Kellel on õigus kurta?

Lugesin just Nirti raamatu läbi - hea raamat oli, selline, millest aru saad, aga mis sind ka mõtlema paneb. Mina hakkasin mõtlema sellele, kui palju me oma muredes üldse tajume, millist elu teised inimesed elama peavad. Eks saab ju ka joodikutest vanemate lapsele võrdluseks tuua Aafrika neegrilapsi, kelle jaoks on näljasurm reaalne ja kes iial kooli minna ei saa - et mis sina kaebled, päris ära ju ei surnud ning sul on vähemalt mingit lootust oma olukorrale abi leida. Vähe on neid, kes oma elu ja koduga täiesti rahul on - kas pole siis nö korralikest kodudest pärit lapsed kordi kuulma pidanud, et sina peaksid rahul olema, sest su vanemad ei joo, söödavad sind ja kindel katus on pea kohal. Aga ilmselt pole ükski laps end sellest lohutatuna tundnud.
Mina pean häbiga tunnistama, et kadestasin pubekaes oma sõbrannat, kelle ema oli selline, kes meile alakatele alkoholi ostis ega küsinud kui tütar öösiti koju ei tulnud. Jube lahe ema sul! Hiljem tunnistas sama tüdruk mulle, et on mitu korda end suurest häbist joodikust ema pärast tappa tahtnud ja ma peaksin olema õnnelik, et mu vanemad minust hoolivad.
Mina olin väiksest peale tubli tüdruk - õppisin varakult lugema, koolis sain viisi, tulevikus ootas ülikool ja abielu mõne kursavennaga (oi ma mäletan, kuidas hiljem istusime ühe nö pättsõbrannaga kaubamaja kõrval ja kui mõni tekliga vinninägu mööda kõndis, siis sõbranna aasis, et näe sinu tulevane läheb...). Ühel hektel sain aga aru, et sellised väikesed tublid tüdrukud ei meeldi mitte kellelegi ja kõik tähtsam elus on omada sõpru. Ei, mind ei kiusatud koolis - lihtsalt mitte keegi ei pidanud mind cooliks. Ja see oli kohutav probleem - mitu korda hullem kui teiste võib-olla tühjad kõhud, joodikutest isad ning kahe eest saadud keretäis. Ma pidin iga hinna eest tõestama, et ma olen nagu nemad - mitte mingi priviligeeritud heast perest pärit tark tüdruk. Ja otse loomulikult olid mul enda arust kõige hullemad vanemad, kes mul oma käskude ja keeldudega seltskonda sulanduda ei lasknud. Ma ei tulnud isegi selle peale, et keegi võiks minu peale kade olla. Kord oli "oht", et pean minema Inglismaale elama ja õppima - nutsin raevust, et ma ei leia nii endale iialgi sõpru, teised pööritasid silmi ja ütlesid, et nad teeksid kõik võimaluse eest välismaale saada. Ühel jõuluaegsel reisil Londonisse istusin terve päeva vihaselt hotellis, sest ma ei saanud üksi ilma vanemateta koju jääda (ja kuhugi läbule minna või veel parem vanemate äraolekul kodus ise läbu korraldada). Sageli toppisin selga salaja turult ostetud dressid, mida mu vanemad mul iialgi kanda poleks lubanud ning tolgendasin, suits hambus, mööda magalarajoone kujutades ette, et elan seal mõnes ühetoalises korteris. Teistes koolides käivatele "pättsõbrannadele" valetasin, et õpin koolis halvasti ja iga hetk on väljaviskamise oht - kui üks mu sõbrannadest kutsekast välja visati ja me sellest ta emale teatama minnes mõlemad sõimata saime, kaitses sõbranna mind, öeldes, et mina olen tark ja käin keskkoolis - issand kui häbi mul oli...
Ehk siis - võib-olla ma olen tõesti erandlik "proletaarsuse ihaleja" (mu ema sõnad), kuid kahtlustan, et igaüks leiab oma elus midagi, mille üle kaevata. Mõni joodikulaps on ehk praeguseks oma deemonitest üle saanud, samas kui see, kes lapsena sai kõik, mida tahtis, lõigub randmeid ja sööb peoga antidepressante. Oli mul pubekana õigus kurta? Eks mulle ju öeldi, et ei olnud aga oma särk on ikka kõige lähemal ja teiste mured inimestele (eriti lastele) tavaliselt korda ei lähe.

Mis minust sai? No ma sain järele proovida, et elu slummis ei ole tegelikult meelakkumine, läbud viskavad mingil hetkel üle ning haridus on siiski privileeg. Ilmselt soovisid mu vanemad mind kõige selle läbitunnetamisest säästa aga mina lihtsalt pidin kõik omal nahal järele proovima. Nüüd unistan miljonivõidust ja katusekorterist nagu normaalsed inimesed :)