neljapäev, september 03, 2015

Michel Houellebecq. Saare võimalikkus

Kuidas on ühel korralikul, tööl käival inimesel üldse võimalik blogi pidada? Sellisel, kellel töökohas ikka tööd ka on? Mul on praegu töödes "peaaegu paus" ja seetõttu saan kirjutada, aga esimesed 2 päeva ühtki pausi ette ei tulnud ja õhtul kodus polnud mitte mingisugust jõudu, et arvutis midagi Candy Crush Sagast mõistlikumat teha. Asju, millest kirjutada isegi oli, aga lihtsalt ei suutnud. No näiteks, et Houellebecq'i "Saare võimalikkus", mis tema raamatuist viimasena eestikeelsena välja anti, tundus esmapilgul täielik enesekordamine ning mõtlesin selle lausa Goodreadsis kahe punkti vääriliseks hinnata, kuid lõppu jõudes viskasin hoopis viie ära, mis on minu poolt kõrgeim hinne tema raamatule, mida ma kokku nelja lugenud olen. Et siis kordamine ikka on tarkuse ema? Sektidest ja seksinäljast on Houellebecq ju ennegi kirjutanud aga sel korral jõudis ta minu silmis ammendava kokkuvõtteni. Mulle meeldib kui inimene on ambitsioonikas ja võtab ette kogu inimühiskonna, äkki peaksingi hakkama ulmet lugema? Eelnev ei tähenda sugugi, et ma kõiges Houellebecq'ile kaasa noogutaksin, aga oma teooria raames jõuab ta mu meelest märkimisväärsete järeldusteni. Võiksin isegi möönda, et isegi kui osad tema eeldused (n seksinälg kui ainuke inimest motiveeriv jõud) paika ei pea, siis tulemused võivad ikkagi täiesti reaalsed olla. Ma ei leia, et noorusekultuse juured on vaid "pandavuses", kuid noorusekultus on iseenesest uus religioon küll. Ma ei usu ka, et kõik muud naudingud kompenseerivad lihtsalt seksi, kuid naudinguterohke elu on kindlasti meie elu eesmärgiks saamas. Lisaks igasugu huvitavaid hüpoteese lastetuse, usu, islami invasiooni, võrdõiguslikkuse ja kõige muu intrigeeriva kohta. Ohtras seksikastmes. Ma isegi nagu ei saa täpselt aru, miks ta seda seksi oma niigi huvitavatesse arvamusavaldustesse surub. Nagu keegi ka Goodreadsis mainis, tundub ta raamat koosnevat mitmest eri loost, millest siis üks on kiimase vanamehe fantaasia, mille võiks vabalt eraldi raamatuna välja anda ja mille välja praakimine suurt pilti tegelikult eriti ei puudutaks. Siis ma ei saa veel aru, miks leitakse, et kui sa ennast Houellebecq'i raamatutest solvatuna ei tunne, siis pole sa neist aru saanud. No miks peaks iga asja peale solvuma? Ega ma mingi Perekooli-mamma ei ole, kes titemammanduse eest barrikaadidele viskub - ma täiesti möönan, et laste saamine on planeedi olukorda vaadates vastutustundetu  aga ma olen ikka nagu omaarust loomaõiguslane, kes kotletti järades leiab, et"notsud on jube nummid". Eks ma olen ilmselt samasugune s***pea nagu Houellebecq. Või noh, tema ei ole, tema on õilishing, kes lihtsalt vihkab kogu inimkonda, eranditeta. Miks ma peaks erand olla tahtma? Mae mainis, et "Saare võimalikkus" ei sobi suvelugemiseks kuna on liialt masendav. Mind see masendavus just motiveeris. Et no nii s*** veel vähemalt ei ole. Lisaks oli seal päris palju kauneid mõtteid armastuse kohta. Kindlasti olid paljud asjad liiga lihtsustatud (põlvkondade erinevused näiteks), kuid ilma stereotüüpe kasutamata on ilmselt keeruline kirjutada raamatut, mis üritaks hõlmata kogu ühiskonna probleeme. Samas peaks minu ideaalraamat kindlasti seda teha üritama. Ma ei taha öelda, et lihtsalt lugusid jutustavad teosed millegipoolest kehvad oleksid, kuid "oma teel ülima tõe avastamise suunas" hindan ma neid, kes seda tõde omal moel avada on üritanud. Steve Jobsi surmaga Houellebecq siiski ei arvestanud. Aga "ahhaaa!" momente oli, mulle meeldis. Ja tegelikult ilmus see raamat originaalis ju juba kümme aastat tagasi...Raamatus mainitud tendentsid on selle ajaga siiski pigem süvenenud.

Kommentaare ei ole: