Ma ei tea, kuidas teiega, aga mina olen küll sageli imestanud, kuidas isegi raamatute naistegelased on enamikus stereotüüpsed - viisakad, kannatlikud, rahumeelselt arutlevad, vaiksed ning vagurad. Kui lugu jutustatakse naissoost minategelase kaudu, siis on tema mõtted enamasti selgelt põhjendatud, ratsionaalsed, kaalutlevad. Kus on kõik hullud naised? Need, kes ütleksid Courtney sõnadega, et "I'm not a woman, I'm a force of nature!". Sellised, kes oma tegusid ja tunge alati põhjendada ei oskagi, kuid see-eest suudavad alati nende üle nalja heita. Kelle sisemonoloog on pigem koomiline kui ratsionaalne? Ma ei tea, kui mina enda minaga oma peas räägin (no Mikita ju rääkis sellest fenomenist), siis sisaldab see kõne sageli hüüatusi stiilis "WTF!" ja "eee..ööö...kuidas ma nagu praegu reageerima peaks?" "eee...öö..see oli nüüd sinu poolt küll äärmiselt adekvaatne, eks" jne. Võib-olla kõik teised peavadki end tõsimeeli korralikeks ja tõsisteks ühiskonnaliikmeteks? Teiselt poolt viivad minu mõtted välja enamasti vägagi enesekindla käitumiseni, ootamatu, aga kindlani. Naisraamatutegelaste mõtted on seevastu ratsionaalsed, kuid tegusid neile väga ei järgne. Vähemalt selliseid, mis kukalt kratsima paneks. "I wish I was beautiful or at least wise, but I'm simply mad and violent." - veel üks Courtney tsitaat, mis mulle imponeerib.
Sellised naised satuvad peategelasteks väga vähestes raamatutes. Mäletan, et kunagi kui Kerttu Rakke veel ägedaid raamatuid kirjutas, meeldisid mulle tema lugude peategelased (ja nende sõbrannad). Ma nii lootsin, et leian endale ka kusagilt mõne Susanna (raamatust "Susanna ja mina"), kuid ei õnnestunud. Susanna sõitis end muidugi autoga sodiks ka ja Rakke tegelaste põhiprobleem oli see, et neil olidki tõsised probleemid ja enamasti leevendasid nad neid alkoholi ja narkootikumidega, mis mu meelest on veidi liiga klišee. Seevastu Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus" rabas mind sellega, kuidas sealsed peategelased olid kained, hullud, intelligentsed ja naljakad. Ma ei tea, miks mulle "Dantelik auk" veel kätte pole sattunud, seevastu loen hetkel Maarja Kangro novellikogu "Hüppa tulle" ja see on kindlalt parim raamat sel aastal, mida lugenud olen. Oeh, see on niiii hea! Kõik need naised on julged, nad ei kohku millegi ees tagasi, nad vaatavad maailma iroonilisel kõrvalpilgul ning tegelevad samas tüüpiliste teemadega, mis naisi elus tabavad. Nad teavad, kes nad on ja mida tahavad ning teevad samme selleks, et seda ka saada. Iseasi, kui õnnestunud samme, kuid nad ei ohi iialgi nurgas. Ma lihtsalt naersin pidevalt kõva häälega kui seda raamatut lugesin, asjade üle, mis tegelikult üldse naljakadki pole, kuid on see-eest niivõrd meisterlikult kirja pandud. Ime siis, et Kangrole Tuglase novelliauhinda ei antud. Põhimõtteliselt iga lause vääriks auhinda ja tsitaadina üles kirjutamist. Need naised on inspireerivad, mitte mingid õõnsad hüüdlaused päikeseloojanguga fotode taustal või Coelho tasakaalukad õpetussõnad. Ärge uskuge, et naised ongi sellised "missid ei pissi"-tüüpi (see väljend pärineb vist Rakkelt) haprad siidpatjadel heljuvad nukukesed! Ning iga hullu naise taga ei ole meest, kes ta hulluks ajas (mõttetera FB-st), vaid normaalsed inimesed ongi loomult hullud, neil pole hullumiseks abikäsi vaja!
Soovitan soojalt!
Herbjörg Wassmo Dina-triloogia Dina oli väga isepäine ja ebatraditsiooniline naine. Meenub veel Katja Kettu Ämmaemanda peategelane, kes mõnes mõttes oli äge, mõnes mõttes täitsa hull peast..
VastaKustutama üritasin seda raamatut pool aastat raamatukogust laenutada, võimatu, kogu aeg oli väljas. peab uuesti proovima minema. sa ei laenaks mulle? :P
VastaKustutaMa sain Tartus raamatukogust vabalt avariiulilt :) Mulle tundub, et mingi nipp on selles, et tuleb hommikuti või keset tööpäeva raamatukokku sattuda, siis leiab avariiulitelt igasugu populaarseid raamatuid, mis õhtuks juba ära rabatud on.
VastaKustutaMa hakkasin mõtlema, et huvitav, kuidas sulle "Stand still, stay silenti" Sigrun meeldiks. Kompetentne, aga harimatu ja taktitundetu tegelane.
VastaKustutaTema esimene ilmumine: http://sssscomic.com/comic.php?page=181
Teiseks tuli ette väike My (A. väidab, et väike My oli tema lapsepõlve imetlusobjekt, kelleks ta tahtis saada, mis siis, et väike My on tüdruk ja A. poiss.)
Ma ei tea, harimatu ja taktitundetu kuuluvad pigem sinna kategooriasse, mis mulle üldse ei meeldi, nende "aktiivsete hullude" hulka. Mulle sobib pigem "acting socially unacceptable way", aga mitte matslikkusest tingituna.
VastaKustutaTuleb tunnistada, et ma Muumioru lugudega eriti tuttav ei ole, need läksid minust lapsepõlves kummalisel kombel mööda. Mul oli ainult üks soomekeelne Muumi-raamat ja sellest ma suurt aru ei saanud, nii et My osas ma seisukohta võtta ei oskagi.
Sigruni kaitseks tuleb öelda, et ta elab postapokalüptilises maailmas, kus tema piirkonnas - või üldse kogu tuntud maailmas polegi peaaegu kellelegi haridust antud, nii et kogu ta ettevalmistus on olnud sõjaväeline, ja oma tööd teeb ta hästi ja on inimeste suhtes hooliv ega nõmetse, lihtsalt harjumuspärane suhtlemisstiil on selline jämedakoeline.
VastaKustutaAga Muumimaailma soovitan tõsiselt, nt "Trollitalvest" alustades, My esineb ka mõnes lühijutus ja kui on isu veel tõsisema kraami vastu, siis "Muumipapa ja meri".