esmaspäev, oktoober 20, 2014

Rokikroonikad

Vahepeal kipun ma ikka emotsiooni ajel asju ostma. Niimoodi sai soetatud ka äsjailmunud "Rokikroonikad" - üks igavene tellis, kus sees väidetavalt 250 maailma mõjukaimat rokiartisti. Poes vaatasin, et Hole on sees ja ostsin ära. Eile sai see siis läbi loetud, ausalt öeldes mõned leheküljed ikka diagonaalis ka, sest raske on keskenduda ansamblitele, millest sa eriti midagi kuulnud ei ole. Et siis 250 mõjukaimat. No siin annaks kindlasti vaielda. Miks näiteks The B-52's (lood Love Shack ja Meet the Flintstones) ja Men at Work (Down Under), mis minu silmis on pigem mingid ühe loo imed, aga mitte Marilyn Manson, Depeche Mode, Misfits või mõni teine minu meelest palju suurem nimi. Raamatus olid ka mitmed mitteingliskeelsed bändid ja ka nende valik oli imelik - näiteks Vene rokist oli kirjas Bi-2, mis on küll väga hea bänd minugi meelest, aga ilmselt vähem mõjukam kui kasvõi Kino. Valik on muidugi subjektiivne, sest näiteks grunge läks Eestis mu meelest niimoodi mööda, et peale Nirvana muud bändid eriti kõlapinda ei leidnud, sel ajal möllas siinpool eurodisko. "Tänu" sellele olen ma just kõige rohkem tollase grunge ja riot grrl-i vastu huvi tundnud, aga ilma spetsiaalse huvita ilmselt neid bände ei teaks. Ütleme siis nii, et see on subjektiivne kriitika. Samas miks on kirjas The Prodigy, kes ei kasuta isegi elektrikitarri, mis raamatu sissejuhatuse alusel oli üheks põhiliseks argumendiks rockartistiks määramisel või Elton John, kes on siiski pigem popartist. Kummalisi žanrimääratlusi on veelgi - kui Stereophonics on hard rock ja the Smashing Pumpkins metal...No ei ole ju?
Veel hakkas silma üpris palju trükivigu. Mis bänd on Distiller? Marilin Manson? Kuidas said Sonic Youthi Thurston Moore'i eesnimi ja perekonnanimi omavahel lapse saada? Ja need lohisevad laused, mida mõnikord pidi kolm korda lugema, enne kui aru said, et mõtet ei olegi võimalik leida. Tekstist kumas läbi ingliskeelne variant, ehk siis lauseehitust ei oldud eriti muudetud, mis minu jaoks lugemise keeruliseks muutis. Lisaks igasugu toortõlked nagu "hingamise terapeut". Infot on raamatus muidugi palju. Raamatu põhiliseks eristusjooneks on ajatelgede kasutamine bändide isikkoosseisu muutuste ja albumite väljaandmise tähistamiseks. Samuti on ära toodud enimmüünud albumid. Minu arvates oleks võinud olla lisatud ka enimmüünud singlid või siis tuntumad lood, sest nii mõnegi esitaja puhul kulunuks mäluvärskendus ära. Küsitav on mu meelest siiski ajatelgedel märgitud tegutsemisaeg. Minu hinnangul oleks selle võinud piiritleda viimase väljaantud albumiga, sest näiteks Sex Pistolsi puhul on siiski imelik märkida, et nad tegutsevad tänapäevani. Nostalgiakontserte võidakse ju anda, aga kas saab ikkagi öelda, et tegutsetakse sama aktiivselt kui enne aastat 1979? Ilmselt seab tõlkevariant mingid piirid, aga väga huvitav oleks olnud lugeda, kuidas on nimetatud artistid Eestiga suhestunud. Mõne puhul oli see siiski ka välja toodud.

Muusikaga on muidugi nagu raamatute või reisimisega - sa ei jõua ilmaski tutvuda kõigega, mis on huvitav. Kui muusikat ehk veel suudad läbi kuulata, siis artistide taustaga jääb sageli ajapuudusel tutvumata - ses osas on sellised üldised entsüklopeediad kindlasti abiks. Paradoks on see, et neid bände, mida sina armastad, on neis alati liiga vähe ja see jutt, mis lemmikbändide kohta kirjas, liiga lühike ja väheütlev.

2 kommentaari:

kamm ütles ...

Kõlab nagu raamat, mida suurt ei taha sirvida.

Marca ütles ...

Eks sirvida ikka võib, et näha, mis mulje jääb, aga jah, ma oleks paremat tahtnud.