Eile käisin vaatamas Mart Kivastiku filmi "Üks mu sõber". Kinosaal oli välja müüdud - huvitav, miks seda üldse väiksemat tüüpi saalis näidati kui huvi nii suur on? Publik oli veidi erinev tavalisest - keskmine vanus oli kindlasti kõrgem ja ühtegi popkorni sööjat ei jäänud silma.
Filmiga jäin väga rahule. Oli selline ilus ja südamlik film, mis ajas kohati nutma ja kohati naerma. Ükski näitlejatöö piinlikkust ei tekitanud - mängis ju "suurte" näitlejate kõrval ka mitu mittenäitlejat. Pildid olid ka väga ilusad! Ja harva kui mõnest filmist tõeliselt hea tsitaadi leiad - minu jaoks oli see mõte inimestest ja sipelgatest: kuidas me pudinad muud teha ei oska kui pesa ehitada, okas okka haaval tassime endale pessa ja loodame, et... ei me ei looda, et hästi läheb, me loodame, et midagi päris hullu ei juhtu...Selline hästi armas film oligi. Inimestest, kes peavad elu "üllatustega" kuidagi toime tulema. Elu on ikkagi ilus, mis sest, et vahel on tunne, et "karu on ära kadunud"!
Olevat Tartu film. Mina põlise tartlasena kõiki kohti näiteks ära ei tundnud - seda peategelase elukohta näiteks. Saalis tekkis sumin ka baari peale, et "mis baar see veel on?". Ega ma poleks vist ka teadnud, aga ühest arvustusest lugesin, et tegemist on "Sodiaagiga". Häbi tunnistada, et töötasin selle kõrval mitu aastat aga sisse astusin vaid ühe korra ja rasvahaisu tõttu tulin otsapidi tagasi. Aga kolleegi jutu järgi pakuti seal näiteks ükskord sõbrapäeval tasuta Jägermeistrit ja tühja klaasi oldi varmad ka uuesti täitma :) Muidu ma ei ütleks, et Tartu seal kuidagi eriti esinduslik oleks olnud - lihtsalt veidi teistsugune keskkond tavapärase pealinna asemel. Võib-olla mittetartlane tajub seda paremini.
Eesti filmi kohta oli tegemist tugeva looga - sellisega, kus korralik puänt ka lõpus, sest tavaliselt jäetakse meie filmides lõpp sageli lahtiseks, et mõtle nüüd ise, mis oleks võinud saada. Kuigi film ei olnud mingi action, siis igav ikkagi ei hakanud, sest kõik dialoogid olid läbi mõeldud, ei olnud mingit suvalist argielu üle pobisemist. Selliseid filme võiks rohkem olla. Et ei punnitataks kangesti suurt kunsti teha või siis kangesti rahvast naerma ajada - tuleb palju loomulikumalt välja.
Triviat ka :) See kassapidaja-tädi on tegelikult päriselt ka kassapidaja, Rimis vist ja ta on mind päris mitu korda teenindanud. Selline huvitav tüüp, kes jääb meelde.
Ja ma poleks elu sees ilma tiitreid lugemata ära arvanud, kes mängis peategelase haiget naist!
Ning ma ei kiida filmi sellepärast, et ükskord sai režissöörihärraga emakeeleklassis illegaalselt suitsu tõmmatud - tuli välja, et tema lõpetas keskkooli samal aastal kui mina sündisin :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar