Põrsa kotis ostmise nalja või õigemini seda, kuidas tänapäeva noored enam kõnekäändudest aru ei saa, jagati Internetis usinasti. Mul on aga vahepeal probleeme mõne kõnekäänu sisust aru saamisega. Üks selline, mida tegelikult ju tihti kasutatakse on "üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna". See õigupoolest polegi ju kõnekäänd vaid üsna otsene ütlemine. Millal ütleb pilt rohkem kui tuhat sõna? No äkki siis, kui on toimunud mingi katastroof - laipade hunnik on mõjusam kui fakt, et hukkus mitusada inimest? Enamasti läheb see väljend siiski käiku argisemate asjade peale.
Ehk on see meelevaldne võrdlus, sest fraasi õiget tähendust ma ju ei tea, aga mulle tuleb ette hoopiski võrdlus Internetisuhtluse ja pärissuhtluse vahel. Mulle meeldivad blogid, sest mulle meeldib avastada huvitava mõttemaailmaga inimesi ja Internetis on see tunduvalt lihtsam kui päriselus. Naljakas on see, kuidas kellegi mõtteid lugedes, tekib enda pähe mingi pilt inimesest, kes on need mõtted kirja pannud. Enamasti on see pilt totaalselt vale. Lisaks sellele, et alati näeb inimene tegelikkuses välja hoopis teistsugune kui mu peas, olen ma tihti eksinud ka vanuse ja isegi sooga. Millegipärast võtab aju neid pilte luues aluseks mu enda ja enamasti eeldan, et ka mu mõttekaaslane on enam-vähem minuvanune naisterahvas. Vähemalt kolm sellist inimest on osutunud minust vanemateks meesteks. Kusjuures tegin hiljuti mingit testi, mis peaks oskama ära arvata testitegija sugu ja vanust. Tegin kohe kaks korda ja mõlemal korral pakuti mulle üle 50-aastast meest...Tavaelus ma ju tegelikult ei puutu eriti kokku endast vanemate meestega ja mul poleks mingit võimalust nende hulgast huvitavaid inimesi leida, aga Internetis on see võimalus olemas ja see on imetore. L. avastas hiljuti, et tema kauaaegne Internetisõber on geimees. Ma loodan, et see teadmine teda väga ei šokeerinud, aga igatahes usun, et tavaelus tal sellist sõpra vaevalt tekiks. Seetõttu ma leiangi, et välimus on pigem segav faktor. Me jääme ilma nii paljudest huvitavatest inimestest, kuna me suhtleme päriselus rohkem endasarnastega (võib-olla küll mitte kõik, aga ma usun, et ikkagi on keerulisem leida sõpru väga erinevatest ühiskonnagruppidest). Üldiselt leitakse küll, et välimus peegeldab sisemust, aga minu jaoks on inimese välimine kest pigem nagu lõuend, mida saab kujundada vastavalt oma maitsele, mis ei pruugi üldse peegeldada üldist mõttemaailma. No näiteks mõnel pole ehk üldse soovi või annet ennast kujundada, mida sellise inimese välimus meile ütleb? Ma üldiselt vaatan välimusest üsna mööda ka, vahel ikka imestan kui keegi räägib, et see on kole või too ilus - mina ei saa sageli sellest aru (kui üksikud erilised äärmused välja arvata), ilu on ikka rohkem vaataja silmades. Mis tuhandest sõnast me siis rääkida saame? Või siis mõeldakse just seda, et välimus ajab meid oma paljusõnalisusega segadusse?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar