Läheks siit hädaorust ära?

Haige olemine nüristab. Uimerdakski päev läbi pidžaamas ringi, unustaks söömise ja pesemise ning mängiks peavaluni mingit arulagedat Facebooki mängu (need igasugu maailmade ehitamise mängud on minu jaoks siiski liig mis liig, proovisin MallWorldi - kus on põnevus? kus on väljakutsed? muudkui ehi ennast ja oma sülekoera ning pea butiiki. Ilmselt on see mingi inimtüüpide teema jälle - minu jaoks on huvitavad nö tetrise tüüpi mängud nagu Bejeweled Blitz, kus on võimalus vilumusega oma skoori kasvatada. Aga see on juba teine teema...)
Igatahes alates lapse lastehoidu minekust septembrikuus oleme (ja ma ei räägi siin ninnu-nännu "meil tuli esimene hammas" või "meie kakame juba potti"-stiilis meietamisest vaid ma mõtlengi mitmust) juba kuuendat satsi haiged. Viimati oli ju aastavahetus kui ma oma ärakraabitud ninaalust siin demonstreerisin, praegu on suht sama teema. Niisiis tulevad üha enam pähe mõtted, et tuleks juba ometi kevad, või veel parem suvi, sest äkki siis ei ole enam neid viirusi nii palju. Ja mõelda vaid kui me elaksime kusagil normaalsema kliimaga paigas siis ei peaks üldse tatist nina ja valutavat kurku kannatama. Tegelikult küll räägitakse, et viirused ründavad inimesi üle maailma kliimast hoolimata (ma mõtlen siis nö külmetusviirusi, mitte HIV-d, selle ülemaailmsest levikust olen ma muidugi teadlik) aga ikka tundub, et pigem käivad niiskus ja tatt koos kui päike, liiv ja kõripõletik.
Seoses selle "igal pool on parem kui siin"- teemaga on viimasel ajal ajakirjanduses päris palju artikleid ilmunud. Ok, täna ilmus artikkel, mis kirjutas, et Lätis on veel hullem kui meil. Enamik selleteemalistest kirjutistest aga nendib vaid, et inimesed lähevad siit ära parema elu peale ega taha enam tagasi tulla. Eks ta ole, olen ise ka Facebookist vanu tuttavaid otsides ikka väga tihti avastanud, et nende praeguseks elukohaks on märgitud mõni välisriik. Ses mõttes kirjutas Jüri Pino hoopis julgema ja asja teise külje pealt vaatava arvamuse, mis ilmus ka Postimehes.
Mulle sai juba lapsena selgeks, et põhimõtteliselt hävitasid kommunistid kõik normaalsed inimesed ära, nii Eestis kui ka Venemaal. Osa õnnelikke pääses põgenema ja neist said väliseestlased. Kui Eesti taasiseseisvus olin ma rõõmus, et nüüd tulevad need targad ja andekad väliseestlased meile tagasi ja Eesti elu läheb kõvasti paremaks. No mõni üksik tuli ka. See oli mulle tollal täielik pettumus, et miks nad siis nüüd ometi suurte karjadena, laevade ja lennukitega kodumaale tagasi ei tule? Siis ma veel nii kaugele ei osanud mõelda, et inimestel on ju selle aja peale välismaal oma kodud rajatud, tööd leitud ja seda kõike maha jätta on päris keeruline. Igatahes olin ma täiskasvanute juttudest niimoodi aru saanud, et kui targad maha löödi või nad ära läksid, siis siia jäid järelikult need teised. No eks sellepärast ka need venelased nii vastikud olid, et kõik head ja targad venelased tapeti ära. Meid ja mitmeid teisi lohutas veidi teadmine, et keegi meie lähedastest oli vangilaagris istunud - seega intelligent, kes imeläbi pääses.
Eks tänapäeval on ka vahepeal selline tunne - talendid on kõik välismaal, need kes siia jäävad ei ole eriti ambitsioonikad. Mu kunagine rootslasest ülemus küsis kord päris siiralt, et miks ma Eestis elan, miks ma ära pole läinud. Ma ei osanud muud vastata, et see on mu kodumaa ju - kodu, pere ja sõbrad on siin. Ta vaatas mind kuidagi imelikult seepeale, ilmselt kui ambitsioonitut. Eks ma olengi selline memmekas - isegi Tallinnas ei saanud elatud, hirmus koduigatsus oli. Kui oskaks kiiresti seltskonda sulanduda ei oleks ilmselt probleemiks kusagil elada, hea kliima ja normaalsed elamistingimused oleksid veel plussiks. Mis mind siis kodumaale tagasi tooks? Kardetavasti mitte miski.
Eestlastesuguseid rahvaid, kelle kodumaad pole õnnistatud just parima kliimaga ja kus ka majanduslik olukord pole just viie rikkaima riigi vääriline, on maailmas küll ja küll. Miks nad siis kõik minema ei lähe? Paremat kohta otsima? Harjumusest vist ja eks räägib ju iga muinasjutt sellest, kuidas sa maailmast õnne ei leia, sest see asub su enda kodus su silme all või südames. Aga ega seda ju keegi enne usu kui on pool maailma läbi käinud.