Tõeline draama on päris elu

Loen praegu ühe väikese Eesti koha koduloouurimust. Vahet pole, mis kohaga tegemist on  - ilmselt on pea iga külakese ajalugu enam-vähem sarnaseid seiku täis. Kunagi avaldas mulle suurt mõju raamat "Eesti elulood" - see oli nii jõhker - üks asi on lugeda ajalugu anonüümselt, hoopis teine asi aga lugeda kellegi konkreetse inimese elust. Ei tasu ohata, miks ilukirjandus on täis vaid traagilisi lugusid ("happy people have no stories") - tegelik elu annab sellele ikka silmad ette. Meile eelnenud põlvkondadel oli õnnetus elada "huvitavatel aegadel". Minu vanavanaema sündis tsaaririigis, elas üle mõlemad maailmasõjad, okupatsioonid ning nägi ka veel taasiseseisvumise ära. Tema eluajal leiutati kõik meile tänapäeval loomulikud asjad, ta sündis ajal, mil kodudes ei olnud elektrit, autosid ega lennukeid ei olnud olemas, isegi tomateid ei juletud veel süüa. Eks ta üldiselt veidi pelgas neid "uuema aja leiutisi", aga see oli ilmselt loomulik. Meie eluajal niivõrd mastaapseid muudatusi toimunud ei ole.
Minevikust lugedes tekib tunne, et me oleme ikka jubedalt priviligeeritud seisuses võrreldes tolleaegsete inimestega. Selle kõrvale on natuke naeruväärne mõelda, kuidas mõned räägivad loomulike eluviiside juurde tagasipöördumisest ja praeguse ühiskonna suurtest hädadest. Kuidas elas edasi see naine, kelle kuuest lapsest viis surid järjest paari nädala jooksul sarlakitesse? Mu vanavanaema kõige noorem õde (see kaheteistkümnes...) suri samuti sellesse. Kas tänapäeval on sarlakid üldse enam olemas? Tegelikult on tohutu ime, et mina, kes ma seda kirjutan, üldse olemas olen. Tuhanded suguvõsad enne mind on lihtsalt otsa saanud. Huvitav on lugeda, kui paljude inimeste kohta on kroonikas märgitud, et "nende abielu oli lastetu" või "jäi vallaliseks". Muidugi oli rohkem suurperesid kui praegu, aga lastetuid oli ka siiski täiesti arvestatav hulk. "Tänu" sõdadele oli tavaline, et pere kuuest lapsest suutis järglased saada vaid üks. Minu emaliin on kolm viimast põlvkonda koosnenud üksiklastest, aga me oleme vastu pidanud - eriline vedamine.
Seoses sõdadega kerkib esile ka võõrvõimu kollaborantide teema. Oma küla küüditajad. Huvitav on lugeda, kuidas enamasti on selliste perede saatus karm olnud. Võiks ju õndsalt ohata, et karma, aga ma usun pigem, et tegemist on neist inimestest endist tulenenud põhjustega. Ehk siis inimesed, kes olid võimelised teisi reetma, elasid veidi teistmoodi kui ülejäänud või siis muutis nende elu südametunnistus, mis mõnel siiski olemas oli. Ma ei taha kellelegi näpuga näidata, aga olukord, kus keegi sigaretiga magama jääb ja seoses sellega koos poole perega surnuks põleb, ei juhtu igaühega. Või siis juhtum, kus naise laps sünnituse käigus kuivkäimlasse upub. Oli ka proosalisemaid näiteid sellest, kuidas revolutsioon oma lapsi sööb. Üdini punane talumees läheb Venemaale, aga elab sealsete standardite järgi liiga hästi, kuulutatakse kulakuks ja hukatakse vangilaagris.
Huvitav on ka see, kuidas ma lugesin enda meelest mitte minu suguvõsaga seotud koha uurimust ning jõudsin ikkagi välja enda sugulasteni. Lisaks kohtasin tekstis veel mitut kohta ja inimest, kellega olen oma elus kokku puutunud. Eesti on ikka väga väike.
Kokkuvõtteks saaks öelda, et muutunud on vaid olmetingimused, inimesed on ajast aega ühesugused olnud. On massiliselt välismaale mindud, on lapsi mitte saadud, on joodud, on liiderdatud (ühel korralikust perest pärit proual oli seitse last erinevate meestega ja isegi kui jutud ilmselt olid mahlakad, sai ka selle pere lastest täiesti korralikke inimesi). Ainuke asi, et meil ei ole olnud (veel) sõda, mis oleks inimeste tõelisel palgel välja paista lasknud, sest pole mingit kahtlust, et reetureid on meie hulgas alati, kes omakasu nimel (ma ei usu nimelt, et reedeti vaid oma naha päästmiseks, siis oleks seda rohkem inimesi teinud) teisi hävitada laseksid.
Elulugusid lugedes selgub ka see kibe tõde, et mitte kellelgi ei lähe algusest lõpuni ainult hästi ja see tekitab hirmu, et millal siis minu elus midagi kohutavat juhtub. Tollal olid põhiliseks tapjaks siiski haigused, mida tänapäeval on õnneks vähem (kuigi meditsiin, mis neid mõnede arvates tekitab, ponnistab ikka edasi, et meid haigeks teha...). Meil õnnestub elada vanemaks ja surra eluga kuhjunud haigustesse, varem surdi enne neid lihtsalt maha nakkushaigustesse või siis kurnavast eluviisist tingitud (naised varem või hiljem sünnitamise käigus) tõbedesse. Ja mõni elab kõik üle, nähes kogu seda elu ebaõiglust kõrvalt. Geneetiliselt on mul soodumus selleks viimaseks, eks ma sellepärast kardangi.