esmaspäev, juuli 01, 2019

Aga äkki nad ei tule sulle appi?

Selgitasin siin ükspäev just lastele, et loomad, sh inimesed, omavad instinkti aidata võõraid hättasattunud järglasi, aga lugedes Mikk Pärnitsa lugu meenus mullegi, et inimeste osas panin vist suures osas mööda.

Pärnits selgitab enamiku passiivsust patriarhaadiga, ma ei oska seda ei kinnitada ega ümber lükata, sest mulle on jäänud mulje, et minu lähikonnas ei ole ühtegi inimest, kes ebaõigluse vastu välja ei astuks. Mitte ühtki meest ega naist. Kõik normaalsed inimesed teeksid ju sellises olukorras suu lahti? Ma saan aru, kui bussi kargaks keegi relvaga vehkiv ja räuskav ambaal, siis ehk jah poleks arukas kangelast mängida, aga üks suvaline jorss, kes terroriseerib alaealisi tüdrukuid? Jajah, ka temal võib olla relv, aga kui tõenäoline see on? Miks sa kardad ja mõtled vaid sellele, et "peaasi, et ta mind ei tülita"?  Ütlen midagi, ütleb mulle vastu? Hmm, ma oleks meelitatud, kui selline ahv minu peale pahandaks, sest enamasti nad tõesti vastuhakku ei eelda, nad imestavad ja lähevad endast välja kui keegi vastu haukuda julgeb.

Äkki on inimesed lihtsalt väga mugavad? Mäletan, kui ema tuli bussilt vihasena, keegi neiu oli palavuses ära minestanud ja rahvas vajus kahte lehte laiali - keegi ei tahtnud olla see, kes oma käsi peab kulutama, las kukub parem bussipõrandale vigaseks end. Ema siis aitas ja turgutas, imestas, et ülejäänutel oli suva. Ma libisesin ka kunagi jää peal, vastu tuli keegi noormees, mul oli esimene reaktsioon temast kinni haarata, aga põikas kõrvale sunnik, ei vaadanud tagasigi, kui maha prantsatasin, abistamisest rääkimata. Milleks mulle kellegi võõra probleemid, saagu ise endaga hakkama! Ma ei saa nii, minu jaoks on suurem kannatus see, kui pean pärast elama mõttega, et ma ei reageerinud, kui see, et äkki pean paar minutit teisele kulutama või saan mõne ahistaja käest ise sõimata. Seega, mul on esimene reaktsioon reageerida, see ei ole üldse "oi kui julge sa oled!", sest ma ei pea end selleks kokku võtma. Ma saan aru, et grupis ilmselt toimib see "äkki keegi teine teeb?" mõtlemine, aga mul on isegi sel juhul, kui keegi teine teeb, enda ees piinlik, et miks mitte mina esimesena.

Patriarhaat? Kas tõesti suurema osa jaoks on sissejuurdunud traditsioon "naine olgu vait" tugevam kui normaalne inimlikkus? Kunagi rääkis üks õppejõud meile oma reisist mingisse Aasia riiki ja sellest, kuidas ta nägi tänaval meest, kes peksis tooliga oma naist ning mitte keegi ei sekkunud, kuna kohaliku kombe kohaselt on sellises olukorras peks ohvrile valutum kui sekkumine  - teeme näo, et seda pole olnud, siis ta vähemalt säilitab oma väärikuse. Noh, võib-olla lüüakse surnuks ka, aga kombed ikka kõigepealt. Ega see õppejõud siis vist ka ei sekkunud. Mul on seda raske uskuda. Mu meelest ei peaks ebainimlikke kultuuritraditsioone toetama.

Ehk on sama nende bussis röökivate ahistajatega - ah, see meie küla Lembit, ta on kogu aeg selline olnud, mis sa ikka ära teed, ega ta päriselt ohtlik ei ole! Kannatame viisakalt ära. Jääks justkui meile väärikus alles, vanasõnagi ütleb, et s**** ei tasu puutuda. Aga mu meelest kui s**** ei puudu, siis ta kukub vohama, kuskil on sallimise piir, ei pea sallima seda, mis ükskord sust endast üle sõidab, kui on piisavalt jõudu kogunud. Siis on veidi hilja avastada, et oleks pidanud sellele mölakale ikka alguses päitsed pähe panema.

Ilmselt on minu "ebamõistliku" sekkumisvalmiduse taga siiski õnnelik ja turvaline minevikukogemus - asjad lähevad paremaks, kui ma sekkun, keegi ei tule mulle kallale, ma jään terveks ja säilitan oma väärikuse.

Jaanipäeval külastasime üht üritust, kus igasugu jõustruktuurid ennast ja oma vahendeid tutvustasid. Seal oli mingi test, et mida teha, kui oled üksi pimedal tänaval ja sulle tundub, et sind jälitatakse. Vastusevariantideks a) püüan kahtlase tüübiga rääkida ja välja selgitada, mis värk on b) helistan politseisse c) vajadusel karjun ja püüan pöörduda abi saamiseks teiste inimeste poole. Küsisin, et mis see parim variant oleks, vastati, et c. Hmm, mina ei oleks nii kindel. Lihtne on halba mitte kuulda, mitte näha, ennast mingisse võõrasse jamasse segada.

31 kommentaari:

  1. Olen ise bussis kohanud ka 55+ väga tigedaid naisterahvaid, just teisi naisi-tüdrukuid peedistavaid-alandavaid isendeid. Üks hakkas kusjuures nutma,kui ma ta provotseerimisele ei allunud ja vastu ütlesin rahulikult. Ma vist veidi imelik, aga tunnen samuti kohe vajadust sekkuda ja ülbitsejaid "kasvatada" veidi.

    VastaKustuta
  2. Barcelona, kunagi ammu, olin esimest korda seal. Mind hakati metroos paljaks varastama. Lihtne töötav skeem - üks juhib tähelepanu eemale, teine ajab käed kotti. (Tähelepanu eemalejuhtija sakutas mind õlast, seletas midagi kiiresti ja ühtlasi blokeeris vaguni ukse, nii et see ei saanud kinni minna ja kõlas "palun vabastage uks" signaal.) Ma olin sedasorti jamast ette lugenud, taipasin reageerida ja ei kaotanud midagi, aga varga käed olid juba kotis sees. Kui ma poleks ette teadnud, oleks olnud puhas töö. Nüüd lükkasin varga eemale ja kogu kamp (neid oli kindlasti veel) kadus nagu maa alla.

    Seda nalja vaatas pealt istuv vanapaar. Umbes meetri kauguselt. Nemad ja teised lähedal olijad said imehästi aru, mis toimub - turisti röövitakse.

    Ja KEEGI EI TEINUD MIDAGI. Ma hakkasin küsima "kas nägite", õiendama - kõik pöörasid mulle selja / pilgu ära. Mind oleks inimeste nähes ja nende täiel arusaamal paljaks varastatud - ja see oli nende jaoks okei.

    Hiljem kohalikega suheldes sain teada, et see ongi okei. Mitte keegi ei sekku selles olukorras. Varga ja ohvri vaheline on nende ja ainult nende asi. Lased juhtuda - oled ise loll ja said õppetunni. Kellegi teise asi ei ole end asjasse segada või sind millegi eest kaitsta.

    Paras šokki oli. On siiani.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pmst sama olukord oli mu sõbrannal Tallinnas trammis - kõik nägid, kuidas keegi ta seljakotis sobras, aga keegi ei pidanud vajalikuks reageerida. Ma ainult ei tea, kas siin ka mingi üldteada kombestik on kokku lepitud...

      Kustuta
    2. Mina olen näinud, kuidas üks vene noormees läks ja pisikesel vargal kratist kinni rabas ning memmele ta rahakoti tagasi andis. Nii et sekkutakse küll - aga see võib muidugi olla erand, nagu toredaid erandeid ka Hispaanias ilmselt ette tuleb.

      Kustuta
  3. Olin nt mingi 14, kui üks naine treollis oli: "Misasja sa mu tagumikku katsud?! Täitsa hull! Mehed, tõstke see jubetis maha!"
    Keegi ei teinud välja.
    Mina oma suure elukogemusega ehk ka juba bussis näpituna mõtlesin, et eriti naiivne ja tobe sellest kõva häälega teada anda, et sind ajuvabalt ja sinu nõusolekuta katsutakse. Mine vaikselt eest ära ja häda korral maha, dohh.
    Aga ma muidugi õppisin sellest juurde, et keegi ei tee midagi, kedagi ei huvita, et sul jama on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina leian, et sellises olukorras tasub kõva häält teha selle pärast, et siis see taun läheb ISE järgmises peatuses maha, ei pea sina oma aega ümberistumise ja uue trolli ootamise peale raiskama. Sellistele üldiselt avalik tähelepanu ei meeldi.

      Kustuta
    2. No ma ka leian nüüd nii. Aga ma pole ka enam 14 =)

      Kustuta
  4. Mul selline tunne, aidatakse ikka hädas inimest. Kui lumivalguke minestab tormavad kõik ummisjalu appi kunstliku hingamist tegema, kui juba natuke vanem, siis tuleb kutsuda politsei.
    Tegelikult on Navitrollalt: Ära palu abi jobudelt üks õpetliku sõnumiga teos, ehk need on need inimesed kes ei suuda otsustada ja mida teha paraku sellised inimesed ümbritsevad meid, nad ei saa sind aidata, sest on e mingi pasa kokku keeranud kartes et see tuleb välja, nad kardavad helistada, sest ei tea mida rääkida, neil on hirm oma oskamatuse ees jne.

    VastaKustuta
  5. Kaks teemat koos, enda aitamine ja teiste aitamine. Enda aitamine on lihtne. Üldtunnustatud taktika (mida ka enesekaitses õpetatakse) on konfliktsituatsiooni vältimine või maandamine. Sõltuvalt olukorrast erinev aga äärmiselt oluline on kulgeda nagu arvutimängus, olla pidevalt teadlik ümbrusest ja valmis ootamatutele ohtudele adekvaatselt reageerima. See oskus tuleb vaid harjutamisega ja enamasti tunnetavad kurikaelad instinktiivselt kellega on ja kellega pole mõtet jamada. Kiskjad ikka otsivad kerget saaki, haigeid, vanu, noori, vigastatuid, ... Kodaniku eesmärk on mitte olla kerge saak.

    Teiste aitamise asjus reageerivad inimesed instinktiivselt erinevalt. Esimene reegel on alati võimalikult kiiresti spetsialisti abi kutsuda, sest omal algatusel "aitama" tormamine võib asja pigem hullemaks teha (selgroo vigastused, haigushood, ...) Kõigepealt helista hädaabi numbril, dispetsher juhendab mida ja kuidas teha kiirabi saabumiseni.

    Teisele kodanikule kallaletungi või ahistamise puhul reageerimine sõltub konkreetsest olukorrast. Selge, et tagumiku näpistamisele ja pangas relvaga vehkivale tüübile tuleb reageerida erinevalt. Esimesel juhul, enne kui vahele segad, tee ikka kindlaks, et tegu pole tuttavate omavahelise kummalise "armumänguga". Korra reageerisin liiga vara. Naine saatis mu pikalt kuu peale ehkki enne hädaldas: "Ära tee, ära tee, valus on, ..." - selgus, et lihtsalt eelmängule segasin vahele - jõle piinlik oli.

    Relvastatud kallaletungi puhul helista politseisse, ära mängi kangelast kui sa just ise ei juhtu spets olema. Liiga palju on juhtumeid kus tülitsejaid lahutama läinud kodanik lõpetab haiglas või surnukuuris. Tavakodanikuna ohvriks langedes mõtle kumb on kallim: mobla, rahakott või elu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See teema on alati jah, et võid üle reageerida, kuigi sel puhul jääb su enda piinlikkus ainsaks hädaks. Alareageerimise puhul võib tulemus kehvem olla.

      Kustuta
    2. Ei.
      Inimene EI PEA olema pidevalt valvel. Ühiskond / keskkond peavad olema nii ohutud, et ma võin trammis või tänaval või rannal lihtsalt viibida, ilma et muretseks.

      "Olla pidevalt teadlik oma ümbrusest" ehk peenema nimega situational awareness on julgeoleku ja konfliktipiirkondade teema. Tavaline kodanik ei peaks sellega iial kokku puutuma.

      Viimane kord linnaliini bussis sõites jäin ma magama. Ja sõitsin peatusest mööda. Ja see oli täiesti okei.

      Kustuta
    3. Ideaalühiskonnas on kõik (või peaaegu kõik) inimesed head ja ilusad. Paraku pole enam ammu sellist ühiskonda kusagil, vaevalt kunagi on olnudki.

      Muidugi võid bussis tukkuda ja 99% ongi kõik ok. Eks kindlustust võtavad inimesed ka vaid selle kaduvväikese võimaluse pärast, et äkki mingi situatsioon viib olukorrani "shit hit the fan", maakeeles oleks hea vaste "koerasitahunnikust muruniitjaga ülesõitmine" :D

      Ja kui keegi virutab rahakoti võid süüdistada, varast, politseid, riiki või iseennast - vahet pole, rahakotti tagasi ei saa.

      Teretulemast globaliseeruvasse maailma, kus erinevate kultuuride väärtushinnangud segunevad ja ähmastuvad. Ei tule tagasi aega kui uksi võis lukustamata jätta.

      Kustuta
    4. Uste lukustamise teema pole ka nii mustvalge, on või ei ole, teema. Seal on ka astmed.
      1. Kas panna uks lukku vaikses linnarajoonis, kui lähed poodi?
      2. Kas panna uks lukku ööseks, kui kõik kodus magavad?
      3. Kas maakodu uks lukku panna, kui korraks ära lähed?
      4. Kas panna maakodu uks lukku ööseks, magamise ajaks?
      5. Kas panna see lukku, kui korjad maja taga maasikaid?

      Ja sellest saab veel edasi minna.

      Kustuta
    5. Evolutsiooniliselt muidugi peaks "olla pidevalt teadlik ümbrusest" olema inimese loomulik seisund ja kontrolli loovutamine mõeldav ainult oma hõimu ning laagripaiga piires, eeldusel, et seal alati leidub vähemalt mõni ärkvel ja alarmivalmis paranoik. Paarsada aastat turvaühiskonda ei peaks ju seda evolutsioonilist võimekust veel tühistama.

      Kustuta
    6. Mulle meenub sellega seoses, et mul oli sõber Brasiiliast. Ja tema oli võimeline suvalisel hetkel 10 minutit hiljem kirjeldama iga inimest, kes oli lõuna ajal meie kõrvallauas - mis värvi riided, kui pikad juuksed jne. Ma küsisin imestunult, et kuidas sa mäletad selliseid asju - ta küsis sama imestunult vastu, et kuidas sa ei tea, mis siis, kui politsei küsib?

      Siiani ei tea, kas see oli tema eripära, keskmisest ohtlikumas kohas kasvamise eripära või lihtsalt Jaapani kasvatus (ta oli selles mõttes väga stereotüüpne japs, et tõesti ühele tegevusele keskendunud, kui pühkis põrandat, siis pühkis põrandat, kui tegi süüa, siis tegi süüa, iial ei multitaskinud jne).

      Kustuta
  6. On ka nii juhtunud, et sekkun, ja saan naise käest sõimata. Meespool muidugi sõimab omalt poolt otsa.

    Aga mõnikord pole kindel ka, mis toimub.
    Ükskord hiljuti lesis Vabaduse väljakul rinnatise peal noor tüdruk, pikutas ja puhkas. Üks vana paks, väga ohutu välimuse ja olemisega mees läks temaga seletama. Ma polnud kindel, mis toimub, imbusin vaikselt lähemale. Kõrvu kargas lause: "..sa oled muidu lapseealine või?". Äkki ma kuulsin valesti? Läksin sinna rinnatise peale oma seljakotti kohendama, no ikka on vaja vahel seljakotti kohendada ja kus seda siis veel teha. Vanamehe hääl vajus vaiksemaks, tüdruk kõndis ühele poole, vanamees teisele poole. Ma pole praeguseni kindel, kas ma kuulsin õigesti või kas seal üldse toimus midagi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja patriarhaadiga on suur osa sekkumatustest vägagi hästi seletatavad, sest kui naine teeb teise naise kaitses suu lahti, saab ta kohe laks-laks-laks sildid külge:
      "Õel mõrd"
      "kade"
      "moraalipolitsei"
      "frigiidne nõid"
      "ise oled ilma ja siis..."

      Küllap saavad mehed ka mingeid silte, ma ei tea. Minu kogemuse põhjal paraku astuvad mehed avalikus ruumis tugevama poolele. Nt oli mul trollis tüli eksiga, kippus üsna lärmakaks, jah, kõrvalistuv mees hakkas mind ähvardama, et kutsub mulle politsei ja lastekaitse. Hm...

      Kustuta
    2. St mul oli lapsevankriga titt kaasas selle tüli ajal. Eks lahendas olukorra nii, et lasi trollist jalga, aga see meessoost kaasreisija jäigi sinna istuma ja mind ähvardama.

      Kustuta
    3. See, et astutakse tugevama poolele, tundub nii vale, et ma ei hakka üldse...Aga kui sul on see kogemus, ju siis on võimalik, ma lihtsalt loodan, et see oli mingisugune äärmuslik erand ja kui ei ole, siis järelikult on maailm veel lollem paik, kui ma eeldasin. Jube.
      Ma ise olen astunud välja noorte tüdrukute kaitseks, kui nende eakaaslastest poisid neid rõvedalt mõnitasid, siis õnneks keegi mulle midagi ütlema ei tulnud.

      Kustuta
    4. Ma ei tea, mumst on see kuidagi tavaline. Aa, mitte sugugi ainult meesterahvad ei tee nii. Õpetajad näiteks. Eks ma olen paras kakukull ka, aga lapsena virutasin ma endast kaks aastat vanemale kiusajale lõpuks vastu nina, nii et sellel poisil hakkas ninast verd jooksma - ja tegin seda just õpetajate toa ees. Lugupeetud pedagoogid saatsid mu nädalaks koju ja psühhiaatri jutule, kes diagnoosis "ülisuure ego". Mis löömisele eelnes, ei huvitanud kedagi. Ma arvan, et ma pole ainus inimene, kel lapsepõlvest mõni selline lugu rääkida.
      Või kui ma olen bussipeatuse paviljonis suitsetajale öelnud, et suitsetagu VÄLJASPOOL seda paviljoni, see suitsetaja ähvardab mulle seepeale peksa anda, siis vaadatakse hukkamõistvalt ikka mind, mitte suitsetajat, ilgelt loogiline ju.

      Kustuta
    5. Suitsetaja oli meesterahvas, hukkamõistvad pilgud tulid naisterahvastelt.

      Kustuta
    6. Siin on ehk see iga hinna eest probleemi vältimise soov, enamikule tundub kergem ära kannatada kui asju lahendada. Ole vait ja ära pööra tähelepanu, siis unustame kiiremini ära.
      Meil visati ka koolist lõpuks välja see, keda aastaid kiusati ja kes lõpuks vastu hakkas. Seda aastateviisi kiusamist oleks olnud raske uurida, veriseks löödud nina on selge olukord.

      Kustuta
    7. Sisuliselt on see ikkagi tugevama/kiusaja poolele astumine.

      Kustuta
  7. Kogu aeg ümbritsevast teadlik olla ei ole füüsiliselt võimalik. Me nimelt peame teatud osa ööpäevast teadvusetud olema, muidu kärssab aju läbi. Ja kui isegi ärkvel olles pidevalt olla sellises vaimses seisundis nagu ohuolukorras, kärssab nii poolele maale läbi - ja mingil hetkel vajub ikkagi tähelepanu ära. Tean, kogenud, põhikool oligi täpselt selline kontekst, kus kuradi kogu aeg pidi ohtudeks valmis ja teadlik olema ja mingi ime läbi selle kõrvalt veel õppima ka. Pärast võtab psüühika normaliseerumine omajagu aega, hästi see igatahes ei mõju.

    Just sel põhjusel arvan, et sellist asja ei maksa normaliseerida.
    Nagu ma paaris kohas varem öelnud olen: ühiskonnas, kus piinlik on kuritegu teha, toimub vähem kuritegusid kui ühiskonnas, kus piinlikkus langeb kuriteo ohvrile. Sest kuna mitte keegi ei jaksa kogu aeg valmis olla, määrab kuritegude arvu see, kas neid teevad ainult marginaalid või ka n.ö normaalsed inimesed, ilma et neid seepärast mingiks imelikuks peetaks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. rääkimata sellest, et kui kõik tegelevad lakkamatult enda kaitsmisega rünnakute eest, ei saa keegi enam midagi muud üldse tehtud. vähemalt viimatiste artiklite põhjal, mis ma lugenud olen, ei pidavat multitasking tglt võimalik olema, meil on vahel ainult selle illusioon, sest me jagame tähelepanu eri asjadele kiiresti vaheldumisi (aga mitte päris korraga).

      Kustuta
    2. Ma ütleks, et valmisolek ebameeldivates olukordades tegutseda ei võrdu sugugi nende olukordade normaliseerimisega, sest kui seda valmisolekut ei ole, siis tuleb seesama pea liiva alla peitmise sündroom, mis tegelikult normaliseerib vist rohkemgi. Nägija mõtleb: "Ma ei tea, mida teha, järelikult seda ei juhtunud", tegija mõtleb: "Keegi mitte midagi ei ütle, järelikult see on normaalne."
      24/7 ei saa jah valvel olla, juba silmapilgutamise aja teeb aju restarti, valvelolek hõlmab pigem teatavat oskuste ja käitumiste paketti, mis peaks olema vajadusel mugavalt võtta.

      Kustuta
    3. Mu kommentaar oli reaktsioon TT kommentaari osale "Kiskjad ikka otsivad kerget saaki, haigeid, vanu, noori, vigastatuid, ... Kodaniku eesmärk on mitte olla kerge saak." Nii et teiste aitamisest polnud siin juttu. Ma kardan, et "eesmärk mitte olla kerge saak" võib kergesti muutuda kohustuseks mitte olla kerge saak, st ohvrisüüdistamiseks - mis ta oli siis haige, vana, noor või vigastatud. Pidasin silmas niisiis normaliseerimist stiilis "kuriteo ohvriks langemine on oma süü", mis implitseerib, et teised mitte ainult ei pea vahele astuma, vaid isegi ei tohi sekkuda.

      Kustuta
    4. see ümbritsevast pidevalt teadlik olemise jutt oli tal nimelt just iseenda kaitsmise kohta käivas lõigus. ei tohi magada, olla väsinud ega haige.

      Kustuta
  8. Tegelikult ongi toimetuleku nõks selles, et.. sa tead, et niikuinii ei tule keegi appi, aga loodad, et pätt ei tea seda. Ja siis karjud nii kõvasti, et pätt hakkab võimalikke appitulejaid kartma. Kui ei hakka, siis on pahasti muidugi, enamasti ikka hakkab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. üks sõbranna soovitas kunagi pimedas väljas käies omaette laulda või vilistada: jätab mulje, et kas ülimalt enesekindel või hull, kellest ei tea, kuidas reageerib, mõlemad variandid võivad potentsiaalsele ründajale hirmuäratavalt mõjuda.

      ma loodan ka ise rohkem millegi sellise peale, sest teadlik olemisest ei ole mul küll mingit kasu. See ajab ainult närvi ja muudab mu lõpuks päris tegutsemisvõimetuks, sest kuidas sa tegutsed, kui stressihormoonid tulevad täie jõuga peale ja muudavad jalad süldiks.

      Kustuta
    2. ühtlasi põhjus, miks mõõdukas koguses alkohol on mulle hea narkootikum. Muudab kõik vähem oluliseks ja mind ennast rahulikumaks ja võimelisemaks kainelt (paradoksaalselt) reageerida.

      Kustuta