Raamatutest, vägistamisest ka

Kunagi kooliajal sai loetud H. Hesse "Stepihunti" ja üks selline veidi blondim klassiõde ütles, et "mulle õudselt meeldis see raamat, kuigi ma ei saanud millestki aru." Eks see ole selline tabuteema, et vahel vaatad mõnd kiidetud filmi või loed hinnatud raamatut ja tõepoolest, ei saa mitte muhvigi aru. Avalikult seda tavaliselt välja öelda ei julge, sest kuidagi häbi on - kuidas mina üksi siis nii loll olen kui kõik teised kiidavad? Ma olen selline julge loll ja ütlen, et näiteks "Püha Tõnu kiusamine" oli mu meelest ka ääretult hea film. Mingi hetkeni olin ma kindel, et saan kõigest aru ja siis saabus mingi koht, millest alates mõistsin, et tegelikult ei saanud ma ikka mitte millestki aru. Selle filmi puhul on selge ka, miks ma millestki aru ei saanud, tegemist olevat olnud paljuski viidetega erinevatele filmikunsti šedöövritele ja mina filmivõhikuna neid ei tunne. Mingi tasand filmist jääb mõistmata, kuid ma ei arva, et see veel filmi minu jaoks mõttetuks oleks teinud - filmipildid olid ääretult võimsad ja mõjuvad, vinge film oli, kuigi ma mitte millestki aru ei saanud...blondi sõnadega.
Kuna ma objektiivsetel põhjustel millestki aru ei saanud, siis oli see minu jaoks ok. Rohkem häirib mind sama asi raamatute juures, eriti nende, mis nö laiatarbekaubaks mõeldud. "Püha Tõnu kiusamine" ju pole see laiatarbekaup, mu meelest. Ma ei taha nüüd öelda, et nö "raamatud edasijõudnutele"-"tõeline kirjandus" peaks olema selline, et iga mats aru ei saaks. Minu meelest üritatakse meil sageli väita, et üks asi on kriitikute hinnatud kirjandus ja teine see, mida pööbel loeb. No vaadake või Postimehe aasta kirjanduse tippe võrdluses mõne raamatumüügi topiga, sama lugu muusikaga ka. Ok - Barbara Cartland on ehk jah nö "rämpskirjandus" ega kannata Krossiga võrdlust, aga minu meelest tehakse liiga sellele nö hallile alale, mida tõeliste tippude ja ajaviitepahna vahel laiutab. Kas on tõesti nii, et kui raamat ilmub Loomingu Raamatukogu alt on ta parem kui mõne "kommerts" kirjastuse alt ilmunu? Tahes-tahtmatult oleme mõjutatatud reklaamist ja reklaam soosib tõesti rohkem kommertsi - eks ma püüan neid väärtraamatuid ka rohkem omal käel avastada - sari "Moodne aeg" on näiteks väga hea.
Igatahes, raputan endale veel tuhka pähe, lugesin läbi igal pool müügitabelites laiutava Mihkel Raua "Sinine on sinu taevas" ega saanud mitte midagi aru. Ei jooksnud see jutt mul lõpus kõik ühte kanalisse kokku - mis roll seal osadel tegelastel oli, jäigi lõpuni arusaamatuks. Küsisin sõbranna käest ka, kuidas tema sellest aru sai, selgus, et tema oli selle juba ära unustada jõudnud. Ei kõla nagu eriti väärtuslik raamat mu meelest. Ainus, mis raamatust meelde jäi, oli vägistamine. Kui teile vägistamine ei meeldi (mulle ei meeldi - koledatest raamatutest, siis parem ärge lugege Kaur Kenderi uut "Comebacki" - vägistatakse nii tööstusliku kuumaõhupuhuriga (oli vist nii?) kui kuuma ahjuroobiga. Kenderi vägivald on aga samasugune kunstlik nagu Tarantino oma - tavainimene sureks tema peksukoguste peale kohe maha, narko-, alko- ja ravimidoosid tapaksid ka kõvema mehe - või on asi jälle selles, et olen antud teemas asjatundmatu? Äkki on see kõik väga realistlik ja ma olen raamatust hoopis valesti aru saanud? Kender mängib tumedate tungidega - Karl on üks jäle värdjas aga kui veel jäledam värdjas Karli randmeidpidi kirjutuslaua külge naelutab, hakkab tast raisast kahju. Miks loeb üks enam-vähem normaalne naisterahvas Kenderit (selle üle on päriselus imestatud küll)? Minu ja Kenderi "tutvumine" on tegelikult üks päris huvitav lugu:

Kunagi ammu-ammu tahtsin astuda tollasesse Pedasse reklaami õppima, Priimägi ise intervjueeris mind. Pidime ühe reklaami kah enne valmis treima. Intervjuul küsib Priimägi järsku väga kavala näoga, et mida ma Kenderi "Yuppiejumalast" arvan - tunnistan puna palgeil, et pole kahjuks lugenud. Intervjuuvoorust edasi ma ei pääsenud aga läksin koju ja võtsin selle "Yuppiejumala" programmi. Loen ja järsku tuleb ette minu enda kirjutatud reklaam! See koht, kus peategelane seisab aknal, vihma hakkab kohe sadama ja ta mõtleb sellest, miks öeldakse, et reklaamide ajal peaks minema kööki võileibu tegema. Täielik deja vu! Ausõna, ma ei kirjutanud seda sealt maha, ma ei olnud seda enne oma silmaga näinud ka! Ime siis, et Priimägi muheles...Võeh, plagiaat.

Igatahes, mida ma tahtsin öelda, oli see, et hea raamat võiks minu meelest siiski ka arusaadav öelda, mitte et pead pool omast peast juurde panema, et mingi loogika tekiks. See kõlab nagu ma oleksin väga, väga rumal...

Tingimusteta armastus

Eelmisest vanemate-laste teemast mõeldes tuli pähe kõnekäänd, mis ütleb, et vanemate armastus laste vastu ja vastupidi on tingimusteta. Ükskõik, mida teine pool ka ei teeks, armastus jääb. Radikaalse näitena sellest on nimetatud ka originaal-"Dawn Of The Dead"-i ühte lõpustseeni, kus zombistunud lapsuke, kellu käes, oma ema hakkima tormab ja ema jookseb lapsele käed avali vastu, sest ikkagi oma laps. Teame ju lugusid sellest, kuidas kodus väärkoheldud lastekodulapsed sinna ikkagi tagasi kipuvad (vähemalt õrnas eas) ja peame kohutavaks Orwelli "1984" tüüpi ühiskonda, kus lapsed võimudele oma vanematest ette kannavad. Tänapäeval on Pavel Morozovid enamasti hukka mõistetud, kuigi Stalini tütre ja Saddami poegade suhtes arvatakse miskipärast, et nemad ei peaks oma vanemaid armastama.
Kas tingimusteta armastusel on siiski mingid piirid? On`s osad inimesed selleks võimetud? Võib ju mõelda, et kui su vanemad olid sinu vastu head, aga muu maailma mõistes kurjategijad, siis ilmelt ei ole sul võimalik neid sügavalt vihata. See armastus lähtub siiski mõistusest ja tunnete analüüsimisest. Aga kas on olemas midagi muud, midagi sügavamat, tõeline tingimusteta poolehoid? Lugedes L.Shriveri "Me peame rääkima Kevinist" tekkisid minus vastandlikud tunded - esiteks olid Kevini teod nii kohutavad, et ratsionaalselt võttes ei saanud teda armastada, ta oli nii halb, et lugedes võis suisa soovida ta surma (ma ei mäleta enam, kas soovisin...), kuid raamatu lõpp...jah, lõpus sain aru, et see raamat ei saanud teistmoodi (õnnelik lõpp - paha saab karistuse ja ülejäänud elavad õnnelikult) lõppeda. Samas kaldun uskuma, et oleks Kevini ema teistsugune inimene olnud, mitte niipalju ennast analüüsiv ja intelligentne, oleks ilmselt võimalik olnud ka lapsest lahtiütlemine ja igavene vihkamine. On siis tingimusteta armastus minu jaoks kuidagi arukusega seotud? Pigem täiskasvanulikkusega - kui ma suudan mõista, et ma ei valitse teise inimese üle, siis suudan ma teda tingimusteta aktsepteerida, sest ta on nö "minu inimene". See kehtib siis nii vanemate kui laste suhtes. Aga vanemad, kes on oma lapsi julmalt kohelnud? Jah, raamatute järgi on ka sellise üleelamise osaks saanud lastel võimalik oma vanematest mõelda kui õnnetutest, haigetest inimestest ja neile andestada, palju vaeva see nõuab, on iseasi. Tegelikult kukuvad vist vaid üksikud käbid kännust kaugele.

Armasta oma ligimest

Euro tulekuga seoses on ajakirjanduses ilmunud erinevaid kurbi lugusid sellest, kuidas vanainimesed uue rahaga toime ei tule, kursist aru ei saa ja eurokalkulaatorit kasutada ei oska. Sama teema oli ka digiboksi tulekuga ja pensionite kojukande tingimuste muutudes.
Oma naiivsuses ei suuda ma alati mõista, kus on nende õnnetute vanurite lähedased. Hea küll, osa inimesi ongi nii õnnetud, et peavad eluõhtul täiesti üksi olema, kuid sageli tuleb nende kurbade vanurite jutust välja, et lapsed küll on kusagil, kuid oma vanemate vastu nad huvi ei tunne. Ok, pahatihti on vanad inimesed samasugused nagu puberteedid ehk siis kiuslikud ja kanged aga nagu normaalne inimene ei viska oma teismelist seetõttu tänavale, ei ole ju normaalne ka oma vanematega suhteid lõpetada. Pealegi arvan ma, et inimesed ei muutu kiuslikuks üleöö vaid ilmselt on see omadus neis alati olemas olnud. Või makstaksegi niimoodi oma kurjadele vanematele kätte? Kogu elu oled mu kallal tänitanud, kui suureks saan, siis vaata ise kuidas hakkama saad, mina sind ei aita? Puberteedieas on ilmselt päris palju neid, kes oma vanematest nõnda mõtlevad aga päriselt niimoodi käituda? Ma olen alati arvanud, et mina olen kange mutt aga mu elus ei ole ühtegi niimoodi lõppenud suhet, et ma enam inimesega absoluutselt ei suhtle ja räägin temast seljataga halba. Samas tean päris mitut inimest, kes leiavad, et näiteks eksidega suhtlemisel on see ainuvõimalik taktika. See, et kunagi tundus sama inimene kõige parem ja toredam enam justkui ei loe. Palju olen kuulnud ka suhetest, kus vanem sõna otseses mõttes hülgab oma lapse tolle vanema meelest ebasobiva teo tõttu - mingi uuringu järgi teeks päris suur hulk seda oma homoseksuaalseks osutunud järeltulija puhul, mina tean juhtu, kus lihtsalt lapse elukaaslane osutus vastuvõetamatuks elemendiks. Miks nii tehakse? Lootuses, et radikaalsed meetmed sunnivad last oma teguviisi muutma? Kui täiskasvanulik selline mõtlemine on? Ilmselt on sarnaste isikuomadustega inimestel lihtne ka oma vanemad nö unustada.
Ei tahaks targutada, aga mu meelest on see kohutav. Mis inimlikkusest saab sel juhul rääkida? Oma perekonna hülgamine näitab mu meelest totaalset hingelist külmust ja inimlikkuse puudumine on ju enam-vähem sama asi. Kuidas on võimalik, et ühed pered tähistavad alati võimaluse korral jõule koos ja hindavad seda, teine osa inimesi ei tunne aga oma perekonnast mingit puudust? Ilmselt ma olen naiivne ja liiga ilusat elu näinud.

Lasin endale huultesse Botoxit süstida

Või vähemalt peeglisse vaadates paistab nõnda. Tegelik "ilu" põhjus on hoopis võigas nohu ja odavad Rimi wc-värskendi järgi lõhnavad taskurätikud (kogemata ostetud). Minu aastavahetus? Aegade halvim.
Aga alustagem siis algusest. Kõigepealt helistas meie lapsehoidja, et on haigeks jäänud. Ilmselt millegi suurema eelaimduses ei olnudki ma eriti pettunud kui selgus, et uus aasta tuleb seekord kodus vastu võtta. Sellest, mil viimati televisiooni vana-aastaõhtu programmi sai nauditud on ikka päris palju aastaid möödas. Läksime siis rõõmsalt poodi, et head-paremat kokku osta. Kokkuhoidlikud inimesed nagu me oleme, teadsime, et kodus on suurem kogus spagette järel eelmisest päevast ja seega praele ei panustanud aga igasugu peeneid näkse ja dipikastet sai ostetud küll. Lisaks sai korvi maasikašampus, mille hinda ma alles kodus tšekilt vaatasin (see peab ikka hea šampus olema!), veel üks šampus ja pudel viina ning tomatimahl. Aasta lõpu puhul sai veel uuest Mcdonaldsist läbi hüpatud...oleks ma siis teadnud, et see põhimõtteliselt mu viimaseks eineks sel aastal jääbki. Tegelikult olime siis veel optimistid. Viimase viiesaja krooni eest ostsin apteegist ravimeid (aasta kuldost...ja ärge palun öelge, et sellepärast ma haige olengi, et keemiat tarbin mitte maarohte - küüslaugu, mee ja kummeliga on maadeldud küll ja kui kuseravi jutuks tuleb, siis ma pigem vaevlen kui sellest abi otsin).
Kodus hakkas peagi halb. Siis veel halvem. Vahtisin apaatselt telekast Monte Carlo tsirkust ja meeste tantsupidu, laps tahtis vaadata. Pea oli paks, tatti tuli pidevalt juurde. Kusagil kaheksa paiku õhtul helistasin halba aimates pereliikmed läbi, õhtu poole poleks minust enam helistajat olnud. Logisin sisse Facebooki ja MSN-i - hing kippus ikkagi seltskonda või lihtsalt sundis palavik oma koledast olukorrast võimalikult paljudele halama. Mitte et see kedagi seal kottinud oleks! "Keksige jah seal oma lillekestega - mina suren kohe ära!" Või kuidas see nahkhiir seal multikas ütleski.
Juhmistunult telekat jõllitades ajasin sisse täidetud oliive ja kalleid juuste, mis tol hetkel võinuksid vabalt koerajunnid olla, sest mingit maitset ma niikuinii ei tundnud, sest kogu süsteem oli tatti täis. Peale Coldrexi sissekallamist tekkis võltsenesekindlus ja tahtmine šampust juua. Kui pudel otsas oli ja enesetunne taas halvemuse poole keeras, tuletas kolleeg MSN-is meelde, et neid vist ei võivat koos tarbida - valuvaigisteid ja alkoholi siis. Imelik, et see mulle ei meenunud. Mingi kell said kõik normaalsed saated (ma mõtlen siis Tujurikkujat) läbi, algne idee Verist Maryt juua muutus talumatuks ja uni kippus peale. Vastu pidasin täpselt 23.40ni - murdumine paar minutit enne Grand Finalet on ometi stiilne. Voodist nägin paari pauku ka - kui vaevusin ennast teisele küljele keerama, ja põhimõtteliselt olin pool ööd üleval, sest kinnine nina magada ei lasknud. Poole öö pealt ronisin elutuppa diivanile pensionifondi pleedi alla, kus sain tänu diivanikäsitoele pead veidi kõrgemas asendis hoida. Laps ärkas 1.jaanuaril kell 7, teadmata midagi aastavahetusest, minul oli kael kange. Kui nüüd terve aasta selline tuleb, siis mina ei tea, mis saab. No vähemalt on külmkapis pudel šampust ja pudel viina.

Ahne naine ehk mina olengi kullakaevaja

Hulludel teatavasti pühade ajal olukord halveneb. Täna juhtusin jälle lugema paari targutust teemal, kuidas oma elu paremaks muuta ja "õige tee" leida. Et kirjuta aga üles, mis meeldib ja rõõmustab ning võidki oma tõelise kutsumuse avastada. No see oleks küll õudne üllatus eks? Veidi mõistlikum kirjutis kandis pealkirja "Söö!Palveta!Armasta!Aga mille eest?" ehk siis kui mina sellise toreda listi valmis treiksin, tuleks ilmselgelt välja, et mulle meeldib hästi süüa, spades vedeleda ja soojale maale reisida ning ilusaid asju osta. Mis mulle ei meeldi? Vastikud kohustused nagu erinevad tööd näiteks? Seal listikirjutamise soovituses oli muidugi kena näide ka, et näiteks võid avastada, et sulle meeldib sõbrannadele riideid disainida (mainisin ma juba, et see artikkel oli Cosmos?) - mul ei tulnud ühtegi sellist kasulikku asja meelde. Mitte et see nii lihtne oleks, et kui meeldib riideid disainida, siis kohe oledki uus Reet Aus valmis. No Elizabeth Gilbert sai ju endale söömist ja rändamist lubada kuna oli edukas vabakutseline (aja)kirjanik. See ju justkui tähendaks, et kuna mulle ka tegelikult kirjutada meeldib, siis tee haljale oksale on ees lahti? Nii naiivne ma ka ei ole.
Mis on minu eesmärk elus? Ratsa rikkaks? Tööd teha ei tahaks aga villat kariibi mere saarel küll. Ilmselt olen ma oma kasvatuse ohver, sest lapsepõlves mul tööd teha ei lastud, selle asemel sain omale vajalike asjade ostuks raha vanematelt. Kuigi ma kahtlen, kas töö tegemine tekitab armastust töö vastu, oleks see ilmselt vähendanud illusiooni sellest, et raha saab alati kui ilusti küsida. Siinkohal oleks ju lihtne lahendus leida endale keegi tore rikas vanem onu nagu suur osa minusuguseid luksuseihalejaid teeb aga minuga läks ka siin midagi viltu, sest ma olen uhke. Niisamuti nagu oleks alandav võõral maal meie mõistes suure raha eest maasikaid korjata (see on ainult minu kiiks ja ma tõesti ei põlasta kuidagi neid, kes niimoodi elavad), on mulle vastumeelne ka kellegi teise rahakoti peal elada.
T. küsis kunagi mu käest klubis, et kas ma olen märganud, et meie ei kohta mitte ilmaski ühtegi rikast meest. Rikkaid mehi kohtavad ainult teatud tüüpi tüdrukud ja T. arvas, et see tüüp on lollid tüdrukud. Pean õudusega tunnistama, et pubekaeas oli mu unistus olla ilus ja loll (teised tahtsid ikka ilusad ja targad olla), sest minu arvates oli "vaimsus" täielik turn-off. Tarku tüdrukuid ei kutsutud eales peole, sest kõik arvasid, et nad loevad parema meelega kodus Kalevipoega. Ja kui mingi asendusõpetaja tegi tänapäeval ilmselt õigusega ärakeelatud mängu - kirjutage oma nimi paberile ja laske ringi käima ning teised kirjutavad, mida nad sinust arvavad ning voldivad siis paberi kinni ja lõpus on sul tore üllatus - sain mina 95% ulatuses ühesõnalisi iseloomustusi "tark". Üks teatav noormees kirjutas ka "üks jobu on". Aga mitte keegi ei kirjutanud, et ilus või tore. Ilmselt ma nutsin kodus ja ilmselt ei mõelnud teised selle "targaga" midagi halba. See oli põhikoolis, keskkoolis läks see sama mäng mõnevõrra paremini.
Ok, see oli nüüd teemast kõrvalekaldumine aga tegelikult ju ei pea ilus ja rikas ja loll olema. Mis keelab mul rikkana raamatuid lugemast või ennast harimast? Mul on selleks isegi rohkem aega kui tööl käies. Kas suured filosoofid filosofeerisid päevatöö kõrvalt? Kõigil valgustuslikel aristokraatidel olid teenijad.
Miks ma ei rahuldu tavalisega? Ei mõtle sellele, et neegrilastel Aafrikas on raske, kust peavad lapsed jooma? Miks ma tunnen ennast inimesena ainult tervet kuupalka korraga ära raisates suurte paberkottidega kaubamaja eskalaatori peal kujuteldavatele kaameratele naeratades? Väiksena vastasin ma alati küsimusele, kelleks saada tahan, et kuulsaks. Kuulsaks ma siin Eestis küll enam saada ei taha (kommentaarid stiilis: "kes see paks lehm on?"; "mind idioodid ei huvita"; "issand kui kole eit" pole just õhinaga oodatud) aga ma tahan kõike seda, mis kuulsatel inimestel (minu arvates) on.

Siia üks kõige tabavamaid tsitaate, mida ma üldse kunagi lugenud olen:
"We're the middle children of history, man. No purpose or place. We have no Great War. No Great Depression. Our Great War's a spiritual war...our Great Depression is our lives. We´ve all been raised on television to believe that one day we'd all be millionaires, and movie gods, and rock stars. But we won't. And we're slowly learning that fact. And we're very, very pissed off."
Tsitaat "Fight Clubist" siis.

Ja taustaks võib kuulata Lily Alleni lugu "The Fear"

Blogimise surma meem by Marca

Kui Mariliis mulle meemi saatis, siis uurisin veidi selle saamislugu ka ja tahaks kobiseda, et minu arvates ei räägitud esialgses uudises üldse, et kõik blogid surevad vaid seda, et poliitikud enam nii aktiivselt ei blogi kui varem ning kasutavad pigem Twitterit või Facebooki oma ideede levitamiseks. Pealkiri oli uudisel muidugi jah, et "blogid surevad", sest uudis poliitikute blogide vähesusest vaevalt masse huvitaks. Aga eks see ole ju loomulik, et blogisid vähemaks jääb - ei ole sel asjal enam uudsuse maiku juures ning mõnes mõttes heagi ju, et need, kelle jaoks blogimine ei sobinud, sellest loobunud on - kes ikka viitsiks punnitatud juttu lugeda. Vahepeal oli ju enda "popiks blogijaks"-ülendamisel kombeks lausa teiste blogidest mõtteid ja pilte varastada, sest blogida ju tahaks, et popp olla, kuigi endal miskit öelda ei ole. Las blogivad need, kes tahavad, enamikule ilmselt sobibki paarilauseline Facebooki ja Twitteri stiil rohkem (eks see pealiskaudne ole aga ma ei usu, et see pealiskaudsus nüüd trendiks saab. Esiteks on see alati trend olnud ja teiseks ei sure blogindus ilmselt enam kunagi).

Ok, meemi juurde lõpuks:

1. Külastan oma blogi sagedusega ca…

Mina enda blogi küll iga päev ei külasta, sest statistika ja kommentaarid saabuvad mulle meilile ja mis ma teda niisama ikka imetlen.

2. Poliitikute blogisid loen…

Kunagi lugesin Vasakpartei esinaise blogi (vabandan, nimi on ununenud...) aga seda peamiselt tema muidu huvitavate mõtete, mitte poliitiliste vaadete pärast. Teiste poliitikute blogisid ei loe. Minu jaoks on see parteipoliitika üks kindla kamba omavaheline jagelemine, mis mulle eriti korda ei lähe...

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…

Osa blogisid, mida loen, kuuluvad mu sõpradele, kelle eluga on ikka hea end kursis hoida ja õnneks ei blogi need, kes oma elust igavalt kirjutaksid. Teine osa on inimesed, kes mõtlevad mingis osas nagu mina. Siis on mõned hea sarkastilise huumorimeelega tegelased. Mõned ilusate piltide blogid. Mõned sarnaste saatuste või probleemidega inimesed. Kõiki neid ühendab ilmselt see, et nad teevad oma asja huvitavalt.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele…

Eks blogijad ise ole ilmselt üks vähene kamp inimesi, kes blogisid üldse loevad, ma kaldun nõnda arvama. Mina loen blogisid meelelahutuseks, uudised saan Postimehe paberlehest, see mul tellitud :) Telekat ja raadiot ei jälgi peaaegu üldse. Twitterit ei kasuta ning Facebook minu jaoks küll blogidega võrreldav ei ole.

5. Mulle meeldiks/ei meeldiks päriselus mõne blogijaga kokku saada…

No osasid blogijaid ma tunnen ja teisi tean. Päris mitme puhul on välja tulnud, et ma tean seda inimest tegelikult ka irl. Kokkusaamise vastu midagi ei oleks, kuigi ilmselt oleks algul veidi kohmetu :)

6. Kas ja kui, siis kelle eest ja miks, sa oma blogi olemasolu varjad?

Ei varja, varem ju blogisin lausa enda nime alt, siis oli küll veidi üllatav, mis inimesed mu blogi lugenud olid (isa kolleegid näiteks). Üldiselt ma ei usu, et blogiksin millestki, mida ei tahaks, et inimesed loevad ja kui kedagi konkreetset mainin, siis kasutan (vale)initsiaale. Tegelikult on nii, et need inimesed, kelle puhul mul oleks ebamugav kui nad mu mõtteid loeksid, ei viitsi seda ilmaski teha. See oli nüüd karm tõde.

ja minu küsimus siis:

7. Kuidas sattusid blogimise juurde?

Mina sattusin üsna huvitavat moodi tegelikult. Nimelt hakkasin tööarvutis ühte juttu MSWordi trükkima ja tekkis probleem, et tahaks seda juttu ka mujal olles täiendada - siis avastasingi blogspoti. Mingil hetkel tuli välja, et üllatus-üllatus seda lugu on inimesed lugema hakanud (ja ekslikult minu eluks pidama hakanud). Siis saingi aru, milleks blogspot tegelikult mõeldud on. Aga see esimene blogi leidis mul hiljem mingi aasta blogide edetabelis kirjanduse kategoorias lausa äramärkimist. Seisis uhkelt Kivisildniku blogi kõrval :P Hiljem tekkisid mõtted, mis sinna kindla süžeega juttu ei sobinud ja tegin nende jaoks selle blogi siin. Siiamaani ei saa aru, miks ma talle nii jubeda nime panin :P

Ja nüüd see kõige jubedam koht, kus ma selle teistele edasi saatma pean...Kuidagi naljakas tunnistada, et minu tagasihoidlik isik mõnda kuulsat blogi lugemas käib (mul on jah vastuoluline enesehinnang), seega päris staar-blogijaid ei julge sundida. Ja kuidas ma üldse tean, kas keegi, keda meemi tegemas näha soovin, üldse seda siit loeb? Aga, et mitte surnuks tunnistatud saada, saadan selle edasi näiteks Carryle. Sellega, et ma nimetasin osasid staar-blogijateks, ei saa ma eriti kedagi siia lisada, kuna enamik minu loetavaid blogisid on blog.tr.ee Top 100-s - ilmselt on iga blogija Eestis staar-blogija...Mitte, et mind ei huvitaks daki, Rentsi, AbFabi või Wild-i vastused :)

Üksikud lapsed on imelikud?

Räägitakse küll, et iibega on asjad halvad ja lapsi ei sünni, kuid just viimasel ajal on mu meelest sagenenud arvamused, et ühelapseline perekond ei ole normaalne. Ise juba kolmandat põlve ühelapselisest (ühetütrelisest :P) perest põlvnenule on tuttavad küll ka juba lapsepõlvest erinevad ainsa lapse definitsioonid - meiesugused olevat ärahellitatud, halvad suhtlejad jne. Kooliajal oli ka suhtumine, et "oo sa oled ka ainus laps" ja seeläbi vennastumine. Siis ma veel pikemalt ei mõelnud selle peale, et miks mõnel on 1 laps ja teisel 6. Praeguseks olen märganud, et ühelapselisus ei ole tavaliselt valik vaid lihtsalt asjaolude tõttu nii juhtunud. Et kui juba lapsi saadakse, siis ikka mitu. Olen kohanud vaid paari naist, kes on julenud öelda, et neile ühest lapsest täiesti piisab. Ilmselt loetaks sellist avaldust paljulapseliste hulgas egotsentrismi või siis lihtsalt arusaamatuse tingituks - kuidas saab mitte tahta lapsi juhul kui üks on juba olemas ja on nähtud kui palju rõõmu ta toob?
Kas ainsad lapsed on kuidagi teistsugused, eristuvad? Hellitamine on ilmselt vanemate stiili küsimus, kõik kindlasti oma lapsi ära ei hellita, tähelepanu saab ainus laps aga kindlasti rohkem. Samamoodi saab tähelepanu aga ka pere esimene laps. Paljud on rääkinud, kuidas teod, mis nende puhul vanematel pea halliks ajasid olid nooremate õdede-vendade puhul absoluutselt lubatud. Ses mõttes ei ole ainsaks lapseks olemine kindlasti vaid meelakkumine - sageli koondavad vanemad kõik oma lootused ja ootused sellele ühele lapsele ning lapsel võib olla äärmiselt raske sellise koormaga elada. Ambitsioonikad saavad üldiselt vähem lapsi (sest omavad rohkem ambitsioone ka tööelus) ja esitavad kõrgemaid nõudmisi ka oma vähestele lastele?
Suhtlemisoskust saab arendada ka näiteks lasteaias. Mina olin muidugi kodus vanaemaga kasvanud üksik laps ja kuigi sellel olid omad plussid (arenes fantaasia ja lugemus oli suur), siis suhtlemisoskust see just ei arendanud. Lapsele on aga sõbrad mitu korda tähtsamad kui kiitus heade hinnete eest (no vähemalt minule oli see nii). Üldiselt aga leian, et suhtlemisoskust saab ka muudmoodi treenida kui vaid õdede-vendadega mängides.
Mida veel üksikutele süüks pannakse - nad ei oska teistega arvestada. Ega ma ei oska küll, kuid samas tänu sellele, et ma olen enamasti saanud seda, mida tahan, ei kipu ma praegu üle tarbima. Olen kuulnud päris mitut inimest ütlemas, et nad elavad üle oma võimete just seetõttu, et lapsena ei olnud neil midagi oma vaid kõike pidi õdede-vendadega jagama.
Oma ruumi vajadus on mul kindlasti suur - ei kujuta ette elamist mitmekesi ühes toas nagu see tegelikult paljude inimeste jaoks reaalsus on. Samas ehk see just lähendab neid inimesi ning muudab nende elu lihtsamaks (a la magad suure lärmi sees, samas kui minusuguse ajab üles ka siutsuv lind).
Perekondi on muidugi igasuguseid ja ühelapselistest ei erine palju ju ka need, kus laste vahel väga suured vanusevahed. Mu isapoolse vanaema kolme lapse omavahelised vanusevahed on igaühel umbes kümme aastat - ega nad enne täiskasvanuiga ilmselt eriti omavahel suheldud saanud. Vanematele on selline olukord jällegi omaette huvitav - ei ole eluperioodi, mil kõik lapsed on väiksed vaid keegi on alati pisike lausa 30 aasta vältel.
Kuna perekondi on tõesti nii erinevaid, siis ei saa kuidagi ette kujutada, kuidas oleks ühes või teises olukorras üles kasvada ning kuidas see hilisemat elu mõjutaks. Mina ei saa näiteks kunagi teada, mis tunne oleks omada õde või venda. Kas ma väiksena igatsesin õde-venda? Ei mäleta küll, ainus mõte oli see, et vanem vend võiks olla, keda kõik kardaksid :P Aga see oli juba selles eas kui sain aru, et see kuidagi võimalik ei ole. Eks ilmselt igaüks on oma oludega harjunud ega oska teistsugust igatseda. Ahjaa, meenub üks tüdruk laulu- ja tantsuringist (jah, minusugune elevandi alla jäänu käis sellises kohas), kes informeeris kõiki sellest kui vastikud ja räpased on väikesed titad ning et õe või venna saamine on hirmsaim asi, mis ühe lapsega juhtuda võib :)
Ehk siis - üksikute laste (oh sa õnnetuke, sul ei ole ju kellegagi mängida olnud!) ebanormaalseks pidamine on sama taktitu kui lastetute "ahistamine". Ja paljulapseliste asotsideks tembeldamine pole ka ok muidugi.

Tegelikult tahaksin ma teada, kuidas inimesed mingite elus fundamentaalsete otsusteni jõuavad. Mismoodi ühed inimesed jõuavad otsuseni, et lapse saamine on siiski nii suur pingutus ja ohver, et rohkem kui ühe korra nad seda oma elus teha ei soovi, teised aga leiavad, et laps on väärt igat hinda. Kuidas saab üldiselt samasugune kogemus (sünnitusi ja lapsi on küll nii raskeid kui kergeid aga on need tõesti niiiii erinevad?) inimesi erinevalt tundma panna? See on ilmselt juba ülemõtlemine ja võimatu on mingit "tõde" või üldist suundumust välja selgitada. Ei tea ju ilmselt ükski inimene ka ise surmkindlalt mitu last ta saada soovib.

Miks ma ei ole paks?

Kes seda teab. Tõesõna - juhtusin lugema (jah, ma kunagi lubasin, et enam naisteajakirju ei loe...) Marie Claire'st ülevaadet erinevate riikide naiste söömisharjumustest - tuleb välja, et kuigi masai naine sööb päevas sisse sama palju kaloreid kui on minu õhtuses peale-sööke-näksis ja liigub ilmselt kümneid kordi rohkem kui mina, kaalub ta siiski minust päris palju rohkem.
Mis ma öelda tahan on see, et rääkige kui palju igasugu dieetidest ja trennidest, suur osa kaalust on siiski mingi "müstilise" päritoluga st suuresti seotud geenidega.
Eile näiteks istusin ma oma päevast 9 tundi ühe koha peal, samme tegin ilmselt kogu päeva jooksul alla saja, tervislikku toitu ei söönud kordagi ja päeva lõpetasin kell 20 McDonaldsis (ääremärkusena - nüüd jõudis jõulutunne ka mulle kohale: see on ju see kui tööd on nii palju, et ainsa valgusena tunneli lõpus paistab jõulupidu, kus end rihmaks juua plaanitakse - isegi mina, kes pole üle kuu aja joonud...Minu jõulutunnel :)). Iga päev ma küll nii ei ela aga siiski tarbin ma äärmiselt vähe tervislikku kraami (ei oska korralikku sööki teha ja mugavuse tõttu toitun enamasti poolfabrikaatidest), trennis ei käi ja õhtuti vedelen õlle/veini ja näksidega voodis (ok, viimasel ajal pole enam ette tulnud). Kõige selle juures saavutasin kaalu 69 kilo, mis minu pikkuse juures on normaalkaal, raseduse viimasel kuul, 70 täis ei tulnudki. Geenidest rääkides imestas mu ema sealjuures, kuidas ma küll niiiii palju rasedusega juurde võtsin - tema olevat kenasti 8 kiloga hakkama saanud (ja sealjuures arstilt sõimata saanud...). Mu ema saavutas mitte-rasedana kaalu 60 kilo alles üle 50. aastasena ja oli sellest ka siis šokeeritud, olgu öeldud, et pikkust on tal üle 170 cm.
Üks mu sõbranna kaalub sama palju kui oli miinimumkaal sellel moeshowl Milanos (vist), kus seati modellidele kaalupiirid, et mitte propageerida söömishäireid. Toda sõbrannat poleks seal lavale lastud kuigi ma tean kindlalt, et ta ei käi vetsus oksendamas kuigi sööb teleka ees sama palju rasvast kräppi sisse kui mina.
Samas tean ma tüdrukut, kes oma umbes 80-90 kilo juures sõi iga päev salateid ja muud tervislikku ning käis regulaarselt trennis aga jäi alati ühte kaalu. Teine tüdruk oli sama tubli ja tema õnnetuseks oli kogu ta perekond kõhn - ainult isapoolne vanaema olevat paks olnud.
Eks muidugi ole ka neid, kes tõesti ennast paksuks söönud on. No näiteks suvel +32 kraadiga sõi üks pere rannas sefiiri. Usun, et neil Ameerika tüüpi paksudel, kes lõunaks kolm praadi söövad, on pigem kupli all midagi korrast ära - süüakse millegi kompenseerimiseks, kui et lihtsalt meeldib süüa.
Võrdluses selle masai naisega arvas L., et ega ainult liikumine kaloreid kuluta, ajuga töötamine ju sama palju. Ilmselt on siis suur ülemõtlemine minu saleduse saladus?
Ma ei tahtnud selle jutuga siin kedagi solvata, kuigi ilmselt seda tegin, sest paksudest ei tohi ju rääkida, kõhnale võib küll öelda, et miks sa nii kõhn oled, kas sul on mõni raske haigus? Lihtsalt, mu meelest on palju solvavam ja mõttetum avaldada saledate staarikeste "nippe" stiilis "olen sale, sest söön ainult ph-toitu (ah, ma ei tea, kuidas neid imedieedikesi kõiki nimetataksegi) ja teen regulaarselt trenni (või seksin regulaarselt - justkui paksemad inimesed kohe kindasti selle asjaga ei tegeleks)". Suur osa neid staarikesi oleks samasugused paksukesed nagu enamik inimesi kui nende personaalkokad ja- treenerid neid tagant ei piitsutaks. Palju mõistlikum oli kellegi supermodelli avaldus, et modelliks ei peaks ronima need, kel eeldusi pole - just sellistest saavad need toitumishäirete all kannatavad tibid, kes modellinduse palet määrivad.
Ilmselt on karm tõde see, et kui kurjad geenid on su paksuks määranud, siis pigem katsu sellega elada ja treeni oma isiksust sellega hakkama saama kui et piitsuta ennast nälgimise ja oimetuks treenimisega ning piinle oma kehas.

Üks kiire küsimus!

Uudishimutsen siin. Kui keegi viitab Facebookis mõnele blogipostitusele, siis kas seda viidet on võimalik ka Facebookist kuidagi leida? Ma nimelt näen oma statistikast, et mu mõnda postitust on inimesed Facebooki kaudu vaadanud aga kuna see postitusele viitaja ei ole keegi minu sõpradest, siis ma ei oska seda leida. No huvitav oleks teada, et mis nad Facebookis mu postitusest räägivad, noh :)

See meem, mida kõik teevad

Mariliis saatis meemi (jee - esimest korda keegi saadab mulle midagi!) ja kuna mul pole üldse mingit jõulutunnet, siis võib ehk isegi meenutada, misasjad need jõulud on.

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Meeldivad. Tore ju kui saab puhata, hästi süüa ja kingitusi pealekauba. Jõulukaunistused on ka ilusad vaadata. Kaubandusliku ostuhullusega ei pea ju kaasa minema ja kirikusse ka keegi ei aja.

2. Ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid need veeta?

Mulle üldiselt meeldivad jõulud suure pere keskel lookas laua taga. Seda suurt peret tuleb mul küll laenata, sest endal ei ole. Ja soovitav oleks, et see suur pere ei kakleks omavahel. Minu ideaalsed jõulud jäävad aega, kus mul selline tore pere võtta oli + kuhjade viisi toitu ja kingitusi, päris kuusk ja jõuluvana ning talu keset lumiseid metsi.

3. Milline on su esimene jõulumälestus?

Oma kodust ongi mul vaid üks selline päris jõulumälestus, see on sellest korrast kui meil jõuluvana (ok, tollal näärivana) käis (no ilmselt pole see ka jõulu- vaid nääri või uusaasta mälestus). Järgmisel aastal jõuluvana ei tulnud ja ema ütles, et see olevat gripihooaja tõttu nii. Ma siis lootsin, et ehk ülejärgmisel aastal aga ei midagi, see jäigi mu ainsaks jõuluvanaks...Kusjuures ma ei tea siiani, kes seda jõuluvana mängis, ema ka ei mäletavat enam. Äkki oligi päris? Kingituseks sain siis kolmerattalise ja selle sadulal istus üks väike puust kass, mille nüüdseks puukoid ära on uuristanud.
Üks lahe mälestus lapsepõlvest on veel see kui sõitsime vana-aasta õhtuks vanaema juurde Kohtla-Järvele ja teel, täielikus tuisus, sõitis meile vastu saanis jõulu (nääri)vana. Ise ajas hobust ja puha. Ja see mälestus on päris, mu vanemad võivad kinnitada :)

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Ei kartnud, mardisante kartsin aga jõulu(nääri)vana küll mitte. Sellest ainukesest jõulu(nääri)vana külaskäigust meie majja meenub, et meie toonane siiami kass kartis küll koledasti.

5. Parim jõulumälestus?

Kuna mul käis jõulu(nääri)vana vaid ühe korra, siis eks see ole kõige eredamalt mällu sööbinud. Hilisemast ajast on meeles need "ideaalsed" jõulud...

6. Lemmikjõulutoit?

Andke aga kõik siia! Hapukapsas maitseb mulle jubedalt. Vana-aasta õhtul pidi ju ma-ei-tea-kui-mitu korda sööma ja ma siis sõin kõik need korrad üksi köögis külma kapsast. Ema hoiatas küll kõhuvalu eest aga ma ei hoolinud eriti. Pärast muidugi omad vitsad peksid...Tänapäeval pole muidugi söögid enam nii head kui vanasti kui nö päris-ahjus ahjupraadi tehti - vot see viis küll keele alla! Ainus jõulutoit, millest ma eriti ei hooli on piparkoogid.

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Jah, ütle see netis välja, kohe vargad kohal! :P Tegelikult ma ei teagi, jõulud kestavad ju mitu päeva. 2 õhtut on kindlasti erinevatele esivanematele reserveeritud.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

No täiskasvanuea traditsioon ongi see vanemate poole minek, omaette kodus ei viitsi ka istuda ja peopäev see jõululaupäev enamike jaoks ju pole. Surnuaias saab ka ikka käidud. Kirikus pole ma näiteks elu sees jõulude ajal käinud...

9. Sinu jõulukingisoov?

Tahaks pigem mingit elamust kui materiaalset asja.

10. Parim kink, mida oled jõuluks saanud?

Ausalt öeldes ma eriti ei mäleta oma kinke, mitte et need nirud oleks olnud aga lihtsalt ei meenu niimoodi. Kindlasti on enamik kinke ikka asja ette läinud.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

Siinkohal peaks vist riigikogu ja valitsust kiruma? Tõesti, ei plaksuta rõõmust käsi kui keegi oma kingitusest ilma jääb.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Jääge moodsaks, või kuidas see tore soov Wremjas oligi? Et teid ikka palju saaks? :P

Ise kellelegi konkreetsele edasi ei saada, sest ega ma lugenud ju pole, kes seda juba teinud on ja kes mitte ning kes teist üldse seda blogi loeb.

Minu Tai

Nii, ma kohe tahtsin näha, mida inimesed sellest raamatust arvanud on ega pidanud pettuma - loomulikult ajab see raamat keskmise eestlase närvi. Ok, arvustused blogides olid positiivsemad (aga ma ei viitsinud neid kõik läbi lapata kuna Petrone prindi kodukas on ilmselt selle jõulukampaania reklaami tõttu kole aeglane) aga eks ta ole tavaline, et lõbusad ja elust mõnu tundvad inimesed on meil alahinnatud - kui enamus mutistub, siis kuidas julgeb keegi teistsugune olla, ilmselt on ta ikka rumal ja pealiskaudne (paralleel näiteks Anu Saagimiga). Mai kritiseerijate kurvastuseks rumal ei ole (Anu kohta ma ei tea, aga ilmselt ei ole ka tema rumalam kui keskmine inimene) ning seetõttu on raamatut hea lugeda. Minu arvates seal küll ainult peod ei olnud - kultuuri ja poliitikat oli mu meelest üsna samas proportsioonis kui teistes Minu ... sarja raamatutes. Minu Tai teeb heaks justnimelt see isiklik lähenemine, mida mõni kommenteerija egotripiks on pidanud - mind näiteks on teiste raamatute juures autori nö "salatsemine" häirinud - tahaks ju teada, mis inimene see kirjutaja on ja tema tööde-tegemiste tagamaid mõista. Ilma selleta muutub autor justkui anonüümseks giidiks, kes pajatab lookesi võõralt maalt - aga ma saan aru, et selline Mai moodi avameelsus sobib vaid tugevatele inimestele ja ehk on tõesti turvalisem anonüümne olla.
Tegelikult on selle raamatu kiitmine minu suust üsna kummaline kuna ise ma selline "elu on lill"-tibi olla ei suuda. Elaks kusagil soojal maal, äkki suudaks? Saan aru, et kõik toimub su enda peas ja oma õeluses kodumaad süüdistada on silmakirjalik. Mida on vaja, et olla õnnelik? Eelkõige enesekindlust, mida naistel nagu Mai Loog ja Susan Luitsalu (temast ja tema raamatust kirjutasin siin) paistab jaguvat. Kust saab enesekindlust? Tarkade raamatute toel olen aru saanud, et eelkõige kodust. Ka Mai märgib raamatus oma eluterve suhtumisega isa. Mulle sellised inimesed meeldivad, elagu nad siis nii nagu tahavad. Selliste inimeste missioon on näidata teistele, et õnnelik olemine on tõepoolest võimalik, üldsus on sageli aga liiga oma eelarvamustes kinni, et seda taibata. Mina küll kadestan Maid ja seda positiivses mõttes - hea raamat, mida lugeda kui tunned, et hakkad ära mutistuma nagu keegi kommentaator tabavalt märkis!
"Minu Tai" on kindlasti siiamaani mu lemmik "Minu ..."-raamat. Teistest kirjutasin siin.
Ja appi - nüüd ma tahan tõesti reisile minna! Ja mitte mingile suusareisile. Aga kahjuks ei ole mul reisikaaslast kusagilt võtta ja üksi ma ju ei julge. Sest ma pole piisavalt enesekindel ja üksi välja lõbutsema minemise asemel istuksin hotellitoas ja vahiksin MTV-d. Ma ei julge võõraste inimestega suhelda, sest usun, et siis nad kohe tahavad mult midagi, veavad põõsasse ja vägistavad ära või (mis veel hullem :P) - arvavad, et ma olen nõme. Vastik hädine Eesti naine. Mind jäi kummitama raamatust üks Mai ütlus: "Miks arvatakse, et kurjus on tarkus?". Tegelikult ju - heites baaris kurja pilgu lähenevale (mees)inimesele üritame näidata, et me jumala eest ei ole lõdva püksikummiga Ida-Euroopa naised aga selle peale ei tule, et äkki saaks teist selles ka kuidagi sõbralikumalt veenda.

Eit roolis

Kui võtta võrdõiguslaste ideaalnaisena sellist, kes igas olukorras ilma mehe abita toime tuleb ega kaota oma elustandardis oluliselt kui meeshing kõrvalt ära kaob, siis minul on küll kapis üks burka. No tegelikult on neid ilmselt lausa kollektsioon - ma ei saa ikka päris paljude asjadega ise hakkama või vähemalt olen olnud nii mugav, et pole kunagi teatud asju selgeks õppinud. Näiteks pole ma elusees ise šampuse- ega ka veinipudelit lahti teinud, tüdrukute õhtul olen ka alati selle tegevuse kellegi teise kaela osanud sokutada. Pirni pole ka kunagi vahetanud.
Aga see, millest ma tegelikult tahtsin rääkida on auto juhtimine. Tegelikult annab see oskus ju tohutu vabaduse, samas kui minusugune peab alati klapitama, et "kas saad mulle järele tulla või pean takso võtma". Ühistransport on meie linnas nii kaootiline, et sellega arvestada ei saa ja talviti ma tõesti pikki vahemaid jalutada ei armasta. Hullem lugu on veel lapsega, käru on ju ikka üks igavene rist kaelas ja autoga oleks niiii palju mugavam. Üks äärmiselt naiselik klassiõde ütles kord kuldsed sõnad, et tema küll lube ei tee, sest milleks siis mehed on. Järele mõeldes kõlab see ju diskrimineerivalt aga ometi olen ka mina üles kasvanud teadmisega, et naised autot ei juhi. Meie peres oli absoluutselt loomulik, et kui emal oli vaja kuhugi minna, siis isa viis ja ka praegu tunnen ma kerget pistet kui mulle öeldakse, et tee load endale - justkui minu sõidutamine ei olekski meeldiv kohustus:P Eks ma olen muidugi aru saama hakanud, et lubade omamine oleks siiski ilmne pluss. Teistpidi jälle tekitab minus trotsi see osade meeste suhtumine, et kui naisel on load, siis on otse loomulikult tema kohus olla kaine autojuht. Jah, mehed peavad mind sõidutama aga mina neid mitte - olgu see siis minu arusaam soolisest rollijaotusest, mida ma muidu ei poolda.
Mu vanaemal olid load aga ta ei sõida juba ammu, isegi mina pole saanud oma elus teda rooli taga näha, seega ilmselt loobus ta rooli keeramisest väimehe majja tulles. Vanaema sõidueksam olevat olnud muide selline, et ta sõitis kaarsilla juurest turuhooneni. Ma usun, et ma oleksin sellega hakkama saanud.
Tegelikult on mul päris paljudel naistuttavatel load aga neid, kellel on mehed, pole ma kunagi autoroolis näinud, autot juhivad ainult vallalised naised :) No mitte küll sajaprotsendiliselt aga nii on. Praegu on küll naisautojuhte palju aga ilmselt pole ära kadunud see suhtumine - "jälle mingi eit roolis!" iga uimerdaja puhul (ja kui tuleb välja, et polegi eit, siis imestatakse, et "mees, aga sõidab nagu eit!"). Ja mul pole küll mingit isu üks järjekordne "roolis eit" olla.

Ühe räpase naise pihtimus

Tõuke sain siit, kus kommentaarides mainitakse, et "pole juba nädal aega tolmu pühkinud"...Kas tolmu peaks siis rohkem kui korra nädalas pühkima? Minu jaoks on näiteks korralikkuse etalon see kui ma viitsin korra nädalas koristada, enamasti ei viitsi. Võrdõiguslikkuse külje pealt peaks veel lisama, et koristamise juures on minu õlul veel see kõige lihtsam osa ehk tolmulapp, ma ei tari suuri vaipu seljas õue ega pese kaevust toodud külma veega põrandaid samal ajal kui mees arvutimängu mängib nagu mõnes peres toredaks traditsiooniks. Ja ma tõesti ei suuda mõista inimesi, kes pidevat koristamist normaalseks peavad - see on ju ebameeldiva tegevuse tegemine oma vabast ajast! Mina koristan siis kui mulle tundub, et peaks...või noh paar päeva peale seda. Mulle tundub, et koristamine nende fanaatikute jaoks on aga pigem väline sund kui sisemine tung, et on must ja peaks ära puhastama. Väline tung ses mõttes, et mis teised küll mõtlevad kui toad segamini on või mõni tolmurull voodi alt välja vaatab. Või veel hullem, et mida mees mõtleb kui kuskilt tolmu leiab. Mu aknast paistab üks uuemal ajal ehitatud kortermaja ja seal need kodused naised päevad läbi ainult koristavad, mina sisustan oma aega pigem meelelahutusega. Ma kohe ei taha uskuda, et koristamine kellelegi rahuldust pakuks. Ok, kappide koristamine toob vahel päevavalgele huvitavaid vanu mälestusi (samas kui need puhtusefriigid koristavad ka kappe vähemalt korra kuus, siis neil ei tohiks ju üllatusi ette tulla) aga tavaline rutiinne põranda pühkimine ei ole ju ühestki otsast pinget pakkuv. Või pakub rahuldust see, et abikaasa ja tuttavad kiidavad kui tubli perenaine sa oled? Sorry, mina tavaliselt selle peale ei tule, et korras kodu mingiks eriliseks saavutuseks pidada. Mul oli lapsena üliintelligentsest perest sõbranna, kelle kodu oli isegi minu silmis korratu, kuid see ei kahandanud selle sõbranna väärtust. Minu ema seevastu häbenes silmad peast kui tuba koristamata oli ega lubanud mul seetõttu külalisi kutsuda. Ilmselt kaotasin ma oma väärtust sõprade hulgas pigem seetõttu kui koristamata toas võõrustamise pärast kaotanud oleks. Välisele tähelepanu pööramine on juba kord minu silmis pealiskaudsuse tunnus. Ok, tõsine mustus, nädalaid pesemata nõud ja koera pissiloik nurgas on ka minu silmis rõve. Nõud ma pesen muuseas alati peale söömist ära, nende seisma jätmine on mulle kuidagi kujuteldamatult vastik.
Ameerikas pidi olema normaalne ennast 2 korda päevas duši all pesta, ma loodan, et see trend meile ei jõua, sest vähemalt minul pole küll seda aega kusagilt võtta. Ma pean oma 10 tundi ju magada ka saama! Kunagi oli ka mul üks tuttav, kes end samamoodi mitu korda päevas küüris - asi lõppes sellega, et mõne aja pärast oli neiu igasugusele kosmeetikale niivõrd tundlik, et võis vaid üksikuid täiesti allergiavabu (ülikalleid) pesuvahendeid ja muud kosmeetikat kasutada. Väidetavalt olla naha enda kaitsekiht maha nühitud. Ja enamik koristamisfanatte kasutavad ju samuti keemiat, mis on aga tunduvalt tugevam kui see, mida keha pesemiseks kasutatakse. Ja allergikuid muudkui tuleb juurde.
Suvel sain tuttavate käest kiita, et olen nii normaalne, lasen lapsel põrandal mängida, kus ta mustusega kokku võib puutuda mitte ei kaitse teda igal sammul võimalike haigustekitajate eest nagu Michael Jackson. On see siis tõesti tänapäeval nii haruldane?
Eks ma olen ehk viimane räpakott mõne arvates aga ma tõesti tahan meenutada oma elust muud kui seda, kuidas pidin loobuma lõunast sõpradega või kinnominekust, seetõttu, et "pean koristama". Neid asju, mida peab on elus piisavalt palju, et vähemalt oma vaba ajaga üritada teha seda, mida tahaks.

Vastassugu ahju!

Viimasel ajal on ilmunud päris palju võrdõiguslikkuse alaseid artikleid. Ma ei tea, paljud neist silmaringi avardamise mõttes kellelegi kasulikud on, kuid hullude hulk, kes selliseid artikleid kommenteerivad on märkimisväärne. Kes on need inimesed, kes omavad arvamust kõigi naiste (või ka meeste) kohta? Leidub väga palju neid, kes peavad põhimõtteliselt kogu naissugu rahaahneteks lollideks litsideks ja teine suur hulk peab tervet meessugu truudusetuteks joodikutest ahvideks. On meil tõesti nii palju veendunud üksiklasi, kes juba põhimõtte pärast selle rõveda vastassooga ei suhtle? On meil omasooiharate kogukond kuidagi eriti suur? (See oli mõeldud irooniana, sest ma tean küll, et homoseksuaalsed reeglina vastassugu ei vihka ja pealegi usun ma neid vastassoo põlgajaid sama hooga jälestavat ka homoseksuaale - lihtsalt kõik inimesed peale minu enda on nõmedad.) Ehk siis mõtlen ma õudusega neile meestele ja naistele, kes selliste kitsarinnaliste "kõik mehed on sead/naised litsid"-ideoloogidega koos elavad.
Suvel juhtusin ühele sünnipäevale, kus avastasin end ainuke õrnema soo esindaja olevat. Ega sest olekski midagi hullu olnud, ainult et üks külalistest juhtus olema just selline "sooideoloog". Ma ei tea, võib-olla üritati mind provotseerida (ja ausõna, ma olin mitu korda plahvatamise äärel aga sain aru, et sellise inimese juures ei saavuta sellega mitte kui midagi), kuid algusest peale oli selline tunne nagu lapsepõlves kui mulle paar korda suuremate poiste poolt "meie plikadega ei mängi!" öeldi. Kõigepealt leiti, et küllap mul on igav, sest ühtegi teist naist ei ole, justkui naised ja mehed omavahel suheldud ei saakski. Seejärel hakkas nagu varrukast sadama erinevaid tarkuseteri meeste ja naiste erinevuste kohta. No paar šovinistlikku nalja on ok, aga see kestis nii terve õhtu ja tundus, et ka teistele meestele jõudis see teema end kiiresti ammendada. Igatahes, ükskõik millega jutt ka ei alanud, suutis see tüüp vestluse ikka allapoole vööd suunata. Jutu sees tuli välja, et mees ise omab samuti naist ja on ka isa. Ma tõesti tahtsin küsida, mis teda selle kohutava naise (tema jutu põhjal jäi ta naisest küll mulje kui ajudeta kodumasinast) juures küll kinni hoiab, kuid kujutasin ette, et sellist küsimust võtaks tüüp pigem solvanguna. Tema arust oli reegel ja normaalne, et kõik naised ongi sellised nagu tema oma (ülejäänud on ilmselt frigiidsed ja koledad feministid) ning kuna enda oma peab ikka kaitsma, siis oleks mina see paha, kes tema naise kohta halvasti on öelnud. Nii ma istusingi seal nagu mööblitükk, midagi kaasa ei öelnud ega ühegi "nalja" üle ei naernud (algul ma üritasin naerda, et tolerantne paista) ning kinnistasin stereotüüpi lollist eidest, kes oma mehe pitse loeb ja ootab, millal kööki koristama saaks minna. Kokkuvõttes oli üsna jama pidu ja mitte sellepärast, et ma ainuke naine olin.

Mölapidamatus*

Vaatasin ennist "Jüri Üdi klubi". Igasuguste jutusaadete ja intervjuude puhul on mind alati häirinud see kui inimene, kelle käest midagi küsitakse ei saa mõistliku aja jooksul oma mõtet edasi antud. Kohe piinlik on seesuguseid olukordi vaadata. Eks ole see vast ka saatetegijate viga kui nad oma külalistele selgeks ei suuda teha, et neil on vastamiseks just nii ja nii palju aega, kuid rohkem tundub see siiski tavaliselt intervjueeritavate egotripp olema. No sa ju näed, et saatekülalisi on teisi veel peale sinu ning kui mina juba teisel pool ekraani näen, kuidas saatejuht näeb vaeva, et su monoloogi katkestada, siis ise peaksid sa sellest ammugi aru saama! Poliitikasaadete puhul on isegi mõistetav, et vastaspoolele ei taheta nimme eetriaega anda aga ka muude saadete puhul on sageli tunne, et intervjueeritav on tulnud saatesse kindla plaaniga mingi oma teema ära rääkida olenemata sellest, mida saatejuht ja saateformaat talle ette on näinud. Ilmselt ei peaks mul ebamugav olema, sest tegelikult on need formaadis mittepüsijad ju just mässumeelsed ja karismaatilised indiviidid, kes ühiskonda rohkem edasi viivad kui vaiksed raamides püsijad. Või on minu jaoks alateadlikult küsimus viisakuses? Nii ei ole ju ometi ilus teha! Ja ebaviisakust on mul alati jubedalt ebamugav taluda olnud.
Kooliajal pidime klassi ees midagi vabalt valitud teemal, vist oli 3 minutit, rääkima. Enamus õppis mingi jutukese pähe ja mõõtis siis käte värinal aega, et ikka 3 minutit täis saaks. Kamoon - sulle antakse võimalus vabal teema pläkutada ja sa ei kasuta seda ära?! Ma improviseerisin ja kui lõpuks tundus, et aeg vist on nüüd täis mulisetud, tuli välja, et olin oma 5 minutit üle aja läinud. Keegi ei katkestanud ka, oli tore egotripp. Samas kui oldaks katkestatud, oleks mul kindlasti piinlik olnud. Mida teeks selline inimene kui teda kuskil saates katkestataks? Ilmselt üritaks oma "poindi" ikkagi välja öelda...Teistpidi, kuhugi saatesse ma vast improviseerima ei läheks vaid üritaks ikka välja mõelda, kuidas oma "point" 3 minuti sisse ära mahutada. Ei usu, et see nii võimatu oleks. Iseasi kui inimesele ikka tõesti nii väga oma hääle kõla meeldib.

* Viisakamat sõna selle kohta ei tulnud pähe, sest ega pikk jutt ju alati s*** jutt ei ole. Ehh, ma ajan ikka nii kangesti viisakust taga...

Mina ja muusika

Üldiselt arvan ma, et ei ole õige teha Pulleritsulikke (ok, ilmselt teeb suurem osa inimesi tegelikult oma otsuseid just nii) järeldusi paari indiviidi põhjal tervele populatsioonile (mu meelest mõistlik jutt sel teemal siin), kuid sel teemal natuke edasi nämmutades on näiteks paar meesinimest avaldanud arvamust, et naised üldiselt ei vaimustu (ei fänna) mingeid asju nii sageli kui mehed. Konkreetsemalt oli juttu muusikast kui välja arvata pubekaaja boybändide vaimustus (no igasugu Justin Bieberid ja Miley Cyrused kaasa arvatud). Kindlasti on palju neid, kes käivad erinevatel muusikaüritustel peamiselt melu ja seltskonna tõttu, mitte muusikat nautimas, ei ütleks ma küll kuidagi, et naisi selles seltskonnas märkimisväärselt rohkem oleks. Mu meelest on üks kindel seltskond, kes ehk ei oskagi midagi nautida vaid tolkneb igal pool lihtsalt moe pärast ja "kõik ju käivad" ning selles kambas on naisi ja mehi üsna võrdselt.
Võib-olla olen ma lihtsalt tumba ja mulle üritati lihtsalt komplimenti teha ("sa ei ole nagu teised naised" on ju millegipärast kompliment?), mida ma analüüsima hakkasin.
Mida mina näiteks fännan? Kogu oma elu olen ma muusikat fännanud, ise sealjuures muusikalist talenti omamata. Lapsena kuulasin ma enamasti isa vanu kassette - ilmselt seetõttu oli mu lapsepõlve muusikamaitse küllaltki hea: Phil Collins, Genesis, Mike Oldfield, Pet Shop Boys jne. Ma arvan, et vanemate maitse (ja üldse ümbritsevate inimeste) on äärmiselt oluline inimese eelistuste kujunemisel ja tänan õnne, et meil kodus saksa šlaagreid ja süldilaule ei kuulatud. Täpselt mäletan hetke, mil avastasin nö "kaasaaegse" muusika (ja algas allakäik :P) - olin haige ja ema tõi mulle meelelahutuseks voodi juurde raadio, kust ma kuulsin esmakordselt Tartu Raadiost Euroopa Top 100-t. Imelik, aga ma polnud varem selle peale tulnud, et vanade kassettide asemel kuulata, mida raadio pakub. Tagasivaates on kummaline see, et tollane, 90-ndate alguse muusika Tartu Raadios (muid popmuusikat mängivaid raadioid mu meelest tollal ei kuulnudki) oli peamiselt saksamaist päritolu. Samamoodi vaatasid SAT-TV-d omavad lapsed VIVA-t mitte MTV-d (kas seda ei näidatud või saksa muusikaga harjununa seda ei vaadatud?). Nii avastangi ma siiamaani häid 90-ndate rockbände, mis tegelikult maailmas äärmiselt popid olid, kuid mida meie saksa diskoajastul kuulnudki polnud. Igatahes oli minu jaoks kogu muusika enam-vähem eurodisko (+eesti sama asja kloonid). Sama asja meenutasime ühe praeguse punkariga, kelle tee pungini oli samuti alguse saanud diskost räppi, seejärel hevi ja lõpuks punk. Mina kuulasin ka diskot, aga mulle meeldis rohkem selline twisted-stiil a la MC Leo, Onu Bella ja Push Up kui peavoolu värk Jam, Hovery Covery jms. Ühel hetkel lendas orbiidile massihüsteeria põhjustanud ansambel Must Q, mille fännimise arendav külg oli see, et hakkasin, algul ennast sundides, kuulama oma suure iidoli Kaarel Kose juhitavat saadet Linnadžungel ning lõppude lõpuks hakkas mulle hip-hop ja räpp rohkem meeldima kui päkapikudisko. Kord lasti Linnadžunglis Ice-T bändi Bodycount, mis oma metal-räpiga minus tõelise vau! tunde tekitas. Lisaks nägin Motörheadi ja Ice-T ühist videot "Born To Raise Hell" ning palusin isa kõhklustest hoolimata endale Anne turult Motörheadi Best of piraat CD osta...Tegelikult on palju muusikat, mis mulle diskoajastul üldse ei meeldinud (grunge näiteks) nüüd meeldima hakanud ja kunagisi diskolemmikuid pean tänapäeval kole igavaks kuulata.
Samas ei ole ma kunagi ainult ühte stiili kuulanud, alati pean vabandama kui võõramatele inimestele mõnda minu cd-d saab autos mängitud, sest seal võivad kõrvuti olla Slayer ja Britney Spears, 50Cent ja Punaarmee orkester (ok, nii hulle plaate mul ei ole aga shufflega arvuti playlisti kuulates juhtub küll igasugu naljakaid kombinatsioone). Sealjuures on aga enamasti öeldud, et ongi parem kui järjest ei tule kogu aeg ühesugune muusika.

Millegipärast on aga siiski nii, et head "uut" muusikat avastan ma enda jaoks enamasti minevikust, harva kui midagi uut ja head silma jääb. Praegu on aga jäänud - The Pretty Reckless - ilus tüdruk (modell lausa!) laulab lahedaid laule a la Hole, Babes in Toyland.



Mis teeb minu jaoks muusika heaks? Kuna ma juba olen selline "tekstipõhine" tüüp - meeldib lugeda ja vahel tunnen vajadust kirjutada, siis on ka muusikas üks ülioluline asi mu jaoks tekst. "Miks jätsid mind, ma ju armastasin sind"-stiilis lüürika võib olla ükskõik kui heal muusikalisel taustal aga päris lemmikuks sellise jamaga ei saa. Ka sõnadeta lood võivad toredad olla teatud aja aga tõelistel lemmikutel peab kõik paigas olema. Osad bändid - Iron Maiden näiteks, keskenduvad ju tugevalt tekstidele - Maideni tekstide aluseks on tavaliselt mingid müüdid, muinasjutulised lood, mida niisamagi huvitav kuulata. Slayer enamasti röögib lihtsalt "Veri voolab, surm tuleb!" - ei ole nii huvitav...

Ah, muusikast ma võiksingi lobisema jääda.

Lionel Shriver "Me peame rääkima Kevinist"

Ma ei peaks tegelikult midagi kirjutama, sest selle raamatu arvustusi on päris palju ja need ei ole seekord sellised "ma muidu raamatuid ei loe aga see oli hea lihtne lugemine"-stiilis vaid enamuses pikad ja sisukad arutlused. Alguses mõtlesin lingid ka panna aga neid oleks liiga palju saanud. Ja mul on hea meel, et toredad inimesed on viitsinud selle oma 500-leheküljelise tellise läbi lugeda. Üldiselt peaks see ju oht olema kui isegi Buduaaris ja Perekoolis mingit raamatut kiidetakse aga vähemalt seekord see nii ei ole. Leidsin ainult ühe materdava kommentaari stiilis - see on naiste raamat, ükski mees selle peale aega ei raiskaks ja lugeda saab seda ainult see, kes psühholoogiast midagi ei tea. Ahahh - et siis kui asi psühholoogia reeglitega vastuolus on, siis on tegemist ilmse jamaga? Natuke naerukoht mu meelest.
Raamat on niivõrd mitmetahuline, et tegelikult on natuke vale öelda, et see räägib sellest või tollest. Raamat räägib individualismist, emadusest, eneseohverdamisest, laste kasvatamisest, Ameerika kultuurist, meedia võimust, vägivallast ning kõigi nende seostest. Raske on mitte ära tunda mõnda olukorda või mõtet, mis endagagi seostub. Ma ei saa isegi väga aru, miks mõned arutlejad on raamatut šokeerivaks pidanud – mulle tundub, et autor räägib lihtsalt avameelselt sellest, millest pole kombeks ehk rääkida, kuid ma väga loodan, et vähemalt mõelnud on selliste teemade üle paljud. Ma loodan, et inimesed ei ole tegelikult nii sinisilmsed, et usuvad vaid stereotüüpe „lapsed on roosad rõõmupallid, kes toovad õnne igaühe hinge“. Raamatu võlu minu jaoks ongi ausus ja loomulikkus – sa saad seda lugedes aru, et kuigi sa loodad, et olukorda saaks kuidagi parandada, mõistad sa, et päriselus ju tegelikult nii lähekski. Sa ei saa lugedes vihastuda, et miks ta ometi seda või toda ei teinud ega öelnud (mis mind mõnede raamatute juures kõvasti häirinud on) vaid sa mõistad, et peategelane ei olekski saanud kuidagi teisiti toimida. Raamat on küll enamasti sünge (kuid vähemalt mina sain paar korda ka naerda, sest kirjanik kirjutab niivõrd tabavalt), lootusetu ja kokkuvõttes kohutavalt kurb, kuid samas ei jäta ta pärast lugemist hinge sellist tühjust nagu mõni lihtsalt mõttetut vägivalda kujutav teos. Mulle jäi mulje, et kuigi pidevalt kohal olev, on vägivald selle loo puhul pigem taust, lugu ise on sügavam, see loob seoseid ja paneb mõtlema. Mu meelest on see parem kui lihtsalt peale raamatu lugemist nentida, et issand kui jube lugu. Ja lisaks vägivallale on vähemalt minu jaoks raamatus alati kohal ka armastus. Ma ei tea, miks ma tundsin sellist soojust jutustaja olekus ja sõnades (ma arvan, et see ei olnud mul välja mõeldud, sest kirjad olid ju ometi suunatud naise armastatule) kui mitmed arvustajad olid märkinud minategelase kalkust. Minu jaoks Eva ei olnud kalk ega külm, ta oli äärmiselt meeldiv, intelligentne, kuid natukene segaduses naisterahvas ja mis peamine – ta oli oma tunnetes aus. Selle aususe süüga koormamine oli üks teose põhilisi liine – ühiskond suudaks mõista valet, ta suudaks pigem aru saada „sündinud kurjusest“, mida vanemad kuidagi oma tingimusteta armastusega muuta ei suuda, kuid keegi ei suuda mõista ema, kes on võtnud oma poega just sellisena nagu too on.
Kokkuvõttes soovitan kahe käega, lisaks mõtlemapanevusele on raamat ka piisavalt põnev, lahtisi otsi jagub viimase leheküljeni (ning ka peale seda). Lapsesaamist planeerivatele ehk ei soovitaks ja/või neile, kes asjadest kõige hullemini aru saama kipuvad.

Maailmalõpp on lähedal!

Tartus pidavat elu rahulikum ja aeglasem olema kui pealinnas. Jumal tänatud, aga ka see on minu jaoks liig kui tunnen üha enam, et ei peatu konkreetsel hetkel vaid ootan juba järgmist. Raamatut lugedes mõtlen päevale, mil ta läbi saan ja arutlen, mis raamat järgmisena kätte võtta. Teatris huvitavat etendust jälgides mõtlen ikkagi vaikselt kella peale ja sellele, kuna ja kuidas koju saan. Hommikusööki süües mõtlen, mis lõunaks saab jne. Kumb on parem - ettenägelikkus või hetkes elamine?
Täna näiteks vahtisin igavusest enda blogi - avastasin, et jaanuaris peaks sel 5. aasta juubel tulema. Kui lugeda vanemaid postitusi, siis see hämmastab - polekski nagu ise neid kirjutanud, nii unustatud tekstid. Mitte midagi ei mäleta. Tore või noh, praegust arvestades ehk mitte nii tore, on avastada milline tore ja bravuurikas ma tollal olin. Ja nii armas on lugeda kommentaare stiilis "Marit, kas sul on depressioon?" mõne eriti lõbusalt iroonilise kirjutise all. Enam ma ei viitsi ja olen ettevaatlikum idiootide tõrjumisel - no kuulge, kui ma isegi ei vaevu midagi kobisemast inimesele, kes minu selja taga käib L.-le kaebamas, et mu vaimse tervisega ei pruugi kõik korras olla, sest ma - mõtelge vaid, kuulan muusikat ja elan sellele aktiivselt kaasa! Varem ma ei mõelnud, mida teised minust arvavad ega pidanud seda tähtsaks, nüüd olen vist mõistnud pugemise võrratut jõudu ja seda, et see, mida teised sinust mõtlevad võib sind siiski kuidagi mõjutada. Vastik see täiskasvanuks saamine.
Tegelikult pidi see sissekanne rääkima sellest, kuidas blogide disainil minu jaoks mingit tähtsust ei ole, sest loen ma neid tavaliselt Google Readeriga ning originaallehte näen ainult siis kui mind kellegi postituse kommentaarid huvitavad. No mõni õel inimene on muidugi teinud kättesaadavaks ainult oma postituse eelvaate ja igavamate blogide puhul osutuks see minu puhul tõsiseks takistuseks blogi lugemisel. Eks ma ise nokitsen ka vahel oma blogi välimuse kallal aga üldiselt omab sisu minu jaoks siiski suuremat tähendust. Eks enamiku jaoks, aga olen näinud ka blogi, kus olid tänusõnad neile, kes loevad blogi originaallehelt, ilmselt peab autor sisu ja välimust oluliseks tervikuks. Seepärast tundub mulle persepektiivitu soovitus teenida blogides reklaamiga raha - kui ma blogi kujundust ei vaata, siis veel vähem klikin reklaamidel. Võib-olla olen erand?
Aga üldiselt peab "Live fast"-ideoloogia ilmselt paika - juhtusin nädalavahetusel nägema ETV2 pealt mingit dokki viljaringidest ja nende väidetavast seosest maiade kalendriga. Kurat, päris kõhe hakkas! Mina küll ei oska leida mingit mõistlikku lahendust neile ringidele peale selle, et see kõik on üks suur kokku valetatud jama. Aga need on ju siiski olemas? Issand kui õudne, ma rohkem telekat ei vaata.
/jookseb ringi nagu Mürakarude siil ja karjub "Maailmalõpp on lähedal!"

EDIT: Avastasin just, et ma olen ju kärsitu. Ma võtan ette järgmise laulu kui hetkel kuulatav esimese minuti-poole jooksul korralikult peale ei hakka (no teate küll neid õntsa-õntsa-õntsa alguseid, kus keegi enne suud lahti ei tee kui teisel minutil). Mind ajab marru kui ma mingeid purke esimese hooga lahti ei saa - selle asemel, et rahulikult uuesti proovida, olen ma pigem nõus kisendama ja purgi põrandale viskama (tavaliselt tuleb õnneks kisa peale keegi mind aitama ja küsib kohatult, et miks ma viisakalt abi ei palu - phhhh). Kõik kätte ja kohe! Lugesin just (sellest üliheast raamatust L. Shriver "Me peame rääkima Kevinist", mida ma juba soovitanud olen), et väidetavalt olla mustanahalised head ootajad - Aafrikas võivat inimesed jumala rahus tunde näiteks bussi oodata, lihtsalt istuda ja oodata, samal ajal kui meie samas olukorras ringi tuiame, kingaga kivikesi toksime vms. Ilmselt pole minus ühtegi aafriklase geeni säilinud.

Reisiraamatutest ja muudest raamatutest

Esmalt pean ütlema, et reisikirjeldused ei ole minu jaoks just lemmikžanre kirjanduses. Kui aga heal lool on taga huvitav võõramaine taust, siis annab see raamatule siiski kõvasti juurde. Minu jaoks on aga lugu esmane. Tegelikult on raske defineerida, mis see lugu just on, sest ilmselt ei taha keegi raamatuks vormida ajakirjanduslikku reisikirjeldust a la toit on hea, hotellid odavad, turg lähedal, sageli aga jäävad mõnest raamatust just sellised seigad kõige rohkem meelde.
Olen lugenud päris paljusid "Minu ..." sarja raamatuid ja nende tase on just selles mõttes väga erinev. Ilmselt loeb miski muu siiski ka, sest näiteks on kaks mu lemmikut sellest sarjast, "Minu Island" ja "Minu Soome" ka kaks esimest raamatut, mis ma sarjast üldse lugesin. Kõik hiljem loetud on kuidagi üheks tapeediks muutunud peas. Välja arvatud siis kolme erandiga, "Minu Ameerika I-II" ,"Minu Eesti" ja "Minu Mongoolia", mille puhul ma tooksin just välja hea loo olemasolu (ja ilmselt ka hea jutustamisoskuse). Kolme viimase kohta (või vähemalt kahe viimase) kohta olen kuulnud ka just kriitikat, et tegemist ei ole niivõrd reisiraamatutega kui lugudega armastusest. Minu jaoks on see just pluss olnud. Armastusega oskab igaüks paralleele tuua aga teiste reise võib kõrvalt vaadates igav olla jälgida kui ise neid maid külastanud ei ole? Hea raamat minu jaoks on see, mida lugedes ei mõtle, et ah paarkümmend lehekülge on veel, õhtuks saan loetud, vaid naudid lugemist iseenesest. Keskpärast raamatut lugedes lased mõnest lõigust silmadega üle, et kiiremini lõpplahendust teada saada, heas raamatus on iga lõik huvitav ja mõnikord tuleb lausa ühte lauset mitu korda lugeda, et selle sügavam mõte kätte saada. Ja head raamatud lõpevad millegipärast enamasti halvasti...Viimati lugesin "Minu ..."-sarjast "Minu Gruusiat", mis oli mu maitsele pigem selline kiire meelelahutus, kuid see raamat sisaldas ka ühte väga head lugu, mis kaasa elama pani (kaasa nutma...). See kurvalt lõppenud looke oli mu meelest selle raamatu parim osa. Kirjutaja oskas tegelikult väga hästi ja kaasahaaravalt kirjutada, kuid mina ei osanud lihtsalt muus kui selles üldinimlikus loos (+lood loomadest) endale ühisosa leida. Ehk kui ma oleksin rohkem reisinud, tunneksin rohkem ära ja oleksin ka raamatuga rohkem rahul? No samas, Ameerikas, Islandil ja Mongoolias ei ole ma ju samuti käinud...Või peaks lihtsalt neid reisiraamatuid harvem lugema, et nad peas omavahel sassi ei läheks?
Millest ma lugeda tahaksin? Jaapanist näiteks. Kaks huvitavat mitte reisiraamatut, kus Jaapan taustana tooni annab, on näiteks Amelie Nothombi raamatud "Jahmatus ja värinad" (šokeeriv sisevaade Jaapani kontorikultuuri - see raamat ajas mind lausa vihale :) ja "Jumala lapsepõlv" (laps Jaapanis).
Praegu loen muide ühte väga-väga head raamatut Lionel Shriveri "Me peame rääkima Kevinist". Olen küll alles raamatu alguses aga see raamat on niivõrd hästi kirjutatud, et lõpp mind küll veel ei huvita. Pealegi pole sealt, nagu heale raamatule kohane, midagi head loota - nimelt on see ühe koolitulistaja ema tagasivaade elule ja võimalikele põhjustele, miks kõik niivõrd halvasti läks. Soovitan lugeda, sest hoolimata kohatisest šokeerivusest on seal nii mõnigi asi, mis mõtlema ja endaga võrdlema sunnib - näiteks tänapäeva individualismiga seonduv.

Mõttetu statistika mõttes väike edetabel ka "Minu ..." raamatutest :)

Soovitan soojalt: Minu Ameerika I-II, Minu Island, Minu Soome, Minu Eesti, Minu Nepaal, Minu Mongoolia

Meelelahutuseks sobib lugeda küll: Minu Argentina, Minu Moldova, Minu Austraalia, Minu Maroko, Minu Gruusia

Ma ei tea, kuidagi rahulolematu tunde jättis: Minu Hispaania, Minu Taani, Minu Kolumbia

Peida ruttu pudel ära, ema tuleb koju!

Mul on üks sõber, kes on päris paras alkohoolik, samas on ta ühiskondlikus elus kenasti hakkamasaav inimene ja ta vanemad ei tea siiamaani, et poeg üldse alkoholi tarbib rohkem kui pokaal tähtpäeva puhul.
Suur osa sõpru ja tuttavaid varjavad oma halbu harjumusi vanemate eest täpselt samamoodi nagu kooliajal sai valetatud, et see suitsupakk, mis käekotist välja kukkus on "paha" sõbranna oma, kes selle omakorda enda ema eest peitmiseks sinu kotti pistis.
Väike osa inimesi on sellised, kes käituvad täiskasvanulikult ning patustavad avalikult. Imestan alati ühe sõbra üle, kellel kumbki esivanem suitsu ei tee, kes aga ise avalikult ahelsuitsetaja on. Kas vanemad võtavad seda kui paratamatust, on kunagi üritanud last pahalt ära pöörata aga selles läbikukkununa loobunud, ei pea suitsetamist suureks paheks? Ei tea, aga kuigi loogiliselt võttes peaks selline käitumine igati täiskasvanulik olema - suur inimene, ise teab, mida teeb, tundub mulle varjamine kuidagi viisakam. Justkui oleks avalik vanemate keeldudest üleastumine julm vanemate vastu või siis teistpidi esimene samm täielikus allakäigus (lõpuks kakeldakse viinaraha pärast). Võib-olla ma ei arvesta sellega, et kõikides peredes ehk ei olegi nulltolerantsi kõige tervistkahjustava vastu. Või noh, eks joomine ja suitsetamine ole ju keelatud lastele, hilisemale elule see aga ei laiene. Kust aga võetakse see julgus, et ühel hetkel võetakse isaga koos viina? Miks osade inimeste jaoks on vanemad igavesti midagi püha ja puutumatut, keda enda vigade ja puudustega häirida ei soovita? Kahtlustan, et seal on seos vanemate poolt lastele pandud ootustega - kui sa ikka oled alati tubli olnud, siis kuidas mõjub vanematele see, et sinu tubliduse juurde kuulub näiteks peale töönädalat rihma täiesti lõdvaks laskmine? Laps, keda kunagi mingiks eriliseks ideaaliks pole peetud ei tunne ehk ka survet oma puhast renomeed hoida - ta saab lihtsalt inimene olla koos oma vigadega. Kumbki variant pole ju tegelikult hea - üks tunneb eluaeg koormat olla keegi teine ning teine ei väärtusta end piisavalt.
Kust see normaalsuse rada läheb? Räägitakse ju, et kui midagi lapsele keelad, teeb ta seda kohe kindlasti, teistpidi kui üldse ei keela, äkki hakkab siis seda normaalseks pidama. Ümberringi vaadates jääb enamasti silma, et mõlema variandiga võib nii puusse kui ka õnneks minna.