kolmapäev, juuni 17, 2015

Raamatud, milles ma ennast ära ei tundnud

Viimasel ajal on kuidagi järjest kätte sattunud raamatuid, millega end ebamugavalt tundnud olen. Võib-olla on asi hoopis minus ja mu meeleoludes, sest varasemalt on juhtunud ka nii, et iga raamat, mille kätte võtnud olen, on šedöövriks osutunud. Igatahes mõtlesin natuke arvustada ja rääkida sellest, mis mulle vastu on hakanud.
Kõigepealt lugesin Elena Ferrante romaani "Üksilduse päevad". Goodreadsis on sellel väga kõva keskmine hinne ning ka arvustusi leiab sealt enamjaolt selliseid, mis algavad sõnadega "Amazing!" või isegi "Masterpiece!" Elena Ferrante on muuseas psudonüüm, tegemist on kirjaniku või hoopis kirjanike ühendusega, kellest pole ühtki fotojäädvustust ning ka intervjuusid "Elena" ei anna. Itaalia kirjanduse üks põnevamaid kujusid, kirjutatakse. Mulle jäi Goodreadsist silma vaid üks negatiivne arvustus, kus öeldi umbes nii: "mida rohkem ma lugesin, seda enam tundsin, et kõik need tegelased võiks maha surra ja ainult koer elama jääda!" Ehk siis väike spoiler - koer sureb raamatus ära. Lugu iseenesest on eluline - mees jätab naise ja kaks last maha peale 15-aastast kooselu ning lippab minema endast tunduvalt noorema armukesega. Naine on end perele pühendanud, pole tööl käinud, tal pole sõpru ega hobisid, pole ime, et lahkuminek ta maailma segi lööb. Siin aga kõik ilmne ka lõpeb - nimelt läheb see naine ikka kohe päris sassi omadega, ei saa enam igapäevaelugagi hakkama, näeb mingeid hallutsinatsioone, unustab kõik asjad ära ning rapsib segasena ringi. Mulle ei tundu see kuidagi tõenäoline - ma saan aru kui inimene on kurb või vihane, aga niimoodi? Ainuke arusaadav koht on minu jaoks see, kus ta mehele tänaval kallale tungib - endaski lõi kättemaksutuluke lõkkele, et no anna talle nüüd! Viruta käekotiga! Ise ma muidugi nii madalale ei laskuks, aga teisi on ikka hea ässitada. Ma ei saa aru, mida need kiitjad selles raamatus näevad. Keegi julges veel osatada, et näe, Ferrante suudab paarisajal leheküljel ära öelda selle, mida Murakami kuuesajal nämmutab, aga ikka öeldud ei saa. Murakamit on mu meelest hea lugeda, ta räägib üldinimlikest asjadest, Ferrante aga näitab lihtsalt üht erandlikku juhtumit. Või siis tõesti paistabki selline kokkuvarisemine täiesti normaalse loona? Hakkas veel silma, kuidas mõned lugejad leidsid, et oli "jube lugeda, kuidas peategelane jättis oma lapsed hooletusse". No sellest ma ei saa üldse aru - lapsed olid 10 ja 7-aastane ning ta jättis ühel korral neile õhtusöögi tegemata! Ma kujutan ette, et nii vanad peaks ka ise endale võileiba teha oskama. Üldse on lapsed selles loos oma vanuse kohta jube infantiilsed, seda olen muide ka mõne teise välismaise kirjaniku teostes märganud. Meil siin pole veel normaalne, et kuni teismeeani peaks ema kooli kõrval valvama ja lusikaga putru suhu panema. Raamat lõpeb veel eriti "toredalt" - tädi leiab esimese ettejuhtuva mehe, kes talle üldse ei meeldigi, ning paneb sellega leivad ühte kappi. Ahjaa, sellele eelneb seksistseen, mis on minu jaoks üks kõige häirivamaid, mida olen lugenud. No ja ma olen neid ikka lugenud :) Panin Goodreadsis raamatule ühe punkti, ei meeldinud.
Järgmiseks sattus kätte John Burnside´i "Uppumiste suvi". Alustasin ja mõtlesin - kui ilus raamat, kuidas küll on selle keskmine hinne Goodreadsis madalam kui Ferrantel? Ilus oli kõik täpselt niikaua, kuni jõudis kätte aeg süüvida peategelaste hingeellu. Üksikema kolib Põhja-Norra pea inimtühjale saarele koos oma samasuguse üksiklasest tütrega, kelle silmade läbi lugu siis ka jutustatakse. Või no, mis jutustatakse, püütakse jutustada, kogu aeg on teemaks see, kuidas "tahtsin küll midagi öelda, aga ei leidnud sobivat hetke", "tundsin, et ta tahab midagi öelda, aga ei küsinud, mis see oli, muidu oleks lummuse lõhkunud" jne. Oi, ma vihastasin selle ennast täis plika peale! Tee suu lahti ja räägi, mitte ära eelda igasugu asju. Teisi paika panema oli küll kõva mutt, aga ennast ja oma ema pidas eriliseks "diskreetsete" inimeste tõuks, kes on igapäevaelust eemaldunud ning tegelevad vaatlemisega. Ses suhtes oli loos mainitud Narkissose müüt isegi omal kohal, sest mina neid just oma naba imetlejatena nägingi. Raamat iseenesest oli hästi kirjutatud, lihtsalt tegelased hakkasid mulle vastu. Ehk oligi see kirjaniku soov? Sel juhul müts maha, mina nii ebameeldivatest tegelastest tervet raamatut kirjutada küll ei suudaks. Kui sõnastada, et mis mulle just vastik tundus oli see, kuidas peategelane end vaatlejana tundes ning teadlikult eemale hoides ikkagi kõiki teisi paika pani ja sildistas. Tekkis paralleel raamatutega autistlikest inimestest, kes elavad oma maailmas ega suuda kellegi teise suhtes empaatiat tunda. See on ka häiriv, aga tuleb mõistusega võtta, et tegemist on lihtsalt haigete inimestega. Äkki see lugu oli ka autistist tütarlapsest? Haige inimese peale ei ole ju ilus vihastada. Äkki raamat käsitleski hoopis õhkõrna piiri normaalsuse ja vaimuhaiguse vahel? Selliselt võttes täiesti meisterlik raamat.
Aga kui palju mugavamalt tunnen ma end raamatute seltsis, mille tegelastega ma ennast vähemalt mingil määral samastada suudan! Ilmselt on raamatute nagu inimestegagi - kõikidega me ei sobi ning tegelikult oleks enda enesetunde huvides targem sellistest sobimatutest mööda minna. Kuigi ilmselt laiendab see kokkupuude sobimatutega ka meie silmaringi ning mõistmist, et kõik ei ole sellised nagu meie.
Lõpetuseks mu meelest täitsa sobiv pilt selle "Kõik ei ole nagu meie"-teema juurde. Mulle õudne ja õõvastav, kellegi jaoks loogiline ja lootustandev (pilt pärit FB-st):

2 kommentaari:

Kaur Virunurm ütles ...

Su raamatu-arvustusi on lõbus lugeda :)

Marca ütles ...

Aitäh! Ma ise eelistaks küll raamatuid, mida oleks lõbus lugeda :)