teisipäev, juuni 16, 2015

Head naabrid

Ma ei ole majainimene. Kui ma väike olin, kasvasin üles eramajas ning imestasin alati nende korteris üles kasvanute üle, kes üle kõige oma maja igatsesid. Aed ei olnud minu jaoks mitte võimalus vaid kohustus, kuigi tõtt-öelda mind aias rügama ei sunnitud, kuid ilmselt ma aimasin, et mida vanemaks saan, seda tõenäolisemaks see muutub. Ega ma praegugi teisiti arva, tegelikult on aiast rõõmu vaid enam-vähem kolm kuud, hoolt aga tahab see aastaringselt. Loomulikult mõnele see meeldibki, aga mitte mulle. Niisiis olen ma väga rahul korterieluga, mida lähemal kesklinnale, seda parem. Korterit vaatama minnes näed sa ära selle suuruse, seisukorra, kujunduse ja muu sellise, kuid kahjuks jääb kõige olulisem nägemata - naabrid. Kokkusattumuse korral võid küll sattuda peretüli peale, kuid enamasti toimub kõik oluline öisel ajal, mil potentsiaalseid ostjaid külla ei kutsuta. Kunagi isegi mõtlesime, et võiks ju olla võimalus veeta öö huvialuses korteris, saaks "tõelisest elust" palju rohkem aimu kui päevasel ajal. Mina olen kortereid vahetanud kahel korral ning mõlemal korral on üheks olulisemaks põhjuseks olnud naabrid.
Minu esimene iseseisev elukoht oli Tallinnas Pelgulinnas. Väike ühetoaline korter vanas tornidega puumajas. Minu korter asuski ühe sellise tornikese sees. Ilus ja armas korter oli, asukoht samuti hea. Naabrid...Üldiselt oli meil nii, et all elasid normaalsed inimesed, va arvatud üks kaltse ja rämpsu korjav hull, kelle "hobi" ohustas kogu maja tulekahjuga, aga ülemisel korrusel olid kõik peale meie hullud. Ühel pool elas rahumeelne jota, keda kõik keskealiseks pidasid, hiljem kui ta ära suri, selgus, et tegemist oli 30 ringis noormehega. Siis oli üks kahe koeraga kuri vanamutt, kes kõigi kohta kõike teadis ning enda arvates midagi majahaldurilaadset oli. Eriti häiris teda kui keegi midagi uutmise- või remondisarnast teha soovis. No ja siis olid meie kõige lähemad naabrid, kuri kupeldaja ja õnnetu narkarist naisuke, kes end Sõle tänava bussipeatuses müümas käis. Peale iga tööotsa käis ta kodus pesemas või ma ei tea, mida tegemas, alati joostes, rauast ust tagantkäe kinni lüües. Loomulikult töötas ta ikka öösiti. Vahest lunis ta meilt valuvaigisteid, kui soovitasime arstile helistada, siis ta keeldus kategooriliselt. Keegi suri seal korteris ära ka ning selle asemel, et kiirabi või politsei kutsuda, itkes naine lihtsalt tundide kaupa kõva häälega kuni keegi lõpuks teada sai, et korteris on laip ja ise asjad korda ajas. Nende poolt sigines meile ka armas prussakakoloonia, kelle hävitamisest meie poolt erilist tolku ei olnud, sest sealpool seina seda ju ei tehtud. Kõige lõpuks avastasime, et oleme ainsad lollid, kes elektri, TV ja Interneti eest maksavad, kupeldaja oli juhtmetega veidi susserdanud ja nüüd jooksid hüved kõigile, kes soovisid ning võib-olla härra isegi teenis selle pealt. Kui me ta kätetöö omavoliliselt hävitasime üritas ta mulle tooliga vastu pead äsada, õnneks sain ukse enne ta nina alt kinni tõmmatud. Kutsusime politsei, kes andis teada, et käitusime valesti - ilma tervisekahjustust ette näitamata ei ole millestki kinni hakata.
Kolisime siis Tartusse tagasi. Korter oli tavalises viiekordses paneelmajas. Esimesed paar kuud oli idüll, siis lahvatas ülakorrusel mingi skandaal ning vaikse üksikema korteris algasid järsku ööpäevaringselt kestnud peod. Kutsusin paar korda politsei ning imede ime, nad vist saidki trahvi, sest proua tuli minuga pahandama, et ta olla minu tõttu "lampi maksma pidanud". Saabus vaikus, üksikema oli endale mehe leidnud. Vaikus kestis lühiajaliselt, sest peagi lahvatasid öid kestnud tülid, millest siis hommikul käsikäes väljuti. Mõned faktid: endisest süstivast narkomaanist krussis närvidega naisterahvas, haiglaselt armukade steroide õgiv noor boyfriend, korra käis öösel külas politsei kiirreageerimisrühm, sest kuulda oli, kuidas noorhärra madistades põrandale väänati ning naisterahvas halises, et "ütle neile, kuhu sa selle peitsid!". Joomist seal muide ei olnud, väga sportlik paar oli, alati liikusid jalgratastel. Mingil hetkel hakkas meil pistikutest vett tulema ning kui L. üles asja uurima läks, tuli välja, et naisterahvas oli imikut vannitanud. Kuidas see imik sinna tekkis, on arusaamatu, aga ju ta kuidagi suurte tülide vahel leppimisena eostati. Peale imikut suudeti kuidagi mehele isegi lähenemiskeeld saada aga see toimis vaid lühiajaliselt, hiljem käis mees ikka oma ihuvilja vaatamas, mis toimus nii, et ihuvili saadeti õue liivakasti ning üleval hakkas röökimine ning tramburai pihta. Enne ärakolimist suhtlesime sel teemal ka korteriühistu juhatuse esinaisega, kes oli majas juba aastaid elanud ning tema sõnul olevat praegune olukord ikka kordi parem aastatetagusest, mil naisterahva boyfriendide käest võis trepil peksa saada või endale süstla jalga astuda, nüüd olevat naine täitsa joonele saanud kui ainult seda närvihaiget peikat kaelas ei oleks.
Miks ma üldse naabrite teema ette võtsin, on aga see, et meie alumine naaber kolib ära. Eile kohtusime ka uue naabriga, kes viskas õhku paar kahtlust äratavat lauset. Nimelt ei olevat tema mehest muruniitjat ega muu füüsilise töö tegijat, tema lugevat-kirjutavat. L. pakkus, et "ju ta mingi blogija on". Teiseks väitis uus naaber, et nad on väga seltskondlikud inimesed, kellel käib tihti külalisi ning seetõttu otsisidki nad korterit esimesele korrusele. Mul käis kohe jõnks seest läbi. Ütlesin siis lustakalt, et niikaua kuni öö läbi tümakat ei lasta, on kõik korras. Lugevad-kirjutavad inimesed ju ei kuula tümakat? Ega ju? Äkki ma hakkan hoopis intellektuaalseid vestlusi läbi põrandalaudade kuulama? Omamoodi "Ööülikool"? Palun, palun, olge normaalsed!
Muidu me enne naljatasime, et raudselt kolib alla mõni lõbus mustlaspere. Kunagi sõbral oli selline naabriks ning ta kahtlustas, et mustlased ei maga mitte kunagi. No näiteks tuldi öösel kell kolm tema juurde videomänge laenama. "Ma ei ole rassist, aga", eks. Kunagi olime Egiptuses hotellis kuhu peale väheste eestlaste olid majutatud enamasti hispaanlased, prantslased ja venelased. Hommikul kell viis hakkas see madin, kisa ja trampimine pihta. Inimesed lihtsalt ärkasid vara ning suhtlesid omavahel valjuhäälselt. Mõtlesime siis sõbrannaga, et kas eestlane kui vagur ning uimane inimene kah kedagi niimoodi häirib? No, et mida nad on nii vaiksed ega sega kedagi? Loomulikult on ka neid reisiseltskondi eestlaste hulgas, kes poole ööni joovad ja röögivad aga ma kasutan siin üldistamist. Need hispaanlased, prantslased ja venelased häirisid meid just nimelt varase ärkamise, mitte õhtuste pidudega.

11 kommentaari:

Kaur Virunurm ütles ...

Rõõm lugeda!!! Ma ei hakka enda naabritest kirjutama, aga äratundmisrõõm "ka teistel on nii" on igal juhul mõnus. Loodame, et saate siis uued värvikad tegelased :)

notsu ütles ...

Mul on siin oma majakeses üldiselt naabritega päris hästi olnud (naabrid on krundinaabrid, krundil kaks majakest); isegi üleaedsetel ja teistel pole häda, kuigi ühed kaebasid korra meie peale linnavalitsusse, kui meil rohi ettenähtud 15 sentimeetrist veidi kõrgemaks oli kasvanud; sestsaadik oleme valvsamalt niitnud ja rohkem ekstsesse pole olnud, v. a see, et mingid ületeenaabrid jälle parkisid paar korda oma massina selle tänavaäärse mururiba peale, mida meie peame niitma ja pärast oli nende sisseküntud vagude otsas õudselt raske niita.

Aga viimasel kuul-paaril on samas kvartalis elanud mingid lõbusad noored: aeg-ajalt näen mõnda poe vastas purjus peaga istumas-seismas; ja aeg-ajalt kaigub nende muusika ennustamatutel kellaaegadel üle kvartali ja kaugemalegi. Kusjuures kuidagi huvitavalt, isegi mitte põhimõttel "nüüd tuli skaiplussist hea lugu, pane kõvemaks", vaid suvaliselt, nagu keegi lihtsalt väänaks lõbu pärast iks hetkel volüüminuppu edasi-tagasi. Vahel juhtub see nt kell neli öösel, aga nii lühidalt, et keegi kogu kvartalis pole nähtavasti viitsinud veel politseile virisema hakata (mind häirib kõva muss ausalt öeldes päeval kell kaksteist rohkem, sest siis on mul uneaeg, aga siis pole jälle seaduslikku alust vinguda).

Vabalt võib olla, et tglt oleme meie oma kvartali kõige imelikumad inimesed, aga noh, ma loodan, et meid peetakse suht kahjututeks ekstsentrikuteks. Korra julges üks tädi juttu teha ja uurida, kas ma olen näitleja.

notsu ütles ...

a vat tudengipõlve esimeses korteris olid mul seina taga joodiknaabrid, kellel käisid regulaarselt kiredraamad: ma mäletan, kuidas naine karjus bassihäälel "a ja tebja ljubjuu" ja mees vinguval tenoril vastu "a ja nje hatšuu".

Marca ütles ...

Siis kui meil need peod üleval käisid oli sama fenomen, et volüümi nuppu keerati suvalistel hetkedel peale ja maha. Kui olid juba lootnud, et lõpuks ometi pandi see lõugamine kinni, siis kohe kindlasti leidis keegi mõned minutid hiljem, et muusika on vaja taas põhja keerata. Äkki see on mingi purjus inimeste sundkäitumine? Hea, et endal sellist häda küljes pole.

notsu ütles ...

siis, kui ma elasin sõbranna juures ja altnaabri musa ükskord öösel ikka väljakannatamatult vali oli, kõndisin alla naabri poole. koputamisele ei reageeritud, köökesik oli tühi, toad olid tühjad, kuni tagumises toas leidsin naabri magamas, pea möirgava muusikakeskuse kõrval. ta ei ärganud isegi selle peale, kui ma muusika kinni keerasin.

oli selline kahjutu jooma kippuv lontkõrv, selline, kes purjus peaga mitte teistele kallale ei lähe, vaid regulaarselt kellegi käest peksa saab. nüüd on temaga vist päris pahasti juba.

Hundi ulg ütles ...

Minu aastatega väheneva jõuvarude juures on üksinda sajaruutmeetrise maja ning kahe hektari suuruse krundi igapäevane korrashoid aeganõudev ja kurnav. Kommentaaride kirjutamiseks ei jätku jõudu ega mahti. Tahan vaid öelda, et Sinu kirjutiste teemad on viimasel ajal olnud mõtteid inspireerivad. Tahaks igal teemal sõna sekka öelda.

Mina kohe kindlasti ei ole korteriinimene, kuigi ülalöeldule viidates, peaksin end hakkama selle mõttega harjutama. Ma ei ole korteriinimene seepärast, et

- võin korjata igasugust vanakraami ilma, et keegi ütleks viska see rämps ära;
- võin pidada oma koera vabakäigul ilma, et keegi pidevalt õiendaks;
- võin kindel olla, et keegi ei saa muuta minu harjumuspärast ümbrust, remontida maja või muuta haljastust ilma minu nõusolekuta;
- võin naisega tülitseda ja "häälekalt" leppida ilma, et naabrid seda kommenteeriksid;
- võin kuulata tümpsu siis kui tahan, ilma, et keegi politseid kutsuks;
- võin nina täis võtta ilma ...

:)

Marca ütles ...

Mina ka kindlasti ei ole väga ideaalne ning vagur naaber, mul on ainult see pluss, et öösel ma enamasti magan ning eeldan seda seetõttu ka teistelt. Samas jookseb mu meelest kuskilt ikka see piir ka, milleni naabrite elu häirivaks pidada, just selle hääleka leppimise koha pealt meenus, et kord pandi meil ühele naabrile sellekohane silt ukse peale. Minu jaoks oli see juba teatud piiri ületamine ning piinlik oleks pidanud olema sildi riputajal mitte aga "rahurikkujal".

Hundi ulg ütles ...

Ma igaks juhuks täpsustaksin, et minu arutluskäik on ainult teoreetiline, rõhuga sõnal "võin". Viinapitsi vaatasin viimati aastaid tagasi. Naist, kellega "leppida" mul pole,
jne. Mõtteuit vaid sellest, et Sinu ja kommentaarides kirjeldatud naabrid pole kohe kindlasti korteriinimesed :)

Marca ütles ...

Ma jälle kipun arvama, et kõik need mitte korteriinimesed ei tunneks end sugugi hästi ka üksi metsade keskel. Majanaabridki võivad samamoodi häirivad olla. Ühiselu on üldse raske, raske on leida inimest, kelle harjumused sinu omadega täpselt klapiksid. Eks ta selline kompromisside kunst ole. Ega see linnades hulgakaupa koos elamine ole ju inimeste jaoks enam-vähem uus asi ka, võib-olla me lõpuks õpime kõik lõugava maki kõrval magamise ära?

Silja ütles ...

Naabreid tõesti ei saa valida, aga tõesti on iga inimese jaoks erinevad asjad piinlikud ja piir kõigi jaoks erinev kust sekkuda. Leian, et öösel karjuvalt seksivatele naabritele kirjakesega märkus teha pole sugugi piinlik (eriti kui laps selle karjumise peale näiteks üles ärkas). Minagi tahaks teada kui maja nii hästi läbi kostub. Aga kas peaks olema piinlik kutsuda naabrile näiteks politseid kui naaber karjub oma väikse lapse peale kuidas ta teda vihkab ja sõimab last hooraks... kusjuures veel nii, et mitu inimest korraga juhtuvad seda kuulma ja sõim pole ka ühekordne. Kirja on sellisel juhu äkki tõesti veider jätta. Aga piinlikust oleks kordades rohkem- nii sellel kes karjub kui neil kes seda pidevalt kuulevad. Sõltub ikka teguritest ja inimestest...

Marca ütles ...

Sellega nõus küll jah, et sõltub kindlasti ka teguritest ja inimestest nagu enamik asju.