tugev sisering, kes alati üksteise tegemistest ülevaadet omab, seega puudub mul ka vajadus kedagi kõigest toimuvast informeerida.
Mina ja mulle lähedalseisvad inimesed oleksid arvatavasti pigem ebameeldivalt üllatunud kui oma nime kusagilt eluprotokollist leiaksid. No mõni mu väga hea tuttav on ses suhtes lausa paranoiline – sinu isik ei tohi kusagil tuvastatav olla ega kellegagi seostatud. Kes teab, kes selle infoga midagi teha oskab. Minule näiteks ei meeldi ennast kusagilt tuttavate pildialbumist leida – kes on luba küsimata mu juhmi näoga kusagile üles riputanud? Jah, sinu arvates nägin ma kindlasti igati tore välja…
Muidugi võiksin ma anonüümselt kirjutada ja kõik ülejäänud tegelased varjunimedega varustada, aga see oleks kuidagi igav. Keda ikka huvitab mingi anonüümse Malle elu? Mina ei loe kunagi mulle võõrase inimeste elust, sest kõige mõistmiseks peaksin ma endale selgeks tegema kõigi asjaosaliste suhted ja tegelikult meenutaks lõpptulemus ikkagi keskmist seebiseriaali. Päris kronoloogilist eluülevaadet võin lugeda ainult mulle tuttavate inimeste kohta huvist, et mis neist siis ka saanud on. Elu on elu, seisukohad ja mõtted on intrigeerivamad. See on muidugi väga subjektiivne arvamus. Kunagi lugesin kellegi arvamust, et kõige huvitavamad on just lihtsa, naturaalse elu kirjeldused.
Mina kardan tõelisi tundeid arvutiekraanil. Õpetati ju juba lapsepõlves, et tunded, mis kõigile nähtavad, hävivad kiiresti. Siiamaani on meeles üks kurb lugu staarikesest, kes oma uue kallimaga ajakirjakaanel poseeris, kuid piltide ilmumise ajaks juba temast lahku oli läinud. Ta vist lausa jäeti maha – ma kujutan ette, et leheputkades pilte nähes võis inimesel päris valus olla.
Mõtted ja seisukohad saavad õnneks ainult siis haiget teha kui sa neis valetad.
Mina ja mulle lähedalseisvad inimesed oleksid arvatavasti pigem ebameeldivalt üllatunud kui oma nime kusagilt eluprotokollist leiaksid. No mõni mu väga hea tuttav on ses suhtes lausa paranoiline – sinu isik ei tohi kusagil tuvastatav olla ega kellegagi seostatud. Kes teab, kes selle infoga midagi teha oskab. Minule näiteks ei meeldi ennast kusagilt tuttavate pildialbumist leida – kes on luba küsimata mu juhmi näoga kusagile üles riputanud? Jah, sinu arvates nägin ma kindlasti igati tore välja…
Muidugi võiksin ma anonüümselt kirjutada ja kõik ülejäänud tegelased varjunimedega varustada, aga see oleks kuidagi igav. Keda ikka huvitab mingi anonüümse Malle elu? Mina ei loe kunagi mulle võõrase inimeste elust, sest kõige mõistmiseks peaksin ma endale selgeks tegema kõigi asjaosaliste suhted ja tegelikult meenutaks lõpptulemus ikkagi keskmist seebiseriaali. Päris kronoloogilist eluülevaadet võin lugeda ainult mulle tuttavate inimeste kohta huvist, et mis neist siis ka saanud on. Elu on elu, seisukohad ja mõtted on intrigeerivamad. See on muidugi väga subjektiivne arvamus. Kunagi lugesin kellegi arvamust, et kõige huvitavamad on just lihtsa, naturaalse elu kirjeldused.
Mina kardan tõelisi tundeid arvutiekraanil. Õpetati ju juba lapsepõlves, et tunded, mis kõigile nähtavad, hävivad kiiresti. Siiamaani on meeles üks kurb lugu staarikesest, kes oma uue kallimaga ajakirjakaanel poseeris, kuid piltide ilmumise ajaks juba temast lahku oli läinud. Ta vist lausa jäeti maha – ma kujutan ette, et leheputkades pilte nähes võis inimesel päris valus olla.
Mõtted ja seisukohad saavad õnneks ainult siis haiget teha kui sa neis valetad.
teisipäev, veebruar 06, 2007
Eestlane ei oska inglise keelt?
Lugesin mõni päev tagasi reisiblogist, et kellegi Ahmedi arvates ei oska eestlased eriti inglise keelt. Ahmed Ahmediks eks, kuid eile teatas mulle sedasama ka rootslasest tööandja, kes päris mitu korda Eestis käinud on.
Ja tõesti - paljud meist saavad sorava vestlusega hakkama? Mina kasutan inglise keelt pea igapäevaselt, kuid ikka tuleb ette olukordi, kus mõni sõna lihtsalt ei tule meelde. Mujalt pärit inimeste juures olen seda väga harva tähele pannud. Seda rootslast on kindlasti kõige rohkem mõjutanud teenindajad, kes tõepoolest inglise keelega kohe kuidagi toime ei tule. Ei ole veel kohanud kohta, kus teenindaja minu poole ei pöörduks, et teie ju räägite eesti keelt, mis ta ütles nüüd? Olen seda rootslasele põhjendanud nii, et teenindaja ongi Eestis mitte kõige kõrgemalt haritud inimene, tal ei ole kõrharidust ja ta töötab kooli kõrvalt. Kuigi jah - ülikoolis ei õpetatud mulle sõnagi inglise keelt, sest leiti, et ülikooli astujal peaks see ammu soravalt suus olema. Usun siiski, et ka enamikul teenindajatest on keskharidus - seega nad on mitu aastat mitu korda nädalas inglise keelt õppinud. Kas meil õpetatakse kuidagi valesti? Tähelepanu on rohkem kirjutamisel ja grammatikal kui vestlusoskuse arendamisel? Ma ei tea - ei ole see grammatikagi meil nii hiilgav ja vestlusoskust päris ilma selleta ei õpeta ka.
Miks siis tundub mulle, et n Rootsis suudab pea igaüks minuga soravalt inglise keelt rääkida? On ju ka nende emakeel teine ning nad ei ole sunnitud inglise keelt oma maal sugugi rohkem rääkima kui meie. Ka immigrantidele õpetatakse seal rootsi keel ruttu selgeks - päris karmi ajakavaga nagu teada sain, muide. Keeleõpet toetab 100% riik ning selle ajal tööl käia pole võimalik - aega lihtsalt ei jätku, sest päevad mööduvadki koolis.
Olen rohkem kuulnud seda, et eestlased on uhked oma keeleoskuse üle ning saavad igalpool hakkama. Miks siis mõni välismaalane peab eestlase tunnuseks just keeleoskuse puudumist?
Vanemate inimeste puudulik inglise keel on mõistetav, kuid noored, kes peaks olema üles kasvanud arvuti ja ingliskeelsete filmidega? "Ma oskan ainult ropendada ja seda ka valesti" ütles üks mu tuttav.
Teiselt poolt räägitakse emakeeleoskuse ähvardavast vähenemisest. Äkki ongi keskmine eestlane kuidagi verbaalselt võimetu? Kõlbab mõisapõllule kündma, kuid kooliharidusest pole ta puhul suuremat kasu. Muidugi mitte, eks. Loodetavasti ei näe meid sellistena ka teised.
Ja tõesti - paljud meist saavad sorava vestlusega hakkama? Mina kasutan inglise keelt pea igapäevaselt, kuid ikka tuleb ette olukordi, kus mõni sõna lihtsalt ei tule meelde. Mujalt pärit inimeste juures olen seda väga harva tähele pannud. Seda rootslast on kindlasti kõige rohkem mõjutanud teenindajad, kes tõepoolest inglise keelega kohe kuidagi toime ei tule. Ei ole veel kohanud kohta, kus teenindaja minu poole ei pöörduks, et teie ju räägite eesti keelt, mis ta ütles nüüd? Olen seda rootslasele põhjendanud nii, et teenindaja ongi Eestis mitte kõige kõrgemalt haritud inimene, tal ei ole kõrharidust ja ta töötab kooli kõrvalt. Kuigi jah - ülikoolis ei õpetatud mulle sõnagi inglise keelt, sest leiti, et ülikooli astujal peaks see ammu soravalt suus olema. Usun siiski, et ka enamikul teenindajatest on keskharidus - seega nad on mitu aastat mitu korda nädalas inglise keelt õppinud. Kas meil õpetatakse kuidagi valesti? Tähelepanu on rohkem kirjutamisel ja grammatikal kui vestlusoskuse arendamisel? Ma ei tea - ei ole see grammatikagi meil nii hiilgav ja vestlusoskust päris ilma selleta ei õpeta ka.
Miks siis tundub mulle, et n Rootsis suudab pea igaüks minuga soravalt inglise keelt rääkida? On ju ka nende emakeel teine ning nad ei ole sunnitud inglise keelt oma maal sugugi rohkem rääkima kui meie. Ka immigrantidele õpetatakse seal rootsi keel ruttu selgeks - päris karmi ajakavaga nagu teada sain, muide. Keeleõpet toetab 100% riik ning selle ajal tööl käia pole võimalik - aega lihtsalt ei jätku, sest päevad mööduvadki koolis.
Olen rohkem kuulnud seda, et eestlased on uhked oma keeleoskuse üle ning saavad igalpool hakkama. Miks siis mõni välismaalane peab eestlase tunnuseks just keeleoskuse puudumist?
Vanemate inimeste puudulik inglise keel on mõistetav, kuid noored, kes peaks olema üles kasvanud arvuti ja ingliskeelsete filmidega? "Ma oskan ainult ropendada ja seda ka valesti" ütles üks mu tuttav.
Teiselt poolt räägitakse emakeeleoskuse ähvardavast vähenemisest. Äkki ongi keskmine eestlane kuidagi verbaalselt võimetu? Kõlbab mõisapõllule kündma, kuid kooliharidusest pole ta puhul suuremat kasu. Muidugi mitte, eks. Loodetavasti ei näe meid sellistena ka teised.
kolmapäev, jaanuar 31, 2007
Tütarlaps ja surm
The 69 Eyes
Christina Death
She likes to sleep her nights with the windows open wide
Just in case her Dark Prince would come by the silvery light
She lives with her two cats a "please no ads" sign on her door
Memories in her photo books some of them still bit sore
Christina Death
Smokes cigarettes in her bed
Christina Death
Paints her lips every night blood red
She hates Christmas nights more than dressing up in white
The lightning's something she adores like Frankenstein's Bride
She's obsessed with the Hollywood Book of Dead
Church yards give her more
No room for the living in her heart cold as 1334
Christina Death
Smokes cigarettes in her bed
Christina Death
Paints her lips every night blood red
Christina Death
Drinks absinth after giving head
Christina Death
I know you before we ever met
Mulle meeldib. Selline hea lapsepõlveluule, mida ka ise kunagi viljeletud sai.
Mulle meeldivad laulud, mis räägivad mingi loo. Mitte ainult "miks jätsid mind, ma ju armastasin sind". Ei tule isegi meelde ühtegi head bändi, mille laulu sõnad ei oleks midagi enamat kui ülevaade enamlevinud tundeseisunditest.
Lisaks lugu jutustavatele laulusõnadele on head veel segased aga lahedaid kombinatsioone sisaldavad laulusõnad. Marilyn Manson, Rob Zombie, Scooter ka.
Christina Death
She likes to sleep her nights with the windows open wide
Just in case her Dark Prince would come by the silvery light
She lives with her two cats a "please no ads" sign on her door
Memories in her photo books some of them still bit sore
Christina Death
Smokes cigarettes in her bed
Christina Death
Paints her lips every night blood red
She hates Christmas nights more than dressing up in white
The lightning's something she adores like Frankenstein's Bride
She's obsessed with the Hollywood Book of Dead
Church yards give her more
No room for the living in her heart cold as 1334
Christina Death
Smokes cigarettes in her bed
Christina Death
Paints her lips every night blood red
Christina Death
Drinks absinth after giving head
Christina Death
I know you before we ever met
Mulle meeldib. Selline hea lapsepõlveluule, mida ka ise kunagi viljeletud sai.
Mulle meeldivad laulud, mis räägivad mingi loo. Mitte ainult "miks jätsid mind, ma ju armastasin sind". Ei tule isegi meelde ühtegi head bändi, mille laulu sõnad ei oleks midagi enamat kui ülevaade enamlevinud tundeseisunditest.
Lisaks lugu jutustavatele laulusõnadele on head veel segased aga lahedaid kombinatsioone sisaldavad laulusõnad. Marilyn Manson, Rob Zombie, Scooter ka.
esmaspäev, jaanuar 29, 2007
Mitte enam nii ilusad, kuid toredad mehed.
Tänane Postimees kirjutab sellest kui halb film on "Rocky Balboa". (Tegelikult on kirjutises ka positiivset, aga üldmulje on pigem ikka nii 3-).
Ma käisin ka seda nädalavahetusel vaatamas. Tõsi ta on, et enamikel kinokülastajatel oli vist igav - perefilm jah, peksmist oli ainult lõpus natuke. Rahvast oli üldse küllaltki vähe, põhjuseks arvatavasti asjaolu, et kogu saagat mäletavad inimesed on ehk liiga vanad ja väsinud (või need, kelle iidoliks Rocky oli, on end jõusaalis lolliks rühmanud) ning nooremail ei teki Rockyga erilisi mälestusi. Mul on Rocky kõik eelnevad osad DVD-na olemas. Vaadanud ma neid kõiki ei ole. Seega ei räägiks mitte konkreetsest filmist vaid kangelastegelaskujudest.
Kui ma väike olin, siis olid sellised mehed väga moes: Rocky, Ameerika ninja Michael Dudikoffi kehastuses, Krokodill Dundee. Tegelased, kes olid üdini üllad ja alati kõigist tugevamad. Mulle läksid sellised kangelased rohkem peale kui ebareaalsed Super- või Batmanid. Tänapäeval on vist aru saadud, et nii häid ja tublisid inimesi tegelikult ei leidu ja kangelased on kadunud. Nad on elu keerdkäikudesse kinni jäänud ja kompromisse teinud.
Mulle Rocky meeldis - tõi tagasi ilusa lapsepõlveunistuse sellest, et inimene saab väärikas olla. Ma arvan, et tegelikult on kangelased kasulikud, vähemalt Rocky ütles päris palju õigeid asju. Tänapäeva filmides on keskendutud rohkem eriefektidele ning unustatud, et lool võiks ka mingi taust olla. Oleks ju ilus loota, et kui enam kuidagi ei saa, siis võid alati A-rühma appi kutsuda, sest nemad ei kaota kunagi. Et tegelikult on kangelased meie keskel olemas. Et inimesed ongi ilusad ja head. Et pahadest saab alati jagu.
Ma käisin ka seda nädalavahetusel vaatamas. Tõsi ta on, et enamikel kinokülastajatel oli vist igav - perefilm jah, peksmist oli ainult lõpus natuke. Rahvast oli üldse küllaltki vähe, põhjuseks arvatavasti asjaolu, et kogu saagat mäletavad inimesed on ehk liiga vanad ja väsinud (või need, kelle iidoliks Rocky oli, on end jõusaalis lolliks rühmanud) ning nooremail ei teki Rockyga erilisi mälestusi. Mul on Rocky kõik eelnevad osad DVD-na olemas. Vaadanud ma neid kõiki ei ole. Seega ei räägiks mitte konkreetsest filmist vaid kangelastegelaskujudest.
Kui ma väike olin, siis olid sellised mehed väga moes: Rocky, Ameerika ninja Michael Dudikoffi kehastuses, Krokodill Dundee. Tegelased, kes olid üdini üllad ja alati kõigist tugevamad. Mulle läksid sellised kangelased rohkem peale kui ebareaalsed Super- või Batmanid. Tänapäeval on vist aru saadud, et nii häid ja tublisid inimesi tegelikult ei leidu ja kangelased on kadunud. Nad on elu keerdkäikudesse kinni jäänud ja kompromisse teinud.
Mulle Rocky meeldis - tõi tagasi ilusa lapsepõlveunistuse sellest, et inimene saab väärikas olla. Ma arvan, et tegelikult on kangelased kasulikud, vähemalt Rocky ütles päris palju õigeid asju. Tänapäeva filmides on keskendutud rohkem eriefektidele ning unustatud, et lool võiks ka mingi taust olla. Oleks ju ilus loota, et kui enam kuidagi ei saa, siis võid alati A-rühma appi kutsuda, sest nemad ei kaota kunagi. Et tegelikult on kangelased meie keskel olemas. Et inimesed ongi ilusad ja head. Et pahadest saab alati jagu.
reede, jaanuar 26, 2007
Palju toredaid mehi
Tänase päeva suuruudis on siis see, et Ozzy tuleb 4.juunil siia. Ei saa küll aru, miks mitte vabaõhukontserdiga, kuid ikkagi.
Sellega seoses tahaks veidi tibijuttu ajada. Miks kuradi pärast kõik ägedad mehed enne minu aega elasid? Kui olete Ozzy noorpõlvepilte näinud siis igatahes on kindel, et ta nägi keskmisest mehest kõvasti parem välja. Siis veel Rob Halford Judas Priestist - jah, ta on gay aga tal on ideaalsed kõrvad ja ma võin seda 79. aasta live'i sada korda vaadata.
Kas on kusagilt lähiajast või lausa Eestist leida mõnd sarnast karismaatilist rokkstaari? Tanel Padar my ass. Meil on ainult meeldivad punkarid. Sõltub muidugi, mille järgi inimese huvitavust/ägedust mõõta. Kes teab, ehk tunduvad Ozzy ja Rob vaid kaugelt vaadates toredad?
No nagu see vanema klassi pätt, kes mulle meeldis aga kui ta lõpuks istuma jäi ja meie klassi kukkus, siis tõelise molkusena tundus.
Sellega seoses tahaks veidi tibijuttu ajada. Miks kuradi pärast kõik ägedad mehed enne minu aega elasid? Kui olete Ozzy noorpõlvepilte näinud siis igatahes on kindel, et ta nägi keskmisest mehest kõvasti parem välja. Siis veel Rob Halford Judas Priestist - jah, ta on gay aga tal on ideaalsed kõrvad ja ma võin seda 79. aasta live'i sada korda vaadata.
Kas on kusagilt lähiajast või lausa Eestist leida mõnd sarnast karismaatilist rokkstaari? Tanel Padar my ass. Meil on ainult meeldivad punkarid. Sõltub muidugi, mille järgi inimese huvitavust/ägedust mõõta. Kes teab, ehk tunduvad Ozzy ja Rob vaid kaugelt vaadates toredad?
No nagu see vanema klassi pätt, kes mulle meeldis aga kui ta lõpuks istuma jäi ja meie klassi kukkus, siis tõelise molkusena tundus.
neljapäev, jaanuar 25, 2007
SAH!
Ka SAH teema siis.
Eile käisin SAHil ära siis. Igatahes olid alla hinnatud kõiksugu eelmise aasta hittplaadid, mis muidu 259 maksid. Nüüd olid 199. Tavaliselt ma uusi asju eriti ei osta, kui just pole mõne vana bändi uus plaat. Seekord ostsin The Killersi "Sam's Town"i. Huvitav, et see plaat sai Naistelehes halvemuselt teise arvustuse. Ei ole ju igav vanainimeste muusika! Või ehk olengi ma igav vanainimene, kes sellist muusikat reipaks peab? Mulle tundub, et The Killers on kõigi nende uute ja imelike ansamblite tulvas täiesti märkimisväärne. Tegelikult pole see ju sugugi nende debüüt ja nad meeldisid mulle juba looga "Mr. Brightside" (seal videos oli see ilus (vana)mees, kes Mariah Carey ja Akoni videotes ka olnud ja alati paha meest mängib). Siis laenas Peeter mulle JustHitsi mingit kogumikku, kus oli peal lugu "Somebody Told Me", mis mulle ka kangesti meeldis (ma ei saanud küll aru, mida selline lugu, mida ma kunagi varem kuulnud polnud, hitikogumikul tegi) . Alles sel aastal, kui The Killersi teine tulemine oli, avastasin, et need lood on ka nende tehtud. Kusjuures esimese tulemise ajal nägi The Killers välja pigem Blink-182 tüüpi silutud keskkoolibänd - nüüd on nad hoopis teistsugused.
Teine SAH-i saak oli Psychoterrori "Greatest Shits", mida ma juba pool aastat poodidest otsinud olin. Huvitav, kas tuli uustrükk välja (ei, seda kindlasti mitte) või leiti need plaadid lihtsalt kuskilt laost üles. Ma olen viisakas ja lülitan Windows Media Playeri plugina igaks juhuks selle kuulamise ajaks välja. Mõni MSNi-is võib valesti aru saada. Ei, ma ei mõelnud sind :)
Eile kuulasin ema käest laenatud Marju Kuudi plaate. Vahel on hea kuulata helgeid lugusid, mille pealkirjadeks ei ole "Hammer Smashed Face", "Foot To The Throat" või "My Beautiful Genocide". Muide, üks toredamaid loo pealkirju on minu meelest: "Behold The Kindred Battle Carcasses Strewn Across The Bloodied Dunes Of Gilgamesh Mute In The Frenzied Clamour Of Deaths Rolling Tongue And Ravenous Bursting Steel". Ma usun, et on ka pikemaid.
Eile käisin SAHil ära siis. Igatahes olid alla hinnatud kõiksugu eelmise aasta hittplaadid, mis muidu 259 maksid. Nüüd olid 199. Tavaliselt ma uusi asju eriti ei osta, kui just pole mõne vana bändi uus plaat. Seekord ostsin The Killersi "Sam's Town"i. Huvitav, et see plaat sai Naistelehes halvemuselt teise arvustuse. Ei ole ju igav vanainimeste muusika! Või ehk olengi ma igav vanainimene, kes sellist muusikat reipaks peab? Mulle tundub, et The Killers on kõigi nende uute ja imelike ansamblite tulvas täiesti märkimisväärne. Tegelikult pole see ju sugugi nende debüüt ja nad meeldisid mulle juba looga "Mr. Brightside" (seal videos oli see ilus (vana)mees, kes Mariah Carey ja Akoni videotes ka olnud ja alati paha meest mängib). Siis laenas Peeter mulle JustHitsi mingit kogumikku, kus oli peal lugu "Somebody Told Me", mis mulle ka kangesti meeldis (ma ei saanud küll aru, mida selline lugu, mida ma kunagi varem kuulnud polnud, hitikogumikul tegi) . Alles sel aastal, kui The Killersi teine tulemine oli, avastasin, et need lood on ka nende tehtud. Kusjuures esimese tulemise ajal nägi The Killers välja pigem Blink-182 tüüpi silutud keskkoolibänd - nüüd on nad hoopis teistsugused.
Teine SAH-i saak oli Psychoterrori "Greatest Shits", mida ma juba pool aastat poodidest otsinud olin. Huvitav, kas tuli uustrükk välja (ei, seda kindlasti mitte) või leiti need plaadid lihtsalt kuskilt laost üles. Ma olen viisakas ja lülitan Windows Media Playeri plugina igaks juhuks selle kuulamise ajaks välja. Mõni MSNi-is võib valesti aru saada. Ei, ma ei mõelnud sind :)
Eile kuulasin ema käest laenatud Marju Kuudi plaate. Vahel on hea kuulata helgeid lugusid, mille pealkirjadeks ei ole "Hammer Smashed Face", "Foot To The Throat" või "My Beautiful Genocide". Muide, üks toredamaid loo pealkirju on minu meelest: "Behold The Kindred Battle Carcasses Strewn Across The Bloodied Dunes Of Gilgamesh Mute In The Frenzied Clamour Of Deaths Rolling Tongue And Ravenous Bursting Steel". Ma usun, et on ka pikemaid.
teisipäev, jaanuar 16, 2007
Kas tõesti roheline eluviis?
Mu sugulane pidi hakkama endale põhupallidest maja ehitama ja sellega seoses, või õigemini reageeringutest lähtuvalt – roheline eluviis, mis see on?
Ma varem arvasin, et olen lihtsalt ihne, kuid tuleb välja, et ka roheline võrreldes muude inimestega. Juhtusin vaatama mingit saadet „nippidest”, mida ette võtta looduse säästmiseks. Ei leidnud sealt enda jaoks midagi uut, mida ma niikuinii ei teeks ega pidanud ka näidatut kuidagi erilisteks „nippideks”. Miks ma peaksin hambaid või nõusid pestes veel joosta laskma? Loogiline, et kui ei kasuta, siis on kinni. Ja keegi pole mulle kunagi õpetanud, et seda tuleks vee kokkuhoiuks teha – lihtsalt vee kahin on häiriv ja lisaks pritsid seda igale poole. Toast lahkudes kustutan alati tuled – ei tea, miks, aga see on harjumus ja kui seda ei tee, siis häirib. Miks ma peaksin ostma iga kord uue pakendi kui saan odavama hinnaga täitepakendi osta? Aga tänapäeval pidi olema prestiižne ka iga kuu aja tagant veekeetjat vahetada. Loomulikult võtan poodi minnes kodunt kilekoti kaasa – milleks on mul vaja seda pahna endale pidevalt juurde osta?
Olen kogu aeg niimoodi teinud ja keegi pole seda mulle otseselt õpetanud. Muuhulgas arvasin, et ka teised inimesed peavad seda normaalseks. Või äkki peavadki, aga meile söödetakse meedia poolt ette pilti, et oleme jube tublid ja korralikud kui nii teeme? Tugevdades mitte-rohelisi, kes tunnevad, et järelikult teevad kõik nii ja raiskamine ning reostamine ongi normiks.
Samas ei ole mina näinud neid inimesi, kes prügi metsa alla veavad, kuigi nad on ju kusagil meie seas olemas. Neid ahve, kes autoaknast kohvitopse välja loobivad olen küll näinud.
Kender (ei saa linki panna, sest koduleht on tühi) kirjutab, kuidas üks tegelane loobib sodi Eestimaa pinnale seetõttu, et teda siin ei sallita. Ma ei tea, kas see peab kõigi puhul paika, kuid tendentsi on märgata küll.
Minu jaoks on igasugune raiskamine ja prügikultus võrdne mustade nõude hunnikuga või sokkidega seina najal. Paneb end räpaselt tundma ja tekitab sisemise tungi hävitada.
Samas on põhupallidest maja või korduvkasutatavad mähkmed ka minu jaoks liig, ma võib-olla lihtsalt ei torma nii kergesti nende pooldajaid hukka mõistma.
Ma varem arvasin, et olen lihtsalt ihne, kuid tuleb välja, et ka roheline võrreldes muude inimestega. Juhtusin vaatama mingit saadet „nippidest”, mida ette võtta looduse säästmiseks. Ei leidnud sealt enda jaoks midagi uut, mida ma niikuinii ei teeks ega pidanud ka näidatut kuidagi erilisteks „nippideks”. Miks ma peaksin hambaid või nõusid pestes veel joosta laskma? Loogiline, et kui ei kasuta, siis on kinni. Ja keegi pole mulle kunagi õpetanud, et seda tuleks vee kokkuhoiuks teha – lihtsalt vee kahin on häiriv ja lisaks pritsid seda igale poole. Toast lahkudes kustutan alati tuled – ei tea, miks, aga see on harjumus ja kui seda ei tee, siis häirib. Miks ma peaksin ostma iga kord uue pakendi kui saan odavama hinnaga täitepakendi osta? Aga tänapäeval pidi olema prestiižne ka iga kuu aja tagant veekeetjat vahetada. Loomulikult võtan poodi minnes kodunt kilekoti kaasa – milleks on mul vaja seda pahna endale pidevalt juurde osta?
Olen kogu aeg niimoodi teinud ja keegi pole seda mulle otseselt õpetanud. Muuhulgas arvasin, et ka teised inimesed peavad seda normaalseks. Või äkki peavadki, aga meile söödetakse meedia poolt ette pilti, et oleme jube tublid ja korralikud kui nii teeme? Tugevdades mitte-rohelisi, kes tunnevad, et järelikult teevad kõik nii ja raiskamine ning reostamine ongi normiks.
Samas ei ole mina näinud neid inimesi, kes prügi metsa alla veavad, kuigi nad on ju kusagil meie seas olemas. Neid ahve, kes autoaknast kohvitopse välja loobivad olen küll näinud.
Kender (ei saa linki panna, sest koduleht on tühi) kirjutab, kuidas üks tegelane loobib sodi Eestimaa pinnale seetõttu, et teda siin ei sallita. Ma ei tea, kas see peab kõigi puhul paika, kuid tendentsi on märgata küll.
Minu jaoks on igasugune raiskamine ja prügikultus võrdne mustade nõude hunnikuga või sokkidega seina najal. Paneb end räpaselt tundma ja tekitab sisemise tungi hävitada.
Samas on põhupallidest maja või korduvkasutatavad mähkmed ka minu jaoks liig, ma võib-olla lihtsalt ei torma nii kergesti nende pooldajaid hukka mõistma.
esmaspäev, jaanuar 15, 2007
Lühike, igav ja mittekuhugijõudev uurimus teemal mõtetesalvestaja head ja vead
Alati ei viitsi ma voodist välja ronida kui mõni hea mõte tuleb. Käsitsi kirjutamisest olen ammu loobunud, sest see tundub nii aeglane olevat. Eile öösel salvestasin ma paar mõtet mobiiltelefoni – ka see ei ole sugugi kiire variant, kuid vähemalt ei nõua voodist lahkumist.
Seoses selle kõigega või õigemini sellest sõltumata öeldi mulle mõni aeg tagasi, et jube tore oleks kui eksisteeriks selline aparaat, mis salvestaks inimese mõtted. Hiljem mängiksid mõtted endale ette nagu diktofonist. Seda öelnud inimene ei pidanud küll kirjutamist silmas aga mulgi süttis lambike. Lülitaks selle öösel sisse ja hommikul vaataks üle. Ma eeldaks sellist sisselülitatavat seadet, sest kõige salvestamine oleks lihtsalt ebaotstarbekas. Mõtteid lugev arvutihiir pidi juba olemas olema – küll veel selline algeline, kes vaid suundadest sotti saab.
Siis hakkasin ma aga mõtlema – kõik, kellel oleks raha selline mõtetesalvestaja osta, saaksid hakata ilma suurema vaevata oma mõtteid avaldama. Eriti laieneks unenägude avaldamise žanr. Kes neid kuulata viitsiks? Ehk ei seisnegi praeguste kirjatükkide olemasolu mitte selles, et mõni inimene tunneb vajadust kirjutada vaid lihtsalt selles, et kõik ei viitsi oma mõtteid üles tähendada? Kui mõtete salvestamine nii kerge oleks, kas oleks siis üldse mingit eneseväljendust tekkinud – jagaksime üksteisele kassette oma mõtetega ja olekski kõik. Ehk oleks nii, et kellegi kassetid oleksid rohkem hinnas kui teiste omad?
Tegelikult ei hävitanud video ilmumine raadiot, salvestamisvõimaluste laienemine kino ega teatrit või interneti kasutamine raamatuid. Lisaks kergele kättesaadavusele on inimesele millegipärast oluline ka kogemus või tunne. No ei ole teleteater võrreldav ise saalis istumisega. Mina ei ole kunagi kuulanud ühtegi raamatut vaid eelistanud neid ikkagi lugeda. Võib juhtuda, et eelistan ka trükkimist salvestamisele, kuigi pastakat ma klaviatuurile ei eelista. Mulle tundub, et uute tehnoloogiatega peaks ettevaatlikult läbi käima, sest mingit loogikat nende kasutamise populaarsuses ja vanade tehnoloogiate kadumises ma leida ei oska.
Seoses selle kõigega või õigemini sellest sõltumata öeldi mulle mõni aeg tagasi, et jube tore oleks kui eksisteeriks selline aparaat, mis salvestaks inimese mõtted. Hiljem mängiksid mõtted endale ette nagu diktofonist. Seda öelnud inimene ei pidanud küll kirjutamist silmas aga mulgi süttis lambike. Lülitaks selle öösel sisse ja hommikul vaataks üle. Ma eeldaks sellist sisselülitatavat seadet, sest kõige salvestamine oleks lihtsalt ebaotstarbekas. Mõtteid lugev arvutihiir pidi juba olemas olema – küll veel selline algeline, kes vaid suundadest sotti saab.
Siis hakkasin ma aga mõtlema – kõik, kellel oleks raha selline mõtetesalvestaja osta, saaksid hakata ilma suurema vaevata oma mõtteid avaldama. Eriti laieneks unenägude avaldamise žanr. Kes neid kuulata viitsiks? Ehk ei seisnegi praeguste kirjatükkide olemasolu mitte selles, et mõni inimene tunneb vajadust kirjutada vaid lihtsalt selles, et kõik ei viitsi oma mõtteid üles tähendada? Kui mõtete salvestamine nii kerge oleks, kas oleks siis üldse mingit eneseväljendust tekkinud – jagaksime üksteisele kassette oma mõtetega ja olekski kõik. Ehk oleks nii, et kellegi kassetid oleksid rohkem hinnas kui teiste omad?
Tegelikult ei hävitanud video ilmumine raadiot, salvestamisvõimaluste laienemine kino ega teatrit või interneti kasutamine raamatuid. Lisaks kergele kättesaadavusele on inimesele millegipärast oluline ka kogemus või tunne. No ei ole teleteater võrreldav ise saalis istumisega. Mina ei ole kunagi kuulanud ühtegi raamatut vaid eelistanud neid ikkagi lugeda. Võib juhtuda, et eelistan ka trükkimist salvestamisele, kuigi pastakat ma klaviatuurile ei eelista. Mulle tundub, et uute tehnoloogiatega peaks ettevaatlikult läbi käima, sest mingit loogikat nende kasutamise populaarsuses ja vanade tehnoloogiate kadumises ma leida ei oska.
reede, jaanuar 12, 2007
Ajakirjandus meelitab
Tellisin täna endale koju käima ajakirja Muusa. Olen jah selline spontaanne inimene :) - eile lugesin esimest korda ja juba tellisin. Ei jõudnud ühe õhtuga kõike läbigi lugeda (180 lk, kui õigesti mäletan), kuid esmapilgul oli täitsa hea. Peab ju ometi mingi ajakiri inimesel koju käima? Varem, kui õhtul midagi lugeda polnud, sai vahel Vikerkaart ostetud, kuid see ajas kodustele hirmu peale. Naisteajakirjade puhul olen avastanud, et vähesed loetavad neist omavad ka piisavalt häid kodulehti, millelt paremad palad kenasti kätte saab. Mulle ei meeldi kodu risustada paberiga, mille vaid ühe korra läbi vaatan ja siis prügikasti viskan. Eesti Naine käib emal ning see saab ka enamasti loetud. Nailboardi olen ka ostnud, kuid see ajakiri tundub oma hinna kohta natuke liiga õhuke olevat. Ma saan aru, et pildid ja poster maksavad, aga postrit ma niikuinii kasutada ei saa. Või paneks töö juures selja taha Maideni plakati? Ei, mulle see sobiks, aga teised vaataksid nähtavasti imelikult. Eriti selles valguses, et ülevalt poolt tuli tegelikult käsk kontori hubasemaks muutmise eesmärgil seinu plakatitega kaunistada. Seda võidaks võtta kui irooniat, vist.
Tegelikult olen avastanud, et meil ilmub päris aukartusäratav hulk erinevaid ajakirju. Kes neid kõiki loeb? On mingid suuremad ajakirjad, millel oma lugejaskond olemas, aga need uued? Kusjuures Muusat oli eile õhtul Tartu Hyperrimis veel ainult 2 eksemplari järel. Loodan, et mu tellimuse nr 81 ei tähendanud seda, et ma 81.tellija olin. 1000-le tellijale on tegelikult ka auhinnad loosimises - üsna optimistlik lootus minu meelest. Ma tegelikult tellingi ainult nänni lootuses. Ja pensionikonto viisin ka LHV-sse, et DVD mängijat saada, aga näe, mis nüüd välja tuli! (Tahtsin siia PM Online'i uudiselingi panna, kuid nad olid juba jõudnud oma pealkirja redigeerida...). See Ühispanga tekk oli muuseas täitsa hea :)
Tegelikult olen avastanud, et meil ilmub päris aukartusäratav hulk erinevaid ajakirju. Kes neid kõiki loeb? On mingid suuremad ajakirjad, millel oma lugejaskond olemas, aga need uued? Kusjuures Muusat oli eile õhtul Tartu Hyperrimis veel ainult 2 eksemplari järel. Loodan, et mu tellimuse nr 81 ei tähendanud seda, et ma 81.tellija olin. 1000-le tellijale on tegelikult ka auhinnad loosimises - üsna optimistlik lootus minu meelest. Ma tegelikult tellingi ainult nänni lootuses. Ja pensionikonto viisin ka LHV-sse, et DVD mängijat saada, aga näe, mis nüüd välja tuli! (Tahtsin siia PM Online'i uudiselingi panna, kuid nad olid juba jõudnud oma pealkirja redigeerida...). See Ühispanga tekk oli muuseas täitsa hea :)
kolmapäev, jaanuar 10, 2007
Kollid, keda tegelikult olemas ei olnud
Rob Zombie osad fännid pidid hingepõhjani solvunud olema, et mees oma dread'id maha lõikas ja punased läätsed silmast võttis ning nüüd täitsa tavaline varajases keskeas (vabandan, kuid ei suutnud sobivamat vanusemäärangut leida - hilises nooruses?) mees välja näeb. Ma möönan, et sümpatiseeris mullegi tema varajane look rohkem, kuid mis teha. Muusika sellest halvemaks pole läinud, kuigi osa fänne seda usub. Üldiselt ma nimetaks seda fantaasiavaeguseks - "koll peab olema suurte sarvede ja punaste silmadega! Phühholoogilisi õudukaid ma ei aktsepteeri!".
Teine pool sellest fantaasiavaegusest on aga minu jaoks palju šokeerivam - igasugu oiged sel teemal kui hirmus ikka Manson on ja kuidas keegi teda Disneylandis nähes peaaegu püksi oleks teinud. Lordi on ka kohutav saatanakummardajate punt ja neid nähes tuleks kohe nutma pursata. Ma saan aru, et nimetatud esitajad on ühed vähesed, keda mitte-seesuguse-muusika kuulajad kohanud on, kuid tundub suht elementaarne arusaam olevat, et tegemist on rollidega, mitte reaalsete koletistega. OK, enamik seesugustest oietest on olnud pärit teiseltpoolt lompi ja me ju alati arvame, et meie hulgas selliseid ei ole.
Igaks juhuks peaks aga äkki seletama, et roll ja seda mängiv inimene ei ole üks ja sama. Tegelikult on aga selle lihtsa tõe mõistmine fantaasiat mitte omavale inimesele täielik mõistatus.
"Mismoodi saab kirjutada asjadest, mida tegelikult juhtunud ei ole? Kust sa siis tead, et nii saab olla?"
Vat nii juhtub teie lastega, kui ütlete neile "mida sa mõtled asju välja, paneme su hullumajja!". Seda ma ei mõelnud välja vaid lihtsalt dramatiseerisin veidi üle - olen selliseid lapsevanemaid kohanud küll.
Vanasti mõtlesid lapsed puupulgast nuku välja, tänapäeval pakutakse lastele absoluutselt kõike täiskasvanute maailmast - ainult väiksemal ja ohutumal kujul. Nautigem kolle kuni saame - tulevikus ei suuda ehk keegi neid enam välja mõelda.
Teine pool sellest fantaasiavaegusest on aga minu jaoks palju šokeerivam - igasugu oiged sel teemal kui hirmus ikka Manson on ja kuidas keegi teda Disneylandis nähes peaaegu püksi oleks teinud. Lordi on ka kohutav saatanakummardajate punt ja neid nähes tuleks kohe nutma pursata. Ma saan aru, et nimetatud esitajad on ühed vähesed, keda mitte-seesuguse-muusika kuulajad kohanud on, kuid tundub suht elementaarne arusaam olevat, et tegemist on rollidega, mitte reaalsete koletistega. OK, enamik seesugustest oietest on olnud pärit teiseltpoolt lompi ja me ju alati arvame, et meie hulgas selliseid ei ole.
Igaks juhuks peaks aga äkki seletama, et roll ja seda mängiv inimene ei ole üks ja sama. Tegelikult on aga selle lihtsa tõe mõistmine fantaasiat mitte omavale inimesele täielik mõistatus.
"Mismoodi saab kirjutada asjadest, mida tegelikult juhtunud ei ole? Kust sa siis tead, et nii saab olla?"
Vat nii juhtub teie lastega, kui ütlete neile "mida sa mõtled asju välja, paneme su hullumajja!". Seda ma ei mõelnud välja vaid lihtsalt dramatiseerisin veidi üle - olen selliseid lapsevanemaid kohanud küll.
Vanasti mõtlesid lapsed puupulgast nuku välja, tänapäeval pakutakse lastele absoluutselt kõike täiskasvanute maailmast - ainult väiksemal ja ohutumal kujul. Nautigem kolle kuni saame - tulevikus ei suuda ehk keegi neid enam välja mõelda.
esmaspäev, jaanuar 08, 2007
Õudsalt tahaks viina juua!
Poes, kus ma lõuna ajal käin, ei kohta tavaliselt ühtegi inimest peale minu, kellel toidukorvis alkoholi ei leidu. Nii igal kolmandal on pohmakalehk juures ja nii iga kuues on ennast täis lasknud. Laias laastus. Tuleks toonitada, et ma käin poes keskpäeval. Täna käisin 9.30 ja minu ees osteti Lauaviina. Esmaspäevahommikuti on tavaline ka see, et enne poe avamist jõlgub teatud seltskond selle ümber – isa, kes hoiab ema püsti, väike kasimata põngerjas kõrval. Sageli kohtan ka ühte vene naist, kes poe ees kerjab.
Annan au selle poe müüjatele, kes sellise seltskonnaga iga päev kokku peab puutuma.
Tegelikult puutun ma selle kohaga kokku täiesti juhuslikult ning kui seda kogemust ei oleks, siis suudaks tõesti ehk vaid imestada – kes siis end tänapäeval veel surnuks joob, meil ju niivõrd kultuurne ja majanduslikult edukas riik?
Iga mitmes reklaam tv-s on alkoholi päralt? Kas sinu hing ei kisendagi selle uue viina järele? Kes siis viina täis joomise eesmärgil joob, ikka maitse pärast, eks? Mmm, ja vahel näitab seda imekaunist viinamaad, kus neiud lõkke ääres pitse tühjendavad – mitu pudelit ma ära jooma pean, et sinna jõuda? Kahjuks ei ole ma ka veel sellisesse seltskonda sattunud, kus lõkke ümber viina juuakse. Vanasti joodi grillimise kõrvale ikka lahjemaid jooke, aga eks kombed muutu.
Annan au selle poe müüjatele, kes sellise seltskonnaga iga päev kokku peab puutuma.
Tegelikult puutun ma selle kohaga kokku täiesti juhuslikult ning kui seda kogemust ei oleks, siis suudaks tõesti ehk vaid imestada – kes siis end tänapäeval veel surnuks joob, meil ju niivõrd kultuurne ja majanduslikult edukas riik?
Iga mitmes reklaam tv-s on alkoholi päralt? Kas sinu hing ei kisendagi selle uue viina järele? Kes siis viina täis joomise eesmärgil joob, ikka maitse pärast, eks? Mmm, ja vahel näitab seda imekaunist viinamaad, kus neiud lõkke ääres pitse tühjendavad – mitu pudelit ma ära jooma pean, et sinna jõuda? Kahjuks ei ole ma ka veel sellisesse seltskonda sattunud, kus lõkke ümber viina juuakse. Vanasti joodi grillimise kõrvale ikka lahjemaid jooke, aga eks kombed muutu.
reede, jaanuar 05, 2007
Lipuvärvides ja lipuvärvideta
Teate ju küll neid suuri rohelisi nägusid bussipeatustes? Neid, kel kenasti sini-must-valge põsel?
Aga minu issi käis eile Narvas ja ütles, et seal kõik nagu mujalgi, ainult ilma ühe väikse detailita.
Selle sini-must-valge oli keegi peale trükkida unustanud.
Paneb mõtlema.
Vaata, kui hästi läbimõeldud, ütles selle peale mu sõber.
Aga minu issi käis eile Narvas ja ütles, et seal kõik nagu mujalgi, ainult ilma ühe väikse detailita.
Selle sini-must-valge oli keegi peale trükkida unustanud.
Paneb mõtlema.
Vaata, kui hästi läbimõeldud, ütles selle peale mu sõber.
kolmapäev, jaanuar 03, 2007
Judas Rising
Ma sain kusagilt targaks, et blogi tuleb ikka iga päev kirjutada. Tegelikult ma ei vaevle mõttepuuduse käes ega midagi, ma olen perfektsionist. Ja ma ei tahaks iialgi oma blogis kedagi nimepidi või äratuntavalt mainida, mis muudab tööprotsessi veel keerukamaks. See loomulikult ei välista oletusi, kuid vähemalt ma ise neid ei põhjusta. Lisaks pean ma kvaliteet-kirjutamiseks klapid peast võtma, sest millegipärast satuvad muidu teksti täiesti mõttevälised sõnad ja ka lauseehitus tuleb kohtlane. Hetkel ma klappe peast ei võtnud, eksperimenteerin, noh. Kunagi ütles üks tark inimene (tean täpselt kes, aga ei ütle), et psühhiaatri juurde ei tasu minna, sest igaühele meist on võimalik diagnoos panna. Ma olen kergelt autistlik. (Tulge nüüd jah ja hakake kaigastega materdama, et koleda haigusega nalja teen.)
Teemast siis seda, et sain jõuluks Scissor Sistersi plaadi. Last.fm väidab, et tegemist on glam rockiga. See peaks ilmselgelt vale olema, mul tekkisid esmased assotsiatsioonid hoopis Bee Geesiga. Eile oli just juttu sellest, et tegelikult kuulab ülisuur protsent inimesi mingit täiesti kahtlast muusikat – electrot ja indie rocki/popi. Populaarseimad tag’id last.fm-s on näiteks alternative, indie, electronic ja rock (see viimane iseloomustab millegipärast absoluutselt kõike). Populaarseimate artistide nimistus kohtab selliseid imelikke asju nagu Muse, Death Cab for Cutie,, My Chemical Romance, Snow Patrol, Sufjan Stevens, The White Stripes ja Bloc Party. Samas 50 enimkuulatava nimistus Eestist pärit kasutajate kohta leiab neist „imelikest” vaid 3 tuntumat, kellest ka mina midagi kuulnud olen. Minu jaoks kuuluvad nad kõik vaieldamatult „kahtlase” muusika alla, mida ma parem teist korda ei kuulaks. Scissor Sisters on ka „kahtlane”, kuid omab vähemalt mingit rütmi ning hoolimata sellest, et kõik lood on ühtlane tapeet, ei hakka väga igav.
Eile saatsin pika pingutuse peale ka Aastahiti ära. Olen küll kindel, et minu lugudest ei pääse ükski esimese 100 sisse ja isegi neid oli raske leida, sest 75% headest lugudest tuli välja praakida põhjusel, et need jäid kõvasti kaugemasse aega kui 2006.
Ei tea, kas põhjuseks on mu liigne muusikatarbimine, kuid enamik värskest muusikast tundub mulle igav, veniv ja ilma pauerita. Teksti pole üldse või korrutatakse mingit jama. Ühest kõrvast sisse ja teisest välja värk.
Endale soetatud eelmisel aastal ilmunud plaatidest märgiks ära Lordi „Arockalypse” ja Rob Zombie „Educates Horses”. Mõlemad kõvasti alahinnatud asjad.
Teemast siis seda, et sain jõuluks Scissor Sistersi plaadi. Last.fm väidab, et tegemist on glam rockiga. See peaks ilmselgelt vale olema, mul tekkisid esmased assotsiatsioonid hoopis Bee Geesiga. Eile oli just juttu sellest, et tegelikult kuulab ülisuur protsent inimesi mingit täiesti kahtlast muusikat – electrot ja indie rocki/popi. Populaarseimad tag’id last.fm-s on näiteks alternative, indie, electronic ja rock (see viimane iseloomustab millegipärast absoluutselt kõike). Populaarseimate artistide nimistus kohtab selliseid imelikke asju nagu Muse, Death Cab for Cutie,, My Chemical Romance, Snow Patrol, Sufjan Stevens, The White Stripes ja Bloc Party. Samas 50 enimkuulatava nimistus Eestist pärit kasutajate kohta leiab neist „imelikest” vaid 3 tuntumat, kellest ka mina midagi kuulnud olen. Minu jaoks kuuluvad nad kõik vaieldamatult „kahtlase” muusika alla, mida ma parem teist korda ei kuulaks. Scissor Sisters on ka „kahtlane”, kuid omab vähemalt mingit rütmi ning hoolimata sellest, et kõik lood on ühtlane tapeet, ei hakka väga igav.
Eile saatsin pika pingutuse peale ka Aastahiti ära. Olen küll kindel, et minu lugudest ei pääse ükski esimese 100 sisse ja isegi neid oli raske leida, sest 75% headest lugudest tuli välja praakida põhjusel, et need jäid kõvasti kaugemasse aega kui 2006.
Ei tea, kas põhjuseks on mu liigne muusikatarbimine, kuid enamik värskest muusikast tundub mulle igav, veniv ja ilma pauerita. Teksti pole üldse või korrutatakse mingit jama. Ühest kõrvast sisse ja teisest välja värk.
Endale soetatud eelmisel aastal ilmunud plaatidest märgiks ära Lordi „Arockalypse” ja Rob Zombie „Educates Horses”. Mõlemad kõvasti alahinnatud asjad.
neljapäev, november 23, 2006
Blond ja Bond
Mina ei saa aru, miks ilgutakse, et uihh, mis kole Bond see uus on. Vuihh ja ta on blond veel ka.
Mina oma kesise meestemaitse juures väidaks, et Daniel Craig on paremuselt teine ilus Bond peale Roger Moore’i.
Ja mis esimene blond Bond? Moore tundus mulle ka üsna blond ja ega see Connerygi mustapäine olnud.
Aga see Pierce Brosnan oli küll üks hirmus mees.
Tegelikult on inimestele välimuse järgi hinnangu andmine idiotismi tunnuseks.
„Mulle see Parts küll peaministrina ei meeldinud, vahi miuke kõver kael ja kõver lips!”
Aga nagu meile juba igal pool selgitatakse on inimese juures just välimus kõige tähtsam, hoolimata sellest, et alati ei saa selle heaks eriti palju teha.
Kustkohast on üldse pärit selline haiglane komme, nagu teiste inimeste välimuse kommenteerimine fakti konstateerimise põhimõttel? „Tal on nii suur nina, tal on nii paks tagumik, tal ei ole ju tisse, tal on vinnid näos, ta on nii kõhn.” Üllatus, üllatus – kardetavasti teab inimene seda kõike isegi ja ka ajusid omavad kõrvaltvaatajad on seda tähele pannud, kuid ei pea antud fakte mainimisväärseteks.
Stuck in the kindergarten.
Mina oma kesise meestemaitse juures väidaks, et Daniel Craig on paremuselt teine ilus Bond peale Roger Moore’i.
Ja mis esimene blond Bond? Moore tundus mulle ka üsna blond ja ega see Connerygi mustapäine olnud.
Aga see Pierce Brosnan oli küll üks hirmus mees.
Tegelikult on inimestele välimuse järgi hinnangu andmine idiotismi tunnuseks.
„Mulle see Parts küll peaministrina ei meeldinud, vahi miuke kõver kael ja kõver lips!”
Aga nagu meile juba igal pool selgitatakse on inimese juures just välimus kõige tähtsam, hoolimata sellest, et alati ei saa selle heaks eriti palju teha.
Kustkohast on üldse pärit selline haiglane komme, nagu teiste inimeste välimuse kommenteerimine fakti konstateerimise põhimõttel? „Tal on nii suur nina, tal on nii paks tagumik, tal ei ole ju tisse, tal on vinnid näos, ta on nii kõhn.” Üllatus, üllatus – kardetavasti teab inimene seda kõike isegi ja ka ajusid omavad kõrvaltvaatajad on seda tähele pannud, kuid ei pea antud fakte mainimisväärseteks.
Stuck in the kindergarten.
esmaspäev, november 20, 2006
Uruhiire talv
On üks selline loodusfilm, kus uruhiir talvitub kenasti oma soojas pesas kui üleval maapinnal kuri mäger ennast tema urgu kaevama hakkab. No algul hakkab uruhiir vaid häiritult pobisema ja turtsuma, lootes, et ehk ta und siiski ei segata. Kui mäger liiga lähedale jõuab, paneb hiir oma kodinad kokku ja ronib varuväljapääsust minema. Mäger kaabib, tagumik urvis, hiir aga lippab mööda külma lund oma teise uru juurde.
No pääses jah minema, aga ega ta tuju sellepärast veel parem ei ole. Jube mõnus küll soojast pesast kuhugi pimedasse ja külma sattuda.
Eriti sümpatiseerib mulle selle uruhiire näoilme kui mäger oma esimesed kraaped teeb – et no mida JÄLLE! fakk raisk. Ma arvan, et need mägrad on uruhiire sagedased unerikkujad. Jah, ma tean, et väike aju ei vaja taastumiseks nii pikka und nagu inimese oma, kuid ikkagi tundub uruhiire inimlikustamine täitsa tore.
Ma olen täpselt nagu see uruhiir. Kes mind jälle segab ja sikutab? Ei taha pesast välja tulla! Ei taha mitte midagi teha! Pime on. Külm on. Ei taha ennast pesta ega lasteaeda minna!
Ja tänane kole pealesunnitud päev lõppes sellega, et uruhiir peab veel mingi peo korraldama. Tahaks hambaid välgutada nagu see sõjakas elusuuruses rotikuju, mis eile Maksimarketis müügil oli. Koduperenaiste hirm. Kes teki äärt tõstab, sellele löön kihvad reide
No pääses jah minema, aga ega ta tuju sellepärast veel parem ei ole. Jube mõnus küll soojast pesast kuhugi pimedasse ja külma sattuda.
Eriti sümpatiseerib mulle selle uruhiire näoilme kui mäger oma esimesed kraaped teeb – et no mida JÄLLE! fakk raisk. Ma arvan, et need mägrad on uruhiire sagedased unerikkujad. Jah, ma tean, et väike aju ei vaja taastumiseks nii pikka und nagu inimese oma, kuid ikkagi tundub uruhiire inimlikustamine täitsa tore.
Ma olen täpselt nagu see uruhiir. Kes mind jälle segab ja sikutab? Ei taha pesast välja tulla! Ei taha mitte midagi teha! Pime on. Külm on. Ei taha ennast pesta ega lasteaeda minna!
Ja tänane kole pealesunnitud päev lõppes sellega, et uruhiir peab veel mingi peo korraldama. Tahaks hambaid välgutada nagu see sõjakas elusuuruses rotikuju, mis eile Maksimarketis müügil oli. Koduperenaiste hirm. Kes teki äärt tõstab, sellele löön kihvad reide
reede, november 10, 2006
Nobody Like...Hippie Music
Vahepeal võib oma muusikaarmastuses kaunis naljakate asjade otsa sattuda.
Tallinnas Kristiine keskuse plaadipoes olid päris sageli igasugu toredad allahindlused, kus igasugu imelikke plaate odavalt ära anti.
Selle plaadi sain vist 69 krooniga kätte. No vaatasin, et neid Alice´i lugusid mul veel ei ole.
Kuulasin siis esimest korda ja vääga imelik oli. Keegi kantrilaulja 60ndaist? Samas, võttes arvesse mehe hilisemat loomingut on huvitav, et selline mees sellise muusikaga algust tegi. Ma respektist Alice’i vastu ikka kuulan seda vahel. Mitte eriti tihti. Aga ma lihtsalt ei saa öelda kellegi kohta, kes mulle väga meeldib, et see või teine tema album on saast. Ma ei ole avastanud ühtegi bändi, kelle kohta saaks öelda, et ta oli hea, aga enam ei ole, või just ta uued plaadid on head, aga vanad ei kõlba kuulata. Vähemalt nende bändide ja lauljatega on nii, kes mulle väga meeldivad. Ja Alice vana plaat muutub ka iga korraga aina kuulatavamaks.
Või on asi selles, et enam ei arva ma, et kõik muusika, mis tehti enne minu sündi, või õigemini pubekaiga, on halb ja vanamoodne. Enne mind oli ju mingi jube hipimuusika ainult! Tegelikult ma arvasin tõsimeeli nõnda. Niikaua, kuni nägin VH1 pealt tüüpilist koledat seitsmekümnendate hipivideot, mille muusika osutus aga super heaks. See oli Black Sabbathi Paranoid.
Muide, Alice´i tolle albumi kohta arvab teadja nõnda:
Appearing in slightly different configurations with various names on various labels, this CD is for hardcore Cooper fans only. The music presented here is all extremely early material and is presented in studio versions on such albums as Freak Out. Even there, with well-produced recordings, the music is sometimes hard to take. However, in live format, it borders on unlistenable. This one is for Alice Cooper completists only. So, if that description fits you, by all means pick it up. Otherwise, stay far, far away. ~ Gary Hill, All Music Guide
Plaadi nimi on Nobody Like…Alice Cooper Live ja seda kuulas last.fm’i teatel eelmine nädal tervelt 4 inimest.
Tallinnas Kristiine keskuse plaadipoes olid päris sageli igasugu toredad allahindlused, kus igasugu imelikke plaate odavalt ära anti.
Selle plaadi sain vist 69 krooniga kätte. No vaatasin, et neid Alice´i lugusid mul veel ei ole.
Kuulasin siis esimest korda ja vääga imelik oli. Keegi kantrilaulja 60ndaist? Samas, võttes arvesse mehe hilisemat loomingut on huvitav, et selline mees sellise muusikaga algust tegi. Ma respektist Alice’i vastu ikka kuulan seda vahel. Mitte eriti tihti. Aga ma lihtsalt ei saa öelda kellegi kohta, kes mulle väga meeldib, et see või teine tema album on saast. Ma ei ole avastanud ühtegi bändi, kelle kohta saaks öelda, et ta oli hea, aga enam ei ole, või just ta uued plaadid on head, aga vanad ei kõlba kuulata. Vähemalt nende bändide ja lauljatega on nii, kes mulle väga meeldivad. Ja Alice vana plaat muutub ka iga korraga aina kuulatavamaks.
Või on asi selles, et enam ei arva ma, et kõik muusika, mis tehti enne minu sündi, või õigemini pubekaiga, on halb ja vanamoodne. Enne mind oli ju mingi jube hipimuusika ainult! Tegelikult ma arvasin tõsimeeli nõnda. Niikaua, kuni nägin VH1 pealt tüüpilist koledat seitsmekümnendate hipivideot, mille muusika osutus aga super heaks. See oli Black Sabbathi Paranoid.
Muide, Alice´i tolle albumi kohta arvab teadja nõnda:
Appearing in slightly different configurations with various names on various labels, this CD is for hardcore Cooper fans only. The music presented here is all extremely early material and is presented in studio versions on such albums as Freak Out. Even there, with well-produced recordings, the music is sometimes hard to take. However, in live format, it borders on unlistenable. This one is for Alice Cooper completists only. So, if that description fits you, by all means pick it up. Otherwise, stay far, far away. ~ Gary Hill, All Music Guide
Plaadi nimi on Nobody Like…Alice Cooper Live ja seda kuulas last.fm’i teatel eelmine nädal tervelt 4 inimest.
neljapäev, november 09, 2006
Twisted information
Last.fm on täitsa tore koht. Huvitav, milliseid tag’e inimesed ikka muusikale panevad. No ei ole ju Offspring alternative! Alternative on minu teada see, mida 9 matsi 10st ei tea. Aga võib-olla kuskil ongi Offspringiga nii, kuigi ma kahtlen selles. Offspring on tegelikult pop, aga väga hea pop. Isegi ülihea. Ma kardan, et nad ise selle määratluse üle õnnelikud ei oleks, aga tegelikult ma mõtlen seda hästi. Lihtsalt üritan ennast päästa wannabe mainest ega ütle, et Offspring võiks rock või punk olla. Ja igasugustest wannabedest on need vennad juba sellega üle, et minu mäletamist mööda pole nad kunagi eriti noored välja paistnud. Kas Blink 192st teeb kollanokkade bändi see, et nad nii kuradi head välja näevad? Haa haa haa. Ja Travis Barker on jube ilus, öelge, mis tahate. Kui juba Miss Ameerika temaga abiellus, siis peab ju olema. Ja see teine kutt ka, kellel rõngas huules on.
Muuseas, mul on olemas isegi Offspringi esimene, 1990 aasta plaat. Last.fm-is on selle väljaandmise ajaks 2001, aga see on kellegi rumala kasutaja poolt sinna pandud. See esimene plaat ei ole tegelikult eriti kuulatav ka, aga ma saan hõisata, et mul on ta vähemalt olemas.
Mulle meeldivad bändid, mis ei tee ballaade. Mis krdi „Behind Blue Eyes”? Iseenesest ei olnud sel vigagi, aga milleks? „Et näidata oma teist, softi poolt” või pigem tõestamaks, et näe Fred oskab tegelt kah laulda. Ei ole mõtet fänne šokeerida ja sundida neid endile sisendama, et „kuna see on see bänd, siis mulle meeldib ka see nende imelik lugu”.
Muuseas, mul on olemas isegi Offspringi esimene, 1990 aasta plaat. Last.fm-is on selle väljaandmise ajaks 2001, aga see on kellegi rumala kasutaja poolt sinna pandud. See esimene plaat ei ole tegelikult eriti kuulatav ka, aga ma saan hõisata, et mul on ta vähemalt olemas.
Mulle meeldivad bändid, mis ei tee ballaade. Mis krdi „Behind Blue Eyes”? Iseenesest ei olnud sel vigagi, aga milleks? „Et näidata oma teist, softi poolt” või pigem tõestamaks, et näe Fred oskab tegelt kah laulda. Ei ole mõtet fänne šokeerida ja sundida neid endile sisendama, et „kuna see on see bänd, siis mulle meeldib ka see nende imelik lugu”.
Kaheldava tõepärasusega arvustus
Põhimõtteliselt sain ma Kaubamajas tillika, aga ainult oma lihtsameelsuse tõttu. On vahe, kas saada 3 plaati 199 eest või ostes 3 plaati, maksab igaüks neist 199. Arvake ära, mil moel mina aru sain…Kuna ma käitun ikka nagu Siiami kass, kelle äpardust keegi näha ei tohi, siis tegin muidugi leti ees näo, et loomulikult, ma saingi just nii aru.
Kogu see jama ainult selle pärast, et Tema tahtis kangesti Twisted Sisterit.
Aga kuhu ma välja jõuda tahtsin, oli see, et tegelikult sain ma vähemalt kahe hea plaadi võrra rikkamaks. Kolmandat pole veel kuulanud. Twisted Sister on tegelikult palju parem kui nende hitt I Wanna Rock. Ja teine plaat oli H-Blockx, mille ma võtsin ainult seetõttu, et kunagi pubekaeas oli see mulle vist meeldinud. Ei, mulle eriti ei meeldi nu-metal, mille olevat ära rikkunud Linkin’ Parki ja Limp Bizkiti nimelised kommertsbändid. Õige nu-metal olevat Deftones. Limp Bizkit mulle tegelikult isegi meeldib – vähemalt Nookie-sugused lood. Ausalt öeldes oleks võinud kuulsaks saada hoopis H-Blockx. Aga nad on saksamaalt ju. Üksikud sellekeelsed salmid on muide hoopis värskendavad. Hetkel kui ma seda kirjutan, pole ma tegelikult nende plaati veel lõpuni kuulanud, mis muudab antud kirjatüki tõepärasuse kaheldavaks.
Kogu see jama ainult selle pärast, et Tema tahtis kangesti Twisted Sisterit.
Aga kuhu ma välja jõuda tahtsin, oli see, et tegelikult sain ma vähemalt kahe hea plaadi võrra rikkamaks. Kolmandat pole veel kuulanud. Twisted Sister on tegelikult palju parem kui nende hitt I Wanna Rock. Ja teine plaat oli H-Blockx, mille ma võtsin ainult seetõttu, et kunagi pubekaeas oli see mulle vist meeldinud. Ei, mulle eriti ei meeldi nu-metal, mille olevat ära rikkunud Linkin’ Parki ja Limp Bizkiti nimelised kommertsbändid. Õige nu-metal olevat Deftones. Limp Bizkit mulle tegelikult isegi meeldib – vähemalt Nookie-sugused lood. Ausalt öeldes oleks võinud kuulsaks saada hoopis H-Blockx. Aga nad on saksamaalt ju. Üksikud sellekeelsed salmid on muide hoopis värskendavad. Hetkel kui ma seda kirjutan, pole ma tegelikult nende plaati veel lõpuni kuulanud, mis muudab antud kirjatüki tõepärasuse kaheldavaks.
Tellimine:
Postitused (Atom)