kolmapäev, jaanuar 26, 2011

Koolis on vahva*

Ma läksin nimelt kooli. Ennast kirja panin juba ammu aga kuni viimase hetkeni oli see minek küsimärgi all, sest esiteks on kõik haiged ja kuna kool toimub keset päeva, siis pole ka last kuhugi jätta kui ta lastehoidu minna ei saa. No see probleem lahenes vähemalt esimeseks loenguks. Teine probleem on lumi ja katustel inimesi ähvardavad purikad - minnes pidin niikuinii taksot kasutama aga tulles jäin ime läbi ellu.
Mida ma õpin siis? Eesti keelt õpin - kuna mind häirivad teiste ortograafilised fopaad, siis tahaks ka enda keeleoskust lihvida, ei tahaks olla see katel, kes pada sõimab. Tegelikult ei ole ma kindel, kas see kursus mind eriti aidata saab, sest tunnen, et suurem osa minu hädadest peitub pigem stiilis kui ortograafias. Keelevaist on mul kaasasündinud ja grammatilisi vigu ma eriti ei tee, samuti ei aita mind reeglid, sest näiteks vältevaheldust ma tavaliselt ei taju (koolis kunagi väideti, et see on mul geenidega kaasatulnud Põhja-Eesti mõju...). Suure ja väikese algustähe reeglid on minu kooliajaga võrreldes siiski muutunud ja ka komadest tahaks rohkem teada.
Esimene loeng oli minu jaoks kerge, mõned auditooriumist esitatud küsimused panid mu isegi silmi pööritama ja targutada sain ka, sest õpetajal oli juhendis üks viga. Ok, ma poleks targutanud kui oleks teadnud, et see 100% näpukas on. Peale tundi kuulsin õpetajat kartvat, et ta meid kohe esimese loenguga ära oli hirmutanud. Mind ei hirmutanud, mõtlesin ainult, kui palju sellest reeglite õpetamisest ka kasu on. Ma ikka kahtlustan, et suurim tegur keeleoskuse juures on kaasa sündinud keelevaist - õpi kasvõi kõik reeglid pähe, ilusat ja ladusat teksti on ilma selleta ikkagi üliraske luua. Sedasama "ilusat keelt" on raske ka keelevaistuga inimesel õppida. Kui ma seda blogi kirjutan, on mul enamasti alati kiire - trükkimisel ununenud tähed näed veel ära aga stiilivead kargavad alles mitmendal lugemisel silma ja siis on ikka häbi küll. Kuidas seda parandada, ei teagi. Oma vigu on ju üldse raskem avastada kui teiste omi.
Kas see, kes teeb kirjavigu on loll? Võin raudselt öelda, et vigadega kirjutatud tekst jätab mulle inimesest negatiivse mulje. Rents kunagi kirjutas neist Perekooli mammadest, kes teisi kangesti õpetavad, ise ei suuda ühtegi "keerulisemat" sõna õigesti kirjutada - et mida on sellistel oma lastele edasi anda. Ei saa salata, et ma mõtlen täpselt samamoodi - üks samm eugeenika pooldamiseni? Samas ma tean inimest, kes on tore, empaatiline ja jagab maailma asju, kuid ei suuda sõnu õigesti kirjutada - on düsgraaf. Ma olen ta üle naernud, teda õpetada püüdnud aga millestki ei ole kasu, ta lihtsalt ei saa. Sealjuures ta muidugi ei kipu kirjutama ka ja vabandab oma pahe pärast ette ja taha. Need Perekooli ja muud "tarkpead" üritavad end tavaliselt hoopis õigustada. Minu jaoks on see vahe vist siin.
Igatahes oli koolis tore olla. Mulle meeldib õppida. Ilmselt sellepärast, et ma saan sellega hakkama. Ma tahaksin osata keelt hästi ja õppida kirjandust ning hiljem töötada näiteks keeletoimetajana. Miks ma küll õigel ajal selle peale ei tulnud?

Pildiga seoses, ei ma ei tee valimispropagandat, ma pole isegi IRL-i valija aga eile tõi üks külmetav tütarlaps mulle allkirja vastu IRL-i küsitluse kingituse ära (ei ole saamahimuline, mulle kohe meeldib igasugu küsitlustele vastata). Õudne, ma veidi kiikasin seda allkirjade paberit - üksnes meie tänavas oli tal veel mitukümmend korterit läbi käia. Ei, propagandat ei tehta, nii et võib lahkelt uksest sisse lasta. Poekott on õnneks kasutatav asi, kõlbab ka lihuniku põlleks lapsele.

* Onu Bellal oli sellenimeline laul

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar