neljapäev, november 09, 2017

Mis seal ikka juhtuda saab?!

Ma saan aru, et kõigil on igasugu ahistamisjuttudest juba kõrini saanud*, aga mind tabas alles täna teemaga seoses üks valgustuslik hetk. Nimelt lugesin Brigitta Davidjantsi arvamuslugu, kus ta kirjutab. et mehel on privileeg mitte mõista naiste hirmu ahistajate eest, kuna mees suudab oma ahistajale vastu hakata. Sest ta lihtsalt on füüsiliselt nii tugev. Naine sageli ei suuda. Ja see teebki ahistamise õudseks. Ma mõtlesin, et ohhoo - ma pole mitte kunagi niimoodi mõelnud.

No jättes välja selle, et ka suur osa mehi ilmselt pelgab endast tugevamate agressiooni (ja sinust tugevam on alati kusagil keegi) ja leidub mitmeidki naisi, kes on füüsiliselt paremas vormis (või oskavad näiteks võitluskunste) kui keskmine mees, siis mina olen küll täielik lõvi lambanahas. Ma olen väike, lihasteta, ebasportlik, kohmakas, aeglane ega kaalu piisavalt, et kedagi kasvõi massiga lüüa. Aga ma pole mitte kunagi mõelnud, et mis siis saab, kui seisuks läheb. Hakkan vastu - loomulikult! Ja võidan! Mis ta mulle ikka teha saab?! (Tunnistan, et teismelisena pidasin ka vägistamist selle tõttu võimatuks - no aga sa lihtsalt hoiad oma jalgu koos!)

Ma ei tea, kust ma sellised ebareaalsed mõtted endale pähe olen saanud. Kahtlustan Vampiiritapja Buffyt, sest ma olen teismelisena reaalsetes olukordades mõelnud stiilis: "Mida nüüd Buffy teeks?!" ja sellest on muuseas ka kasu olnud. Mitte siis ses mõttes, et ma oleks järsku viie mehe jõu omandanud, aga enamasti piisas ka sellest enesesisendusest, et nüüd olen Buffy ja näitan teile, sellest sigines suurem enesekindlus, mis vastaspoole nõutuks tegi. 

Loomulikult ei oleks sellest mingit kasu tõelise rünnaku puhul, aga samas enesekindlus hoiab sageli ründajad eos eemale. Ilmselt on mul lihtsalt vedanud, et ühtki tõsisemat ja enda kaitsevõime üle mõtlema panevat episoodi pole ette tulnud. Ok, üks on, aga sealt pääsesin ma peamiselt tänu kavalusele heale õnnele - ründajal jäi üks koht kaitseta ja mul õnnestus seda ära kasutada. Eks võib ka seal ennast kiita, et näe, ma ei kaotanud pead, suutsin reageerida jms, aga ilmselt see mõnel teisel juhtumil midagi aidanud ju poleks. 

Ehk siis enesekindluse taga on sageli lihtne naiivsus ja vähene elukogemus. Kuidas enesekindlust õpetada neile, kes teavad, et on põhjust karta, ma ei tea. Buffyt võib muidugi alati vaadata...

Ok, kui esoteerikasse** minna, siis ema põhjendas mu hulljulgust (ma võisin karta ämblikke, aga eluohtlikke situatsioone ma sageli läbi näinud) sellega, et sündides oli mu aju päris pikalt hapnikuta (elustati suisa 4 minutit) - sellega olevat ka Matti Nykäneni tempe põhjendatud...

*ok, eranditega, näiteks L. hakkas mulle paar päeva tagasi seletama, kuidas Rootsis olevat lühikese aja jooksul mitu kuulsat inimest maha löödud ja nüüd on seal miski #MeToo kampaania seoses sellega lahti läinud. Ma ei viitsinud teda valgustama hakata (ega ka ise uurida, millel tema jutt põhines). Näete ise, millises maailmas Facebooki võõrad ja muu mu suhtlusringkond elab...

**Tegelikult ma isegi ei tea, ehk see on kuidagi teaduslikult ka tõestatud.

5 kommentaari:

  1. Mul oli see üks segane juhtum,
    millest ma ka kirjutasin
    (too vanaema suvila lähedal juhtunud lugu), kus ma olin löögivalmis ja samal ajal kartsin oma elu pärast. Löögivalmis olin mingi sellise loogikaga, et isegi kui ma eluga ei pääse, siis vähemalt tema ei pääse terve nahaga - miskipärast tundus see oluline. Aga pmst ma arvestasin selle võimalusega, et ta tapab mu ära, inimtühi koht ja ta oli vähemalt poolteist korda suurem kui mina - ja selleks hetkeks, kui ma võitlema valmistusin, ka selgelt agressiivne.

    Muud juhud on valdavalt olnud nii möödaminnes, et lihtsalt rõve, aga reageerida õieti ei jõuagi, erilist hirmu pole ka. a siis on veel see linnaliini bussi keiss, kus ma pmst lihtsalt tardusin nagu kiusamise peale tavaliselt - nad olid suuremad, neid oli terve kamp, mina olin üksi ja mul polnud ka kuhugi eest ära minna. jäi ainult oodata, et nad mind rahule jätaks. ükski täiskasvanu muidugi ei sekkunud, sest adults are useless.

    VastaKustuta
  2. Minu arust Notsu jagas kunagi mingit artiklit, kus uuriti, mille järgi vägistajad oma ohvreid valivad - ja saadi vastuseks, et pole üldse oluline, mis inimesel seljas on, vaid vaadatakse sellist, kes võimalikult vähetõenãoliselt vastu hakkaks (nii et selles mõttes kontsad ilmselt ikka loevad, nendega eriti ei kakle, aga hoiak on olulisem). Nii et "olen nagu Buffy" reaalselt aitabki.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Krt! Mul on nooruses korra 10 cm metallist konsaplekiga king jalast nii kiiresti kätte saadud, et mees ei saanud aru ka, aga kui ma teatasin, et oman piisavalt teadmisi anatoomiast, et teada kuhu lüüa, sai lõvist väga kiire jänes. Seega nõus. Kontsad kindlasti loevad :-)

      Kustuta
  3. See on veider,
    et naisele ei saa läheneda
    isegi tavaliste sõnadega enam.

    Kohe käivitub hala ühismeedias
    kuidas mind ahistati ja ära kasutati
    ja nõu kuidas sellest saastast hoiduda.

    Kui sa muretsed,
    siis seda ei ole vaja.
    Mis seal ikka juhtuda saab?
    Ma ei paljasta kedagi, peale enda.

    Lätlased on ilusad ja diskreetsed inimesed,
    täiesti erinevad tüüpilistest eesti inimestest.
    Väga sõbralikud ja avatud igas olukorras.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Herr Zen - ehk jagaksite läbilõiget v väljavõtet oma "tavalisest sõnadest"?

      Kustuta