Paistab, et mul oli põnev ainult ühe päeva, teistel on endiselt. Ühtmoodi tüütavad mind need, kes ametlikku infot jagavad, kui ka need, kes pelleripaberipilte postitavad. Lisandunud on veel igasugu "issand kui erutav, olin terve päeva kodus!"-tüübid ja "appi, kuidas oma last kodus koolitada?!"-hullunud. Rääkige millestki muust, millestki huvitavast ometi! See kõik on juba vana ja kulunud.
Kas tõesti keegi ei aimanud, et e-kool kokku jookseb? See jookseb ju alati kokku?! Ma ei saa aru, mingid veebiseminarid jms. Mis siis nüüd ometi saab? Kui ma ei saa e-kooli, kas ma saan kahe? Mitte midagi ei juhtu, kõikjal on sama segadus, keegi ei hakka näpuga järge ajama, mis kell sa selle paganama kodutöö esitasid. Klassijuhataja pidi juba kirja saatma, et kallid lapsevanemad, te ei pea igast antud ülesandest pilti tegema ja mulle saatma, täitsa normaalne on see, et mõni asi jääbki oma südametunnistusele, need asjad, mida hinnatakse, antakse eelnevalt teada. Päriselt sellised probleemid?
Võib-olla meil on tõesti mõistlikum kool, aga mingit lapsega koos õppimist meil küll täna ette ei tulnud. Aitasin vajalikud programmid tõmmata ja ise tegi. Õpikust suudab ta ju niikuinii ise lugeda. Mina näiteks ei suuda, neljanda klassi matemaatika on ikka räme udu. Millal te viimati kirjalikult jagasite? Ma arvan, et ma ise ka neljandas klassis, igatahes see õpiku seletus oli mulle arusaamatum kui lapsele. Laps väitis, et kui õpetaja seletab, siis ta saab aru ja suutis kuidagi ka nüüd ilma end selgitustest eksitada laskmata ülesanded ära teha. Paljudel vanematel on äkki endal suur soov koolipinki nühkida või pigem taas see kontrollivajadus?
Aga et töötada laste kõrvalt? Mmm..ma olen seda alati teinud, tavaline asi. Mõlemad lapsehoolduspuhkused andsin täie rauaga. Mitte midagi meeldivat, sellepärast ma eelistangi kontorit, aga seda isegi mitte laste tõttu, vaid lihtsalt on tüütu päev läbi ühes kohas passida. Tööl ma lähen hea meelega lõunale, aga kodus miskipärast näsin mingid toitained kiiresti sisse ja arvuti taha tagasi. Tool on ka tööl mugavam ja vets kaugemal, saab end liigutada rohkem. Ja ma ei tunne end normaalsena päev läbi samades riietes ning meigita, motivatsiooni seda muuta ka ei ole. Õhtul on juba liiga pime ja kole ilm, et välja minna jne jne. Pealegi, inimesed olla hulluks läinud, meil siin kodupoe ees väänati inimene pikali, sest tal oli relvakujuline veepudel (?!) käes olnud. Ma oleks võinud seal olla!
L. ei pea karantiinist kinni ja armastab iga päev poes käia, millega ta mind hulluks ajab, sest ta toob sealt selliseid asju, mille kasutamiseks on vaja kindlasti mingit teist asja ja niisiis tuleb järgmine päev jälle poodi minna jne. Meie olemegi need, kes muidu alati kahekesi poes käivad, sest noh, see pea ja kaela teema, eks. Nüüd ta käib üksi, sest mina teen kodunt tööd ja ma ei ole rahul. Ega ta ka ei peaks kontoris käima, aga ka tema meelest on seal "mugavam". Nakkusohtu meil seal pole, vähem inimesi, kui kodus. Koos kodus oleks ka vastik töötada, mulle ei meeldi, kui keegi mu kõrval arvutis istub. Millal ma tööle tagasi saan?
Ehk siis kokkuvõttes kaeblevad inimesed asjade üle, mis mind üldse ei kõiguta ja ma tunnen end kõrvalejäetuna. Mul on pigem kummaline tunne, et see kõik ei ole reaalne ja sellest tingituna puuduvad ka tugevad emotsioonid. Minu hüsteeria vallandub alati pisiasjade peale (ämblikud, lollid, arusaamatused), see, mis teised šokki viib, paneb minu ainult õlgu kehitama. Ei viitsi süveneda, lallalalla, küll läheb seegi mööda, läheks juba kiiremini.
Muuseas, avastasin ülimalt kahtlase moodustise endal naha pealt, sellega pole lähiajal näiteks midagi teha, tavavastuvõttu ei toimu, kõik arstiajad tühistatud. Nojah, mis seal's ikka. Elame-näeme. Aga oleks pelleris ämblik, ma röögiks.
esmaspäev, märts 16, 2020
neljapäev, märts 12, 2020
Sõnumeid suletud linnast
Kordame taas, et gripihooajal sigimine on suur viga! Ullalaa-trallallaa, pidasime siin just Mini sünnat rõõmsalt, teised varusid vetsupaberit, meil on vähemalt kooki. Vanaisa saabus just laupäeval Austriast, seal ju koroonat ei olnud, eks?
Külalised läinud, vaatasin, et koolist miski kiri tulnud. No johhaidii - linnavalitsuse otsusega jäägu koju ka kõik need, kelle lähedased viimase 14 päeva jooksul mitte-kriisipiirkondadeks kuulutatud välisriikides käinud! No mina Venemaal ju käisin napp nädalake tagasi. Ja vanaisa nüüd. Pidasin juristiga nõu, olla kriminaalkorras karistatav sääraste nõuete eiramine, aga no ebaloogiline, niikuinii lapsed koolis-lasteaias juba olnud ju peale minu saabumist.
Minutid hiljem uus uudis, kõik kinni, vahet pole. Veel minut, koroona leiti Austriast saabunud tartlasel. Ee..ööö...selle peale vanaisa üsna tõsine, et kas on teada, kust too tuli? Eks siis saad teada, kui sulle helistatakse. Esimene reaktsioon kooli sulgemisele oli tal muide see, et noh, saabki nüüd Rootsi suusatama minna, pole vaja vaheaega oodata...aaa..jah, krt, see koroona ju. Kuutsemägi kah kinni.
Minil sõbrannad pidid laupäeval sünnale tulema. Need 11,5 kelle ta koju kutsus. Jätsime ära, huvitav, kas muidu oleks tuldud ka. Ma oleks ausalt öelnud, et siin toas viibis hiljuti Austriast saabunud inimene.
Jõuluks sai lastele teatripiletid kingitud, järgmiseks neljapäevaks. Teater pandi kinni, lubati ühendust võtta. Kolmapäeval peaks hambaarst olema, ma ei teagi, vähemalt hambad terved, kui muud ei saa?
Raamatukogust raamatuid tuues just eelmisel nädalal mõtlesin, et veidi palju sai vist. Vähemalt niipalju ettenägelikkust! Vetsupaberit on näiteks kaks rulli meil. L. lubas töö juurest varastada, kui poes enam ei ole. "Kalevipoega" oleks vaja. Mikrol oli lasteaias etendus, mis jäi pooleli kõige põnevama koha pealt, sealt, kus Kalevipoeg Lennukiga maailma otsa põrutab ja nüüd on tal vaja teada, mis edasi sai. Vanematekodus on meil see suur mitmesajalehene värssides originaalversioon, ilmselt oleks mingit lastevarianti vaja, eeldan, et säärane leidub, aga no ei saa ligi ju. Raamatukogu kinni.
Põnev on ka see, et me vedasime oma tööotsijasaagat kliendi pärast, kes tegeleb noorte spordimeeskondadega. Ilmselt see tööpõld on lähikuudel üsna ahtake. Mis meeskonnad? Mis spordivõistlused? Huvitavad ajad.
Külalised läinud, vaatasin, et koolist miski kiri tulnud. No johhaidii - linnavalitsuse otsusega jäägu koju ka kõik need, kelle lähedased viimase 14 päeva jooksul mitte-kriisipiirkondadeks kuulutatud välisriikides käinud! No mina Venemaal ju käisin napp nädalake tagasi. Ja vanaisa nüüd. Pidasin juristiga nõu, olla kriminaalkorras karistatav sääraste nõuete eiramine, aga no ebaloogiline, niikuinii lapsed koolis-lasteaias juba olnud ju peale minu saabumist.
Minutid hiljem uus uudis, kõik kinni, vahet pole. Veel minut, koroona leiti Austriast saabunud tartlasel. Ee..ööö...selle peale vanaisa üsna tõsine, et kas on teada, kust too tuli? Eks siis saad teada, kui sulle helistatakse. Esimene reaktsioon kooli sulgemisele oli tal muide see, et noh, saabki nüüd Rootsi suusatama minna, pole vaja vaheaega oodata...aaa..jah, krt, see koroona ju. Kuutsemägi kah kinni.
Minil sõbrannad pidid laupäeval sünnale tulema. Need 11,5 kelle ta koju kutsus. Jätsime ära, huvitav, kas muidu oleks tuldud ka. Ma oleks ausalt öelnud, et siin toas viibis hiljuti Austriast saabunud inimene.
Jõuluks sai lastele teatripiletid kingitud, järgmiseks neljapäevaks. Teater pandi kinni, lubati ühendust võtta. Kolmapäeval peaks hambaarst olema, ma ei teagi, vähemalt hambad terved, kui muud ei saa?
Raamatukogust raamatuid tuues just eelmisel nädalal mõtlesin, et veidi palju sai vist. Vähemalt niipalju ettenägelikkust! Vetsupaberit on näiteks kaks rulli meil. L. lubas töö juurest varastada, kui poes enam ei ole. "Kalevipoega" oleks vaja. Mikrol oli lasteaias etendus, mis jäi pooleli kõige põnevama koha pealt, sealt, kus Kalevipoeg Lennukiga maailma otsa põrutab ja nüüd on tal vaja teada, mis edasi sai. Vanematekodus on meil see suur mitmesajalehene värssides originaalversioon, ilmselt oleks mingit lastevarianti vaja, eeldan, et säärane leidub, aga no ei saa ligi ju. Raamatukogu kinni.
Põnev on ka see, et me vedasime oma tööotsijasaagat kliendi pärast, kes tegeleb noorte spordimeeskondadega. Ilmselt see tööpõld on lähikuudel üsna ahtake. Mis meeskonnad? Mis spordivõistlused? Huvitavad ajad.
kolmapäev, märts 11, 2020
Don DeLillo. Null K
Jättes kõrvale keeleprobleemi, on ulmekirjanduses üldiselt meist erinev vaid keskkond ning tehnoloogia, inimesed jäävad endiselt inimesteks. See on sarnane olukorraga, kui kohtame mõnd kaasaegset inimest, kes elab teises kultuuriruumis - meile võivad mõistmata jääda tema kombed, kuid me saaksime aru tema tunnetest - miks ta on kurb, rõõmus, kade, hirmunud.
Don DeLillo on sellele asjale teistmoodi lähenenud ning see muudab lugemiskogemuse omamoodi autistlikuks - sa loed, püüad kaasa elada, aga sa lihtsalt ei saa aru, miks need inimesed niimoodi tunnevad ja talitavad. Hea näide on raamatus üks tülistseen isa ja poja vahel, mis eskaleerub vägivallakski, aga mina loen ega saa aru, mis siis toimus. Miks nad sedasi reageerisid? See on päriselt häiriv kogemus ja päriselus ilmselt eksisteeriv vaid endast äärmiselt erineva temperamendiga inimeste vahel. Üldiselt on meile ju omane mingeid asju iseenesestmõistetavaks ja inimlikuks pidada ning tohutu hämming tekib, kui miski sellest kõrvale kaldub.
Don DeLillo tulevikunägemuses juhtub seda pidevalt. Peategelase ema suri nö "loomulikult", haigusesse, olles ümbritsetuna mures inimestest. Peategelase isa ei mäleta aga isegi mitte selle naise nime enam. Peategelase kasuema on ravimatult haige ning valmistub keha säilitamisprotsessiks, et loodetavasti kunagi tulevikus üles äratatud ja terveks ravitud saada. Ootamatult otsustab peategelase isa, et ta soovib seda sama, sest on võimalik ennast ka niisama, igaks juhuks külmutada lasta. Tegemist ei olegi mingi tavalise meditsiinilise protsessiga, pigem meenutab kogu asutus ja filosoofia selle ümber kummalist sekti. Plaanitakse justkui inimrassi uut ärkamist, mille juurde on kavandatud lausa uus keel (!), mida "uuestiärganud" siis rääkima hakkaksid. Tulevikumaailma kirjeldus jääb üsna fragmenteerituks, me ei saa teada, millal kogu tegevus toimub, millega need inimesed igapäevaselt tegelevad (sellest räägitakse, aga mitte nii, et lugeja selget sotti saaks), mis maailmas üldiselt toimub. Paistab, et mingid katastroofid kusagil on, kuid samas selgub, et vähemalt osa ekraanidel näidatavast on lavastus. Mainitakse tehisintelligentsi, mis üldiselt inimese eest igapäevaeluküsimusi otsustab ja sellest tulenevast võõrandumist. Tegelased käituvad, tunnevad ja mõtlevad kuidagi kummaliselt. Lugedes on tunne, nagu viibiks kuskil vati sees ja püüaks kõigest väest vehkides sealt välja saada. Samas tundub, et ka raamatu tegelased tunnevad end maailmas võõraina. Ainus tuttavlik tundmus paistab olevat see, et peategelase isa ei suuda ilma naiseta elada, aga kas see on tõesti see tõeline põhjus, kui muidu mingeid inimlikke tundeid tal olema ei paista? Või on hoopis elu nii tüütuks muutunud, et isegi surematus ei huvita - tahaks uut võimalust, uuesti uues maailmas alustada, aga siiski mingil määral iseendana. Atsurr! Teeme elule restardi? Kui praegune inimene igatseks igavesti elada, siis tulevikuinimene pigem restarti?
Minu arvates on raamatu parim ja arusaadavaim peatükk, aga see, milles kirjeldatakse säilitamisprotsessiks külmutatud kasuema mõttetegevust. See nimelt mingil kujul säilib. Kui meie olemegi oma peas toimuv sisekõne, siis kuidas hakkama saada, kui keha enam ei ole? Üldiselt me sellele ei mõtle, aga inimese kogu taju on ikka äärmiselt kehaline. Kui ma mõtlen oma peast, siis ma tajungi kolpa selle ümber, oma nägu, juukseid. Aga kui seda kõike isikupärast ei oleks? Mis on hing (mõistus) ilma kehata? Mu meelest on DeLillo seda segadust päris põnevalt suutnud edasi anda.
Tegemist on kindlasti esteetiliselt nauditava (äkki see sõna on vale, pigem ehk "väljakutset esitava") teosega. Maailm on filmilik, kujutlusvõimet tööle panev. Külm, kaunis ja kauge. Loodetavasti väga kauge. Maailm, milles inimestel puudub igasugune elurõõm.
Aitäh Varrakule raamatu eest!
teisipäev, märts 10, 2020
Hullu juttu
Peterburi-teemalise postituse all jagati linki ühele päris põnevale blogiartiklile sel teemal, kus osutati, et nii uhkeid maju, kanaleid jne lihtsalt ei olnud võimalik tolleaegsetel inimestel toonaste teadmiste juures ehitada ja ilmselt on siin miskit üleloomulikku mängus. Siit edasi minnes mu enda kogemuse juurde - olin ma ju Peterburis käimata seda linna ja konkreetseid paiku sealt unenäos näinud, mis ilmselgelt viitab taas üleloomulikule. Ehk olengi mina nende muistsete olendite järeltulija, kes hiilgavaid linnu ehitasid, tsivilisatsioone rajasid ning teadmisi omasid? Mõnedes ju olla reptiil peidus? Kui ma ainult nendele iidsetele teadmistele endas kuidagi ligi saaksin!
Ma loen selliseid asju tavaliselt kui põnevat fantaasiat. Lahe, et ka nii võib mõelda! Samas mul ei teki isu rohkem süveneda, sest need kõik on tõestamatud, lihtsalt lood. On ju inimesi, kes kõigest sellisest fanaatiliselt kinni hakkavad ja jutlustama kukuvad - mina usun, teie peate ka! Inimkonna minevikus on paljut, mida me ei tea ega oska seletada, tõendid on lihtsalt ammu hävinenud, ma lihtsalt lepingi sellega, sest mismoodi on parem see, kui hakata tõe pähe mingit tõestamatut fantaasiat uskuma? Võib-olla keegi kunagi avastab mingi faktidel põhineva tõe, paljut ju ongi juba meie eluajal ümber lükatud, aga kui ma seda teada ei saa, siis pole ka miskit katki. Ju mulle sobib määramatus ja ei ole mingit selget süsteemi vaja. Mu meelest süsteemi ei ole, vähemalt mitte mingit kõikehõlmavat - teed nii, juhtub naa (va loodusseadused). Kusagil, kellegi käes on olemas vastused kõigile küsimustele, aga süsteem varjab neid rahva eest? Mulle meenutab see "lõpliku tõe" otsimine kunagist teismea uskumise teemat - et noh, missugune jumal on olemas, kui üldse on? Õudne jama ju, kui satudki peale surma taevaväravateni ja sisse ei saa, sest ei uskunud? Igaks juhuks tuleks end ehk selle vastu kindlustada, uskudes kõiki võimalikke jumalaid? Monoteistlikud usud on sellele muidugi pihta saanud, pead valima, ei tohi olla teisi selle ühe kõrval! Paha lugu. Lihtsam on ju elada nii, et "vaatad, mis välja tuleb", mitte mingit konkreetset asja uskudes, peljates, mis siis saab, kui see on vale. Ma niimoodi uskuda ei suudaks, et üldse ei kahtleks. "Katsuda tahaksin ma!"
Huvitav on ka see, kuidas minu jaoks igasugu asjade pimesi usaldamine üha kaugemaks on jäänud. Mäletan, et 90ndail koos Nõukogude Liidu lagunemisega oli õudne parateaduste buum - minu meelest usuti siis kõike, ma ei tulnud selle pealegi, et kõik need artiklid UFO-dest, lumeinimestest, vaimudest ja eelmistest eludest võiksid olla midagi muud, kui tõestatud faktid. Praeguseks on see kuidagi nišiteema siiski, ma olin tõsiselt üllatunud, kui sattusin ühel üritusel vestlema oma sõbra isaga, kes oli sügavalt veendunud vaimude olemasolus, ma pidasin seda naljaks, sest noh, ükski täiskasvanud mees ei usuks ju seesugust asja?! Välja arvatud need, kes üleloomulikest nähtustest endale sissetulekuallika on teinud. Nooremana ei olnud mulle probleemi uskuda näiteks seda, et mu ema oli eelmises elus Scarlett O´Hara, sest numeroloogia ju sellele viitas, pealegi oli "Tuulest viidud" ema lemmikraamat ja isegi oma nime oli ta seoses selle looga saanud. Numeroloogia oli üldse kõige lahedam, ikkagi arvud ja värki! Valemid ja matemaatika, see on ju puha teadus, eks?! Nüüd ma alati imestan, kui ema või ämm jälle mulle Selgeltnägijate tuleproovi ümber jutustama hakkavad - et no milleks, mis vahet seal üldse on, suvaline telesaade, miks sellest nii vaimustuda, mida see annab? Lootuse, et kusagil on midagi "suuremat"? Niikuinii on ju, mulle piisab täitsa kvantfüüsikast, aru ma sellest ei saa, aga tundub võimas. Selgeltnägijad panevad ju enamasti ikkagi puusse.
Äkki usuksin ma siis, kui mu surnud vanaema end mulle ilmutaks ja ütleks, et tead, asjad on nii! Ma ei usu Tõnu Trubestkyt, kes meediumite vahendusel Sid Viciousega vestleb, sest kui see nii lihtne oleks, teeks me seda kõik. See on umbes sama, miks ma ei usu fotoepilatsiooni - kui see toimiks, siis oleks enamik soovijaid karvutud...Niivõrd kaalukad "saladused" nagu hauatagune elu või maavälised olendid imbuks raudselt kuskilt välja. Ma küll üritaks elavatega ühendust võtta, kui ma surnud oleks ja mingid imelised saladused avastaks! Ma ei usu, et ma ainuke oleks, aga millegipärast siiakanti sattuvad vaimud kõigest hirmutavad inimesi. No miks peaks mu armas vanaema või vanaisa sedasi tegema?!
Ah et elu olla ilma uskumata igav? Sel juhul soovitan erinevaid loodusteaduslikke raamatuid lugeda, üldse pole igav, täiesti uskumatult põnev on hoopis. Päriselu on sageli rabavam kui fantaasia.
Teemavahetus. Inimesele on omane kõikjal mingeid mustreid ja seaduspärasusi näha. Mina näiteks avastasin enda jaoks sellise, mille igaüks võib vabalt oma kogemusele tuginedes ümber lükata, aga mina ei pruugi teiste kogemust usaldada muidugi - tundub, et naised on enamasti kas iseseisvalt abitud "juhata mulle teed, ära mind üksi jäta!"-tüübid või siis lindpriid, kes ainult enda eest väljas seisavad, juhtimist "ma võtan su käekõrvale ja viin kohale, järgnege mulle!"-tüüpe võib pigem meeste hulgast leida. Mis on ebaloogiline, sest lapsi on ju enamasti naised kasvatanud, aga võib-olla ongi naised kogu oma vastutuse lastele suunanud ja teistele täiskasvanutele see ei laiene.
Ma loen selliseid asju tavaliselt kui põnevat fantaasiat. Lahe, et ka nii võib mõelda! Samas mul ei teki isu rohkem süveneda, sest need kõik on tõestamatud, lihtsalt lood. On ju inimesi, kes kõigest sellisest fanaatiliselt kinni hakkavad ja jutlustama kukuvad - mina usun, teie peate ka! Inimkonna minevikus on paljut, mida me ei tea ega oska seletada, tõendid on lihtsalt ammu hävinenud, ma lihtsalt lepingi sellega, sest mismoodi on parem see, kui hakata tõe pähe mingit tõestamatut fantaasiat uskuma? Võib-olla keegi kunagi avastab mingi faktidel põhineva tõe, paljut ju ongi juba meie eluajal ümber lükatud, aga kui ma seda teada ei saa, siis pole ka miskit katki. Ju mulle sobib määramatus ja ei ole mingit selget süsteemi vaja. Mu meelest süsteemi ei ole, vähemalt mitte mingit kõikehõlmavat - teed nii, juhtub naa (va loodusseadused). Kusagil, kellegi käes on olemas vastused kõigile küsimustele, aga süsteem varjab neid rahva eest? Mulle meenutab see "lõpliku tõe" otsimine kunagist teismea uskumise teemat - et noh, missugune jumal on olemas, kui üldse on? Õudne jama ju, kui satudki peale surma taevaväravateni ja sisse ei saa, sest ei uskunud? Igaks juhuks tuleks end ehk selle vastu kindlustada, uskudes kõiki võimalikke jumalaid? Monoteistlikud usud on sellele muidugi pihta saanud, pead valima, ei tohi olla teisi selle ühe kõrval! Paha lugu. Lihtsam on ju elada nii, et "vaatad, mis välja tuleb", mitte mingit konkreetset asja uskudes, peljates, mis siis saab, kui see on vale. Ma niimoodi uskuda ei suudaks, et üldse ei kahtleks. "Katsuda tahaksin ma!"
Huvitav on ka see, kuidas minu jaoks igasugu asjade pimesi usaldamine üha kaugemaks on jäänud. Mäletan, et 90ndail koos Nõukogude Liidu lagunemisega oli õudne parateaduste buum - minu meelest usuti siis kõike, ma ei tulnud selle pealegi, et kõik need artiklid UFO-dest, lumeinimestest, vaimudest ja eelmistest eludest võiksid olla midagi muud, kui tõestatud faktid. Praeguseks on see kuidagi nišiteema siiski, ma olin tõsiselt üllatunud, kui sattusin ühel üritusel vestlema oma sõbra isaga, kes oli sügavalt veendunud vaimude olemasolus, ma pidasin seda naljaks, sest noh, ükski täiskasvanud mees ei usuks ju seesugust asja?! Välja arvatud need, kes üleloomulikest nähtustest endale sissetulekuallika on teinud. Nooremana ei olnud mulle probleemi uskuda näiteks seda, et mu ema oli eelmises elus Scarlett O´Hara, sest numeroloogia ju sellele viitas, pealegi oli "Tuulest viidud" ema lemmikraamat ja isegi oma nime oli ta seoses selle looga saanud. Numeroloogia oli üldse kõige lahedam, ikkagi arvud ja värki! Valemid ja matemaatika, see on ju puha teadus, eks?! Nüüd ma alati imestan, kui ema või ämm jälle mulle Selgeltnägijate tuleproovi ümber jutustama hakkavad - et no milleks, mis vahet seal üldse on, suvaline telesaade, miks sellest nii vaimustuda, mida see annab? Lootuse, et kusagil on midagi "suuremat"? Niikuinii on ju, mulle piisab täitsa kvantfüüsikast, aru ma sellest ei saa, aga tundub võimas. Selgeltnägijad panevad ju enamasti ikkagi puusse.
Äkki usuksin ma siis, kui mu surnud vanaema end mulle ilmutaks ja ütleks, et tead, asjad on nii! Ma ei usu Tõnu Trubestkyt, kes meediumite vahendusel Sid Viciousega vestleb, sest kui see nii lihtne oleks, teeks me seda kõik. See on umbes sama, miks ma ei usu fotoepilatsiooni - kui see toimiks, siis oleks enamik soovijaid karvutud...Niivõrd kaalukad "saladused" nagu hauatagune elu või maavälised olendid imbuks raudselt kuskilt välja. Ma küll üritaks elavatega ühendust võtta, kui ma surnud oleks ja mingid imelised saladused avastaks! Ma ei usu, et ma ainuke oleks, aga millegipärast siiakanti sattuvad vaimud kõigest hirmutavad inimesi. No miks peaks mu armas vanaema või vanaisa sedasi tegema?!
Ah et elu olla ilma uskumata igav? Sel juhul soovitan erinevaid loodusteaduslikke raamatuid lugeda, üldse pole igav, täiesti uskumatult põnev on hoopis. Päriselu on sageli rabavam kui fantaasia.
Teemavahetus. Inimesele on omane kõikjal mingeid mustreid ja seaduspärasusi näha. Mina näiteks avastasin enda jaoks sellise, mille igaüks võib vabalt oma kogemusele tuginedes ümber lükata, aga mina ei pruugi teiste kogemust usaldada muidugi - tundub, et naised on enamasti kas iseseisvalt abitud "juhata mulle teed, ära mind üksi jäta!"-tüübid või siis lindpriid, kes ainult enda eest väljas seisavad, juhtimist "ma võtan su käekõrvale ja viin kohale, järgnege mulle!"-tüüpe võib pigem meeste hulgast leida. Mis on ebaloogiline, sest lapsi on ju enamasti naised kasvatanud, aga võib-olla ongi naised kogu oma vastutuse lastele suunanud ja teistele täiskasvanutele see ei laiene.
esmaspäev, märts 09, 2020
Inimesed...
"Miks sa üldse räägid sellise inimesega?!" imestas L. täiesti siiralt, kui ma oma ahastust demonstreerisin. Nimelt hakkas üks tööotsija minuga vaidlema, et Julius ei ole üldse Julius, sest noh, pole võimalik ju, temale küll nii ei tundu ja üleüldse pole normaalne säärast tööd teha. Mul on jälle küljes selline komme, et ma ikka püüan inimesi mõistusele tuua, tõde maksma panna. Uskumuste või maitse üle ma muidugi vaidlema ei hakka, aga no kui ikka öeldakse, et must on valge, siis ma vait olla ei suuda. Teisalt on selge see, et kui minu jaoks võib oluline olla tõde (jah, igaühel ongi oma isiklik tõde, see on ka selge, aga ikkagi, on ju olemas teatud teemad, kus õige vastus-vale vastus kehtib), siis kellegi teise jaoks on peamine just konflikt, ta tahabki lihtsalt vaielda. Sellisest inimesest tuleks eemale hoida. Muuhulgas, sattusin inimese profiili vaatama ja seal oli miljon ühesugust selfiet ning umbes poole tunni pärast juhtusin lugema Manjana kommentaari (kuskohast, seda ei mäleta enam muidugi) selliste kontodega inimeste ebastabiilsuse kohta...
Markantseim näide minu sarnasest viljatust vestlusest oli see, kui kunagi keegi "peen väljamaalane" süüdistas mind odavaks Ida-Euroopa prostiks olemises ja ma püüdsin teda ümber veenda...Selge ju, et tema tahtis mind lihtlabaselt solvata, mina aga pidasin seda miskipärast "arvamuseks" ja tahtsin seda muuta. Üldse mitte soovist sellise tegelasega suhelda, lihtsalt, et ta teaks. Teine näide, L. sai arvutimängus mingi vene keelt kõneleva käest ropult sõimata, ei saanud arugi, milles teda süüdistati, ainult roppused tulid tuttavad ette. Ta vastas külmalt "Ne panimaju" ja elas edasi. Ilmselt valus löök teisele poolele - mis mõttes sa aru ei saa, kuidas ma sind sõiman?! Mina oleks iga hinna eest üritanud aru saada, milles mind süüdistatakse ja siis püüdnud asja selgitada.
"Vali oma võitlused!" Püüan lapsele seda selgitada, aga kuidas seda teha, kui ise ka ei oska? Mikro oli hämmingus, sest ta sõbranna/vihavaenlane oli öelnud, et meie kass on räbal. Kuidas ta saab seda väita, kui ta ei ole meie kassi näinudki? Seleta siis, et ta tahtis lihtsalt midagi halba öelda, mitte tõele pretendeerida. See, et mõni inimene tahab lihtsalt sõnadega haiget teha, jääb täiesti mõistmatuks. Ikka mõtled, et äkki ta päriselt arvabki nii, nagu räägib. Ja kas on õige öelda, et kui keegi sind inetuks sõimab, siis tegelikult seetõttu, et tunneb ise end koledana ega julge peeglisse vaadata? Kas on õige öelda oma lapsele, et sina oled kõige ilusam, ära üldse muretse? Kas see tõstab normaalsel viisil ta enesehinnangut või läheb nüüd tema omakorda ja ütleb kõigile näkku, kuidas nood on koledad? Mis üldse toimub nende lastega, kes tõsimeeli küsivad oma sõprade käest: "On ju mina olen ilusam kui X? On ju Y on minust koledam?" Ma saan aru, et sa võid lapsena omaette juurelda selle "probleemi" üle, aga no niimoodi avalikult? Lapsed on inimeste väiksed, tsiviliseerimata variandid ja mõnelgi juhul on hirmus, millele nad viitavad, sest ma olen veendunud, et suures plaanis inimesed ei muutu elu jooksul, nad lihtsalt õpivad varjama.
Markantseim näide minu sarnasest viljatust vestlusest oli see, kui kunagi keegi "peen väljamaalane" süüdistas mind odavaks Ida-Euroopa prostiks olemises ja ma püüdsin teda ümber veenda...Selge ju, et tema tahtis mind lihtlabaselt solvata, mina aga pidasin seda miskipärast "arvamuseks" ja tahtsin seda muuta. Üldse mitte soovist sellise tegelasega suhelda, lihtsalt, et ta teaks. Teine näide, L. sai arvutimängus mingi vene keelt kõneleva käest ropult sõimata, ei saanud arugi, milles teda süüdistati, ainult roppused tulid tuttavad ette. Ta vastas külmalt "Ne panimaju" ja elas edasi. Ilmselt valus löök teisele poolele - mis mõttes sa aru ei saa, kuidas ma sind sõiman?! Mina oleks iga hinna eest üritanud aru saada, milles mind süüdistatakse ja siis püüdnud asja selgitada.
"Vali oma võitlused!" Püüan lapsele seda selgitada, aga kuidas seda teha, kui ise ka ei oska? Mikro oli hämmingus, sest ta sõbranna/vihavaenlane oli öelnud, et meie kass on räbal. Kuidas ta saab seda väita, kui ta ei ole meie kassi näinudki? Seleta siis, et ta tahtis lihtsalt midagi halba öelda, mitte tõele pretendeerida. See, et mõni inimene tahab lihtsalt sõnadega haiget teha, jääb täiesti mõistmatuks. Ikka mõtled, et äkki ta päriselt arvabki nii, nagu räägib. Ja kas on õige öelda, et kui keegi sind inetuks sõimab, siis tegelikult seetõttu, et tunneb ise end koledana ega julge peeglisse vaadata? Kas on õige öelda oma lapsele, et sina oled kõige ilusam, ära üldse muretse? Kas see tõstab normaalsel viisil ta enesehinnangut või läheb nüüd tema omakorda ja ütleb kõigile näkku, kuidas nood on koledad? Mis üldse toimub nende lastega, kes tõsimeeli küsivad oma sõprade käest: "On ju mina olen ilusam kui X? On ju Y on minust koledam?" Ma saan aru, et sa võid lapsena omaette juurelda selle "probleemi" üle, aga no niimoodi avalikult? Lapsed on inimeste väiksed, tsiviliseerimata variandid ja mõnelgi juhul on hirmus, millele nad viitavad, sest ma olen veendunud, et suures plaanis inimesed ei muutu elu jooksul, nad lihtsalt õpivad varjama.
reede, märts 06, 2020
Peterburi
Vahelduseks on ilmselt päris kasulik ajule restarti teha ja katsetada sellega, et vastutadki ainult enda eest. Kujutan ette, et kui ma oleks läinud reisile sõbra, elukaaslase või tuttavaga, siis me ilmselt oleksimegi kahekesi ringi käinud ja reis oleks hoopis teise mulje jätnud. Ma isegi ei oska öelda, mis teema mul nende võõraste inimestega on, sest esimese hooga vastaks, et ei-ei, mulle ei meeldi, õudne, aga samas olen ma keskmisest altim võõrastega vestlust alustama ja seekord juhtus kuidagi nii, et normaalsete inimeste kontsentratsioon paistis enneolematult kõrge. Täiesti teadlik faktist, et see kehtibki lühikeste ja pealiskaudsete suhete puhul ja seekord aitas ilmselt kaasa ka enamiku sarnane muusikamaitse. Probleemiks osutus hoopis see, et ühiseks väljaskäimiseks on ca 14 inimest enamikele restoranidele-baaridele liiga suureks väljakutseks.
Peene klaasist neljatärnika asemele saime retro-hotell Oktjabrskaja, mis tegelikult samas tärniklassis, aga osaliselt renoveerimisel veel. Meil vedas, sest saime oluliselt suurema toa, kui enamik neid, milles me pärast sees käisime. Asus teine kah otsapidi Nevski prospektil st lähemal keskusele, kui esimene valik, mis langes ära seetõttu, et hotellis oli veeavarii. Selline äge maja, üle 600 toa:
Kui Venemaa maapiirkonnad Ivangorodist Peterburini on kirjeldamatu mülgas, siis Neevalinn on ilus. Loomulikult avaldab muljet barokne kesklinn, aga minu pani ahhetama mastaap, mis laiub äärelinnades - mitmetasandilised kiirteed tohutute majade vahel, majad-majad-majad, vahele meri ning tühermaa. Selline ulmefilmi maastik. Meie giid teadis rääkida, et ametlikult elab Peterburis 5 miljonit, mitteametlikult üle 7 ja poole miljoni elaniku ning uued ametlikud andmed pidada sügisel tulema. Mastaap oli hoomamatu, no näiteks vaatasime me kaardil ära, kus see meie kontserdipaik asub ja imestasime, miks me ometi sinna oma bussiga ei sõida. Bussijuht-reisikorraldaja teadis aga, et metrooga on vahemaa neli peatust, bussiga üle tunni sõitu. Ärasõidupäeval, kui olime juba üle tunni sõitnud ja omast arust linnast kaugel, näitas bussijuht äkki, et näe, siin ongi see koht, kus eile kontserdil käisime. See oli täiesti uskumatu! Muuseas nägime seal ära ka Euroopa kõrgeima hoone, Delfi fotol see ufokujuline staadion (öises valguses superäge!) torni taga asus täpselt meie kontserdipaiga kõrval. Tommy Cashi kontsedile sõitsime trolliga 18(!) peatust, meil vist polegi nii pikki liine. Kontrolörid trollides olid väga abivalmid - "küll ma annan teada, kus te maha peate minema, ja vot sealt keerakse vasakule, sealt paremale, oletegi kohal! Nii, eestlased, minge teie nüüd maha, see troll vahetab liini, peate maha minema, muidu eksite ära!"
Giidiekskursioon bussiga kestis meil suisa viis tundi, nägime kõik tähtsama ära, giidiks kohalik 80-aastane Eesti proua, kurtis, et järelkasvu kahjuks ei ole. Minge Peterburi giidiks! Ma ei usu endiselt üleloomulikku, aga selle koha nägin ära, mida ma unes sageli näen - sama trepp jõeni, samad lõvid. Ilmselt lihtsalt üsna levinud motiiv kuskilt filmist ehk nähtud, aga ikkagi lahe.
Omapäi käisime muuseumides ka, küll mitte neis, mis kuulsad. Kui sa jalutad päevas keskmiselt 30 000 sammu, siis sinna otsa Ermitaaži enam kuidagi ei jõua. Viinamuuseumis käisime ja vahakujude omas, mis osutus naljanumbriks musta huumori võtmes - esimeses saalis Harry Potterid, Troonide Mäng jms, järgmises igasugu värdjad ning kolmandas puhas porno. Piletimüüjal oli samuti aus pohmell. No naerda sai. Panen ühe mõistatuse teile ka siia, et kes on pildil? Mingit sarnasust reaalse isikuga ei tuvastanud...
Süüa-juua sai igal pool hästi ja odavalt, külastasime nii stolovajaid kui peeni lokaale ja valgete linadega restorane. Venelaste smetana on teistsugune (magedam ja kreemjam) kui meie hapukoor, hapukapsasupp hullult hapu, aga hea ja selle kõrvale süüakse keedetud tatart. Võib-olla pidi seda supi sisse kastma, ma ei tea. Šoppamisele me üldse aega ei kulutanud, seega neid hindu ei oska öelda.
Tagasiteel peatusime Kroonlinnas, vaatasime Lydia Koidula maja ja kohalikku kirikut (ainus ilus hoone terves linnas). Mina, loll, näiteks ei teadnud, et Kroonlinn puha meres asub, tee sinna oli äge.
Ainuke asi, millest ma sotti ei saanud, oli see kuulus Peterburi metroo. Me läbisime selle nii kiiresti, et midagi erilist küll silma ei jäänud, peale selle, et kole sügaval tema asus. Võib-olla on need silmapaistvad jaamad kuskil teisel liinil, meie külastatud olid metrood nagu ikka.
Peene klaasist neljatärnika asemele saime retro-hotell Oktjabrskaja, mis tegelikult samas tärniklassis, aga osaliselt renoveerimisel veel. Meil vedas, sest saime oluliselt suurema toa, kui enamik neid, milles me pärast sees käisime. Asus teine kah otsapidi Nevski prospektil st lähemal keskusele, kui esimene valik, mis langes ära seetõttu, et hotellis oli veeavarii. Selline äge maja, üle 600 toa:
Giidiekskursioon bussiga kestis meil suisa viis tundi, nägime kõik tähtsama ära, giidiks kohalik 80-aastane Eesti proua, kurtis, et järelkasvu kahjuks ei ole. Minge Peterburi giidiks! Ma ei usu endiselt üleloomulikku, aga selle koha nägin ära, mida ma unes sageli näen - sama trepp jõeni, samad lõvid. Ilmselt lihtsalt üsna levinud motiiv kuskilt filmist ehk nähtud, aga ikkagi lahe.
Omapäi käisime muuseumides ka, küll mitte neis, mis kuulsad. Kui sa jalutad päevas keskmiselt 30 000 sammu, siis sinna otsa Ermitaaži enam kuidagi ei jõua. Viinamuuseumis käisime ja vahakujude omas, mis osutus naljanumbriks musta huumori võtmes - esimeses saalis Harry Potterid, Troonide Mäng jms, järgmises igasugu värdjad ning kolmandas puhas porno. Piletimüüjal oli samuti aus pohmell. No naerda sai. Panen ühe mõistatuse teile ka siia, et kes on pildil? Mingit sarnasust reaalse isikuga ei tuvastanud...
Tagasiteel peatusime Kroonlinnas, vaatasime Lydia Koidula maja ja kohalikku kirikut (ainus ilus hoone terves linnas). Mina, loll, näiteks ei teadnud, et Kroonlinn puha meres asub, tee sinna oli äge.
neljapäev, märts 05, 2020
Kaks kärbest ühe hoobiga
Venemaalt tagasi. Jube äge oli. See on lühike variant.
Pikem on selline, et ei tea, kust alustada. Kuna põhiline reisi põhjus oli ikkagi Lindemanni kontsert, siis alustangi sellest, kuigi tegelikult oli see juba reisi kolmas päev ja teine (!) kontsert. Kui piletid kätte saime, siis avastasime, et meil on fännipiletid, mis reisi kogumaksumust (220eur) arvestades olid ülikallid (70eur). Tegelikult selgus kohale jõudes, et fännipiletid tähendavad kõiki seisupileteid ja võrdsematest võrdsemad on need, kellel on VIP-fännipiletid, mis asuvad siis aiaga eraldatud alal otse lava ees. Põhimõtteliselt siis see asi, mis meie mõistes fänniala on. Kuna tegemist oli miski udupeene spordisaali põrandaga, siis oli see kaetud vaibaga ja mingisuguseid vedelikke saali kaasa ei lubatud. Kujutate ette kolm tundi põrgukuumuses üksteise vastu litsutud tilgakese veeta? Istekohtade omanikud said see-eest ringi käia, juua ja suitsetada, palju kulus. Sel hetkel, kui tundus, et meie ees on kõik kahupäised kahemeetrimehed, kes lakkamatult telefonidega filmivad, kahetsesin küll, et oleks vist pidanud ikka istekoha võtma. Muuseas, Lindemanni soojendab Aestethic Perfection, mida kuskil reklaamides kirjas ei ole, aga mis on täitsa äge bänd tegelikult. Sobivam kui Duo Jakotek, igatahes. Venelased filmivad oluliselt rohkem, kui meil kontsertidel tehakse ja see on päris nõme. Ega mul algul muud üle ei jäänud, kui läbi kellegi ekraani lavale vahtida. Heal juhul üks kümnest oskas filmida, mõni näiteks hüples telefon näpus...
Siis kui Lindemann lavale tuli, läks korralikuks mölluks, näiteks nägin ma esmakordselt ära õige mosh pit'i, kus siis rahva sisse ring moodustati ja seal sees kargamiseks läks. Tänu sellele sattusin ma aga nii kümmekond inimest ettepoole, siis tekkis teise kohta mosh pit ja järsku olingi vip-tsooni eraldava aia ees. Lõpuks hakkas ka lavale nägema. Ühel hetkel ronisid Tillike ja Peetrike suure mulli sisse ning hakkasid sellega mööda vip ala ringi sõitma ning tulid täpselt minu ette. Mu naaber ulatus mulli käega puudutama. Sel hetkel oli küll hea meel, et ikka põrandale sai tuldud. Mu toanaaber filmis eemalt:
Tegelikult oli selle Venemaa kontserdiga ikka jama ka. Nimelt olevat venelased kangesti solvunud, et Lindemanni videos nende naisi kasutatakse ning selleks, et venelasi mitte ärritada näidati taustavideoid ka kontserdil tsenseerituina. Euroopas sai kõike näha, meie ei saanud. Hoolimata sellest vene machod ei leebunud ja kuigi mina oma silmaga ei näinud, siis meie seltskonnast nähti, et pea kogu kontserdi oli Tilli seljal punane laseritäpp ehk siis nn märklaud ähvarduseks. Üks tüüp olla selle eest ka tribüünil maha väänatud. Üks neiu meie seltskonnast oli ikka tõeline õnneseen, nimelt oli ta võitnud kohtumise bändiga (ma tean, noh!) ja tema ütles, et turvad olid ikka märgatavalt vihased ja närvis ning Till Lindemann samuti üsna tõre (kuigi tema on vist enamasti selline).
Kokkuvõttes kogu möll oli äge, teisalt tahaks nüüd korralikult selle kontserdi youtubest üle vaadata (kui on, ma ei ole kontrollinud). Küsimus korraldajaile - miks ei tulda selle lihtsa asja peale, et lava lihtsalt paar meetrit kõrgemaks ehitada? Keegi märkas ka uut taset filmimise koha pealt - mingi vend filmis kogu aeg mitte lava, vaid iseennast kaasa elamas. Huvitav, keda sellise asja vaatamine huvitada võiks? Pmst, telefonid on saatanast. Kalaga pihta ei saanud, kuigi kastitäis neid vippide keskele tõesti lendas, paar kooki vist ka, aga nende lendu ma konkreetselt ise ei näinud ja verevihm jäi ka hoomamatuks. (Kõlab, nagu ma oleks "kergelt" švipsis olnud, aga kinnitan, et täitsa kaine, lihtsalt lühikest kasvu.)
Ma ennist mainisin, et see oli reisi teine kontsert. Päev enne läksime paarikümnekesi ka Tommy Cashi vaatama, kes juhtumisi sel samal ajal ühes Peterburi klubis esines. Piletid muuseas olevat poole odavamad kui Eestis Tommy kontsertidel. Klubi oli rahvast puupüsti täis, kõik jälle filmisid muidugi. Eriti hulluks mölluks läks, kui lavale astusid kohalikud staarid Peterburist, Little Big, kes sel aastal muide Venemaad Eurovisioonile esindama lähevad. Kuna meil reisil oli igasugu rahvast, siis selgus, et mõnele meeldiski Tommy Lindemannist rohkem :) Rääkides turvalisusest, siis Tommy kontserdilt huvitav seik - üks paar ei saanud klubisse sisse, sest koha peal piletimüüki ei toimunud ja nett oli maas (meie olime varem hotellis piletid ära ostnud, nemad ei jõudnud seda teha) ning viimases hädas andsid oma telefoni ühele suvalisele tüübile, et tee vähemalt video, mis show toimub. Ilusti toodi telefon tagasi. Turva lasi nad viimase loo ajaks veel sisse ka.
Sellest, kuidas Peterburi on äge linn ning venelased ja metalreisijad sõbralikud inimesed, kirjutan eraldi postituse.
Pikem on selline, et ei tea, kust alustada. Kuna põhiline reisi põhjus oli ikkagi Lindemanni kontsert, siis alustangi sellest, kuigi tegelikult oli see juba reisi kolmas päev ja teine (!) kontsert. Kui piletid kätte saime, siis avastasime, et meil on fännipiletid, mis reisi kogumaksumust (220eur) arvestades olid ülikallid (70eur). Tegelikult selgus kohale jõudes, et fännipiletid tähendavad kõiki seisupileteid ja võrdsematest võrdsemad on need, kellel on VIP-fännipiletid, mis asuvad siis aiaga eraldatud alal otse lava ees. Põhimõtteliselt siis see asi, mis meie mõistes fänniala on. Kuna tegemist oli miski udupeene spordisaali põrandaga, siis oli see kaetud vaibaga ja mingisuguseid vedelikke saali kaasa ei lubatud. Kujutate ette kolm tundi põrgukuumuses üksteise vastu litsutud tilgakese veeta? Istekohtade omanikud said see-eest ringi käia, juua ja suitsetada, palju kulus. Sel hetkel, kui tundus, et meie ees on kõik kahupäised kahemeetrimehed, kes lakkamatult telefonidega filmivad, kahetsesin küll, et oleks vist pidanud ikka istekoha võtma. Muuseas, Lindemanni soojendab Aestethic Perfection, mida kuskil reklaamides kirjas ei ole, aga mis on täitsa äge bänd tegelikult. Sobivam kui Duo Jakotek, igatahes. Venelased filmivad oluliselt rohkem, kui meil kontsertidel tehakse ja see on päris nõme. Ega mul algul muud üle ei jäänud, kui läbi kellegi ekraani lavale vahtida. Heal juhul üks kümnest oskas filmida, mõni näiteks hüples telefon näpus...
Siis kui Lindemann lavale tuli, läks korralikuks mölluks, näiteks nägin ma esmakordselt ära õige mosh pit'i, kus siis rahva sisse ring moodustati ja seal sees kargamiseks läks. Tänu sellele sattusin ma aga nii kümmekond inimest ettepoole, siis tekkis teise kohta mosh pit ja järsku olingi vip-tsooni eraldava aia ees. Lõpuks hakkas ka lavale nägema. Ühel hetkel ronisid Tillike ja Peetrike suure mulli sisse ning hakkasid sellega mööda vip ala ringi sõitma ning tulid täpselt minu ette. Mu naaber ulatus mulli käega puudutama. Sel hetkel oli küll hea meel, et ikka põrandale sai tuldud. Mu toanaaber filmis eemalt:
Kokkuvõttes kogu möll oli äge, teisalt tahaks nüüd korralikult selle kontserdi youtubest üle vaadata (kui on, ma ei ole kontrollinud). Küsimus korraldajaile - miks ei tulda selle lihtsa asja peale, et lava lihtsalt paar meetrit kõrgemaks ehitada? Keegi märkas ka uut taset filmimise koha pealt - mingi vend filmis kogu aeg mitte lava, vaid iseennast kaasa elamas. Huvitav, keda sellise asja vaatamine huvitada võiks? Pmst, telefonid on saatanast. Kalaga pihta ei saanud, kuigi kastitäis neid vippide keskele tõesti lendas, paar kooki vist ka, aga nende lendu ma konkreetselt ise ei näinud ja verevihm jäi ka hoomamatuks. (Kõlab, nagu ma oleks "kergelt" švipsis olnud, aga kinnitan, et täitsa kaine, lihtsalt lühikest kasvu.)
Ma ennist mainisin, et see oli reisi teine kontsert. Päev enne läksime paarikümnekesi ka Tommy Cashi vaatama, kes juhtumisi sel samal ajal ühes Peterburi klubis esines. Piletid muuseas olevat poole odavamad kui Eestis Tommy kontsertidel. Klubi oli rahvast puupüsti täis, kõik jälle filmisid muidugi. Eriti hulluks mölluks läks, kui lavale astusid kohalikud staarid Peterburist, Little Big, kes sel aastal muide Venemaad Eurovisioonile esindama lähevad. Kuna meil reisil oli igasugu rahvast, siis selgus, et mõnele meeldiski Tommy Lindemannist rohkem :) Rääkides turvalisusest, siis Tommy kontserdilt huvitav seik - üks paar ei saanud klubisse sisse, sest koha peal piletimüüki ei toimunud ja nett oli maas (meie olime varem hotellis piletid ära ostnud, nemad ei jõudnud seda teha) ning viimases hädas andsid oma telefoni ühele suvalisele tüübile, et tee vähemalt video, mis show toimub. Ilusti toodi telefon tagasi. Turva lasi nad viimase loo ajaks veel sisse ka.
Sellest, kuidas Peterburi on äge linn ning venelased ja metalreisijad sõbralikud inimesed, kirjutan eraldi postituse.
kolmapäev, veebruar 26, 2020
Kes sa selline oled?
Sattusin eile FB-s ühe vestluse peale, kus räägiti sinatamisest-teietamisest, teema fookus oli küll mujal, aga üldisemalt pani mind veidi imestama päris mitme inimese arusaam teietamisest kui feodaalaja jäänukist või võltsvagadusest. Ma ei tea isegi, kas selles arvamuses kuskil kuldset keskteed leidub, aga mina olen igatahes teises äärmuses, kes leiab, et kõigi võõraste sinatamine on familiaarsus.
Ma isegi ei usu, et asi on kasvatuses, sest ilmselt on meid kõiki ses osas enam-vähem sarnaselt haritud. Millegipärast on mul aga sisemine tõrge võõraste sinatamise suhtes. Selline täiesti teadvustamatu, aga olemas. Lambi lõi mul põlema aga hoopis see, miks ma tajun sinatamist rünnakuna. Mu mõlemad pikaajalised elukaaslased on mingil õnnetul eluperioodil müügitööga tegelema pidanud ja sealhulgas koolitustel käinud, kus neile on pähe taotud, kuidas "omamehelikkus" müüb ja nemad on sealt sama targalt ära tulnud, väites, et see kõik on möga. Ilmselgelt ei ole kumbki neist müügiinimene ja seda ei ole ka mina ning ainus põhjus, miks ma annan raha kellelegi, kes mulle külje alla poeb, on see, et ta jalga laseks. Kas teil ei aja ihukarvu püsti kõned, kus suvaline Miku või Mann teile helistab ja küsib "kas sina, Marca, oled mõelnud selle või tolle asja soetamise peale?" ning sinatab ja kutsub sind nimepidi veel vähemalt mitukümmend korda, mis peaks vist mu ära petma stiilis "see on mu parim sõber, kes mulle asja pakub", kuigi mu parim sõber pöördub minu poole enamasti sõnaga "kuule!" nagu enamik inimesi.
Ma Pulleritsu blogi muidugi ei loe, mis mul spordist, aga vahel olen vaadanud, et huvitav, miks seal nii palju kommentaare on. Need kommentaarid panid mu algul arvama, et tegemist on mingi autori sõprade ringiga, kes seal kõik Pulleritsu kergelt nöögivad või nii, aga siis sain aru, et see on teatud inimeste stiil teist pisendada ja oma tõega peale linnata. Mul on endal sageli raskusi võõras blogis teietamata kommenteerida, sest no ma ei taha ju lugupidamatu olla ja võõrale territooriumile trügida. Kuidagi niimoodi see sinatamine mulle paistab - enda pealesurumisena, kas midagi müües või omi seisukohti tähtsustades. Sinatamine on minu jaoks kaugel sõbralikkuse märgist, milleks mõned seda peavad. Minu jaoks on see just tunnus ebasõbralikkusest ja minust ülesõitmise soovist. Loomulikult sinatan ma oma sõpru ja inimesi, kellega mul on juba suhtlus tekkinud. Miks ei võiks kõiki sõpradena võtta, pakkus samuti keegi välja. Vot see on vist fundamentaalne küsimus, mina ei saa kõiki sõpradena võtta, lihtsalt ei saa.
Hiljuti lisas mind FB-s sõbralisti üks vana kursaõde, sünnipäeval tuli temast veidi juttu. Nagu ma kahtlustasin, siis ilmselt saan varsti kutse võrkturundusega liitumiseks, muud põhjust sõbraks lisamisel ei olnudki. Kui ma saaks euro igaühe eest, kelle ma üle pika aja sõbralisti lisan ja kes siis esimese asjana peale kohustuslikku "hei, kuidas läheb!"-it küsib, kas ma X superheast tootest olen juba kuulnud. On see sõprus?
P.S. Töötajat me ei ole ikka leidnud. Umbes 50st inimesest tundis Juliuse ära 5 (hetke "parim" pakkumine Ivlios Misoon), neist 4 on testil käinud. Testis oli ka sama Julius, üks suutis testi ajaks Juliuse Sellioliks muuta. Ülejäänutel oli muuga raskusi. Kõige hullem variant, et näiteks loogilise arusaamisega on kõik ok, aga suvalised hooletusvead - sealt täht puudu, sealt number üle, nullivad kõik ära. Kommenteeriti, et meie töö olla hullumeelselt keeruline. Äkki peaks mingit kohalikku keskmist palka ikka nõudma või midagi? Selline kommentaar tuli ka, et hästi kerge oli, aga noh, ma arvan, et päris palju vigu tuli ka sisse! Hehee! Mis selle asja mõte siis on üldse - asja teebki keeruliseks ju see, et vaja oleks aru ka saada, mis sa sinna kirjutasid?! Muidu oleks tõesti imeliselt lihtne.
Kõik testijad tegid aga sellise, minu jaoks arusaamatu nükke, et nägid Rooma ühte seitsmena, mis on ebaloogiline sel põhjusel, et tegemist oli pildi tellimuse arvuga. Missugune inimene tellib oma lapsest seitse identset fotot? Ma mainisin seda ette kõigile - tavaliselt üle paari pildi pere kohta ei tellita. Ma olen neid faile näinud tuhandeid ja erandeid mitte ühtki. Teine mu jaoks loogikavastane seletus oli kelleltki, kes leidis, et ta tegelt luges Nilssoni välja küll, aga see tundus talle sellise naljaka multikanimena. Eee..no härra Nilsson oligi härra Nilsson selle pärast, et see on täiesti harilik rootsimaine nimi. No nagu Mr Smith, eks.
P.P.S. Mida ma Lindemannile selga panen? Räägitakse, et ta pidavat rahvast vere, kreemikookide ja surnud kaladega loopima. No see viimane - kas pärast terve buss haiseb?!
Ma isegi ei usu, et asi on kasvatuses, sest ilmselt on meid kõiki ses osas enam-vähem sarnaselt haritud. Millegipärast on mul aga sisemine tõrge võõraste sinatamise suhtes. Selline täiesti teadvustamatu, aga olemas. Lambi lõi mul põlema aga hoopis see, miks ma tajun sinatamist rünnakuna. Mu mõlemad pikaajalised elukaaslased on mingil õnnetul eluperioodil müügitööga tegelema pidanud ja sealhulgas koolitustel käinud, kus neile on pähe taotud, kuidas "omamehelikkus" müüb ja nemad on sealt sama targalt ära tulnud, väites, et see kõik on möga. Ilmselgelt ei ole kumbki neist müügiinimene ja seda ei ole ka mina ning ainus põhjus, miks ma annan raha kellelegi, kes mulle külje alla poeb, on see, et ta jalga laseks. Kas teil ei aja ihukarvu püsti kõned, kus suvaline Miku või Mann teile helistab ja küsib "kas sina, Marca, oled mõelnud selle või tolle asja soetamise peale?" ning sinatab ja kutsub sind nimepidi veel vähemalt mitukümmend korda, mis peaks vist mu ära petma stiilis "see on mu parim sõber, kes mulle asja pakub", kuigi mu parim sõber pöördub minu poole enamasti sõnaga "kuule!" nagu enamik inimesi.
Ma Pulleritsu blogi muidugi ei loe, mis mul spordist, aga vahel olen vaadanud, et huvitav, miks seal nii palju kommentaare on. Need kommentaarid panid mu algul arvama, et tegemist on mingi autori sõprade ringiga, kes seal kõik Pulleritsu kergelt nöögivad või nii, aga siis sain aru, et see on teatud inimeste stiil teist pisendada ja oma tõega peale linnata. Mul on endal sageli raskusi võõras blogis teietamata kommenteerida, sest no ma ei taha ju lugupidamatu olla ja võõrale territooriumile trügida. Kuidagi niimoodi see sinatamine mulle paistab - enda pealesurumisena, kas midagi müües või omi seisukohti tähtsustades. Sinatamine on minu jaoks kaugel sõbralikkuse märgist, milleks mõned seda peavad. Minu jaoks on see just tunnus ebasõbralikkusest ja minust ülesõitmise soovist. Loomulikult sinatan ma oma sõpru ja inimesi, kellega mul on juba suhtlus tekkinud. Miks ei võiks kõiki sõpradena võtta, pakkus samuti keegi välja. Vot see on vist fundamentaalne küsimus, mina ei saa kõiki sõpradena võtta, lihtsalt ei saa.
Hiljuti lisas mind FB-s sõbralisti üks vana kursaõde, sünnipäeval tuli temast veidi juttu. Nagu ma kahtlustasin, siis ilmselt saan varsti kutse võrkturundusega liitumiseks, muud põhjust sõbraks lisamisel ei olnudki. Kui ma saaks euro igaühe eest, kelle ma üle pika aja sõbralisti lisan ja kes siis esimese asjana peale kohustuslikku "hei, kuidas läheb!"-it küsib, kas ma X superheast tootest olen juba kuulnud. On see sõprus?
P.S. Töötajat me ei ole ikka leidnud. Umbes 50st inimesest tundis Juliuse ära 5 (hetke "parim" pakkumine Ivlios Misoon), neist 4 on testil käinud. Testis oli ka sama Julius, üks suutis testi ajaks Juliuse Sellioliks muuta. Ülejäänutel oli muuga raskusi. Kõige hullem variant, et näiteks loogilise arusaamisega on kõik ok, aga suvalised hooletusvead - sealt täht puudu, sealt number üle, nullivad kõik ära. Kommenteeriti, et meie töö olla hullumeelselt keeruline. Äkki peaks mingit kohalikku keskmist palka ikka nõudma või midagi? Selline kommentaar tuli ka, et hästi kerge oli, aga noh, ma arvan, et päris palju vigu tuli ka sisse! Hehee! Mis selle asja mõte siis on üldse - asja teebki keeruliseks ju see, et vaja oleks aru ka saada, mis sa sinna kirjutasid?! Muidu oleks tõesti imeliselt lihtne.
Kõik testijad tegid aga sellise, minu jaoks arusaamatu nükke, et nägid Rooma ühte seitsmena, mis on ebaloogiline sel põhjusel, et tegemist oli pildi tellimuse arvuga. Missugune inimene tellib oma lapsest seitse identset fotot? Ma mainisin seda ette kõigile - tavaliselt üle paari pildi pere kohta ei tellita. Ma olen neid faile näinud tuhandeid ja erandeid mitte ühtki. Teine mu jaoks loogikavastane seletus oli kelleltki, kes leidis, et ta tegelt luges Nilssoni välja küll, aga see tundus talle sellise naljaka multikanimena. Eee..no härra Nilsson oligi härra Nilsson selle pärast, et see on täiesti harilik rootsimaine nimi. No nagu Mr Smith, eks.
P.P.S. Mida ma Lindemannile selga panen? Räägitakse, et ta pidavat rahvast vere, kreemikookide ja surnud kaladega loopima. No see viimane - kas pärast terve buss haiseb?!
teisipäev, veebruar 25, 2020
21 tundi tanksaabastes
ehk 26 tundi magamata, aga see esimene tundub šokeerivam, 24-tunnised vahetused on ju mõnes ametis tavapärane praktika.
Ehk siis "mu sõber **** oli sünnipäevalaps, ta sai jälle aasta vanemaks!" ja kui mu suurim mure pealinna peole sõites oli see, kuidas peokõlbulikku kotti ära mahutada pidžaama, hambahari ja muu ööbimiseks vajalik, siis tegelikult ei oleks ma pidanud ühtki neist tüütustest kaasa vedama. Oleks ära jäänud ka piinlikud seletused turvameestele, et kotis on jah pudel, aga see on deodorandipudel ja me ausõna ei kavatse teie baaris kaasavõetud rullikut lakkuda.
Kui Tartus oli veel normaalne veebruarikuine paduvihm, siis Tallinnas oli see moondunud lumepurgaaks, millest läbimurdmine päris võhmale võttis. Hea, et ma välimusega pingutanud ei olnud, veidi imelik olnuks bussijaamast Liviko tehaseni taksos sõita, sest just sealkandis paiknes meie esimene peopaik Triinude Toiduministeerium. Oeh, see oli lihtsalt imeline koht! Esiteks nägi see stiilne ja hubane välja, teiseks ja noh, peamiseks - need toidud! Ma ei tea, mis teenuseid nad muidu pakuvad, aga meil oli täis vegan värk (vabandan, kui eksin, aga mulle tundus, et ka piima, muna jms ei oldud kasutatud). Ma saan aru, et paljudel tekitab see pigem ebameeldiva häälestuse, aga päriselt oli see üks parimaid toiduelamusi mu elus! Puravikurisotto - ma armastan muidu ka kõiki risottosid va endatehtuid, mis ei kuku iialgi patuselt kreemjad välja, balsamiäädikaga krõmpsud peedid, mustade ubade salat, avokaadosaiad (peaks olema lihtne värk, aga no minu käes ei õnnestuks seegi), ahjukõrvits, hummused, isegi magustoit oli normaalne, mitte mingi tüütu magus kook, vaid chiapuding kookosega. Ausalt, isegi mehed sõid. Ja õudne, kui palju meil seda värki veel üle jäi, süda tilkus verd, et kõhtu rohkem ei mahtunud. Kui taimset toitu teha osatakse, siis maitseb see minu kogemusel tunduvalt paremini kui suvaline liha. Millegipärast arvatakse, et taimetoit peab olema mingi maitsestamata hein, ei pea üldse.
Peale keskööd liikusid entusiastlikumad kolm koos sünnipäevalapsega edasi vanalinna Red Emperorsi. Ma olin nõus igale poole minema, sest ma polnud ju kusagil käinud, aga selgus, et ka ülejäänud elasid rohkem kusagil mujal kui Eestis ja seega oli see väidetavalt sünnipäevalapse lemmikbaar kõigi jaoks esmakordne kogemus. Ja mulle täiega meeldis! Kuigi see langes klassifikatsiooni järgi sinna kasti "baar, kus tundub, et nurka on oksendatud" - ilmselt see on miski Pegasuse vastand (kuigi seal käisin ma ka...ööö...16 aastat tagasi vist, aga siis see oli peen koht). Nägi välja nagu skvott Berliinis, seinad graffityt täis, istumiseks nii vanad bussiistmed, kui ka muud ebastandardsed asjad. Aknast paistis seevastu Viru Keskus ja muu glamuur. Rahvas oli multi-kulti, asub see odava hosteliga samas majas (kuidas nad seal magavad, ma ei tea), mängiti nii beerbongi kui inimesesuuruse Jenga torniga (meie slängis "Huijoova torn", sest sõbral oli soomekeelne versioon, millel nimeks "Huojuva torni" ehk siis kõikuv torn). Kui Zavood oleks mitu korda suurem, näeks see umbes selline välja.
Edasi püüdsime minna ühte hetkel väidetavalt linna kuumimasse kohta, mida nime järgi isegi mina teadsin, aga siin ütlema ei hakka, sest ma ei taha, et keegi oma lolli nalja tõttu probleemidesse satuks. Igatahes käis seal räme technopidu, ruum oli ohtralt tossu täis ja me ei nõustunud piletiraha eest seda kõike taluma. Sünnipäevalaps aga tahtis kangesti sees ringi vaadata ja oma tahtmise ta ka sai - turvamees seletas ukse pealt - seal on baar, seal lava, seal peller ja sealt saab narkot osta! Nojah siis! Tundus, et äkki ta ei teinud üldse nalja.
Uudishimu rahuldatud, otsustas meie kolmeseks kahanenud seltskond õhtu viimase dringi kuskil viisakas kohas teha. Nimelt pidi üks seltskonnast üheksase bussiga Pärnu sõitma ja lootis ikka vahepeal paar tundi magada ka. Tema mõte oli, et võiks VS-i minna. Seda kohta mina teadsin - Võitlev Sõna ju, mille kokk Ženja pronksiöö kaanepoisiks sai, ma käisin seal oma Tallinna aegadel lõunat söömas. "Võitlev Sõna? Tallinnas ei mäleta keegi, et sellel siuke nimi oli!" Tuleb välja, et nüüd on tegemist nime järgi "kohvikuga", aga süüa seal küll ei saa. Meie kohale jõudes (kell oli umbes 3) oli paik üsna tühi, aga teadjam inimene väitis, et siin läheb pidu käima kell 5 ja kestab kümneni hommikul. Ega ma väga ei uskunud, et selliseid kohti olemas on, veel vähem arvasin, et ise seda pulli näen. Igatahes üheksasele bussile kiirustaja oma sõna tõesti pidas, paraku jäime meie sünnipäevalapsega kuidagi pikale. Tõesti, kell viis läkski pidu käima. Mitte just minu maitse, aga omaette huvitav vaatlus. 5Miinust, Nublu, Caater ja Mari-Liis, sekka slaavikeelseid hitte, rahvas lõugas kaasa laulda. Ustel relvastatud turvasid pole mina ka Tartus veel iial näinud, aga seal olid, kohe mitu. Praktiseerisin vene keelt Ukraina ehitajaga, ta väitis, et ma sobiks filmi, ma aimasin, millisesse, sest ta kogu aeg toonitas, et peamine on olla loomulik, solvasin hiljuti naise kaotanud meest - ta ütles, et "naine mul oli" ja ma plärtsatasin, et "mis mõttes oli? ära suri vä?", selgus, et nii oligi...(ma kangekaelselt ei uskunud, aga sõbranna selgitas kurva tõe hiljem välja), üks üsna umbjoobes tegelane pidas mind tõemeeli Lenna Kuurmaaks. Oli tore pidu vist? Üks hea lugu tuli ka umbes kell 7 hommikul, Prodigy "No Good". Kuna oli selge, et sünnipäevalaps veel minema ei asuta ja magama pole ka enam mõtet minna, siis suundusin läbi ärkava linna otse bussijaama ja sõitsin koju ära. Rekordina suutsin magada bussis veidi üle tunni aja, ma tavaliselt olen võimetu istuvas asendis magama. Koju jõudes leidsin kotist mingid võtmed, arvasin, et minu varuvõtmed ilmselt, mees pakkus ka sama. Läksin varakult magama. Vabariigi aastapäeva hommikul telefoni sisse lülitades saabus sõnum sünnipäevalapselt, et ega sa mingeid võtmeid ei ole leidnud? Ma ta võtmete oma põhjatusse kotti suskamist ei mäleta, küll aga seda, et vahelduva eduga majutasin seal tema juhilube, pangakaarti ja telefoni - päris hea variant, et ainult võtmed, pealegi oli tema peolt lahkumise ajaks hommik juba käes ja pargipingil konutama ei pidanud.
Poleks uskunud, et ma selleks kõigeks võimeline olen, aga paistab, et mu võimed ikka suudavad mind vahel ka üllatada. Pideva ülemagamise boonused?
Ehk siis "mu sõber **** oli sünnipäevalaps, ta sai jälle aasta vanemaks!" ja kui mu suurim mure pealinna peole sõites oli see, kuidas peokõlbulikku kotti ära mahutada pidžaama, hambahari ja muu ööbimiseks vajalik, siis tegelikult ei oleks ma pidanud ühtki neist tüütustest kaasa vedama. Oleks ära jäänud ka piinlikud seletused turvameestele, et kotis on jah pudel, aga see on deodorandipudel ja me ausõna ei kavatse teie baaris kaasavõetud rullikut lakkuda.
Kui Tartus oli veel normaalne veebruarikuine paduvihm, siis Tallinnas oli see moondunud lumepurgaaks, millest läbimurdmine päris võhmale võttis. Hea, et ma välimusega pingutanud ei olnud, veidi imelik olnuks bussijaamast Liviko tehaseni taksos sõita, sest just sealkandis paiknes meie esimene peopaik Triinude Toiduministeerium. Oeh, see oli lihtsalt imeline koht! Esiteks nägi see stiilne ja hubane välja, teiseks ja noh, peamiseks - need toidud! Ma ei tea, mis teenuseid nad muidu pakuvad, aga meil oli täis vegan värk (vabandan, kui eksin, aga mulle tundus, et ka piima, muna jms ei oldud kasutatud). Ma saan aru, et paljudel tekitab see pigem ebameeldiva häälestuse, aga päriselt oli see üks parimaid toiduelamusi mu elus! Puravikurisotto - ma armastan muidu ka kõiki risottosid va endatehtuid, mis ei kuku iialgi patuselt kreemjad välja, balsamiäädikaga krõmpsud peedid, mustade ubade salat, avokaadosaiad (peaks olema lihtne värk, aga no minu käes ei õnnestuks seegi), ahjukõrvits, hummused, isegi magustoit oli normaalne, mitte mingi tüütu magus kook, vaid chiapuding kookosega. Ausalt, isegi mehed sõid. Ja õudne, kui palju meil seda värki veel üle jäi, süda tilkus verd, et kõhtu rohkem ei mahtunud. Kui taimset toitu teha osatakse, siis maitseb see minu kogemusel tunduvalt paremini kui suvaline liha. Millegipärast arvatakse, et taimetoit peab olema mingi maitsestamata hein, ei pea üldse.
Peale keskööd liikusid entusiastlikumad kolm koos sünnipäevalapsega edasi vanalinna Red Emperorsi. Ma olin nõus igale poole minema, sest ma polnud ju kusagil käinud, aga selgus, et ka ülejäänud elasid rohkem kusagil mujal kui Eestis ja seega oli see väidetavalt sünnipäevalapse lemmikbaar kõigi jaoks esmakordne kogemus. Ja mulle täiega meeldis! Kuigi see langes klassifikatsiooni järgi sinna kasti "baar, kus tundub, et nurka on oksendatud" - ilmselt see on miski Pegasuse vastand (kuigi seal käisin ma ka...ööö...16 aastat tagasi vist, aga siis see oli peen koht). Nägi välja nagu skvott Berliinis, seinad graffityt täis, istumiseks nii vanad bussiistmed, kui ka muud ebastandardsed asjad. Aknast paistis seevastu Viru Keskus ja muu glamuur. Rahvas oli multi-kulti, asub see odava hosteliga samas majas (kuidas nad seal magavad, ma ei tea), mängiti nii beerbongi kui inimesesuuruse Jenga torniga (meie slängis "Huijoova torn", sest sõbral oli soomekeelne versioon, millel nimeks "Huojuva torni" ehk siis kõikuv torn). Kui Zavood oleks mitu korda suurem, näeks see umbes selline välja.
Edasi püüdsime minna ühte hetkel väidetavalt linna kuumimasse kohta, mida nime järgi isegi mina teadsin, aga siin ütlema ei hakka, sest ma ei taha, et keegi oma lolli nalja tõttu probleemidesse satuks. Igatahes käis seal räme technopidu, ruum oli ohtralt tossu täis ja me ei nõustunud piletiraha eest seda kõike taluma. Sünnipäevalaps aga tahtis kangesti sees ringi vaadata ja oma tahtmise ta ka sai - turvamees seletas ukse pealt - seal on baar, seal lava, seal peller ja sealt saab narkot osta! Nojah siis! Tundus, et äkki ta ei teinud üldse nalja.
Uudishimu rahuldatud, otsustas meie kolmeseks kahanenud seltskond õhtu viimase dringi kuskil viisakas kohas teha. Nimelt pidi üks seltskonnast üheksase bussiga Pärnu sõitma ja lootis ikka vahepeal paar tundi magada ka. Tema mõte oli, et võiks VS-i minna. Seda kohta mina teadsin - Võitlev Sõna ju, mille kokk Ženja pronksiöö kaanepoisiks sai, ma käisin seal oma Tallinna aegadel lõunat söömas. "Võitlev Sõna? Tallinnas ei mäleta keegi, et sellel siuke nimi oli!" Tuleb välja, et nüüd on tegemist nime järgi "kohvikuga", aga süüa seal küll ei saa. Meie kohale jõudes (kell oli umbes 3) oli paik üsna tühi, aga teadjam inimene väitis, et siin läheb pidu käima kell 5 ja kestab kümneni hommikul. Ega ma väga ei uskunud, et selliseid kohti olemas on, veel vähem arvasin, et ise seda pulli näen. Igatahes üheksasele bussile kiirustaja oma sõna tõesti pidas, paraku jäime meie sünnipäevalapsega kuidagi pikale. Tõesti, kell viis läkski pidu käima. Mitte just minu maitse, aga omaette huvitav vaatlus. 5Miinust, Nublu, Caater ja Mari-Liis, sekka slaavikeelseid hitte, rahvas lõugas kaasa laulda. Ustel relvastatud turvasid pole mina ka Tartus veel iial näinud, aga seal olid, kohe mitu. Praktiseerisin vene keelt Ukraina ehitajaga, ta väitis, et ma sobiks filmi, ma aimasin, millisesse, sest ta kogu aeg toonitas, et peamine on olla loomulik, solvasin hiljuti naise kaotanud meest - ta ütles, et "naine mul oli" ja ma plärtsatasin, et "mis mõttes oli? ära suri vä?", selgus, et nii oligi...(ma kangekaelselt ei uskunud, aga sõbranna selgitas kurva tõe hiljem välja), üks üsna umbjoobes tegelane pidas mind tõemeeli Lenna Kuurmaaks. Oli tore pidu vist? Üks hea lugu tuli ka umbes kell 7 hommikul, Prodigy "No Good". Kuna oli selge, et sünnipäevalaps veel minema ei asuta ja magama pole ka enam mõtet minna, siis suundusin läbi ärkava linna otse bussijaama ja sõitsin koju ära. Rekordina suutsin magada bussis veidi üle tunni aja, ma tavaliselt olen võimetu istuvas asendis magama. Koju jõudes leidsin kotist mingid võtmed, arvasin, et minu varuvõtmed ilmselt, mees pakkus ka sama. Läksin varakult magama. Vabariigi aastapäeva hommikul telefoni sisse lülitades saabus sõnum sünnipäevalapselt, et ega sa mingeid võtmeid ei ole leidnud? Ma ta võtmete oma põhjatusse kotti suskamist ei mäleta, küll aga seda, et vahelduva eduga majutasin seal tema juhilube, pangakaarti ja telefoni - päris hea variant, et ainult võtmed, pealegi oli tema peolt lahkumise ajaks hommik juba käes ja pargipingil konutama ei pidanud.
Poleks uskunud, et ma selleks kõigeks võimeline olen, aga paistab, et mu võimed ikka suudavad mind vahel ka üllatada. Pideva ülemagamise boonused?
reede, veebruar 21, 2020
Oo, jumal - anna mulle jõudu!
Nii karjus, käed taevapoole, alati üks mu klassivend, kui keemias kontrolltöö oli.
Ma tulin täna töölt, üleni higine, nagu oleks auku kaevanud. Esimest korda tundsin töö tegemisest eufooriat, sellist, mida väidavad end kogevat spordiharrastajad - spordiga seoses pole ma seda iialgi tundnud, aga tuleb välja, et minus on hoopis varjatud töönarkomaani alged. Muidugi, kui aastaid pole tööd teinud, siis võibki korra tore paista. Igatahes, Murphy - need kaks kandidaati, kelle me oma konkursiga lõpuks leidsime, ütlesid mõlemad meile ära ja nüüd ma siis rööprähklesin hunniku töö ja karja uute kandidaatidega. Panin lihtsalt FB gruppi kuulutuse üles, iseenesest mugav ja vahetu kanal, teisalt ei julge ma hästi FB-d avada enam, inimesi pressib ju uksest ja aknast ning mina kohusetundliku tüübina ei taha neid ootama jätta. Manjana kirjutas kunagi silmiavava postituse sellest, kuidas töötaja, kes vastab töömeilidele keset ööd, jätab ettevõttest orjapidamisasutuse mulje - mul on see häda, et ennast piitsutan ise, et no kuidas ma jätan vastamata, inimene ju ootab jne. No ja tegelikult tekib juba hasart ka, tegingi nii, et käiku läks eeltestina seesama "peitepilt Juliusega", mis siingi üleval oli ja kui peale oma paarikümmet müstilist meest (jah, ka Union Mission eksis ära, ei ole Tom ainuke andekas sõnaseadja :) lõpuks üks õige ära tabas, siis ma elasin ikka täiega kaasa. Muuseas, meditsiinikooli tudeng, seega ilmselt ka Lendaval õigus nende proviisoritega, peakski sinnapoole kiikama, lisaks filoloogidele. Tabasin end ka mõttelt, et kuna mul ees naisliinis kaks põlvkonda meedikuid, olen alati end valgeks vareseks pidanud oma verekartusega, aga nüüd sain selgeks, et mingi seos mul on ikka nendega ka - käekirjade mõistmise oskus :) Kokkuvõttes seniste tulemuste põhjal saab öelda ka seda, et mu blogi lugejad on oluliselt edumeelsem läbilõige käekirja mõistvatest inimestest kui tööotsijad keskmiselt.
Teiseks olen ma üsna magamata ka oma uue Suure Mure pärast, mille endale ise kaela kangutasin. Laste sünnipäevad, ma ei suuda, eks. Me isegi tegime võllanalja, et Mini võiks ometi mingi paaria olla, mitte tahta pidu kõigi klassiõdede, õuesõprade, trennikaaslaste ja ringisõpradega. Vähemalt Tartus on (eel)teismeliste peokohad ülimalt piiratud ja niisiis tuli mul Aasta Ema vääriline idee täita oma lapse suurim unistus. Ta on nimelt Harry Potteri hull. Me läheme nüüd Londonisse. Kahekesi. Mina korraldan ja vastutan. Ma muidugi hoiatasin Mini, et arvestagu igaks juhuks ka tänaval magamise, kerjamise ja prügikastidest toidu otsimisega, aga ta oli nõus. Suur tänu Briti blogile (mitte Briti nagu Britannia siis, kuigi siinkohal kõlab sobivalt), kes nii Londoni reisist kui Warner Bros stuudiost informatiivselt kirjutas! Äkki me saame ka kuidagi hakkama?! Ma ei ole nimelt see inimene, kes kasvas suureks mõttega, kuidas ta saab siis ise kõiki asju teha ja otsustada, ma kasvasin üles lootuses, et keegi viib kättpidi. Ma algul üritasin ka Nordland Traveliga asju ajada, aga no kui kuu aja jooksul ühelegi kirjale ei vastatud ning ka FB-s sujuvalt ignoti (näha, et "message seen", aga ei mingit reaktsiooni), siis lõpuks vihastasin ja otsustasin selle õudse organiseerimise enda siidikäppadesse võtta. Muuseas, nad küsivad reisibüroos iga transfeeri eest (see oli mu suurim hirm, et kuidas kust kuhu saada) 25 eurtsi näkku üks ots, arvutasin, et see teeks meil puhtalt 200 kahe päevaga, mis tundub tavatranspordi hindu vaadates ikka üüratu. Blogija kättemaks, rist kirja!
Mul oleks vaja vist Malluka viimast pohhuismi-raamatut lugeda, aga no raudselt ei saa, järts raamatukogus jälle pool aastat! Ma ei saa aru, mis mul viga on, et ma muretsen täiesti mõttetult mitu kuud ette asjade pärast, mis võivad äkki juhtuda?! Kõige hullem, ma klammerdusin öösel mehe külge, sest tundus nii hirmus mõte veeta paar ööd ilma temata võõras kohas! Hea asi on see, et mure uue reisi pärast viis peast mure kohe-kohe saabuva Venemaale mineku ees...
Aga paar lolli küsimust ka teile, kallid targad, kogenud ja kartmatud lugejad! Mida tähendab see, et aasta lõpuni pääseb Ühendkuningriiki ID-kaardiga, aga soovituslik on pass? Et iga viiendat passitut riiki ei lasta? Mul lapsel passi ei ole nimelt. Vee rumalam küsimus - "naised saunas rääkisid", et kui lapsel ja emal ei ole sama perenimi, siis võidakse mingit volitust küsida, isa luba ühesõnaga. On see reaalne oht? Küll on tore puhkama sõita, jah? Õudne. P.S. Ma olen alati nõus minema, kui keegi teine kutsub, korraldab ja vastutab. Mida kaunist see minu kohta ütleb?!
P.P.S. Laps planeerib endiselt sünnipäeva, kuigi reis sai selle kompensatsiooniks välja pakutud. Lolli peaga lubasin, et no alla kümne sõbra võid koju ka kutsuda. Minu alla kümne tähendab kuut, temal kümmet ja poolt.
Ma tulin täna töölt, üleni higine, nagu oleks auku kaevanud. Esimest korda tundsin töö tegemisest eufooriat, sellist, mida väidavad end kogevat spordiharrastajad - spordiga seoses pole ma seda iialgi tundnud, aga tuleb välja, et minus on hoopis varjatud töönarkomaani alged. Muidugi, kui aastaid pole tööd teinud, siis võibki korra tore paista. Igatahes, Murphy - need kaks kandidaati, kelle me oma konkursiga lõpuks leidsime, ütlesid mõlemad meile ära ja nüüd ma siis rööprähklesin hunniku töö ja karja uute kandidaatidega. Panin lihtsalt FB gruppi kuulutuse üles, iseenesest mugav ja vahetu kanal, teisalt ei julge ma hästi FB-d avada enam, inimesi pressib ju uksest ja aknast ning mina kohusetundliku tüübina ei taha neid ootama jätta. Manjana kirjutas kunagi silmiavava postituse sellest, kuidas töötaja, kes vastab töömeilidele keset ööd, jätab ettevõttest orjapidamisasutuse mulje - mul on see häda, et ennast piitsutan ise, et no kuidas ma jätan vastamata, inimene ju ootab jne. No ja tegelikult tekib juba hasart ka, tegingi nii, et käiku läks eeltestina seesama "peitepilt Juliusega", mis siingi üleval oli ja kui peale oma paarikümmet müstilist meest (jah, ka Union Mission eksis ära, ei ole Tom ainuke andekas sõnaseadja :) lõpuks üks õige ära tabas, siis ma elasin ikka täiega kaasa. Muuseas, meditsiinikooli tudeng, seega ilmselt ka Lendaval õigus nende proviisoritega, peakski sinnapoole kiikama, lisaks filoloogidele. Tabasin end ka mõttelt, et kuna mul ees naisliinis kaks põlvkonda meedikuid, olen alati end valgeks vareseks pidanud oma verekartusega, aga nüüd sain selgeks, et mingi seos mul on ikka nendega ka - käekirjade mõistmise oskus :) Kokkuvõttes seniste tulemuste põhjal saab öelda ka seda, et mu blogi lugejad on oluliselt edumeelsem läbilõige käekirja mõistvatest inimestest kui tööotsijad keskmiselt.
Teiseks olen ma üsna magamata ka oma uue Suure Mure pärast, mille endale ise kaela kangutasin. Laste sünnipäevad, ma ei suuda, eks. Me isegi tegime võllanalja, et Mini võiks ometi mingi paaria olla, mitte tahta pidu kõigi klassiõdede, õuesõprade, trennikaaslaste ja ringisõpradega. Vähemalt Tartus on (eel)teismeliste peokohad ülimalt piiratud ja niisiis tuli mul Aasta Ema vääriline idee täita oma lapse suurim unistus. Ta on nimelt Harry Potteri hull. Me läheme nüüd Londonisse. Kahekesi. Mina korraldan ja vastutan. Ma muidugi hoiatasin Mini, et arvestagu igaks juhuks ka tänaval magamise, kerjamise ja prügikastidest toidu otsimisega, aga ta oli nõus. Suur tänu Briti blogile (mitte Briti nagu Britannia siis, kuigi siinkohal kõlab sobivalt), kes nii Londoni reisist kui Warner Bros stuudiost informatiivselt kirjutas! Äkki me saame ka kuidagi hakkama?! Ma ei ole nimelt see inimene, kes kasvas suureks mõttega, kuidas ta saab siis ise kõiki asju teha ja otsustada, ma kasvasin üles lootuses, et keegi viib kättpidi. Ma algul üritasin ka Nordland Traveliga asju ajada, aga no kui kuu aja jooksul ühelegi kirjale ei vastatud ning ka FB-s sujuvalt ignoti (näha, et "message seen", aga ei mingit reaktsiooni), siis lõpuks vihastasin ja otsustasin selle õudse organiseerimise enda siidikäppadesse võtta. Muuseas, nad küsivad reisibüroos iga transfeeri eest (see oli mu suurim hirm, et kuidas kust kuhu saada) 25 eurtsi näkku üks ots, arvutasin, et see teeks meil puhtalt 200 kahe päevaga, mis tundub tavatranspordi hindu vaadates ikka üüratu. Blogija kättemaks, rist kirja!
Mul oleks vaja vist Malluka viimast pohhuismi-raamatut lugeda, aga no raudselt ei saa, järts raamatukogus jälle pool aastat! Ma ei saa aru, mis mul viga on, et ma muretsen täiesti mõttetult mitu kuud ette asjade pärast, mis võivad äkki juhtuda?! Kõige hullem, ma klammerdusin öösel mehe külge, sest tundus nii hirmus mõte veeta paar ööd ilma temata võõras kohas! Hea asi on see, et mure uue reisi pärast viis peast mure kohe-kohe saabuva Venemaale mineku ees...
Aga paar lolli küsimust ka teile, kallid targad, kogenud ja kartmatud lugejad! Mida tähendab see, et aasta lõpuni pääseb Ühendkuningriiki ID-kaardiga, aga soovituslik on pass? Et iga viiendat passitut riiki ei lasta? Mul lapsel passi ei ole nimelt. Vee rumalam küsimus - "naised saunas rääkisid", et kui lapsel ja emal ei ole sama perenimi, siis võidakse mingit volitust küsida, isa luba ühesõnaga. On see reaalne oht? Küll on tore puhkama sõita, jah? Õudne. P.S. Ma olen alati nõus minema, kui keegi teine kutsub, korraldab ja vastutab. Mida kaunist see minu kohta ütleb?!
P.P.S. Laps planeerib endiselt sünnipäeva, kuigi reis sai selle kompensatsiooniks välja pakutud. Lolli peaga lubasin, et no alla kümne sõbra võid koju ka kutsuda. Minu alla kümne tähendab kuut, temal kümmet ja poolt.
neljapäev, veebruar 13, 2020
Mida seal kontserdil teha?
Lugesin Müürilehest Maris Saviku artiklit inimeste kontserdikäitumisest ja kuna ma käin ka kontsertidel keskmisest inimesest rohkem, siis tahaks kommenteerida.
Mind on alati need filmijad hämmelduma pannud, lihtsalt selles mõttes, et miks? Kelle jaoks? Mispärast on vaja? Need, keda esineja huvitab, on kohal, need, keda ei huvita, ei viitsi su väriseva käega filmitud videot vaadata ja need mõned õnnetud, kes tahaksid kohal olla, aga ei saa, vaatavad Youtubest kvaliteetset salvestust, neid on seal külluses. See filmimismaania kehtib meil üldiselt siiski vaid suurte staadionikontsertide puhul, väikestel kontsertidel fännid üldiselt läbi ekraani ei vahi. Rockkontserdil pole väga võimalikki, rahvas lendab igalt poolt selga ja ju siis pole piisavalt prestiižne ka - käisin siin pisikeses klubis vs olen siin keset tuhandeid inimesi. "Näe, mina ka siin!" salvestustest ma saan tegelikult aru, see on juba tavaline, et kui sul pole pilti, siis seda ei toimunud ja no mõnikord on kasulik ka - ahhaa, Pets ja Aiku on seal vasakul pool lava, lähme ka nende juurde! Sellised pildid tehakse üldiselt enne showd ja ma ise olen ka mälestuseks enda seltskonda melu taustal jäädvustanud. Kontserti läbi kaamerasilma ma vahtida siiski ei sooviks. Ma tean, et niimoodi jääb vähemalt pool emotsiooni saamata. L. on mulle mõnikord mõnd esinejat filminud, kui mind ei ole kohal olnud ja ta teab, et mind huvitaks. Ausalt öeldes ei ole sel mõtet, sest isegi kui pilt on korralik, siis helist ei saa üldiselt mingit sotti.
Üldse igasugune pildistamine/filmimine ükskõik mis üritusel muudab su paugupealt kõrvaltvaatajaks, mitte osalejaks ja seetõttu ma alati loobun sellest rollist. Mulle meeldib, kui on ametlikud fotograafid, inimesed, kes jäädvustavad ürituse professionaalselt, et hiljem oleks hea meenutada. Teisalt, nagu ka artiklis mainitakse, see "Suur Vend jälgib" teema, no näiteks Steel Pantheri olukord, kus tõesti laval üsna mölluks läks - ma kahtlustan, et kõik osalenud ei taha end pärast Elu24-st leida. Kuidas garanteerida, et ka sel ametlikul fotograafil oleks mingi sisemine eetika olemas. Klikkide nimel on seesugused pildid muidugi kulla hinnaga. Mul õnnestus kunagi osaleda toonase presidendi kantselei protokolliülema Tiina Tšatšua protokolli ja etiketi teemalisel koolitusel, millest mul siiani on meeles kaks olulist põhitõde - esiteks, etikett on loodud käitumise lihtsustamiseks, mitte selleks, et etiketi mittetundjaid karistada ning teiseks, iial ei pildistata söövaid inimesi, igaüks näeb süües tobe välja. Ma ise lisaks söömisele veel muidki intiimseid tegevusi, mille juures inimesed end üldjuhul jäädvustada ei soovi va juhtudel kui tahtlikult poseeritakse: nutmine, suudlemine, joomine, suitsetamine. Kui sa lähed tänapäeval kontserdile, pead sageli valvel olema, sest keegi võib sind igal hetkel kaugelt pika objektiiviga pildistada. Samuti on igaüks näinud internetigaleriides pilte, mille kohta igaüks näeb, et need jätavad pildistatavast inetu mulje, kas tõesti fotograaf seda ei märganud?!
Aga kes teie olete?
Ma olen need mõlemad tüdrukud ja mu isa on Dwight Schrute :) Mõni mu sõber on Obama ja see on väga kasulik, kui keset kontserti janu tekib, siis neil on alati baaris käpp sees.
Mind on alati need filmijad hämmelduma pannud, lihtsalt selles mõttes, et miks? Kelle jaoks? Mispärast on vaja? Need, keda esineja huvitab, on kohal, need, keda ei huvita, ei viitsi su väriseva käega filmitud videot vaadata ja need mõned õnnetud, kes tahaksid kohal olla, aga ei saa, vaatavad Youtubest kvaliteetset salvestust, neid on seal külluses. See filmimismaania kehtib meil üldiselt siiski vaid suurte staadionikontsertide puhul, väikestel kontsertidel fännid üldiselt läbi ekraani ei vahi. Rockkontserdil pole väga võimalikki, rahvas lendab igalt poolt selga ja ju siis pole piisavalt prestiižne ka - käisin siin pisikeses klubis vs olen siin keset tuhandeid inimesi. "Näe, mina ka siin!" salvestustest ma saan tegelikult aru, see on juba tavaline, et kui sul pole pilti, siis seda ei toimunud ja no mõnikord on kasulik ka - ahhaa, Pets ja Aiku on seal vasakul pool lava, lähme ka nende juurde! Sellised pildid tehakse üldiselt enne showd ja ma ise olen ka mälestuseks enda seltskonda melu taustal jäädvustanud. Kontserti läbi kaamerasilma ma vahtida siiski ei sooviks. Ma tean, et niimoodi jääb vähemalt pool emotsiooni saamata. L. on mulle mõnikord mõnd esinejat filminud, kui mind ei ole kohal olnud ja ta teab, et mind huvitaks. Ausalt öeldes ei ole sel mõtet, sest isegi kui pilt on korralik, siis helist ei saa üldiselt mingit sotti.
Üldse igasugune pildistamine/filmimine ükskõik mis üritusel muudab su paugupealt kõrvaltvaatajaks, mitte osalejaks ja seetõttu ma alati loobun sellest rollist. Mulle meeldib, kui on ametlikud fotograafid, inimesed, kes jäädvustavad ürituse professionaalselt, et hiljem oleks hea meenutada. Teisalt, nagu ka artiklis mainitakse, see "Suur Vend jälgib" teema, no näiteks Steel Pantheri olukord, kus tõesti laval üsna mölluks läks - ma kahtlustan, et kõik osalenud ei taha end pärast Elu24-st leida. Kuidas garanteerida, et ka sel ametlikul fotograafil oleks mingi sisemine eetika olemas. Klikkide nimel on seesugused pildid muidugi kulla hinnaga. Mul õnnestus kunagi osaleda toonase presidendi kantselei protokolliülema Tiina Tšatšua protokolli ja etiketi teemalisel koolitusel, millest mul siiani on meeles kaks olulist põhitõde - esiteks, etikett on loodud käitumise lihtsustamiseks, mitte selleks, et etiketi mittetundjaid karistada ning teiseks, iial ei pildistata söövaid inimesi, igaüks näeb süües tobe välja. Ma ise lisaks söömisele veel muidki intiimseid tegevusi, mille juures inimesed end üldjuhul jäädvustada ei soovi va juhtudel kui tahtlikult poseeritakse: nutmine, suudlemine, joomine, suitsetamine. Kui sa lähed tänapäeval kontserdile, pead sageli valvel olema, sest keegi võib sind igal hetkel kaugelt pika objektiiviga pildistada. Samuti on igaüks näinud internetigaleriides pilte, mille kohta igaüks näeb, et need jätavad pildistatavast inetu mulje, kas tõesti fotograaf seda ei märganud?!
Aga kes teie olete?
teisipäev, veebruar 11, 2020
90% inimestest ei saa aru, mida siia kirjutatud on
Palun, millist nime te vasakul oleval pildil näete? Jah, see on nimi, see eelinfo oli ka kõigil olemas ja see nimi on täiesti tavaline ja normaalne nimi, mitte mingi kummaline vaimusünnitis, mida ehk leidub mõnel üksikul õnnetul indiviidil planeedil ja mida isegi kõikvõimas Google nimena tunnistada ei taha. Ma allpool toon ära ka mõned seesugused variandid, mis kindlasti õiged ei ole, aga mida ma nägema olen pidanud. Käekiri on minu silmis loetav, lihtne ja loogiline, ei mingit konksu.
Täna õhtul saabus aga üks filoloog ja tegi terve testtöö vigadeta ära! Saate aru - vigadeta! Täielik hämming pärast kõiki neid lootusetuid katseid erineva tausta ja erineva haridusega inimestega, kes kõik leidsid, et "suht lihtne värk tundus". L. märkis stoiliselt, et täielik võimetus seostada omavahel erinevat infot. No, et loogiline oleks mingistki otsast, vastaks mingitelegi terve mõistuse kriteeriumidele. Lihtsalt kirjutati üles, mis dokumendis paistis, tähed ja numbrid, neid mõttega sõnadeks kokku panemata. Varasematel aastatel pole ikka sellist ikaldust veel olnud ja noh, see viimane, filoloog oli ka tõesti "meieealine". "Kas me tõesti anname siin kõik oma võimetega suisa filoloogi välja!?" ehmatasime meie. Kas on asi selles, et käekiri muutubki mingiks imeviguriks, mida ei loeta ega kirjutata enam? Enamik ju isegi ei trüki, ainult kaabib sõrmega. Kas kunagi oleme meie need, kes kuvarist töntsiks jäänud silmaga vanu käsikirju dešifreerivad, sest keegi teine ei saa neist enam aru? Isegi siis, kui need on tuntud keeltes kirjutatud. Pole ime, et ma lõpetasin ajaloo- ja arheoloogia teaduskonna, ise mõeldes, et mis seos küll meie erialal selle teaduskonnaga?! Paistab, et Aadu Must oli ettenägelikum...
Must pilv langes meie peade kohalt üldse ära tegelikult, sest selgus taaskord, kõik hädad on kommunikatsioonis. Eee...meil on kahe ettevõtte peale kuus inimest, kes teemaga tegelevad, aga ikkagi. Kõik väljakäidud jubedad arvud, kogused ja tähtajad olevat suurte ülemuste sõnul jama ja keegi ei teagi, kust need välja ujusid, kõik saab olema endiselt rahumeelne, roosa ja rõõmus. Kuna paistab, et meid tõepoolest kimbutab kvalifitseeritud tööjõu puudus, siis tänu taevale. Mis sest, et kvalifikatsiooni me ei nõua.
Kaudselt seoses sellega on mul üks murekene ka, nimelt ei saa ma töö juures blogides kommenteerida (oo õudust, mis elu see niisugune on!). Blogida saan, login kenasti Bloggerisse sisse, aga kui kommenteerida üritan, siis Firefox ei näita mulle seda pilti:
Valed vastusevariandid:
Jelliol/Sellion/Jellius/Jellios/Ulsson/Milsson
esmaspäev, veebruar 10, 2020
Õelad plikad
Blogger peksab segast, ma ei saa oma blogis kommenteerida ja paistab, et ilmselt ei saanud vahepeal teiste omades ka, aga ma eeldasin (kasulikem asi siin ilmas!), et küllap blogipidajale mu kommentaar lihtsalt ei sobinud ja ta jättis selle avaldamata.
Mul on 16 raamatut listis "tahan läbi lugeda" ja juba oma kuu aega pole ma neist ühtegi raamatukogust kätte saanud, sest paistab, et ka kõik teised inimesed tahavad neid lugeda. Järjekorda saab ka jah panna, aga raamatukogu blogist selgus, et vähemalt ühel minu soovitavatest on hetkel sabas 75 (!) inimest (öelge veel, et raamatuid ei loeta!) ja enamasti jõuab saba minuni siis, kui kohe üldse ei ole võimalik raamatukokku minna. Õnneks on olemas Margaret Atwood, kes on hea kirjanik ja kirjutanud suure hunniku teoseid, mis ka meie keelde tõlgitud on, seega, kui midagi võtta ei oska, siis tema peale saab kindel olla.
Lugesin "Kassisilma", millel ei olnud üldse sisukirjeldust, aga selgus, et see räägib koolikiusamisest ja just tüdrukute vaatepunktist. Raamat ise oli nii ja naa, ma ei oskagi öelda tegelikult, miks ta mulle erilist muljet ei jätnud, aga teemat tahaks kommenteerida. Seal oli üks lause, mis mulle väga täpne näis, umbes nii, et "tüdrukutega tunnen pidevalt, et pean ennast kaitsma, poistega seda teemat ei ole".
Jaa! Nii on. Jumal teab, miks. No näiteks, kui mees vaatab minu pool aknast välja, siis ma eeldan, et ta vaatabki aknast välja lihtsalt, kui seda teeb naine, eeldan ma automaatselt, et ta vaatab, millal ma viimati aknaid pesin...Kindlasti on olemas ka puhtusefännidest mehi, aga kui keegi neist osutaks, et mul must aken, siis ma vastaks "ja siis? mis see sinu asi on?", ütleks seda naine, ma hakkaks puterdama, kuidas homme just pidin pesema jne. On siin taga perekond? Ema oli see, kes käskis-keelas-kasvatas, isa tegi nalja ja mängis? Aga enamasti ju nii on. Kas mehi kartma ja nendega ebakindlalt käituma hakkavad need, kel kuri ja kamandav isa või ka need, kel isa üldse ei ole? Mul on just vastupidi. Ja muideks, kui mõni mees käitub minu jaoks "nagu naine" st, hakkab elamist õpetama, šokeerun ma päris korralikult - ka sina, Brutus! Meestele ma ei pea midagi tõestama, naistele aga pean.
Raamatus on põhiline psühholoogiline peedistamine, mis põhiliselt keerleb selle ümber, et juhtiv kiusaja sisendab kiusatavale, kuidas too on "valesti" ja "peab end parandama". Nagu ma aru olen saanud, siis enamik psühholoogilisest vägivallast põhineb sellel, ka perevägivald. Mul on seevõrra vedanud, et nii lähedale pole ma endale kedagi lasknud, kellel minu suhtes muutmiskavatsused on ja noh, ma tõesti ei olegi kohanud ühtki vastassoost isikut sääraste kavatsustega. Ok, kunagi üks kirjasõber oli, kes minu jaoks arusaamatu koha pealt kraaksatas, kuidas mul polevat filtrit suu ja aju vahel, mis on mu meelest alusetu laim ja selle asemel, et omaks võtta, püüdsin ma talle kirja teel selgeks teha, et ta eksib, aga tema lõpetas suhtluse üldse ära st ma olen siiani häiritud, kuidas sai mind nõnda valesti mõista, mitte ei puista endale tuhka pähe, mõeldes, miks ma ometi selline hälvik olen. Atwood toob oma raamatus põhjuseks, miks sellistest suhetest ei lahkuta, suure vajaduse mõistmise, sõpruse, läheduse järele. Kiusatav tüdruk on koolis uus, tal ei ole kedagi teist, kui see kamp, kes vahel kiusab, vahel armulik on.
Teisalt see grupikuuluvuse teema on ikka olnud, see "mina olen ka tüdruk, võtke mind kampa!". Ma olin ju kodune laps, kedagi ei tundnud, kui kooli läksin, sammusin siis õpetaja juurde ja ütlesin, et ma tahan ka nende tüdrukutega mängida, öelge neile, palun, et nad mind mängu võtaks! Ilmselgelt jube käitumine, kõigiti valesti. Pärast, käsu peale kampa võetuna, tajusin ikkagi, et sattusin vihma käest räästa alla, ei mina osanud neid mänge ega tahtnudki mängida, mida nemad mängisid. Fake it, until you make it ei töötanud üldse. Ma üritasin edasi enam-vähem põhikooli lõpuni, kuni lõpuks avastasin, et tegelikult on olemas ka minusuguseid tüdrukuid, kellega on mugav ja loomulik suhelda, ma ei pea pingutama nende teiste heakskiidu nimel, sest seda ma ei saavuta iialgi.
Olukord, mis selle mulle selgeks tegi, oli üks sünnipäev, kuhu kutsuti meie klassist kõik va kaks "imelikku" plikat, aga nemad olid omavahel sõbrannad ja ilmselt harjunud "paaria"-staatusega, minu sõbranna, kes oli klassis uus ja tõrjutud ning MINA! Mismoodi? Kuidas mina sellesse kampa sattusin? Halloo, ma ju olen aastaid pingutanud, normaalne paistnud? Kas ainult selle uue sõbranna pärast? Ah, see on raudselt õnnetu eksitus, ma lähen ikkagi kohale! No ja ma läksin sinna ja olin nähtamatu. Nad ei pannud mind tähele, tegelesid oma teemadega, kihistasid ja kepslesid. Ma läksin ära ja keegi isegi ei märganud seda, kõndisin, pisarad voolasid ja mõtlesin, miks ma ometi sinna ronisin, kui oleksin võinud olla hoopis koos selle sõbrannaga, keda ka ei kutsutud. Pea kogu see kamp läks hiljem edasi reaalklassi ja ma isegi inertsist mõtlesin, et lähen ka, "kõik" ju lähevad. Õnneks andsin endale võimaluse valida täiesti uus klass, kus 90% uusi nägusid, kust leidsin ka sellised inimesi, kellega ma sobisin. Ok, võib-olla läks nii kaotsi mu karjäär eduka insenerina (haa-haa) ja mandun nüüd siin humanitaarias, aga ikkagi.
Ehk siis, sa ei pea kellelegi midagi tõestama, ole nagu oled. Samas, inimene on sotsiaalne olend, ta vajab oma karja - nende kahe vahel on vastuolu. On õnneasi, millisesse seltskonda sa õrnas eas satud, kas sellisesse, mis aktsepteerib või sellisesse, mis väe võimuga muuta üritab. Või oled täitsa üksi ja õnnetu. Õnn on leida omasugused! Mul hiljuti sõbranna tunnistas ka, kuidas ta aastaid, aastaid üritas olla "normaalne" - olla selline nagu üks tüdruk olema peab, mahavisatud aeg, enne kui leidis, et on ikkagi inimesi, kellele ta sobib sellisena nagu on.
P.S. Teemaväliselt ja ise õel plika olles - tule taevas appi, kuidas on võimalik, et pooled testijatest näevad seal, kuhu on kirjutatud täiesti normaalse käekirjaga "Julius", et see on "Jelliol" või mingi sarnane värdnimi?! Mismõttes sa mõtled, et see on loogiline nimi, mis võiks kellelgi olla?! Ma saan aru, et Rögabert ja Dildomar ei pane enam kedagi kulmu kergitama, aga kamoon, tõesti ei teki mingit kahtlust või?! Masendav.
Mul on 16 raamatut listis "tahan läbi lugeda" ja juba oma kuu aega pole ma neist ühtegi raamatukogust kätte saanud, sest paistab, et ka kõik teised inimesed tahavad neid lugeda. Järjekorda saab ka jah panna, aga raamatukogu blogist selgus, et vähemalt ühel minu soovitavatest on hetkel sabas 75 (!) inimest (öelge veel, et raamatuid ei loeta!) ja enamasti jõuab saba minuni siis, kui kohe üldse ei ole võimalik raamatukokku minna. Õnneks on olemas Margaret Atwood, kes on hea kirjanik ja kirjutanud suure hunniku teoseid, mis ka meie keelde tõlgitud on, seega, kui midagi võtta ei oska, siis tema peale saab kindel olla.
Lugesin "Kassisilma", millel ei olnud üldse sisukirjeldust, aga selgus, et see räägib koolikiusamisest ja just tüdrukute vaatepunktist. Raamat ise oli nii ja naa, ma ei oskagi öelda tegelikult, miks ta mulle erilist muljet ei jätnud, aga teemat tahaks kommenteerida. Seal oli üks lause, mis mulle väga täpne näis, umbes nii, et "tüdrukutega tunnen pidevalt, et pean ennast kaitsma, poistega seda teemat ei ole".
Jaa! Nii on. Jumal teab, miks. No näiteks, kui mees vaatab minu pool aknast välja, siis ma eeldan, et ta vaatabki aknast välja lihtsalt, kui seda teeb naine, eeldan ma automaatselt, et ta vaatab, millal ma viimati aknaid pesin...Kindlasti on olemas ka puhtusefännidest mehi, aga kui keegi neist osutaks, et mul must aken, siis ma vastaks "ja siis? mis see sinu asi on?", ütleks seda naine, ma hakkaks puterdama, kuidas homme just pidin pesema jne. On siin taga perekond? Ema oli see, kes käskis-keelas-kasvatas, isa tegi nalja ja mängis? Aga enamasti ju nii on. Kas mehi kartma ja nendega ebakindlalt käituma hakkavad need, kel kuri ja kamandav isa või ka need, kel isa üldse ei ole? Mul on just vastupidi. Ja muideks, kui mõni mees käitub minu jaoks "nagu naine" st, hakkab elamist õpetama, šokeerun ma päris korralikult - ka sina, Brutus! Meestele ma ei pea midagi tõestama, naistele aga pean.
Raamatus on põhiline psühholoogiline peedistamine, mis põhiliselt keerleb selle ümber, et juhtiv kiusaja sisendab kiusatavale, kuidas too on "valesti" ja "peab end parandama". Nagu ma aru olen saanud, siis enamik psühholoogilisest vägivallast põhineb sellel, ka perevägivald. Mul on seevõrra vedanud, et nii lähedale pole ma endale kedagi lasknud, kellel minu suhtes muutmiskavatsused on ja noh, ma tõesti ei olegi kohanud ühtki vastassoost isikut sääraste kavatsustega. Ok, kunagi üks kirjasõber oli, kes minu jaoks arusaamatu koha pealt kraaksatas, kuidas mul polevat filtrit suu ja aju vahel, mis on mu meelest alusetu laim ja selle asemel, et omaks võtta, püüdsin ma talle kirja teel selgeks teha, et ta eksib, aga tema lõpetas suhtluse üldse ära st ma olen siiani häiritud, kuidas sai mind nõnda valesti mõista, mitte ei puista endale tuhka pähe, mõeldes, miks ma ometi selline hälvik olen. Atwood toob oma raamatus põhjuseks, miks sellistest suhetest ei lahkuta, suure vajaduse mõistmise, sõpruse, läheduse järele. Kiusatav tüdruk on koolis uus, tal ei ole kedagi teist, kui see kamp, kes vahel kiusab, vahel armulik on.
Teisalt see grupikuuluvuse teema on ikka olnud, see "mina olen ka tüdruk, võtke mind kampa!". Ma olin ju kodune laps, kedagi ei tundnud, kui kooli läksin, sammusin siis õpetaja juurde ja ütlesin, et ma tahan ka nende tüdrukutega mängida, öelge neile, palun, et nad mind mängu võtaks! Ilmselgelt jube käitumine, kõigiti valesti. Pärast, käsu peale kampa võetuna, tajusin ikkagi, et sattusin vihma käest räästa alla, ei mina osanud neid mänge ega tahtnudki mängida, mida nemad mängisid. Fake it, until you make it ei töötanud üldse. Ma üritasin edasi enam-vähem põhikooli lõpuni, kuni lõpuks avastasin, et tegelikult on olemas ka minusuguseid tüdrukuid, kellega on mugav ja loomulik suhelda, ma ei pea pingutama nende teiste heakskiidu nimel, sest seda ma ei saavuta iialgi.
Olukord, mis selle mulle selgeks tegi, oli üks sünnipäev, kuhu kutsuti meie klassist kõik va kaks "imelikku" plikat, aga nemad olid omavahel sõbrannad ja ilmselt harjunud "paaria"-staatusega, minu sõbranna, kes oli klassis uus ja tõrjutud ning MINA! Mismoodi? Kuidas mina sellesse kampa sattusin? Halloo, ma ju olen aastaid pingutanud, normaalne paistnud? Kas ainult selle uue sõbranna pärast? Ah, see on raudselt õnnetu eksitus, ma lähen ikkagi kohale! No ja ma läksin sinna ja olin nähtamatu. Nad ei pannud mind tähele, tegelesid oma teemadega, kihistasid ja kepslesid. Ma läksin ära ja keegi isegi ei märganud seda, kõndisin, pisarad voolasid ja mõtlesin, miks ma ometi sinna ronisin, kui oleksin võinud olla hoopis koos selle sõbrannaga, keda ka ei kutsutud. Pea kogu see kamp läks hiljem edasi reaalklassi ja ma isegi inertsist mõtlesin, et lähen ka, "kõik" ju lähevad. Õnneks andsin endale võimaluse valida täiesti uus klass, kus 90% uusi nägusid, kust leidsin ka sellised inimesi, kellega ma sobisin. Ok, võib-olla läks nii kaotsi mu karjäär eduka insenerina (haa-haa) ja mandun nüüd siin humanitaarias, aga ikkagi.
Ehk siis, sa ei pea kellelegi midagi tõestama, ole nagu oled. Samas, inimene on sotsiaalne olend, ta vajab oma karja - nende kahe vahel on vastuolu. On õnneasi, millisesse seltskonda sa õrnas eas satud, kas sellisesse, mis aktsepteerib või sellisesse, mis väe võimuga muuta üritab. Või oled täitsa üksi ja õnnetu. Õnn on leida omasugused! Mul hiljuti sõbranna tunnistas ka, kuidas ta aastaid, aastaid üritas olla "normaalne" - olla selline nagu üks tüdruk olema peab, mahavisatud aeg, enne kui leidis, et on ikkagi inimesi, kellele ta sobib sellisena nagu on.
P.S. Teemaväliselt ja ise õel plika olles - tule taevas appi, kuidas on võimalik, et pooled testijatest näevad seal, kuhu on kirjutatud täiesti normaalse käekirjaga "Julius", et see on "Jelliol" või mingi sarnane värdnimi?! Mismõttes sa mõtled, et see on loogiline nimi, mis võiks kellelgi olla?! Ma saan aru, et Rögabert ja Dildomar ei pane enam kedagi kulmu kergitama, aga kamoon, tõesti ei teki mingit kahtlust või?! Masendav.
laupäev, veebruar 08, 2020
Miks ei tasu gripihooajal sigida ja muid murekohti
Mul on aastaid see teema keelel olnud, aga ei ole julgenud kirjutada, sest noh, äkki sõnan ära või midagi (jaa, mina, "ei usu kedagi ega midagi", aga omakasu nimel ikka pingutan). Nüüd on häda käes ja võin rahulikult avaldada. Oh seda õndsust! Nimelt pole mu vanem laps viimased, vähemalt 5 ja pool aastat kordagi arvestavalt haige olnud. Ei olnud viimasel lasteaiaaastal ja ka kooli pole ma veel kordagi pidanud tõendit kirjutama, nii et nüüd pidin välja uurima, kuidas seda teha üldse. Meenus kunagine film "Purunematu", kus Bruce Willisel sama "häda" küljes oli, seal selgus muidugi, et universumi tasakaal - kuskil oli paha mees, kes kogu aeg katki läks ja siis Bruce oli see hea kangelane ja purunematu, kellesse hädad ei haakunud. Mis lõpus sai, ei mäleta.
Nüüd siis on meil....nohu. Aga piisavalt räme, et minu arust ei peaks kooli minema. Palavikku pole ei mina ega tema peaaegu kunagi näinud, samuti paistame olevat immuunsed näiteks tuulerõugete suhtes (kaks aastat möllasid lasteaias, Mini ei saanud kordagi, mu ema väidab, et mina pole ka iial seda põdenud). Jõhkralt haiged olime eelmises korteris elades, kus hiljem seina seest hallitus välja tuli. Kui Mini sündis, olime mõlemad mehega täiesti haiged, hiljem isegi sünnitusmaja personal küsis, kas oleme võimelised beebi eest hoolt kandma, mees lebas perepalatis teki all ega liigutanud ka end, kui arstid ringi käisid. Ma ei mäleta, kas siis ka mingi üldine epideemia ringi käis, aga varakevad, vabalt võis olla. Mikro sündides oli haigla igatahes karantiinis. Ma ei tea, miks ma otsi kokku ei pannud ja sellest õppust ei võtnud ning sel aastal Mikro sünnaks mängutoa kinni panin? Pidu katku ajal? Sünnipäeva päeval oli lasteaias 18st lapsest kohal 6. Sünnipäevale tuli 14 kutsutust (ei ole vahetegija lapsevanem, lihtsalt liitrühm ja alla 3-aastaseid ei hakanud kutsuma koolieeliku peole) 6+ üks üllatuskülaline. Õnneks sünnipäevalaps ise ei kurvastanud (tal pole enne ühtki "suurt" pidu üldse olnud lihtsalt), kuigi minu igikestvaks hämmelduseks suur osa inimesi siiski ei pea vajalikuks enda mitteilmumisest kuidagi teatama, isegi kui kutsel vastav märge. Lubasin, et olgu see viimane kord, epideemiate ajal sündinud ei saa endale lihtsalt sünnipäevi lubada.
Mul endal ka nohu nüüd, istusin öösel 3 ja 4 vahel üleval, valutasin pead ja manasin esile musti stsenaariume, sest noh, ärasõnumine eks. Kaeblesin siin ju, et vähe tööd jne, nüüd siis selgus, et detsembrist saati lubatud uus klient tuleb nüüd ja kohe ja ennustatud 2000 faili asemel nädalas tuleb 1000 päevas ja 24 tunnise tähtajaga. Loomulikult on suurem osa aasta lõpus värbamiskonkursil ootele pandud inimestest endale töö leidnud või niisama kättesaamatud ja kuna kommunikatsioon on meil ka täielik 0, siis osalt on signaalid, et päris kindel ikka ei ole see leping kliendiga üldse, seega ma üritasin kätte saada neid, kes ei peaks meile tööle asumiseks end vanalt töölt lahti võtma. No mõne sain ka, ma olen 15 aastat seda tööd teinud, me kõik oleme ja seetõttu ilmselt võimetud töö keerukust adekvaatselt hindama, aga ilmselgelt ei ole see GoWorkaBiti stiilis "inimene tänavalt trükkima panna" töö nagu ülemused arvavad, sest noh...Inimesed ei saa uue programmi toimimispõhimõtetest aru, ilmselt eeldatakse mingit "paberilt Excelisse" varianti, mitte poolintelligentset süsteemi. Inimesed ei julge küsida, kui nad aru ei saa, soperdavad jumal teab mida, väljundfail tuleb nii pekkis, et me ei saa isegi aru, kuidas niimoodi saab teha, et ühte lahtrisse täidetavad andmed on teises, klikitud on suvaliselt errorkoode sisse jne. Kui sul tuleb mingi arusaamatu asi ette, siis sa ju küsid abi, mitte ei vajuta suvaliselt "yes"? Inimesed, kes saavad programmist aru, ei suuda lugeda käekirja või loevad käekirja vaatamata suurt pilti ja loogikat kasutamata. No, et lapsel ja vanemal peaks ikka olema sama perenimi, mitte tähevõrra erinev. Et e-mail on sageli seotud inimese nimega, mitte laest võetud tähekombinatsioon. Et tavaliselt inimene tellib ühe foto endale, mitte seitse ühesugust, kuigi number ühe võib kirjutada nii, et see näeb välja nagu 7. Et tärn tähendab, et inimene soovib ühte toodet. Jumal küll, mida me teeme niimoodi!? 15 faili sisestamiseks läheb neil 45 minutit, mul alla viie. Ok, kiirus paraneb, programm on õpitav, kui juletaks küsida (kes ei julge kohe, ei hakkagi julgema), aga loogikat märkama õppida ei ole võimalik, seda olen ma aastate jooksul õppinud. Teisalt paneb see mind mõtlema sellele, milline paganama "maa sool" me siin kolmekesi oleme. Kahjuks ei paista keegi teine sellest aru saavat. Et varem olevat seda tööd teinud mingid ajutiselt sisseostetud tüübid Rootsis - kuidas? Ma tahaks nende kvaliteeti näha. Kas asi on selles, et nemad tegidki seda paberil ja suurt osa inimesi hirmutab arvuti? Rootslased on targemad kui eestlased? Noh, igatahes on nüüd ilmselt kriips peal meie mõnetunnistel tööpäevadel ja saab "rõõmsalt" ületunde vihtuda, sest me oleme siin nii paganama asendamatud.
Miks mulle tundub, et see aasta on kuidagi eriti "imeliselt" saabunud? Miks kõik s*** korraga selga peab vajuma?
Vabandage, aga kas see on seal koolnud kukk prügiauto katusel? Meile tundus küll, a kuda ta sinna sai? A miks nii?
Nüüd siis on meil....nohu. Aga piisavalt räme, et minu arust ei peaks kooli minema. Palavikku pole ei mina ega tema peaaegu kunagi näinud, samuti paistame olevat immuunsed näiteks tuulerõugete suhtes (kaks aastat möllasid lasteaias, Mini ei saanud kordagi, mu ema väidab, et mina pole ka iial seda põdenud). Jõhkralt haiged olime eelmises korteris elades, kus hiljem seina seest hallitus välja tuli. Kui Mini sündis, olime mõlemad mehega täiesti haiged, hiljem isegi sünnitusmaja personal küsis, kas oleme võimelised beebi eest hoolt kandma, mees lebas perepalatis teki all ega liigutanud ka end, kui arstid ringi käisid. Ma ei mäleta, kas siis ka mingi üldine epideemia ringi käis, aga varakevad, vabalt võis olla. Mikro sündides oli haigla igatahes karantiinis. Ma ei tea, miks ma otsi kokku ei pannud ja sellest õppust ei võtnud ning sel aastal Mikro sünnaks mängutoa kinni panin? Pidu katku ajal? Sünnipäeva päeval oli lasteaias 18st lapsest kohal 6. Sünnipäevale tuli 14 kutsutust (ei ole vahetegija lapsevanem, lihtsalt liitrühm ja alla 3-aastaseid ei hakanud kutsuma koolieeliku peole) 6+ üks üllatuskülaline. Õnneks sünnipäevalaps ise ei kurvastanud (tal pole enne ühtki "suurt" pidu üldse olnud lihtsalt), kuigi minu igikestvaks hämmelduseks suur osa inimesi siiski ei pea vajalikuks enda mitteilmumisest kuidagi teatama, isegi kui kutsel vastav märge. Lubasin, et olgu see viimane kord, epideemiate ajal sündinud ei saa endale lihtsalt sünnipäevi lubada.
Mul endal ka nohu nüüd, istusin öösel 3 ja 4 vahel üleval, valutasin pead ja manasin esile musti stsenaariume, sest noh, ärasõnumine eks. Kaeblesin siin ju, et vähe tööd jne, nüüd siis selgus, et detsembrist saati lubatud uus klient tuleb nüüd ja kohe ja ennustatud 2000 faili asemel nädalas tuleb 1000 päevas ja 24 tunnise tähtajaga. Loomulikult on suurem osa aasta lõpus värbamiskonkursil ootele pandud inimestest endale töö leidnud või niisama kättesaamatud ja kuna kommunikatsioon on meil ka täielik 0, siis osalt on signaalid, et päris kindel ikka ei ole see leping kliendiga üldse, seega ma üritasin kätte saada neid, kes ei peaks meile tööle asumiseks end vanalt töölt lahti võtma. No mõne sain ka, ma olen 15 aastat seda tööd teinud, me kõik oleme ja seetõttu ilmselt võimetud töö keerukust adekvaatselt hindama, aga ilmselgelt ei ole see GoWorkaBiti stiilis "inimene tänavalt trükkima panna" töö nagu ülemused arvavad, sest noh...Inimesed ei saa uue programmi toimimispõhimõtetest aru, ilmselt eeldatakse mingit "paberilt Excelisse" varianti, mitte poolintelligentset süsteemi. Inimesed ei julge küsida, kui nad aru ei saa, soperdavad jumal teab mida, väljundfail tuleb nii pekkis, et me ei saa isegi aru, kuidas niimoodi saab teha, et ühte lahtrisse täidetavad andmed on teises, klikitud on suvaliselt errorkoode sisse jne. Kui sul tuleb mingi arusaamatu asi ette, siis sa ju küsid abi, mitte ei vajuta suvaliselt "yes"? Inimesed, kes saavad programmist aru, ei suuda lugeda käekirja või loevad käekirja vaatamata suurt pilti ja loogikat kasutamata. No, et lapsel ja vanemal peaks ikka olema sama perenimi, mitte tähevõrra erinev. Et e-mail on sageli seotud inimese nimega, mitte laest võetud tähekombinatsioon. Et tavaliselt inimene tellib ühe foto endale, mitte seitse ühesugust, kuigi number ühe võib kirjutada nii, et see näeb välja nagu 7. Et tärn tähendab, et inimene soovib ühte toodet. Jumal küll, mida me teeme niimoodi!? 15 faili sisestamiseks läheb neil 45 minutit, mul alla viie. Ok, kiirus paraneb, programm on õpitav, kui juletaks küsida (kes ei julge kohe, ei hakkagi julgema), aga loogikat märkama õppida ei ole võimalik, seda olen ma aastate jooksul õppinud. Teisalt paneb see mind mõtlema sellele, milline paganama "maa sool" me siin kolmekesi oleme. Kahjuks ei paista keegi teine sellest aru saavat. Et varem olevat seda tööd teinud mingid ajutiselt sisseostetud tüübid Rootsis - kuidas? Ma tahaks nende kvaliteeti näha. Kas asi on selles, et nemad tegidki seda paberil ja suurt osa inimesi hirmutab arvuti? Rootslased on targemad kui eestlased? Noh, igatahes on nüüd ilmselt kriips peal meie mõnetunnistel tööpäevadel ja saab "rõõmsalt" ületunde vihtuda, sest me oleme siin nii paganama asendamatud.
Miks mulle tundub, et see aasta on kuidagi eriti "imeliselt" saabunud? Miks kõik s*** korraga selga peab vajuma?
Vabandage, aga kas see on seal koolnud kukk prügiauto katusel? Meile tundus küll, a kuda ta sinna sai? A miks nii?
laupäev, veebruar 01, 2020
Seks ja vägivald - Virginie Despentes. Vernon Subutex1
"Naised arenevad vanusega edasi. Nad püüavad endaga toimuvat lahti mõtestada. Mehed jäävad kangelaslikult samasugusteks ja käivad siis korraga alla. Mida vanemaks nad saavad, seda enam seostuvad armastus ja seks neil lapsepõlvega. Nad tahaks tüdrukuliku välimusega naistele lapsikut juttu ajada, teha lollusi nagu koolihoovis. Mitte keegi ei viitsi vanamehe himudest kuulda, liiga piinlik on." (lk 46) Pakun, et Houellebecq oleks sunnitud noogutama.
Aga mingil hetkel sai seda kõike liiga palju. Jah, autor oskab oma karakterid huvitavaks kirjutada, aga ikkagi hakkavad nad omavahel segi minema, sest olgugi, et see on muljetavaldav läbilõige Prantsuse ühiskonnast - ülirikas paheline pankur, kes peab end mässajaks, heroiinile poja kaotanud vanaproua, naisepeksja, rikka pärijannaga abielus läbikukkunud filmirežissöör, pornostaari tütrest moslem, H&M-i müüjast paremäärmuslane, arengupeetusega kerjusnaine jne jne, on nad kõik mingil moel õnnetud ja düsfunktsionaalsed. Ja olgugi, et sa mõistad, jah sellised inimesed ongi olemas, siis kaasa elada on neile küllaltki raske, sest sisimas sa ikkagi ei mõista neid. Nad ehk annavad ühe omapärase lisanduva vaatenurga elule, aga see on ka kõik, sa tead ju niikuinii, et "igasugu väärakaid eksisteerib." Mis mind kõige rohkem tüütas, oli aga see, et mu meelest on Despentes natuke nagu kinni jäänud oma vanadesse hilpudesse, mis tema puhul on siis vist pigem eevaülikond, nimelt töötas ta varem seksitööstuses. Sugutung inimeste käitumise peamise motivaatorina on mu meelest sügavalt ülehinnatud. Punkt. Ma ei viitsi enam lugeda kõiki neid Houellebecq'i ja muude trendikate kloone, kes sellele altarile oma töid ohverdavad.
Kõige raskemasse olukorda asetab ennast inimene, kellel on teistelt midagi vaja. Ta ei saa ilma sõltumata hakkama. Jah, tänu rahale oleme me kõik sellesse vastastikuse sõltuvuse ringi tõmmatud - ei ole võimalik kõike eluks vajalikku ise luua ja kasvatada, kuldmune ka ei oska muneda, aga rahata maailmas hakkama ei saa. Seda sõltuvust saab kuidagi endale talutavamaks muuta, vähemalt siin maailmaosas, kus ametlikult orjatööd ei esine. Aga seada end sõltuvusse läbikäimisest teiste inimestega? Mille nimel? Et saada keppi? Vabandage mind, aga hea seksi jaoks ei ole vaja teist inimest. Teine inimene on pigem ebausaldusväärne muutuja, taevaliku seksi asemel võib hoopis igasugu jama otsa sattuda. Jah, inimene ei ole harjunud üksindusega, lähedust tahaks, oleme harjunud koopas külg külje kõrval sooja saamiseks magama, aga lähedus toimib mu meelest muul tasandil kui seks. Pidevalt mööda linna keppi otsides lähedust ju ei saa, aga millegipärast teevad selle vea kõik need tänapäeva moodsad kirjanduskangelased. Ja siis pärast kannatavad. Lähedus saab tekkida vaid kahe üksteisele meeldiva (ja mitte ainult füüsilisel tasandil!) vabatahtlikult koosolemist nautiva inimese juures. Teine teema on juba see, et ma ei saa üldse aru, kuidas saab suvaline inimene füüsiliselt ligitõmbav olla ilma teda tundmata. Raamatutes juhtub seda pidevalt mõlema soo puhul. Vaadata jah võib, aga omale koju voodisse vedada selline? No ei. Mulle tundub, see "issand, ma tahan teda ja kohe!" ikkagist kompensatsioonimehhanismina madalale enesehinnangule - "ma pean ta saama, et tõestada endale, ma meeldin inimestele, nad tahavad mind." Üldiselt, see probleemistik on kuidagi igav ja äraleierdatud.
Põnevaim tegelane raamatus on minu jaoks naisepeksja. Jah, ma riskin jälle selle vägivallaõigustaja tiitliga, aga sellega on mind ennegi pärjatud, ma ei väsi kordamast, et ei õigusta, püüan vaid lahti mõtestada.
"Sa lõid oma naist? Kas ta pettis sind või?"
"Sa ei löö oma laste ema sellepärast, et ta midagi halba teeb. Sa lööd teda sellepärast, et sa oled vägivaldne." (lk 253)
"Kui ma vägivallast loobun, siis mis mulle alles jääb?" /.../Millal ta veel saaks tunda, et ta on elus, et tal on oma nahas hea olla, kui tal enam viha ei oleks?" (lk 244)
"Minu probleem on selles, et ma pole üldse suitsiidne. Muidu ma teaks, mida teha tuleb." (lk 254)
Mulle tundub see reaalne. Mida sa teed sel juhul? Inimene üldiselt surub enda ebameeldivad ja üldise, lubatud kuvandiga vastuolus olevad küljed lihtsalt maha või siis püüab neid õigustada ning ilustada. Raamatu naisepeksja üritab seda kõike samuti, kuni hetkeni, mil kaardimajake kokku kukub ning tal ei jää üle muud kui tunnistada, et jah, oligi klassikaline koduvägivald, ei mingit "meie olukord on teine"; "see ei ole nii hull". Erinevus teiste teraapias kohatud meestega on temal see, et ta võtab vägivalla omaks, ta ei hakka arvamagi, et paraneb ning leiab, et kõik need teised, kes väidavad end paranevat, lihtsalt valetavad, milles ma pakun, on tal ka õigus. Sa ei parane, sest see on sul loomuses ja seda ei muuda. Kui end ära tappa ei suuda ja eralduses elada pole võimalik (profülaktika mõttes vangi ei panda ju), siis mis teed? Tüüp hoiatab inimesi enda eest, aga vana tõde on see, et tõde ei usuta, aususega pole harjutud, selline inimene tekitab vastupidi huvi oma isiku vastu. "Ah, küllap sa valetad, dramatiseerid üle, õige peksja ei ütleks iial, et ta peksab, sa oled nii nunnu!" Hakata ennast meeldivalt hävitama? Nagu Bukowski ütles (väidetavalt): "Leia, mis sulle meeldib ja lase sellel end tappa!" Raamatu naisepeksja kavatseb end surnuks juua. Ma ei oska ausalt öeldes midagi targemat välja pakkuda.
neljapäev, jaanuar 30, 2020
Mina pean sambat tantsida saama
Miks mina maale elama minna ei saa? Mulle vaikus sobib, isegi kauem kui poolteist päeva, tegelikult sellist "maad", kus naabreid ümberringi ei ole, väga polegi kogema sattunud, aga...Maal ju ei toimu mitte midagi! Või noh, miks ei toimu, rahvamajas ikka mõni pidu ja raamatukogus kohtumine kirjanikuga, aga mina tahan melu, anonüümset melu. Mitte nii, et igal pool samad näod, ma tahan vaadelda inimesi nagu loodust.
L. ikka vahel ajab mingit maale kolimise jura ja nii hobi korras sõidame vahel läbi väikeasulate, kus paneelikates mitu vineeriga kinni löödud akent - siia tulemegi, saame odavalt korteri, elame toetustest ja muu Viive 46. Maatöö pole meile kummalegi kontimööda, L. tahab sellepärast linnast ära, et siin olla inimesed ja ta identifitseerib ennast endiselt kui "maapoissi". Ma ei saa sellest hästi aru, tema maa ja minu linn lapsepõlves olid pmst samad asjad - eramajade rajoonid, mida lihtsalt ühel piirasid põllud ja teisel linn, kuhu lapsel toona eriti asja ei olnud. Ta kipub ära unustama, et just sellised kohad on "inimeste" osas kõige tüütumad, puudub anonüümsus, levib klatš. Linnas on anonüümsus kindlasti suurem kui maal. Inimestest pääsemiseks on lahenduseks ikka päris mets, aga see ei ole siiski reaalne, sest me teame, et tahame "peol" käia. Metsa pidu ei tule. Isegi mutionul läks käest ära, inimestel läheks veel kiiremini.
Ma pole nüüd kuu aega "väljas" käinud, õudne! Lihtsalt ühtegi normaalset pidu ei ole kuskil olnud ja noh, me üritame nagu kokku ka hoida, auto on siiani paranduses.
EDIT: Raev, raev! Auto olla valmis saanud, noh, proovisõidul purunes taas turbo, seekord ainult osake siiski, mitte päris selline laks nagu suvel oli ja mille üle siis ohitud sai. Seekord kõigest nii oma neli ja pool tonni korstnasse kirjutada, ma oleks võinud vähemalt pilti teha, kui selles rahas suplen, nüüd pole mul midagi, lihtsalt see sama vana auto on tagasi. Ma ei või.
Aga tagasi teemasse. Ma ei räägi ööklubidest, neid ma ei salli, lihaturg, kus muusika on nii kõvaks keeratud, et suhelda ei saa, aga mulle meeldivad heade esinejatega kontserdid ja pärast istumine mõnes baaris. See on eluliselt vajalik. Ma ei saaks kuhugi põllule kolida, käiks sealt taksoga linnas või? Ei, "väljas käimise" oluline komponent on vastu hommikut koju kooberdamine, inimpopulatsiooni vaatlused sel teekonnal jne. Ma armastan ööelu! Õudne muidugi, minuvanune inimene peaks ikka kodus koristama ning kaubanduskeskuste külastamisega rahulduma, issand, lapsed ka veel sellisel, need tuleks kohe ära võtta! "Muidugi käige väljas kuni veel saate!" kohustas aga mu 90-aastane voodihaige vanaema ja tema suhtumine meeldib mulle rohkem.
Ilmselt suunab mind ka harjumuse jõud ja kaunis nostalgia. Nimelt veetsin ma pea kogu oma keskkooliaja baarides. Siis küll enamasti päevasel ajal. Meie "kodubaar" Manhattan (praegune Kivi Konsum...) avati kuskil kaheksa paiku (!) ja nii me jalutasime kooli juurde ainult selleks, et seal avastada, kuidas jälle mingi kontrolltöö tulemas, milleks õppimata ja seadsime sammud baari. Ma tõesti ei tea, kuidas võis toona keegi õhtul kodus arvata, et me sellise lehaga koolist laekume, sest siis ju veel suitsetati siseruumides ning me ise tegime seda ka, sest enamasti peale tee ja sigarettide eelarve baaris muud ei võimaldanud. Helesinine LM ja karamellitee. Õlu maksis 8 krooni klaas, seda sai ka vahest endale lubada, kui vanemad olid kooli jaoks söögiraha andnud. Koolis sõime puudujate talongide eest, söögiraha kogusime olulisema tarvis. Peagi laekusid baari ükshaaval ka kõik muud luuseritest sõbrad ja alati oli huvitav. See kõik on tänases ekooli ja range vanemliku kontrolliga maailmas mõeldamatu. Vaesed lapsed! Korra vist üritati mind koolis korrale kutsuda, et niipalju puudumisi, viskame välja, aga teadsin, et see vaid nüri ähvardus, sest hinded olid mul rohkem kui korras - tegin ju kõik tööd siis, kui mulle sobis, mitte siis, kui õpetajale, paljusid jõledaid asju ei pidanudki kunagi järele tegema. Ühe korra varastasin puudujate päeviku üldse ära, ähvardati küll, et see tuleb välja, aga no kus ta tuli siis...Oh, olid alles ilusad ajad!
L. ikka vahel ajab mingit maale kolimise jura ja nii hobi korras sõidame vahel läbi väikeasulate, kus paneelikates mitu vineeriga kinni löödud akent - siia tulemegi, saame odavalt korteri, elame toetustest ja muu Viive 46. Maatöö pole meile kummalegi kontimööda, L. tahab sellepärast linnast ära, et siin olla inimesed ja ta identifitseerib ennast endiselt kui "maapoissi". Ma ei saa sellest hästi aru, tema maa ja minu linn lapsepõlves olid pmst samad asjad - eramajade rajoonid, mida lihtsalt ühel piirasid põllud ja teisel linn, kuhu lapsel toona eriti asja ei olnud. Ta kipub ära unustama, et just sellised kohad on "inimeste" osas kõige tüütumad, puudub anonüümsus, levib klatš. Linnas on anonüümsus kindlasti suurem kui maal. Inimestest pääsemiseks on lahenduseks ikka päris mets, aga see ei ole siiski reaalne, sest me teame, et tahame "peol" käia. Metsa pidu ei tule. Isegi mutionul läks käest ära, inimestel läheks veel kiiremini.
Ma pole nüüd kuu aega "väljas" käinud, õudne! Lihtsalt ühtegi normaalset pidu ei ole kuskil olnud ja noh, me üritame nagu kokku ka hoida, auto on siiani paranduses.
EDIT: Raev, raev! Auto olla valmis saanud, noh, proovisõidul purunes taas turbo, seekord ainult osake siiski, mitte päris selline laks nagu suvel oli ja mille üle siis ohitud sai. Seekord kõigest nii oma neli ja pool tonni korstnasse kirjutada, ma oleks võinud vähemalt pilti teha, kui selles rahas suplen, nüüd pole mul midagi, lihtsalt see sama vana auto on tagasi. Ma ei või.
Aga tagasi teemasse. Ma ei räägi ööklubidest, neid ma ei salli, lihaturg, kus muusika on nii kõvaks keeratud, et suhelda ei saa, aga mulle meeldivad heade esinejatega kontserdid ja pärast istumine mõnes baaris. See on eluliselt vajalik. Ma ei saaks kuhugi põllule kolida, käiks sealt taksoga linnas või? Ei, "väljas käimise" oluline komponent on vastu hommikut koju kooberdamine, inimpopulatsiooni vaatlused sel teekonnal jne. Ma armastan ööelu! Õudne muidugi, minuvanune inimene peaks ikka kodus koristama ning kaubanduskeskuste külastamisega rahulduma, issand, lapsed ka veel sellisel, need tuleks kohe ära võtta! "Muidugi käige väljas kuni veel saate!" kohustas aga mu 90-aastane voodihaige vanaema ja tema suhtumine meeldib mulle rohkem.
Ilmselt suunab mind ka harjumuse jõud ja kaunis nostalgia. Nimelt veetsin ma pea kogu oma keskkooliaja baarides. Siis küll enamasti päevasel ajal. Meie "kodubaar" Manhattan (praegune Kivi Konsum...) avati kuskil kaheksa paiku (!) ja nii me jalutasime kooli juurde ainult selleks, et seal avastada, kuidas jälle mingi kontrolltöö tulemas, milleks õppimata ja seadsime sammud baari. Ma tõesti ei tea, kuidas võis toona keegi õhtul kodus arvata, et me sellise lehaga koolist laekume, sest siis ju veel suitsetati siseruumides ning me ise tegime seda ka, sest enamasti peale tee ja sigarettide eelarve baaris muud ei võimaldanud. Helesinine LM ja karamellitee. Õlu maksis 8 krooni klaas, seda sai ka vahest endale lubada, kui vanemad olid kooli jaoks söögiraha andnud. Koolis sõime puudujate talongide eest, söögiraha kogusime olulisema tarvis. Peagi laekusid baari ükshaaval ka kõik muud luuseritest sõbrad ja alati oli huvitav. See kõik on tänases ekooli ja range vanemliku kontrolliga maailmas mõeldamatu. Vaesed lapsed! Korra vist üritati mind koolis korrale kutsuda, et niipalju puudumisi, viskame välja, aga teadsin, et see vaid nüri ähvardus, sest hinded olid mul rohkem kui korras - tegin ju kõik tööd siis, kui mulle sobis, mitte siis, kui õpetajale, paljusid jõledaid asju ei pidanudki kunagi järele tegema. Ühe korra varastasin puudujate päeviku üldse ära, ähvardati küll, et see tuleb välja, aga no kus ta tuli siis...Oh, olid alles ilusad ajad!
esmaspäev, jaanuar 27, 2020
Olemise ilu
Kinosaalis ei ole vist kunagi nii vaikne olnud, kui selle filmi "Fred Jüssi. Olemise ilu" ajal. Meil olid lapsed kaasas ja ühel paaril veel ning isegi pisemad, kui meie omad, aga keegi ei nihelenud ega sosistanud, ei krõbistanud popcorniga ega luristanud cocat. Teisalt, seda filmi vist actioni-otsijad vaatama ei lähegi?
Ma kohe ütlen ära filmi suurima miinuse - võrratu visuaal segab natuke teksti süvenemist, sest selle, mida Jüssi räägib, tahaks endale kuhugi salvestada. Ta räägib kui inimene, mitte kui loodusuurija ja selles on suur mõte. Talle, kui inimesele on oluline ilu, mida ta enda ümber näeb ning ta lihtsalt soovib seda teistegagi jagada. Üsnagi elementaarne ja ehk ka inimlik? Teisalt, see külg inimeseks olemisest on meil kuidagi tahaplaanile jäänud. Mind üllatab, et me peame rääkima sellest, kuidas niisama olemiseks tuleb aega võtta, et ei ole vaja endale mingeid eesmärke seada, õigete sihtideni viib meid oma sisemise tunnetuse järgimine niikuinii. Pigem on olulisimaks inimlikkuse tunnuseks saanud hoopis ahnus. Jüssi tsiteerib M. Gandhit, kes ütleb, et maailmal on piisavalt kõigi vajadusteks, aga mitte piisavalt kõigi ahnuseks. Võidab see, kellel on surres rohkem asju. Mitte see, kes väärtustas oma elu läbi ilu nautimise. Ma ei taha ju surra mitte sellepärast, et mul veel ei ole seda ja toda asja, vaid sellepärast, et ilmas on veel midagi väärt vaatamist. Jüssi ütleb, et tema õnneks enam seda ahnusest paljakstarbitud maailma nägema ei pea. See on filmi kurb allhoovus. Ega seda rohkem kui ühe korra ei mainita, seda ilu kaduvust, aga kõlama ta jääb.
Filmi visuaal viib meid sinna, kuhu tavaliselt vaatlejana ei satuta. Olete te viibinud hetke juures, mil jää hakkab varakevadel jõel esimest korda liikuma? Või näinud ja kuulnud lehtede langemist sügiseses metsas, lume kukkumist puudelt, jalutanud kuuvalges laanes? Näinud kopraid või vesipappi tegutsemas? Hääled lindistas muuseas Fred Jüssi juba aastaid tagasi, need on filmile osavalt külge poogitud. Ma ise veel mõtlesin, et huvitav, kuidas on filmilt välja lõigatud kaameramehe sammud ja drooni põrin, kui me ometi kuuleme looduse hääli.
Tegelikult ei pea see ka üldse just loodus olema, milles ilu leida. Inimese loodud arhitektuur võib samuti meeliülendav olla, kui seda tähele panna. Kaunilt projekteeritud linnaruum, ajaloolised hooned, kaunid kohvikud, millest rahulikult istudes aja möödumist jälgida. Mitte mingid funktsionaalsed kuurid, kus käia töötamas, söömas ja magamas. Karbid keset põldu. Kust tulevad kõik need inimesed, kes tahavad ainult teada, mis materiaalset kasu millestki saab, kus midagi toimub ja hakkavad nihelema, kui viis minutit "niisama passima" peavad? Ise on veel uhked ka, et nemad käed rüpes ei istu (Kivirähki tüüpilised eestlased tulevad meelde), on see ikka kiidetud töökus või hoopis hale ahnus? Viie rikkama riigi hulka, peaasi, et naabrist parem?
Ma kohe ütlen ära filmi suurima miinuse - võrratu visuaal segab natuke teksti süvenemist, sest selle, mida Jüssi räägib, tahaks endale kuhugi salvestada. Ta räägib kui inimene, mitte kui loodusuurija ja selles on suur mõte. Talle, kui inimesele on oluline ilu, mida ta enda ümber näeb ning ta lihtsalt soovib seda teistegagi jagada. Üsnagi elementaarne ja ehk ka inimlik? Teisalt, see külg inimeseks olemisest on meil kuidagi tahaplaanile jäänud. Mind üllatab, et me peame rääkima sellest, kuidas niisama olemiseks tuleb aega võtta, et ei ole vaja endale mingeid eesmärke seada, õigete sihtideni viib meid oma sisemise tunnetuse järgimine niikuinii. Pigem on olulisimaks inimlikkuse tunnuseks saanud hoopis ahnus. Jüssi tsiteerib M. Gandhit, kes ütleb, et maailmal on piisavalt kõigi vajadusteks, aga mitte piisavalt kõigi ahnuseks. Võidab see, kellel on surres rohkem asju. Mitte see, kes väärtustas oma elu läbi ilu nautimise. Ma ei taha ju surra mitte sellepärast, et mul veel ei ole seda ja toda asja, vaid sellepärast, et ilmas on veel midagi väärt vaatamist. Jüssi ütleb, et tema õnneks enam seda ahnusest paljakstarbitud maailma nägema ei pea. See on filmi kurb allhoovus. Ega seda rohkem kui ühe korra ei mainita, seda ilu kaduvust, aga kõlama ta jääb.
Filmi visuaal viib meid sinna, kuhu tavaliselt vaatlejana ei satuta. Olete te viibinud hetke juures, mil jää hakkab varakevadel jõel esimest korda liikuma? Või näinud ja kuulnud lehtede langemist sügiseses metsas, lume kukkumist puudelt, jalutanud kuuvalges laanes? Näinud kopraid või vesipappi tegutsemas? Hääled lindistas muuseas Fred Jüssi juba aastaid tagasi, need on filmile osavalt külge poogitud. Ma ise veel mõtlesin, et huvitav, kuidas on filmilt välja lõigatud kaameramehe sammud ja drooni põrin, kui me ometi kuuleme looduse hääli.
Tegelikult ei pea see ka üldse just loodus olema, milles ilu leida. Inimese loodud arhitektuur võib samuti meeliülendav olla, kui seda tähele panna. Kaunilt projekteeritud linnaruum, ajaloolised hooned, kaunid kohvikud, millest rahulikult istudes aja möödumist jälgida. Mitte mingid funktsionaalsed kuurid, kus käia töötamas, söömas ja magamas. Karbid keset põldu. Kust tulevad kõik need inimesed, kes tahavad ainult teada, mis materiaalset kasu millestki saab, kus midagi toimub ja hakkavad nihelema, kui viis minutit "niisama passima" peavad? Ise on veel uhked ka, et nemad käed rüpes ei istu (Kivirähki tüüpilised eestlased tulevad meelde), on see ikka kiidetud töökus või hoopis hale ahnus? Viie rikkama riigi hulka, peaasi, et naabrist parem?
kolmapäev, jaanuar 15, 2020
Maailm minu õlul*
Jüri Kolgi novell "Ada", loetagu, hirmus hea.
Selliseid asju peaks vist Facebookis jagama, aga ma ei taha. Hiljuti keegi kuskil rääkis, kuidas tema kavatseb igasugu vaiksed jõllitajad oma sõbralistist ära kustutada, sest mis see siis olgu - vahivad, aga ise ei panusta! Ega siis Facebook selleks ei ole mõeldud, et seal niisama konutada, kaastööd tuleb teha! Mina ei pane oma tite- ja kassipilte, vaktsiinivastaseid üleskutseid ja sügavamõttelisi tsitaate sinna mitte niisama, vaid ikka selleks, et miskit vastu saada. Kont kondi vastu!
Mul on FB-s küll vaid ca 180 "sõpra", aga häda on selles, et ma tean neid kõiki ja mul on kole komme hakata mõtlema umbes nii, et ok, sõber K.-d see ehk huvitab, aga seda vana kirjasõpra ilmselt mitte ja no hoidku veel too sugulane või lapse õpetaja, tema seina see ju suisa risustab! Ei hakka mina häid inimesi tüütama, panen parem blogisse, mida loeb jumal-teab-kes, aga ma vähemalt ei pea muretsema, ise vastutab, kui siia lugema satub.
Inimeste veebiharjumused on üldse minu jaoks kummalised. No kõik need inimesed, kes siia ära eksivad, näiteks. Ma näen palju on lugejaid läbi feedly, aga rohkem on ju neid, kes niisama kuskilt läbi astuvad. Miks? Mina ei astu tavaliselt mitte kellegi blogist niisama läbi. On need, keda ma loen ja kõik. Vahel kui viidatakse või blog.tr.ee-s (jah, ma siiani kasutan seda aktiivselt, kõik ülejäänud kodumaiste blogide loendid on mu meelest haledalt läbi kukkunud, ainult see vana, mis inertsist töötab, toimib endiselt) tundub midagi olulist olevat, siis satun mõnesse võõrasse kohta ka. Aga et ongi inimesi, kes käivad ühest blogist teise inimeste blogrollides olevaid linkepidi? See on ju kohutavalt tüütu?! Ja ometi tuleb sealt suur osa liiklusest.
Vastutusest veel, olen siin kaks päeva trapi kuulanud, ilmselgelt need 68 minu jälgijat Last.fm-is seda ei oodanud, keegi neist pole kordagi kuulanud ühtegi neist noortest emodest, keda ma siin ketran. Suunamudijamaterjali minus pole, mind kisub ikka mitmesse suunda korraga, ei sobi selline teistele teenäitajaks. "Ärge käige mu järel, olen ise ka eksinud" või kuidas see tekst t-särgi seljal oligi.
Miks üldse end vastutavana tunda? Ma pidevalt maadlen selle probleemiga ja olen jõudnud ainult niikaugele, et vahel õnnestub endale selgeks teha "küll kõik kuidagi laheneb, see pole AINULT minu probleem", sest miskipärast ma tunnen, et kõik asjad on eranditult AINULT minu kraes ja suisa üllatun, kui keegi vabatahtlikult kaasvastutust tajub või lihtsalt nendib, et "kõik saab ju korda?!".
Praegu näiteks tunnen ma end süüdivana selle karja inimeste ees, kes meile tööle kandideerisid, et noh, mul on siin see riisutud koor, mingi 15 kodanikku, kellele ma veel ei saa ära öelda, sest pole täpselt teada, kas peaks nad testile kutsuma või mitte. Nad kõik ootavad seal kusagil, sõltuvad minust! No ja siis meenub, et mina ei ole kogu meie ettevõte, mina ei ole tingimused, mis tulenevad klientidest jne. Mina olen lihtsalt sõnumitooja!
Lastega oli sama asi, ma alati hullult üllatusin, kui tuli meelde, et neil on ju isa ka! Enne seda olin jõudnud alati pikalt ennast haletseda, et kuidas ma küll ometi hakkama saan ja siis keegi ütles, et teeme nii või naa. Ohhoo! Sa ka siin! Kuidas ma su ära unustasin!? Ja kohe oli mure kui käega pühitud. Ma ei ole harjunud delegeerima, kahman kõik endale. Seal, kus teised inimesed veel ei näegi muretsemise kohta ("eks läheb seegi mööda, mis me ikka teha saame"), olen mina juba kümmekond õudset stsenaariumi omas peas valmis vorpinud. Üks paganama ärev eit olen.
Emoräppi teilegi, mulle meeldib. Kuidagi "päris" muusika, tavalised inimesed, tavalisest elust. Mulle meeldib see 48-aastase Adam Westoni kommentaar video all I can totally understand the importance of the lyrics and the actual music is genius. At my age it's nice to find out that some new music actually satisfies me.
Ja totaalselt muul teemal...
Mikro teatas eile, et ta olla lasteaias õpetajalt küsinud, kumb tollele rohkem meeldib, Lenin või Stalin? Õpetajale meeldis Lenin rohkem. Tiia Toometi "Vaja aja koolilood", mis muud. Ostsin lastele, et ise lugeda saaks. Toometi "Kodused asjad" oli lapsepõlves mu suur lemmik. Või oli see "Vaja aja lood"? Need on mu mälus ühte sulanud, ilmselt olid mõlemad head. Ühes neist olid pildid kõigist vana aja jäätistest ja klaaskuulidest, millega mängiti. Mäletan, et mulle tundus selle põhjal vana aeg hoopis parem kui see 80ndate lõpp, kus ma elasin.
*Täiesti ootamatult sain kalambuuriga hakkama
Selliseid asju peaks vist Facebookis jagama, aga ma ei taha. Hiljuti keegi kuskil rääkis, kuidas tema kavatseb igasugu vaiksed jõllitajad oma sõbralistist ära kustutada, sest mis see siis olgu - vahivad, aga ise ei panusta! Ega siis Facebook selleks ei ole mõeldud, et seal niisama konutada, kaastööd tuleb teha! Mina ei pane oma tite- ja kassipilte, vaktsiinivastaseid üleskutseid ja sügavamõttelisi tsitaate sinna mitte niisama, vaid ikka selleks, et miskit vastu saada. Kont kondi vastu!
Mul on FB-s küll vaid ca 180 "sõpra", aga häda on selles, et ma tean neid kõiki ja mul on kole komme hakata mõtlema umbes nii, et ok, sõber K.-d see ehk huvitab, aga seda vana kirjasõpra ilmselt mitte ja no hoidku veel too sugulane või lapse õpetaja, tema seina see ju suisa risustab! Ei hakka mina häid inimesi tüütama, panen parem blogisse, mida loeb jumal-teab-kes, aga ma vähemalt ei pea muretsema, ise vastutab, kui siia lugema satub.
Inimeste veebiharjumused on üldse minu jaoks kummalised. No kõik need inimesed, kes siia ära eksivad, näiteks. Ma näen palju on lugejaid läbi feedly, aga rohkem on ju neid, kes niisama kuskilt läbi astuvad. Miks? Mina ei astu tavaliselt mitte kellegi blogist niisama läbi. On need, keda ma loen ja kõik. Vahel kui viidatakse või blog.tr.ee-s (jah, ma siiani kasutan seda aktiivselt, kõik ülejäänud kodumaiste blogide loendid on mu meelest haledalt läbi kukkunud, ainult see vana, mis inertsist töötab, toimib endiselt) tundub midagi olulist olevat, siis satun mõnesse võõrasse kohta ka. Aga et ongi inimesi, kes käivad ühest blogist teise inimeste blogrollides olevaid linkepidi? See on ju kohutavalt tüütu?! Ja ometi tuleb sealt suur osa liiklusest.
Vastutusest veel, olen siin kaks päeva trapi kuulanud, ilmselgelt need 68 minu jälgijat Last.fm-is seda ei oodanud, keegi neist pole kordagi kuulanud ühtegi neist noortest emodest, keda ma siin ketran. Suunamudijamaterjali minus pole, mind kisub ikka mitmesse suunda korraga, ei sobi selline teistele teenäitajaks. "Ärge käige mu järel, olen ise ka eksinud" või kuidas see tekst t-särgi seljal oligi.
Miks üldse end vastutavana tunda? Ma pidevalt maadlen selle probleemiga ja olen jõudnud ainult niikaugele, et vahel õnnestub endale selgeks teha "küll kõik kuidagi laheneb, see pole AINULT minu probleem", sest miskipärast ma tunnen, et kõik asjad on eranditult AINULT minu kraes ja suisa üllatun, kui keegi vabatahtlikult kaasvastutust tajub või lihtsalt nendib, et "kõik saab ju korda?!".
Praegu näiteks tunnen ma end süüdivana selle karja inimeste ees, kes meile tööle kandideerisid, et noh, mul on siin see riisutud koor, mingi 15 kodanikku, kellele ma veel ei saa ära öelda, sest pole täpselt teada, kas peaks nad testile kutsuma või mitte. Nad kõik ootavad seal kusagil, sõltuvad minust! No ja siis meenub, et mina ei ole kogu meie ettevõte, mina ei ole tingimused, mis tulenevad klientidest jne. Mina olen lihtsalt sõnumitooja!
Lastega oli sama asi, ma alati hullult üllatusin, kui tuli meelde, et neil on ju isa ka! Enne seda olin jõudnud alati pikalt ennast haletseda, et kuidas ma küll ometi hakkama saan ja siis keegi ütles, et teeme nii või naa. Ohhoo! Sa ka siin! Kuidas ma su ära unustasin!? Ja kohe oli mure kui käega pühitud. Ma ei ole harjunud delegeerima, kahman kõik endale. Seal, kus teised inimesed veel ei näegi muretsemise kohta ("eks läheb seegi mööda, mis me ikka teha saame"), olen mina juba kümmekond õudset stsenaariumi omas peas valmis vorpinud. Üks paganama ärev eit olen.
Emoräppi teilegi, mulle meeldib. Kuidagi "päris" muusika, tavalised inimesed, tavalisest elust. Mulle meeldib see 48-aastase Adam Westoni kommentaar video all I can totally understand the importance of the lyrics and the actual music is genius. At my age it's nice to find out that some new music actually satisfies me.
Ja totaalselt muul teemal...
Mikro teatas eile, et ta olla lasteaias õpetajalt küsinud, kumb tollele rohkem meeldib, Lenin või Stalin? Õpetajale meeldis Lenin rohkem. Tiia Toometi "Vaja aja koolilood", mis muud. Ostsin lastele, et ise lugeda saaks. Toometi "Kodused asjad" oli lapsepõlves mu suur lemmik. Või oli see "Vaja aja lood"? Need on mu mälus ühte sulanud, ilmselt olid mõlemad head. Ühes neist olid pildid kõigist vana aja jäätistest ja klaaskuulidest, millega mängiti. Mäletan, et mulle tundus selle põhjal vana aeg hoopis parem kui see 80ndate lõpp, kus ma elasin.
*Täiesti ootamatult sain kalambuuriga hakkama
teisipäev, jaanuar 14, 2020
Pildikesi tööelust
Märkasin hiljuti kahte sarnast töökuulutust - sama oli ettevõte, sama oli positsioon, ainult et ühte töötajat otsiti Tallinnasse, teist Tartusse. Tallinna kuulutusel oli palganumber juures. Kommentaare pole vist vaja.
Otsisime siin just ka ise ühte inimest. Panime palganumbri juurde, et kellelgi asjatuid illusioone ei tekiks. Üle 300 kandidaadi laekus ühele kohale. Inimesi oli igasuguseid, tõepoolest täiesti seinast seina igas mõttes. Uskumatu. Nõme on see, et hetkel pole üldse kindel, kas meil seda inimest üldse vaja ongi. Üldistus: inimesed ei taha tegelikult töötada kusagil teeninduses, nad tahavad sooja kontorisse arvuti taha.
Ilmselt tuleb siinkandis elades mugavast töökohast kümne küünega kinni hoida. Mida lisaks pakutakse? Täna pakuti näiteks aktimodelli tööd foto jaoks, 45 eurtsi saaks. Mhmm, ma vist mõtlen veel...Muuseas, oma töökarjääri ma alustasin kunstikooli modellina, mitte aktina küll, toona sain umbes 190 krooni selle eest, tundus ja tundub siiani parem valik kui 45 euri palja pee eest.
Üks arulage klient tahab iga trükivea eest valurahaks 40 eurtsi saada. Mingu ta ka puu taha! Teate ka, kui paljud inimestest suudavad ühe ja sama blanketi peal omaenese nime kolm korda erinevalt kirjutada? Tee siis selgeks, on see trükiviga või loll klient. Pärast ikka lööb käsi kokku, et "mina ometi niimoodi ei kirjutanud, eks need tuhmid idaeurooplased mul selle dokumendi ikka ära solkisid!" Teisalt, preili perfektsionist minus hõõrub selgelt käsi.
Otsisime siin just ka ise ühte inimest. Panime palganumbri juurde, et kellelgi asjatuid illusioone ei tekiks. Üle 300 kandidaadi laekus ühele kohale. Inimesi oli igasuguseid, tõepoolest täiesti seinast seina igas mõttes. Uskumatu. Nõme on see, et hetkel pole üldse kindel, kas meil seda inimest üldse vaja ongi. Üldistus: inimesed ei taha tegelikult töötada kusagil teeninduses, nad tahavad sooja kontorisse arvuti taha.
Ilmselt tuleb siinkandis elades mugavast töökohast kümne küünega kinni hoida. Mida lisaks pakutakse? Täna pakuti näiteks aktimodelli tööd foto jaoks, 45 eurtsi saaks. Mhmm, ma vist mõtlen veel...Muuseas, oma töökarjääri ma alustasin kunstikooli modellina, mitte aktina küll, toona sain umbes 190 krooni selle eest, tundus ja tundub siiani parem valik kui 45 euri palja pee eest.
Üks arulage klient tahab iga trükivea eest valurahaks 40 eurtsi saada. Mingu ta ka puu taha! Teate ka, kui paljud inimestest suudavad ühe ja sama blanketi peal omaenese nime kolm korda erinevalt kirjutada? Tee siis selgeks, on see trükiviga või loll klient. Pärast ikka lööb käsi kokku, et "mina ometi niimoodi ei kirjutanud, eks need tuhmid idaeurooplased mul selle dokumendi ikka ära solkisid!" Teisalt, preili perfektsionist minus hõõrub selgelt käsi.
pühapäev, jaanuar 12, 2020
Kazuo Ishiguro. Kui me olime orvud
Raamatuid lugedes me enamasti siiski eeldame, et lugu juhtus täpselt nii, nagu seda meile serveeritakse. Ma ei tea, miks. Kui jutustaja trikitab, saame me sellest tavaliselt ka juba esimestel lehekülgedel aru, sageli on sel juhul minategelane kas laps või siis mingit sorti eripäraga tegelane. "Kui me olime orvud" esitleb end meile aga kui detektiivilugu ning esmapilgul ei leia siit midagi mõistusevastast. Mõne aja pärast avastad ennast aga keset unenägu, sellist, kus kõik on unenäoloogika järgi korras, aga ometi sa saad aru, et asjad ei ole päris nii nagu nad olema peaksid. Mõistad, et eesmärgid, mille poole peategelane püüdleb, on saavutamatud, inimesed, keda ta kohtab ebaloogilised ja üleüldse tunnetad iga rakuga, et kõik sumbub ebaõnne, ometi läheb peategelane kõike seda tähele panemata ikka edasi. Nii nagu unenägudes, kus siht on silme ees, aga sa tead, et iial kohale ei jõua. See võiks olla tüütu, kui see ei oleks nii osavalt kirja pandud ja ka sügavamõtteline. Ilmselt on see suur risk, kirjutada selline raamat, mida pinnapealselt lugedes võidki end avastada ühes täiesti ebaloogilises detektiiviloos ja pettuda. Mulle tundub, et päris mitu arvustajat ongi selle pealispinna õnge läinud. Võib-olla ei tasuks seda lugeda Ishiguro esimese romaanina, vaid alustada mõnest muust, siis peaks olema selge, et autori lemmik uurimisteema on inimmälu ja selle võime moonutada, varjata ja petta.
Antud lugu, nagu tegelikult ka pealkiri viitab, keskendub lapsepõlvele ja selle olulisele rollile inimese elus. Autor paigutab oma tegelased keset pöördelisi ajaloolisi sündmusi (Teise maailmasõja eelmängust Aasias siinkandis ju ka väga palju räägitud ei ole, selles osas on jutustaja usaldusväärne ning ajalooline taust on raamatus huvitav ja informatiivne) ning püüab läbi selle näidata, kuidas enamasti paikneb meie isiklik turvasaar just nimelt lapsepõlves ning me tegeleme sinna tagasipöördumisega aktiivselt kogu elu, iseasi, kas see ka tegelikult võimalik on. Me elame illusioonis, et minevik on kusagil konserveerituna tallel ning sinna on võimalik naasta. Me usume, et nostalgia aitab mäletada, aga palju me tegelikult mäletame?
"Kui me olime orvud" tegelik lugu peitub metatasandil, romaani tegevusliinid on pigem dekoratsioon, samas need kaks ka täiendavad teineteist ja segadust tekitab seegi, et erinevalt mitmest teisest autori teosest, on sellel konkreetne lõpplahendus olemas. Ometi jääb tunne, et olulisem on siiski see, millest ei räägita. Kui me ei küsiks "miks?" ehk olekski meie elud samasugune unenäoline ja ebareaalne kulgemine nagu peategelase oma, kes oma otsuste tagamaid tutvustama ei kipu. Kas selle tõttu, et ta on endas kindel või hoopis selle tõttu, et ta luiskab? Või tahetakse meile näidata hoopis seda, et tegelik elu võrdubki suures osas unenäoga, kuna me lähtume eeldustest, mida me ei mäleta, minevikust, mis on meie peas kummalise kuju võtnud ega sarnane sellega, mis ta tegelikult oli. Ja isegi kui me seisame kõikuval pinnal, on meie olukord siiski tunduvalt parem neist, kelle minevikus on lahtiseid otsi ja vastamata küsimusi - sellise dilemmaga inimesel on väga raske elada olevikus, samas ei saa ta ka pöörduda mineviku poole, sest see on lõplikult läinud ja muutunud.
Väga huvitavalt kirjutatud romaan. Ilmselt nõuab seesugune metatasandit arvesse võttev stiil erilist vilumust kirjutamisel ega ole igaühele jõukohane. Tekstiline kunstiteos ja sellena kindlasti väärt kirjandus.
Aitäh Varrakule raamatu eest!
Tellimine:
Postitused (Atom)